Toskaana levi

Kolm nädalat kodumaalt ära olemine tundus kui kolm kuud. Squad sai mingis koosseisus kokku aetud ja ühel õhtul-ööl linnahallil ja seal läheduseski vägijooki tarbitud. Oli tore näod taas üle näha ja vahelduseks ka viibida seltskonnas, kus keelebarjäär probleemiks ei ole. Ei oska isiklikult öelda, kui tore oli neil mind taas näha, aga mulle olelemine täitsa meeldis. Mida aga seltskond ei teadnud oli see, et järgneval päeval, mis juhtus olema laupäev, olin ma taas lendu minemas. Gucci option saigi tõsiasjaks, aga väga palju ma rohkemat ei teadnud kui seda, et mingiks nädalaks kaon ära. Kuna kevadepaiku sai vaadatud teatrietendust Armastus Kolme Apelsiivi Vastu nii söögi alla kui peale, siis sealne 'Toskaana juuksenõel' oli teemaks. Suurepärane, Toskaanasse ma ju lähengi, selge, kaon ära nagu juuksenõel Pantaloone näppudevahelt.

Kuna telefon opereerib mul kahe numbriga, siis vajadusel said teadjad inimesed mind teiselt kätte, lisaks kustutasin telefonist FB-messengeri, et WiFisse lülitudes ma online ei ilmuks. Nii palju oligi vaja, et end maailmas nädalakeseks isoleerida. 

Mitte, et Eestis oleks jahe olnud, too öö Linnahallilgi oli äärmiselt soe, siis esmalt tervitas mind lämbe +35 C õhk Frankfurdis, kus mul ümberistumine oli. Ei lähe mul see aklimatiseerumine kohe üldsegi hästi, koheselt hakkasid jamad peale. Väsimus, kõhumure ja mis iganes veel, aga pole parata, viimaks maksatake hästi kogu selle värgi eest. Siiski agentuur ja maksud röövivad mult poole teeinustusest, siis seal veedetud ajaga teenisin nädalaga rohkem kui mõne kuuga kodumaal. Mis aga teada sain, ja oli ka loogiline, siis ei maksta päeva lõpuks, pigem nagu kahe~kolme kuu jooksul.

Rahast siis võis unistada alles tulevikus, ma polnud ju töölegi asunud. Miljööst rääkida, siis ööbimine oligi Toskaanas, hotellis, lux värk. Nädalaga oli kavas pildistada Gucci Cruise kamaapania pildid ja teha promovideo. Hiljem selgus midagi veel juurde, aga seda ma tol hetkel veel ei teadnud. Nii, aga 'võtted' ise toimusid umbes 30 minutise autosõidu kaugusel linnast, mäe otsas, mingi vana mõis/loss oli seal, päris tasemel värk. 

Esimene 'bussisõit' lossi.

Ma nüüd ei tohiks eksida, aga kokku oli kaasatud modellidena 4 poissi ja 6 tüdrukut. Teise päeva hommikul selgus ka fakt, et eestlasi oli rohkem kui üks, nimelt ka ühe tüdruku koht oli 'omale inimesele' hõivatud. Nagu näha oli, siis meestepoolelt oli vaid üks nagu väheke tuntum tegelane, tüdrukud olid kõik päris mitmete lavakogemustega ja mis iganes veel, mis sest et üks oli äkki 16? Õnneks sel korral ma kõige vanem ei olnud, muidu oleks olnud põhjus lisaks kuumusele, mille üle veel halada. See samune kuumus ei kadunud kuhugi, lämbe ja palav oli iga päev, õnneks võtteplatsid olid varustatud puhuritega. Pildile võeti asju siseruumides, see oli ka päris meeldiv, väljas oleks olnud surm. 

Modellide rohkuse tõttu oli seda samust, ootamist, ikka ämbriga kaasa antud. Mis siin ikka nuriseda, maksti ju ka logelemise eest, mida sai piisavalt teha. Mine või lolliks, no tõesõna, liiga palav et magada, aga ümbruskonda ka ei võinud kaema minna, 'äkki läheb sind just järgmisena vaja'. Nõndaviisi siis vahelduva eduga, mõni päev vaid korra kaamera ees käies, näiteks kolmekümneks minutiks, saigi kolm päeva mööda veeretatud. Ei vaidle vastu kui neid päevi oli neli, sest tõesti ühel hetkel läheb järg käest ära. 

Mina, vasakul.

