Epic Holiday ehk 'Money talks, bitch!'

Tõlgendagem nüüd seda kuidas tahate, aga välitimaks stressi või klounaadis osalemist otsustasin, et suvi '16 jääb lend ära. Ühelt poolt siis vabalt võtmine, kooliga tegelemine ja vaimne puhkus ning viimaks jaanipäeva pidamine. Teisalt jälle riskide maandamine ja mitte nulli või miinusesse jooksmine omadega. Meenutuseks mainin, et aasta varem jälgisin kogu seda jaanimelu sotsmeedia vahendusel.

Eriti kick-ass oli selle suve puhul, et pühadega kaasnes 4 vaba päeva. Uskumatu, et ametlikult on selline nädal aastas, mil inimesed on kaks päeva tööl, ühe veel lühendatult ja siis edasi juba kisub pilt uduseks. Kuid jätkem nüüd see puhkusejutt, sest juhtus midagi enneolematut, Pariisist tuli direct-booking ja sellega lubati saada enamat kui võlast vabaks, hoopiski esmakordne pluss sellest riigist.

Mõeldud - tehtud! Money talks, bitch, leian need teised nädalavahetused suve pidamiseks (eeldatavasti). Sedapuhku oli diil selline, et kümneks päevaks lendan Prantsusmaale, aga mitte EM'i kaema, ikka töö asjus. Eriti huvitav oli kogu selle loo juures see, et kohalik agentuur ei pannud mind isegi show packagesse, ehk siis mu nägu ei figureerinud koos teiste modellidega kes hooajaks külapeale olid tulemas. Kas see nüüd tähendab ekstreemset õnne, kliendi surmkindlat soovi või seda, et ma lihtsalt olin ainus keda selleks tööks pakkuda oli? Ma ise usun, et natuke kõigest, eriti selletõttu, et agentuuris ma polnud kindlasti 'heade laste' nimekirjas.

Fakt, et ma eelmine hooaeg, talvel, härra Haiderile tegin show ajal kaks looki ei olnud ainus põhjus miks mind kutsuti, nimelt tüüp kes talle pikka aega minu tulevast tööd teinud oli juhtus puuduma mingitel segastel asjaoludel. Aga mis mu ülesanneteks olema siis sai? Esiteks oli kolm päeva lookide tegemist show jaoks, ühtekokku vajati neid umbes 25, sest neid mõningaid naistekaid ma tegema siiski ei pidanud. Järgnes päev mil show ise aset leiab ja omakorda 3 päeva 'vabadust'. Selle vabadusega on teadagi värk, et hetkel mil midagi ette hakkan vaba ajaga võtma tuleb kõne ja pean end kuhugi teleportima. Ning lõpetuseks mu esimene e-comm, olla tüüp brändi kodukal kellel asjad seljas ja siis saad seal uurida detaile ja shopata, kui isu tekib või raha palju.

Lisaks sellele, et lend ei tule oma taskust on ka hotell sel korral tasutud. Mu eest tasutud hotell oli päriselt ka hotell, mitte motell, hostel või peldik. Oma tuba, voodi tavaliselt neli korda laiem, nurgas vedeleva kasti asemel mingi Apple telekas, õhem kui mu telefon ja hommikune buffee. Viimase puhul ma pole senini kindel, kas selle maksin ma oma krediitkaardiga kinni või mitte. Igatahes fancy as fuck ja ateljee polnud ka kaugemal kui max 15 minutit jala visata.

Päris aus olla, siis sümpaatia disaineri vastu tekkis juba jaanuaris, siis kui see eelmine show oli. Üli chill tüüp, ei paistnud mingi try-hard, hoopiski suhtles kõigiga vabalt, jalas sweat-pants ja peas beanie. Lisaks siis ninamehele, kelle järgi brändki nimetatud, kuulus tiimi veel kaks hierarhias kõrgemat asjapulka ning mitmed assistendid ja õmblejad lisaks. Võeti mindki ilusti omaks, sest mingit tüli ega draamat pole vaja, me töötame siiski kõik ühise eesmärgi nimel ja raskemaks ma seda neile kindlasti ei teinud, diivatsemise asemel olin fully co-operative.

Olukorra tegi raskemaks asjaolu, et see show toimus esimesel showde päeval, seda vähem aega oli valmistumiseks. Kui see polnud veel piisavalt pingestav asjaolu, siis kollektsioon ise saabus osadena ja kolmanda päeva õhtuks polnud ka veel kõik hilbud kohal, kahju. Kuigi mul oli kogu castingute aeg veedetud showroomis tööd tehes, siis juhtumisi üks mees oli endiselt minust huvitatud. Vana hea Rick, kel tekkis soov taaskord mind lavale saata. Kui kolmas tööpäev oli õhtusse jõudnud tekkis vajadus võtta tunnine reis ette võtta, et käia nägu näitamas castingul. 'Ei' ei oleks olnud aktsepteeritav vastus.

