Parem ikka kui külmapühad.

Rongisõit Londonisse oli võrdlemisi rahulik, väljaarvatud need õlleaurude all sumisevad rumeenlased vaguni teises otsas, sain isegi koolitööd nokkida. Kohale jõudes tuli taas järjekordset metroosüsteemi meenutada ja kohalik  transpordikaart hankida, teadupoolest on suurlinnades täitsa hea ühistranspordi võrgustik, vahet pole, et seal see pole tasuta, räpane on ikkagi.
                Hotellis jõudis minuni ka õigepea üllatus, et üks neist rumeenlastest rongis oli ka minu toakaaslaseks, maailm on tõsiselt väike. Eks viisakusest ja ka huvist tehtava tutvustuse ning ristküsitluse voorus selgub nii mõndagi. Rumeenias ei ole kaugeltki kõik mustlased, neid olevat seal vaevu vaid protsendi jagu rahvastikust, ja vene rahvust vaid omakorda kümnendik sellest. Vat sulle nalja, tüüp oli isegi täitsa viisakas ja sõbralik, lisaks tegemist IT-tudengiga ja vabal ajal ajab jeeni kokku Saksamaalt toodavate autode äritsemisega, murrame veel stereotüüpe. Ja kui sellest jäi väheseks, siis ta arvuti taustapildil asetsev ML-klassi Mercedes, mis olevat maksnud 20'000€ pani mind tõesti imestama, et miks kurat ta veel seda modelliasja ajab..?
                Modelliasja hakkasime kohe järgmise päeva hommikul ka ajama, päev algas nagu anekdoot: rumeenlane, poolakas ja eestlane läksid agentuuri. Kuid kahjuks see lugu ei olnud naljakas, vaid hakkas peale see tavaline 'here's your book and schedule for the day'. Koomiline õppetund jõudis minuni alles järgmine päev, kui ma veel polnud 120% veendunud Googlemaps'iga asukoha leidmise korrektsuses. Vaadake, trikk on selles, et iga hoone ja maja omab isiklikku 'suunakoodi', kui see on nüüd õige sõna mida kasutada. Eestis jagame me rajooni peale ühte, sama nali ka näiteks Pariisis, seega castingu asukoha leidmisel ma sellele väga tähelepanu ei pööranud. Pöördepunkt tuli siis, kui ma olin juba liiga kaugel, et enam tagasi minna, nimelt olin jõudnud kuhugi äärelinna, mingi eramu ette ja kõik tundus lihstalt nii vale. Helistasin agentuuri ja uurisin, et ehk ma olen millegagi eksinud, aga nende usk minusse oli palju suurem, 'no-no, you must be in the right place, just look around'. Ja-jamh, aadress oli küll korrektne, aga äärelinna eramu, millest üle tee oli limusiinide rent siiski ei olnud õige asukoht. Pidin sama targalt linna tagasi minema, loodetavasti õigesse asukohta sel korral. Pidin isegi rongipileti ostma, kuna mul oli olemas nädalane OysterCard tsoonidele 1 ja 2, siis ma olin parajasi jõudnud välja tsooni number (sügav hingamine ja mõttepaus siinkohal) viis.
                Kõige selle pingestava väsitamise peale oli British Fashion Council isegi mõelnud, mulle oli see küll üllatuseks, aga Läti Kristjan juba teadis kuidas asi käib. Nimelt ühe hotelli keldrisse oli selline punker püsti pandud, et paha hakkab, nimetasid seda ModelZone'ks. Laudu katsid snäkid, soojad ning külmad joogid ja isegi korra päevas toodi sooja lõunasööki. Oleks see koht öösiti ka avatud olnud, siis võinuks sinna isegi sisse kolida, a kahjuks nii vastutulelikud nad siiski ei olnud. Mingid tähtsad tädid tulid sinna ühel hetkel statistikat tegema, üleüldise rahulolu kohta, ja vastus oli konkreetne 'This is it! This is the shit!'. Miks ka mitte nii öelda, kui lisaks toidule oli menüüs ka PS4 mingi jalkamänguga ja projektor seda seinale kajastamas?  Möödunud hooaja statistika oli näidanud, et tüdrukud soovinud mingeid näo- ja küünehooldusi ning mis iganes spa protseduure veel, küll mehi on ikka kerge rahuldada.
                Nädala keskel hakkas needus tunda andma, kuid lootust ei saanud veel kaotada. Ei tohtinud endasse usku kaotada, küll nii mõnigi oli juba paar korda lavale saanud, ei oleks saanud ma aktsepteerida seda, et ma puhta lehega siit linnast ära lendan. Ka agentuur üritas positiivsemalt mind mõtestada, küllap nemadki polnud veel lootust kaotanud ja äkki teadsid midagi, mida ma veel mitte. Ja nii tegelt läkski, aga seda juba päris nädala lõpu poole...