Nädala sees olid mingid saginad ka, et 'keegi saab teha ehteid ja keegi prille'. No, mitte konkreetselt valmistada, seda teevad lapsed kuskil kolmanda maailma riigis ilmselt, aga kellegi nägu võetakse pildile. See siis oli ka põhjus miks vahepeal taheti sõrmustega kätest pilte saada ja mingid prillipildid ka. Küllap mul ei olnud siis piisavalt kenad käpad, aga juhtumisi prill istus ilusti. Siit hüppan korral publitseerimise juurde, sest kogu see värk ei ilmunud kohe järgmine päev meediasse või ajakirjadesse reklaaminäol. Ma ei spoilind isegi seda, et kelle heaks töötasin või mis tehti kuniks asi septembris alles avalikkuse ette tuli. Suvel teemaks see tõstatati, siis tegin selgeks, et tegemist on millegi suurega ja ei taha ette midagi ära rääkida. Prillide kampaania pidi ilmsiks tulema alles jaanuaris, sellest ei tea keegi tõesti mitte kui midagi, ja need kes pool sõna kuulnud on ilmselt ära unustanud. Hetk mil siia see ilmsiks tuleb, ei ole veel maailm seda näinud. 

Maiuspala mis nädalalõpuks jäeti oli see videoklipp, see ilmus koos kampaania piltidega, kui üldsegi mitte esimesena kogu sellest kompotist. Lisaks meie proovidele, mida viis läbi üks omapärane koreograaf, harjutas ka võttemeeskond pikalt-laialt oma kaamera ja kraana koostööd. Klipp ise tuli mõni minut pikk, kus modellid on majas tantsimas. Kes tahab näha, see leiab selle ülesse ka. Mida ehk aga telgitagustest ei teata on see, et lisaks proovidele mängisime kogu asja paarkümmend korda läbi. Algus tuli teha kindlal hetkel päevast, sest päike oli täpses kohas vaid kahe tunni vältel, äkki isegi vähema. Lõpp, kus me järgmises ruumis oleme, peale hetke mil kaamera mulle selga sõitis, omas kunstlikku valgust. Päike kukkus suht järsult ära, aga mulje pidi olema, et tegemist on ikkagi päevaga, selle tõttu siis aknataga huugas prožektor nii päeval kui ööl, et tuba ühtlase valgusega oleks kaetud. Nii pea kui tuli aplaus ja öeldi, et töö tehtud, siis tekkis kange isu videot valmiskujul juba näha. Sain ka teistpidi nägijaks, mul oli outfiti ühe osana prillid, mis pildi vähe oranžiks maalisid, olin täitsa ära harjunud sellega, oli tore maailma päris värvides taaskord avastama hakata... aga täpselt nagu piltidega tuli veits üle kahe kuu nüüd lõpptulemust oodata.