Muuseas, ma ei olnud endiselt jõudnud veel agentuuris käia. Mitte et räme vajadus oleks selleks varem olnud, aga castingul on ikka raamatu ja kaartide olemasolu soovituslik. Tänavad oli täis jalkafänne, metroo ummistunud inimestest god bless et pommi ei saanud ja kui ma viimaks selle seikluse järel olin jõudmas agentuuri metroopeatusse helises telefon. 'Well, god fucking damn it', mis ma muud mõelda ja öelda ikka oleks osanud, sest selgus väike pisiasi, et casting-crew polnud mu autoportreed teinud ja oli vaja tagasi minna. Roger that, Rodger, täna ma agentuuri küll ei jõua.

Järgmisel päeval tegin siiski selle nalja ära, üllatuseks ei olnud mu nimi sel korral kaardil valesti kirjas, kõigest juuksevärviks oli märgitud 'blrown'. Õhk oli paks nagu ikka, aga see oli pigem tingitud sellest, et kiired ajad ja tähtsad asjad, mind vaevu märgati. Jättes nüüd need samused kus kurat, siis päeva kulminatsioon oli ikkagi toimuma pidanud show. Sel korral siis oli tegu tegu taas mingi vähe ajaloolisema hoonega, kus hoovil oli vaatajate kohad ja ka meie ringlemine. Kaks korda ma kahte looki ei tee, aga sel korral sain avaldada arvamust, et mida ma siis kanda sooviks. Kolmest valitust läks kaks täppi sellega, mis Haider isegi arvas, wicked!

'Laval' käimise skeem oli üsna keerukas ja seal ma hetkel pigemalt ei peatuks, aga oli au kanda siiski üht main-lookidest, ehk olin üks tüüp kes lõpuks tuleb trepile vastu, palju iganes see nüüd peaks aimu andma sellest mis toimus. Küllap pilt ja video annaks siinkohal rohkem vastuseid.

Haider Ackermann SS 17

Nende peidetud kiharatega polnud päev veel kaugeltki läbi. Pidin käima veel Rick'i juures fittingul ja tagatipuks emaagentuurikatega õhtustamas. Kuna ma (pahatihti) valisin liikumisviisiks jalutamise, siis tolle päevane jalanõuvalik oli tõsine möödapanek. Lõppude-lõpuks ma kuttidega edasi pidutsema ei läinud, sest hommikul oli show ootamas. Esimene oluline memo mis ma agentuurilt viimaks sain, eelmise show koha ja aja pidin ise välja uurima, wtf eksju. Poole kahest hotelli viimaks jõudnuna hakkasin peast välja kiskuma kõigi klambreid, see oli rekordkogus! Ja viimaks sai see Hard Cock Grease ka peast pühitud ning läksin oma väheseid unetunde püüdma, voodist kuhu on võimalik ära uppuda.

Üldiselt on Rick alati mingi trikiga hakkama saanud, et publikut üllatada, siis sel korral jättis ta suurema katsumuse modellide kanda. Riided olid üsna kottis ja suured, püksid lausa jooksid tormi, et talla alla sattuda. Vähe sellest, lavale tulles ja lahkudes oli keerukas keerdtrepp vaja läbida ja lava polnud ka kohe üldsegi mitte sirge, leidis Tookio Paleest vist ainsa ruumi, mille põrandapind meenutas skatepark'i. Äkki pani härra oma raha selle peale, et keegi nina veriseks kukuks... kuid sellega läks ta sedapuhku küll alt, minu info kohaselt sujus kõik vägagi hästi.

Rick Owens SS 17

Nüüd siis kolmas Rick ka kotis, sama kvantiteet mis Gucci showdega, elame-näeme kas midagi veel tulemas on. Mis tulemas veel oli, oli see, et paar päeva hotellis Supernatural'i viimast hooaega vaadata ja siis viimaks see e-commercial ära teha.

Selle päevaga sai mulle selgeks see, mis on kõige raskem töö üleüldsegi - paigal seismine. Palju ringi kõndida on kerge, kui õige jalanõu ja riietus valitud, kuid liikumatult seismine nõuab enim pingutust, pildid peavad ju võrdlemisi identsed olema. Pidev probleem oli see, et fotograafi arvates oli mul üks õlg kõvasti alla poole kaldus, joke's on you, sest tegelt oli põrand väheke viltu. Kõrval käis ka showroomi tegemine, ehk seal oli kogu kollektsioon väljas ja kliendid siblisid ringi ning käsutasid modellidele outfitte selga, ei väidaks et seegi lihtne töö on. Õnneks või kahjuks sellest ma pääsesin ja kokkuvõttes oli päev ka väheke lühem kui algul kartsin, seega üle-üldiselt oli Pariisis korda saadetud sooritus parem kui see mille järgi olin läinud.


Puhkus sellega veel päris lõpule polnud viidud, nimelt siis kui ma olin juba unustamas, et ma modellindusega tegelen jõudis minuni option üheks nädalavahetuseks. Jah, taaskord oli see paigutatud just sinna kui ma teisel katsel olin maale minemas. 'Drop all your plans, Italy is waiting' kuid ega ma nii rumal ka ole, et nüüd kõik plaanid kuupeale saadan ja jään koju ootama. Tehes risti vastupidi agentuuri soovile jätsin plaani jõusse ja tore on, et nii tegin, sest otseloomulikut jäi lend ära, hoopiski sain viimaks maakodu külastada. Eks sisimas ole natuke kahju ka, et asi jäi sinnapaika, lõppude-lõpuks Money talks, ...