http://annestiil.ohtuleht.ee/720242/taavi-blogi-parem-ikka-kui-kulmapuhad

Lezz dooo eeet!

Soojenduseks teeme selgeks selle, et möödunud aasta oli olnud minu jaoks kindlasti elus üks enim meeldejääv (shout-out to summer 2011). Lisaks kõigele, mis kirja pandud on, juhtus ka väga palju kaadrivälist ja seda, mis kajastamata jäi. Lisaks selle, et tundsin end targema ja tugevamana, kui kunagi varem, olin ka kogemuste, teadmiste ja materjali poolest rikkam, kui kunagi varem.
                Kuna ma aastast 2016 levin uuel platvormil, siis läheb avaliku reklaami tegemine ilmselt üsna raskeks, et siin 'hea tavaga' mitte vastuollu minna ja läbi tsensuuri murda. Siinkohal tasub mainida, et lihtsam on probleemiga võidelda, kui oled teadlik selle olemasolust. Esimese probleemi eneseni jõudsin läbi Õnne, mis asub Nõmmel. Nimelt Liis valgustas mind laktoosivabadusest, ja siis kui mu oma peakohal pirn põlema lõi oli kõik selge, it just made so much sense, et mul on mingil määral laktoositalumatus ja siit kõik need jamad olidki alguse saanud (nüüdseks loodetavasti ka lõpu). Teiseks, sain ma teada, et mu murtud varvas pole õigesti kokku kasvanud, seega no shit, et ma seda alatasa paiste jõin. Mitte, et alkohol seda paiste ajanuks, aga siis, noh, teate, ei pööra nii olulist tähelepanu sellele. Siinkohal jätan anti-reklaami tegemata nende suunas, tänu kellele siiski lõpuks sain röntgeni tehtud ja tulemuse teada, ma tõesti ei mõista miks see protsess nii raskeks on tehtud. Diagnoosi üks osa oli see, et ma ei saa jooksmisega tegeleda, joke's on you, mulle ei meeldigi jooksmine.
                Aeg oli minna esimesele lennule, jättes maha argimured ja selle rutiini, mis mind kuid oli närinud. Pariisi ootasid mind pre-castingud, kolmandat korda juba, raske oli uskuda, et juba aasta oli möödunud hetkest, mil esmalt Pariisi kuseseid tänavaid oma jalgeall tundsin. Õnneks ma ikka kannan jalanõusi ka, ei olegi paljajalu, ja sel korral võtsin isegi vastavad jalanõudkaasa, et oma varbale olla rohkem toeks ning vähem jalgu väsitada. Salajane seerum on kasutada tavalisi sportimiseks mõeldud jalanõusi, sest olles paras 'veteran' oma kolmanda hooajaga, oli see viimane aeg sellel teadmisel mu pähe kohale jõudmiseks. Riietuse pool läks samuti vähe liberaalsemaks, lisaks sellele, et mu mantel oli reisi lõpuks kolme nööbi võrra vaesem, ei järginud ma 24/7 ranget distsipliini, et dress-code oleks kitsas must püks ning monokroomne t-särk. Selle viimase kohta isegi kobisemist ei olnud.
                Kaltsud kaltsudeks, hästi läheb siis saan põnevamaidki kostüüme kanda, sest mu eesmärk sel reisil on igas linnas vähemalt korra lavale pääseda. Eeldus selle ää tegemiseks, kui sa ei ole superstaar, on käia maksimaalselt castingutel, et lõpuks enamuses pettuda ja näha võltse naeratusi nii kliendi kui agendi näos. Mäletan, et suvel kui ma kandsin pintsakut ringi liikdues, sest nagu oleks rohkem taskuid või nii, siis kujutage pattu ette, et üks booker Pariisist pidas oluliseks mainida, et ma jumala eest kliendi ette nii ei läheks. Sorry, aga Lev on mind tõesti palju-palju paremini kommete koha pealt õpetanud, ja see, et sel korral olid mul juuksed Buff'iga näo eest ära tõmmatud ei tähenda kohe seda, et ma nõnda end presenteeriks. Muuseas, need on need samad juuksed, mida nüüdseks aastajagu olen pidanud kasvatama, sest just teile seal Pariisis tundus ilgelt äge see soeng mis mu vanalt Facebook'i fotolt leiti.