Peatüki lõpp

Kuigi sel hooajal oma esimese ja viimase show Pariisis olin ära teinud, siis minema veel ei lastud. Äkki äkki midagi veel tuleb, isegi peale Rick'i showd käisin oma pardipersega kahel castingul, tulutu. Kuna tolleks hetkeks oli mul juba side maailmaga telefonitsi piiratud, siis peale showd läksin Élysee tänaval mingise McDonald'sisse, seal saab ikka WiFit. Avasin meilikasti ja oh imet, mine sinna - mine tänna, ja eeldati veel et mul raamat ka kaasas, hea nali, aga sellest Prantsuse huumorist ma loll Eesti mats aru ei saa.
Ilmselt üks kinni hoidmise põhjustest võis olla ka see, et lennu vahetamine maksab rohkem kui öö või kaks odavas hotellis. Hotellis ma jagasin tuba esmalt mingi täieliku rookiega, kes üsa ruttu uttu tõmbas. Sarnane saatus oli ka teisel uuel lõustal, Markusel. Taevaste vägede, või kokkuhoiupoliitika tahtel viimased kaks ööd sain temaga tuba jagada, shit. Okei, tüüp oli väga elu täis ja energiat tal ka palju puudu ei olnud, kokaiini jutud ette ja taha, pidutsemine kõigele veel otsa. Inimsenena ta ei olnud üldsegi halb, ega pahatahtlik, aga kui oli võimalus kõvatada, siis ta seda mööda ei lasknud. Tuli ikka ja jälle mainida, et raha on kõigest vahend ja seda on tal palju, piisavalt et jala võib ainult hotelli ees suitsul käia.
Üks öö varem, kui veel tuba ei jaganud, siis ajas ta pool hotelli öösel üles, sest karjus mingile tüdrukule, kes ta uksetaha jäi, või oli ise sinna jäätud, et ta hoolib ja armastab teda. Hommikul ta oma jutu järgi midagi ei mäletanud. Mulle ta seda õnneks ei pidanud vajalikuks karjuda, ei kummalgi pool ust, aga pidu ei jäänud sellegi poolest pidatama. Esimene öö mürgeldas ta kuskil Dior'i või LV aftekal, sadas öösel sisse ja vabandas ette-taha kõige eest ning hommikul tänas mind, sest keegi muu tal hommikul ei aidanud 7'st üles saada, et lavale minna.
Koitis (eel)viimane päev, sest viimasel ma reaalselt läksin hommikul lennule ja kõik. Korralik koblakas oli ees, seega ei viitsinud midagi ette võtta, õhtul väike attend hooaja lõpetamisele, jah sel korralik toimus see seal samas kus eelmine kordki. Sel korral oli vist veel rohkem isegi rahvast sinna kitsasse baari ja õuekesele surutud. Kohale viis mind ja Tim'i (eelmine kord mu toakaaslane) meie vägilane Markus, taksoga. Teine jõudis juba enne people sisenemist uksehoidjale või koha omanikule või korraldajale või kes iganes see härra oli selgeks teha, et tal oli ekslusiivne show Milaanos ja mitu-mitu Pariisis otsa, tal on raha, mis ilmselgelt ta ära rikkunud. Kui kangelane läks kuskile narksi otsima, siis ma leidsin pidusliste seast veel mõned tuttavad kellega nautida open bari, mille sulgemine oli minule märguanne, et aeg ära minna. Tegelt see tagasikäik hotelli polnudki nii pikk, joogisena oli tappev isu ka veel viimast korda külastada Very Nice Pizza't, mida rahvakeeli kutsusin ma Grease Houseks. Seal oli imemaitsev, ebatervislik toit, loodan ainult et sinna mingi health-inspection peale ei lenda.
Kõht täis, karusell käib ringi ja ootan und, või Markust, kurat teab mil see pidutsemise lõpetab. Tundsin ka mingit vastikut juustukat, lükkasin koti, milles must pesu sees oli voodist veits eemale. Une ma leidsin üles, lõpuks ka saabus toakaaslane, rämedalt norskav taanlane, kurat kus vedas. Iga kord kui tüüp selili end ajas hakkas tuba värisema, mu töö oli siis alles jäänud öötundide jooksul teda külili keerata. Nagu mainitud öötunde endam palju polnudki, sest 6~7 paiku hiljemalt oli mul minek, varane lend nagu ikka. Ikka see kuradi juustukas raisk, või lekkis mingi solgitoru kuskil? Aga vastus oli sealsamas kotis. Kombekohaselt ostsin nipet-näpet asju ka kaasas, sel korral isegi söödavat, ja siit see imeline aroom siis lekkiski. Riiete vahele pakitud, mitmesse kilekotti mässitud juustukeradest, ühtekokku viis, suutis üks piisavalt aroomi eritada, et raske oli öelda milline neist. Fuck it, mul aeg minna, kott kinni ja tuld, RIP Markus, ciao De Vinci hotell, fare well Pariis, äkki me rohkem ei kohtugi.
Lennujaamas juhtumisi kohtusin ühe härraga Eestist, kes polnud viimasel ajal üldsegi Eestis elanud. Tema tuli hoopiski USAst, et uuele naisele Eestis sõrmus sõrme panna. Sai üle mõne aja pikemalt eesti keeles lobiseda, elust, olust ja ilmastki. Loosiõnn naeratas nii palju, et lennuk, mis muidu üsna täis oli, oli suutnud meile anda kummalegi 3 vaba kohta, tema minu seljataga. Peatükile pani joone alla see, et mind kutsuti isegi pulma kontvõõraks. Kahjuks sinna ma ei jõudnud, ja mul on kahju, et osaliselt ka mu enda initsatiivitusest edasi ei ole suhelnud. Nüüd jäi kõik see vaid ühe optioni külge rippima see, kas kõigele tuleb joon alla.

SS16 - Gucci  |  Rick Owens

I'm (not) done!?

Mitte, et ma nii viril oleks kui paljud eluga, mis Eestis pakutakse, aga tundus tol hetkel, et välismaal seda õnne ma kohe kindlasti (taaskord) ei leia. Mingi suund oli enne modellindust isegi käes ja seda niisama ära ei taha ka visata. Pariisi agentuuris isegi üks uus assistant kes neile tekkinud oli mainis, kuuldes mu stoorit, et ma ei peaks kõike minema viskama. A´la, et modellindus kestab max 4 aastat ja siis uuesti algusest alustada nagu hoopiski raskem. Ausalt, üsna kopp oli ees, eriti surus veel see, et hotelli fuajees, kus WiFi levis tugevamini, kuulsin aina kuis kutid showsi paugutavad iga päev. Nüüdseks oli telefonile ka blokk peale tulnud, jaanipäeval sai kaks pikemat kõne peetud ja kuna see viis limiidi üle, siis ei saanud seda ka suurendada, teenus ju piiratud.
Kuskilt oli mingi option veel lekkinud, iseenesest päris vinge teema, ei hoomanudki selle kaliibrit algul, aga bleh, nii kui nii see ka teemaks ei lähe jälle, whatever nagu. Kuna me kõik peavad oma eesmärki täitma, siis sain ka ühe lahingu veel lõpu-bossiga maha pidada. Kutsus mind kuhugi väiksesse baarikesse, juhuslikult asus tema kontori maja esimesel korrusel, et minust rääkida. Mis seal ikka rääkida, ma kõhklesin kõiges ja ei tahtnud liiga suuri rise võtta, lisaks oli tulemas ka magistrisse astumise katsed. Nii nagu tema tööks ikka on, siis pidi ta mind ümber veenma, lubas isegi, et kui see option teemaks läheb, siis ta räägib kas või ise TTÜs mingi asjapulgaga, et mulle eraldi eksamiaeg leitaks. Kas ta ka seda teinud oleks, ei saagi me kunagi teada.
Härra rääkis ka oma loo, kuidas ta ammu-ammu otsustas ühte võimalust elus mitte vastu võtta ja nüüd tal on jäänud tänu sellele 200 miljonit saamata. See number ei ole õhust võetud, kohe päriselt, ja kõik selle tõttu, et ta ei viitsinud kaugemale tööl hakata käima. Minu loos ei saa kunagi selliseid numberid olema, võtame kohe julgesti nulle vähemaks. Mis aga minu loos edasi saab hakkas aeg ise näitama. Ma konkreetselt ei öelnud millelegi 'EI', veel kindlasti mitte. Õnneks on võimalus teha kahte asja korraga, ainult kool võib saada takistuseks, selle pärast muretsen alles sügisel, in case I get accepted.

Buzz confirmed

Juhhei juhhei, viimaks saan ka mina lavale. Hotellis ikka räägiti, et mitu showd mingil päeval kellelgi on, minu kohutav hooaeg mind siiski päris kuivale ka ei jätnud. Hommik algas vanas heas Tookio Palees, minu pea peal tehti demo-pardiperse ära, et teised 9 poissi samasugused saaks. Kokku oli 4 tüüpi 'juukseid', pardiperse, pikad juuksed, kiilakas ja siis hobusenäod. Hobusenäod, vaesekesed, pidid kandma midagi parukalaadset, aga sellest tuutust polnud eriti midagi välja näha, lisaks seal sees olevat olnud sitaks palav ja õhku vähe, vedas mul.
Sain teada, et tänases menüüs on sama show kaks korda. Küllap siis publiku tungival tahtmisel, aga meie jaoks oli see lihtsalt pikem päev siseruumis olla. Ega siin midagi erilist ei juhtunudki, alustuseks lavaproov, siis riieteproov ja lõpuks riidesse ka. Eriti meeldis selle show muusikaline valik, väga vinge tümps oli, ei tea kes muusika kompositiooni tegi, kuid minupoolt kiidusõnad.
Mingi ime läbi suutsin ma too päev olla isegi võrdlemisi rahuliku närviga. See vist ei kao kunagi ära, kui rivistatakse lavale minemiseks, siis veits pingelisemaks olukord läheb, kuid küllap selle Gucci kõrval oli asi nii lahja, et ei saanud arugi. Muusika hakkas, inimesed liiguvad, püksid vajuvad, oh fuck. Võimalik, et asi oli minus tegelt, sest päris alla nad laval ei kukkunud. Tegime leveli läbi, siis hakkas mingi jutusagin peale, et miskit on laval juhtunud. Päris aus olla, siis ma ei saanud aru, ma polnud ilmselt ainus, sest keegi väga ei teadnud mis seal siis juhtunud oli.
Vahepeal tehti lookidest pilte ja oligi aeg uuesti lavale minna, trill läbi teha ja aplaus meile tubli töö eest. Aplaus ka idioodile, kes selle sumina põhjustas, isegi kui Rick ise midagi üllatavat ei tee, siis teeb keegi seda tema eest. Üks modellidest oli oma rõivaste alla nihverdanud riiderulli, mille ta rahva ja kaamerate ees lahti rullis: 'Kill Angela Merkel, Not'.