Pilt on illustratiivne, mitte asjakohane.

                Nagu mainisin, siis tegu oli eelvooruga, seega konkreetsust oli vähe, sai vaid jala soojaks ajada enne järgmist peatust. Ning jala sain eriti soojaks, sest esimene hommik saabudes, kaamli kombel, ronisin agentuuri kõigi oma asjadega, et need õhtul hotelli viia. Hotellist viisin hommikul asjad taas agentuuri, et õhtul nendega rongile minna, tasub kaaluda spordikoti vahetamist ratastega kohvi vastu. Pariis oli algus täpselt nagu kahel eelneval korral, suvisel ajal aint veitsa palavam. Igale brändile töötavad endiselt samad agendid ja isegi vana hea Louis Vuittoni järts oli endiselt kolmetunnine. Ja umbes-täpselt sama kaua peaks see Eurostar sõitma ka Pariisist Londonisse, sest seal hakkas peale teine nädala pool. Eeloleval hooajal ootas mind kolmandat korda ees Pariis, teist korda Milaano ja esimest korda see samune London. Ma küll oma esimese show üle-üldsegi tegin just seal samas, aga kogu kadalippu veel seal läbida polnud mul auks olnud.

http://annestiil.ohtuleht.ee/719220/taavi-blogi-lezz-dooo-eeet

Vigadeparandus

'Kui mul oleks võimalus proovida uuesti, siis ei muudaks ma midagi, sest see on teinud minust selle, kes ma olen.' Ei võtaks üldsegi krediiti selle mõtte eest omale, tõlkisin vaid laulusõnu. Kuid tõsi ta ole, et kui kõik juhused kokku ei langeks, siis oleks ju tulemus hoopiski teine, a´la: ma hetkel ei kirjutaks oma lugu. Kuna ma päris südametu tõbras ei ole ja 'I regeret nothing!' karjuma ei hakka hetkel, siis mu indulgents on nüüd järgmine, et uude aastasse puhta poisina pääseksin. (Kirjavigad ei kao ka järgmine aasta kuhugi, ausõna, osad teen ma isegi hea meelega sisse.) Räägin nüüd suu puhtaks sellest, mis kogemata kronoloogiast välja on jäänud ning vaja südamelt ära saada.
                Esiteks ma tunnistan üles, et kõige vingema roa ühes Prantsusmaa restoranis sain ma läbi juhuse. Oli palav päev, Pariisis obviously, ja oli isu teha väike lõunake kuskil, aga kuna kõik kohad olid ühtemoodi kitsad, siis valik sai suht suvalt langetatud. Nagu Eestis kusagil ei märka seda jama, aga seal on see normaalne, et kõik restorani külastajad on sust küünarnuki kaugusel. Esiteks siis see menüü, sada prossa prantsuse keeles, tekitas hämmingut ja ainus mis ma tellida oskasin oli 'something something with fries', sest kui seal mingi rõvedus peaks tulema, siis kartulid söön ikka ära. Nüüd siis ma loll unustasin ära, et siin riigis lõunalauas puudub privaatsuspiir ja kohene karma laksas nõnda, et kelner, seda meest oli ~100 kilo, astus mu varbale, see mis ma maikuus ära lõhkusin, owie. Siit enam hullemaks ometi minna ju ei saa!? Ja ei saanudki, sest lauda toodi kausitäis friikartuleid ja sinna kõrvale asetati suur pott merekarpidega, wowie!
                 Teiseks ma kohe üldsegi ei kahetse oma roiete/külgede tätoveerimist. Jah, neid on nüüd lausa kaks, mõlemal pool, üsna täies pikksuses. See koht on võrdlemisi valus, ma tõesti ei teadnud mis mind ees ootab, kui sinna lauale esimesel korral heitsin. Nüüd siis olen samal laual neli korda juba lebanud, peale esimest sessiooni on ju vaja tekst veel korra üle ka teha, ehk siis 'kirjavead parandada', ja usun, et saime neist kõigist lahti ka. Kõige 'teravamalt' on meeles muidugi esimene sessioon ja ka too kord, kord mil mul hommikul sikukati hammas välja ja siis õhtul sain magustoiduks veel nõelapadi olla. No pain - no gain! Ja muuseas agentuur isegi natuke soosis seda, neutraalses kohas inki, pidi iseloomu andma.
                Kolm on kohtu seadus, aga hetkel ma enda üle kohut ei hakka pidama, sest see on tõesti pärl, mida ma viimaks ei unustanud ikkagi jagada. Muidugi lugu sai alguse nagu iga teine, et Lev'il jälle paanika lahti, taakord Knut'i juures mingi shoot tulemas ja mis iganes veel. Sel korral pidi kellegi koolilõpu kollekstioon olema teemaks ja mingi tundud nägu pidi ka kohal olema, Kerli või keegi. No fine, eks ma siis käin ära, ühe õhtukese ta mult röövis, a õnneks päris ööni välja ei läinud ka. Temaatika oli midagi selline, et 'koopainimsed Kuul', või vähemasti mulle jättis asi sellise mulje. Meil oli tossu, lasereid, huskysi, hunnik maalinguid ja oligi üks kuulus Kerli ka, ma ütlesin talle viisakusest 'Tere' ja rohkem juttu meie vahel vist ei olnud, kahju. Kui pilt ütleb tuhat sõna, siis järgnev video vähemalt miljon, aga ma üle pole lugenud, sest nii pea kui ma stuudiost lahkusin, ei ole mulle sõnagi selle kohta mainitud, ega ole ka ainsamatki pilti ennast kätte saanud.