USB vares

Nüüdseks olin ma Pariisis juba päris mitmendat korda tagasi, olin sinna rohkem oma jalga tõstnud kui enamustesse Eesti linnadesse, alevitest ja küladest rääkimata. Möödunud väsitava päeva ja veelgi hullema öö otsa oli vaja nüüd terve päeva vältel end klientidele näitamas käia, showdeni veel paar päeva aega. Tunne oli jummala morn juba, kaalusin mõtteid, et nüüd aitab ja see hooaeg jääb viimaseks, aga püssi päris põõsasse veel ei visanud, sest lõpp polnud ka kaugel.
Agentuuris nägin kuldset PradaBoy'd, ta isegi tundis mu ära ja oh imet, isegi mu nimi oli tal meeles. Lisaks oli mul au saada ta võileib omale, sest ta ei olnud näljane, aga ma viimati sain süüa mingi öö-päev tagasi Gucci show telgitagustes. Temal oli muidugi hooaeg juba edukalt alanud ning agentuurist öeldi talle, et ta võib kasvõi dressides ringi joosta, nii kõva raamatuga suht kõik lubatud. Mina sain endiselt klassikalist must püks-särk stiili viljeleda.
Esimese päeva lõpuks kui kodinaid agentuurist tooma läksin, siis oli seal mõni tuttav nägu veel. Kuna ma nüüd ööbisin teiste poistega vanas head Leonard De Vinci hotellis, siis kodutee oli meil ühine. Seltskonda oli aga tekkinud ka üks uus nägu - Markus. Üks esimesi asju mis tema suust kuulsin oli see, et tal pappi palju ja tema jala ei käi, olevat sel päeval juba üle 100€ taksodele kulutanud. Ilmselt musternäide sellest kuidas raha võib inimest rikkuda, kutil oli issi pangakaart ka kaasas ning igaühele pidi ta mainima et tegi Jil Sanders'i show eksklusiivsena ja nüüd varsti tuleb tal hunnik raha kontole. No kurat küll, kus ikka veab, ma siin vaevu nulli ja mõnel kohene tähelend garanteeritud. Okei, Taavi, chill... võiks hullemgi olla, eks? Lõppude-lõpuks kogemus ju ainulaadne ja pigem ainult head sellest saanud. Ühine asi, peale hotelli, oli meil veel probleem katkiste jalgadega, ta käis koduteel ka plaastreid ostmas, Taavi oli tark, ta tegi seda juba hommikul agentuuri minnes.
Castinguist jäi enim meelde üks, vana hea Rick, see kes eelmine hooaeg osad poisid paljaste nokudega lavale saatis. Kohale jõudes ootasin järjekorras, ei olnud mind veel liistule võetud. Küll aga loeti ette mingid nimed ja teistel paluti viisakalt lahkuda, okei, läksin siis ka ära. Pani kõhus keerama ja viis tuju alla, kuniks tuli kõne agentuurist: 'Taavi, what are you doing? Why did you leave, this is important?' ... paluti ju lahkuda? Tegemist oli arusaamatusega, mind polnud veel tõepoolest isegi jutule võetud, sellepärast mul ei palutud tegelt ka lahkuda. Õnneks õnneks õnneks oli mind üks assistant siis märganud ja fucking ära ka tundnud, koheselt helistati agentuuri ja paluti mul naasta. Vat nüüd hakkas tuju paremaks minema, tunti ära ja saadeti kohe ka korrus üles, sinna saavad need, kes kohe ära ei saadeta, aww yiss. Isegi suur Winny Puhh'i fänn Rick tundis mind täitsa ära ja jäi sooritusega rahule, meeldiv.
Päev või kaks hiljem tuli teade, et nüüd on aeg minna fittingule, sest show on järgmine päev. Sinna kohale minnes, nagu eelmine päevgi, oli taas mingi kamp valgeid vanainimesi protestimas, kas tõesti muud pole neid teha? Selge see, et esmalt tuli tund-kaks oodata, sest miski ei ole seal õigeaegne. Kord sain minagi korruse üles minna, kus asju selga prooviti, siis oli taas kätte jõudnud see hetk, et mul hakkas halb. Olgu neetud need palavad ilmad. Aga olgu õnnistatud need abivalmis inimesed, toodi vett, koolat ja seemneid süüa. Ära mind ei saadetud, hoopiski paluti jääda vähe kauemaks, sest neil oli vaja soengut proovida, lisaks lubati ka mulle korralik lõuna osta. Kohe kindlasti ei kibelenud ma minema, sest õues oli kahtlemata palav. Nii ma saingi oma uhkele salatile lisaks ka tuttavaks juuksur Duffy ja tema abilised. Nimest hoolimata oli tegu sellise mehega kel väga karm väljanägemine, nii temal kui abilisel olid pikad bikeri habemed ja poleks eales arvanud, et need kaks on juuksurid.
Erinevalt eelmisest showst, kus tehti mõnele mehele pähe kolm asümmeetrilist 'tiiba', siis sel korral pidi olema neid kaks ja parem oleks kui mingi sümmeetriline joon jookseks ka läib. Päeva kulminatsiooniks sai see, et tehti pähe üks pardiperse, punkt.

See lihtsalt ei ole minule

Debüüt Milaanos tehtud ning see jäigi seal üheks ja ainsaks sooritatud showks, kokkuvõttes võib öelda, et igati odava exclusivei said, asi seegi. Nüüd jäi vaid agentuuriga hüvasti jätta ja minekut teha. Muidugi offices õnnitleti ja plaksutati, aga eks ma siis kurtsin neile ka seda, kui raske ja vastik kõik oli. Endiselt, mul kannad olid verised ja igavesed haavad hinges, plaaster kulunuks ära, aga kuna sokidki olid verised, siis mis seal sellega ikka. Kuna ei läinud nii hästi kui oleks lootnud ja tahtunud, siis enne lahkumist veel ütlesin, et ei saa välistada seda, kui see nüüd viimaseks nägemiseks jääb. Ilmselt väga paljud nõndaviisi sealt ei lahku, aga tundsin mis tundsin.

Kuhugi pärapõrgu oli see bussijaam ehitatud, saabusin tund varem kui putka avati, kus sain broneeringu pileti vastu vahetada, masendav koht oli. Mis asja veel hullemaks tegi oli ilmselt see, et läheduses süüa ka ei pakutud, üks nukker vending machine oli nurgas. Istusin, ootasin, helistasin emale ja vaatasin kuidagi üks kutt oma BMXga trikke üritas teha, kerge koduigatsus tekkis, olin kaks nädalat juba eemal olnud kindlasti, kolmandik ajast veel olla, saan hakkama. Umbes-täpselt üheksa paiku veeres buss ka ette, veerandist pidi minek olema. Laaditi inimesed maha ja siis hakati uut satsi peale laadima, kõlab loogiliselt. Mis aga väljus normaalsuse piireist oli see, et ka poole kümnest ei hakanud buss veerema, oi-oi, see ei tõota head. Kolmveerandiks saabus üks teine buss meie kõrvale, millelt hakati veel inimesi meile ümber laadima. Ei no, ei ole võimalik, for fuck sake, nii lahedalt oli ruumi ja nüüd topitakse veel inimesi peale, taevased väed, tulege appi, ometi ei ole buss täielikult välja muudud. Surusin klapid sügavamale kõrva ja võtsin laiema haarde oma kahe istekoha üle, pöörasin pilgu telefoni ekraanile ja mängisin kedagi, kes ei saa aru mis toimub. Väga hästi sain aru, et üle minu piiluti mu kõrval vaba olevat kohta. Ühel mehel oli siis piisavalt palle ka küsida, et äkki ta tohib selle okupeerida, pistin siis pea surikaadi kohaselt istmete vahelt välja ja uurisin ümbrust, kurat on jah ainus vaba koht siin, minu kõrval. Pakkusin siis härrale ultimaatumi, kui ta on nõus aknaääres olema, siis võib ta sinna mina, nii ka läks, buss rahvast täis ja liikuma. 