https://vimeo.com/138556024

                Viimaseks jätsin kõige 'valulisema' teema, valusam kui hamba eemaldamine või mu ksülofoni klahvidele joonistamine. Juba andsin omale eelnevalt andeks teemal, mida me ikka hindame ja väärtustame - haridus. Tulemas olevad kolme linna moenädalad resideeruvad koos castingutega vahemikus 04.01.16 kuni 24.01.16, samal ajal on ka eksamisess. Valik oli mul ju ilmselge, et rutiini murda, siis tuleb pageda kolmeks nädalaks Eestist eemale. Nii, Taavi, kui sa nüüd Eestisse naased, siis on sul nädal, et kogu see pask ära klattida, muidu langeb üks rinne ära, mil sa hetkel lahinguid pead. Kuid olles arvestanud juba võimalusega, et ilmselt esimene semester jääb ka viimaseks, siis suutsin ikkagi rahuliku südamega võtta vastu jõulud, uue aasta ning lennupiletid uude hooaega.

http://annestiil.ohtuleht.ee/718031/taavi-blogi-vigade-parandus

Fallout four fell out

Oli kätte jõudnud viimaks see aeg, mil laskuda põlvili StarSystem'i ette ja musitada varbaid. Siiski, oli agentuuril tegelikult ka õigus, või piirdus asi vaid õnnega? Ei saa mainimata jätta, et kahe Gucci SpringSummer show vahele jäid ka kampaania, videod, kataloogid, ülim ja uskumatu lugu tõesti. Siit enam tagasiteed ei ole ja enam halvemaks küll minna ei saa, või vähemalt nii mõtlesin ma oma ära pestud ajuga. Aga saab mis saab, sest kooli võeti mind vastu nii Tallinnas kui isegi Jönköpingis ning olin saavutanud vähem kui aastaga rohkem, kui üldsegi olin kunagi sellest lootnud.
                Nüüd siis jäi järgmise fashionweekini veel oktoober, november ja detsember, see teeb kokku enam-vähem kolm kuud. Mis nende kolme kuuga juhtus oli see, et ma sain taas käia kangi surumas ja ergomeetriga aerutamas. Ühtäkki tekkis seda aega nii palju, sest päris elu tuli tagasi ja ei ainsatki optioni oktoobri jooksul. Natuke hirmutav ka, teadmatus sellest, mis edasi peaks saama, ega ometi ei tõmmata mulle joont alla ja vett peale. Teisalt jälle hea puhkus sellest karmist tööstusest. Puhkust ei anna aga need, kel oma elu vähe igavavõitu, sest kord leiab modellindus kriitikat, et minusugune androgüün üldsegi julgeb kodust välja tulla. Ja siis kui ta tegelen treeninguga ja toitun vähe aktiivsemalt, siis jään jälle kuidagi ette. Ma ei saa aru küll miks, kas ma tõesti olen nii lai, et jään alatasa ette? Inimestel mingi imelik loogika ütleb, et kui sa ei ole lihastes, ei treeni kindla kava järgi, ei pea tippsportlase dieeti, ei oma treenerit ja teed vaid 4~5 jõusaali külastust nädalas, siis on see mõttetu. Sorry, ma ei ole kulturist, ei soovi olla ka, lähtun sellest, et 'terves kehas terve vaim'.