Ideaalis mis pidi nüüd juhtuma oleks olnud see: sõidame, ma jään ühel hetkel magama, ärkan Prantsusmaal, kõik on rahul. Reaalsust ei saa ideaalsusega vist kunagi võrdesse panna. Kes mu kõrvale end asetas oli üks prantsuse-härra, üks väheseid bussist kes vist inglise keelt mõistis, hea seegi. Tüüp oli ise töötanud Renault ('Renoo' - see autofirma) heaks juba sajandeid, kunagi ehitas vormelitele mootoreid ja nüüd disainib sõiduautode tahavaate peegleid, progress. Lapsi tal ei olnud, naised ka ei püsinud, aga ei pane ka imeks, tüütas mindki suht ruttu ära. Vaeseke, isegi oma suure paki postkaarte näitas mulle ette, mis ta oma puhkusereisil oli kaasa ostnud, jäin viisakaks. Juba tehti ka esimene suitsu-kohvi paus, kuradi itaalased, do your fucking job. Magama ometi ei saanud veel jääda, onu Renool oli palju juttu, rääkisin talle ka oma eluloo ära. Isegi tema kiitis mu jalgu, mis teil inimestel nendega küll on, tõesti nii pikad et jäävad alati ette? Hakkasime piirile vist lähenema, telefonis tervitas 'Teretulemas Prantsusmaale kõne hind ....' ja siis tervitati jälle Itaaliasse saabumise puhul, aitäh Tele2 ja Elisa. Piiriületus käis läbi tunneli, kui ma nüüd õigest mäletan, pikk pikk tunnel. Onu Renoo teadis rääkida, et kunagi oli seal tunnelis mingi rekka matsu pannud ja palju inimesi sai surma, tänks, teinekord räägi neid asju kui me oleme tunnelist nagu läbi juba sõitnud. Tunnelist läbi saime siis oli piirikontroll, mundris mees ronis bussi ja korjas passid kokku. Haha! filthy plebs, eestlane andis ID-kaardi, suck on that, pass on nii eelmine sajand. Läks minut, läks kaks, läks kümme ja siis kakskümmend ning naases ka kontrolör. Sõit jätkus viie inimese võrra vähema sõitjatega, mõni pagulane ei saanudki üle piiri, mingi naine läks bussi eesotsas eriti kettasse selle peale. Minu kõrval istus kahjuks liiga korralik kodanik, keda ei pidanud piiril maha noppima/nottima. Jälle tund sõitu ja vaja kohvi-koni pausi pidada. Ma pildistasin maas olevaid suuri käbisi, sest bussile liiga lähedal olla ei saanud, see kuradi eit oli liiga negatiivse energiaga, mida ta meeleldi jagas. Tagasi bussis, kell võis mingi 2 olla ehk, viimaks proovisin magamist teha. Mida aga tõprad, kes bussi rooli keerasid ei arvestanud, et kui buss seisab, eksju, uksed on lahti, onju, ja jätad tuled põlema siis igasugu sitikad-satikad kohe ronivad pardale, hea töö. Mõni moskiitohammustus ja halb unetund hiljem oli õues hakanud valgeks minema ja mu und häiris see, et buss keeras maanteelt maha, ei noh mida nüüd!? Sel korral oli Prantsuse politseid bussi sihikule võtnud, tore. Narkoreid vist, sest koer käis meid nuuskimas ja siis nuuskis pagasit ka, jälle 30 minutit rasatud. Lisaks tuli lähedal tanklas teha ka järjekordne kohvi-koni paus, järekorra numbrit ei tea, ma oskan kümneni lugeda, aga neid pause oli ikka segaselt palju. 

Pariis paistab! Ei, nalja tegin, sest ummikud hakkasid peale, buss pidi 9'ks hommikul kohal olema, aga kell oli 9 mingi tund aega tagasi. A´la 11'ks viimaks olime saabunud, suurepärane! Ma ei olnud üldsegi puhanud, ebamugav olla, kere kange ja tuju ka suht sitt. Onu Renooga soe hüvastijätt ja läksimegi kumbki oma teed, mina siis suunaga agentuuri poole. Pidasin mõttelahingu endaga, sest kui 7 aastat varem, põhikooli lõpetamise puhul peetud reis toimus bussiga, siis veendusin, et see ei ole sobiv liikumis viis minule, leidsin kinnitust, et endiselt võib bussireise võtta ette vaid kodumaa piires.

Mis ei tapa... võib teha vigaseks

Pikale pahale päevale järgnes selline lebom, sest ma ei olnud igas linna otsas kuigi tahetud. Tänu sellele olin ka saadav show prooviks, õnneks endiselt Gucciga tegemist, ja lootust et ikka vist pääsen lõppvooru (show'le) saab ka tõsiasjaks. Mitu ringi castingut läbitud ja riided selga sobitatud, oli aeg ka lava proovida. Nagu kombekohane on, esimese tunni sai tühja passida, siis lükati mingid vanad kaltsud selga, ma ei tea miks, ja saime veel oodata. Kohe üldsegi ei saa aru, et miks see nii vajalik oli, aga jalanõud mida pidanuks õigel show'l jalga panema olid sedapuhku siiski korrektsed. Korra jalga torgata, siis oli nagu okei, aga kui see sajameetrine catwalk ära käia, oli kohe tunda, et midagi on valesti. Raisk kus hõõrusid, a ma polnud ainus, tüdrukutel olid jalad verisemad, plaaster peale, muusika mängima ja uuele ringile. Mõned ringid siis harjutasime ja muusika saadi vist synci ja oligi päev lõpetatud, kui nüüd vaid dropi ei saaks.

Päevi Milaanos oli päris mitmeid, seega ajatelg on väheke segi. Lisaks kohalikule agentuurile sain ka aegjalt kõne või kaks Eestist, sel korral oli Lev mures, et mind vaja kuidagi Pariisi tagasi ka saada. Murelikum koht oli see, et mitte võlga agentuurides suurendada, siis sebiksin transpordi ise. Variante kolm: lennuk, rong, buss, (hääletama ei hakka). Kunagi mingi mega-giga pakkumine lennuga jäi kättesaamatuks, siis teisest kahest ma valisin viimase, hind poole lahjem ning kestvus oli peaaegu isegi sama. Ideepoolest siis alustan üks õhtu ühes linnas, hommikul lõpetan teises riigis, teises linnas. Peaks ju mõistlik olema, eks aeg näitab.