                Viimaks siiski tulid ka võimalused laiast maailmast jätkata oma imelist karjääri. See selleks, aga lisaks tuli ka mu hetkene lemmik 'muusik' Euroopasse tuuritama. Uskumatu, aga nii ta oli, isegi Helsinkis toimus kontsert, millele ma kuu varem olin pileti ostnud, laevad ja hotellid lisaks. Call it karma, ma ei tea küll miks, aga millegi pärast pidi ikka mingi option samale päevale potsatama. Otseloomulikult on siis vaja mu pehmet iseloomu mudida ja mulle selgeks teha, et kui ma nüüd selle, just selle, asja käest lasen, siis ma olen kõik perse keeranud ja asjaga lõpp. Kui aga ma nüüd viskan laevale ja kotsertile ostetud piletid prügikasti ning lendan Njuu Yorki, siis ma võin järgmisel bändi tuuril juba USAs endas osaleda. Ei no, hold you fucking horses, mul pole ju viisat ja mille kuradi pärast nad tahavad Eestist mingit tüüpi päevaks sinna lennutada, et järgmine päev tagasi saata!? Minu mudimisele kulunud päev, mis minu tuju täiesti ära rikkus, sest ma tõesti ei teadnud enam mida peale hakata, kulmineerus sellega, et õhtul räägiti mulle täpselt seda sama. Seda sama juttu, et mul puudub viisa ja ma liiga kaugel, aitäh, suur-suur aitäh, et mu päev muudeti maksimaalselt närviliseks ja siis toodi I-told-you-so-karikas, et sellest lonks võtta. Päris aus olla, siis ei ole see midagi uut, lihstalt halb ajastus ja kohutav iseloom, mis kokku keetis ühe supi, mida keegi ei suudaks süüa.
                Lisaks sellele lennule tuli veel 3 ajakirja ning kaks lookbooki, mis alguses lubasid mind kohale lennutada, aga kui kuupäev hakkas juba lähemale jõudma siis millegi pärast ikkagi ei läinud teemaks. 'Mitte, et ma vigadest õpiks, ma pigem kordan neid kuniks neist saab normaalsus', siis sel puhul ma enam ei teinud plaane ette. Ei teavitanud töökohta, et äkki ma pean ära minema, ei vaadanud kas miski kattub kooliga, sest kui on minek kindel, a´la näen lennupileteid, siis alles tõmban teistele asjadele kriipsu peale. Üks asi jäi ikkagi sisse kripeldama, mul oli kahe koolipäevaga vaja anda 3 presentatsiooni ning teha kaks eksamit, või oli see arv ka kolm? Muidugi ka siis oli mingi magusam tööots kuskil kaugel, aga sel korral ma enesekindlusega lausa hiilgasin, ettekujutamatu, aga isegi raha ei motiveerinud mind. Ei tea kas ma tegin omale sellega teene, et edasi ei oleks stabiilne langus vaid lausa kuristikku kukkumine? Seda näitab aeg, sest 2015 oli otsa saamas ja uue aasta algusest juba uued seiklused paistmas. 

http://annestiil.ohtuleht.ee/716846/taavi-blogi-edasi-pole-mitte-stabiilne-langus-vaid-lausa-kuristikku-kukkumine