Parajasti näis asjad olevat aga nii pidi, et viimasele päevale oli kava kokku pandud. Hommikul 9 või 10 oli call-time show jaoks, siis alles kolmest lavale ja peale seda käin viimast korda agentuurist läbi ja lõpuks buss. Ilmselgelt ei saa öö enne suurt päeva korralikult und, seega tiksusin hommikuni ära, pakkisin asjad, andsin võtme tagasi ning showks valmistuma. Kuna lavale läks 50~60 modelli, nad kõik vaja ette ka valmistada, siis pole ime, et 5~6 tundi varem vaja nad platsi ajada. Enamust ei huvita see, et mis snäkke pakutakse või kui kuuma kohvi antakse, oluline on teada lokaalse WiFi parooli. Algus oli täitsa rahulik, keha käitus nagu vaja, vaikselt näpiti juukseid ja joonistati nägu ka pähe, siis kogu satsiga lavaproov ning sain esimese maniküüri ja pediküüri oma elu jooksul ka kätte. Selles väikses maailmas kohtasin isegi ühte Eestist pärit daami, kes seal meiki näkku kandis, kahjuks nimi ega nägu meelde ei jäänud. 

Kõlas see 'vile' mis peaks modellid sõdurite kombel rivistusele ajama, et neile mundrid selga ajada, aegsasti sain WC veel ära külasatud ja olin valmis, vist. Nii pea kui riided seljas oli tunne, et midagi on väga halvasti, püksid oli liiga kitsaks õmmeldud, ärge pullige palun, vöö ka veel sinna otsa!? Reites veri enam ei voolanud, põiel oli kümne baarine rõhk peal ja anxiety jõudiski koju tagasi, FUCK! Nüüd hakkas apokalüps jälle peale, teadmatuseni, sest võib mürki võtta, et lähima poole tunniga lavale ometi ei saa. Jõudsin kõik maailmalõpu teooriad peast läbi lasta, ja möödus ainult minut, aeg vist seiskus. Riietajad ning õmblejad siis tiirlesid mu ümber nagu raisakotkad ja pidasid itaalia keeles aru, et mida raipega peale hakata. Otsus saabus, me lõikame tal taskus välja, mõeldud - tehtud. Tundsin, et verevarustus jalgades paraneb, liikuda oli endiselt halb. No tule taevas appi, need jalanõud ka vaja nüüd varbaotsa lükata. Plaastrit pole? Teadsin, et siit head nahka ei tule, pigem jään sellest ilma ja saan haavad asemele. 'Walk it off' on viimane abinõu siin, sest jalutamine teeb asja ainult hullemaks. Nii ma siis läksingi sinna järjekorda surema, no sõna otseses mõttes. Iga hetk oli tunne, et punn lööb eest ära ja igast august purskab midagi välja, hakkasin halama, ja kas saaks ükskord selle kuradi plaastri ka juba? Ja kaua võib, kas võiks äkki laval ära käia? No keegi ei osanud vastust anda, iga minut tundus kui tund. Kellegagi jutule sain, siis mõte triivis minema hetkeks, sai kergemaks olemist, aga sedagi mitte piisavalt, palun laske mind maha, tahan lavale, koju või ära surra. Siis üks kogukam meikar tuli mu juurde 'oh dear god, this one is sweating, podwer him' kamandas ta teisi. No shit, higistasin nii kui torust tuli. Endiselt mu abipalvetele keegi ei vastanud, plaaster jäigi tulemata, nojahnoh. Ma ei tea kas mõni jumalus viimaks kuulis mu palveid või mõni korralda-härra andis rohelise tule, aga viimaks hakkas muusika mängima, aww yiss.

Taevakellad kõlasid ja esimene kutt lükati lavale, milline kergendus, ja ma polnud rivi lõpus, topelt kergendus. Õnneks oma sisemust väljapoole ei kergendanud ja esi kahekümne seas sain ka lavale, no nüüd läheb heaks jälle. Ai, ai, ai, täna on jalanõud veel valusamad, kuradi püks ka kisub, focus please, ära nüüd rajalt kõrvale kaldu, kõigest 100 meetrit. Rada läbitud, siis pinge langes väheke, aga üha valusamaks läks. Tagasi backstageis ja rivi lõpus, nüüd kõik saavad raja läbitud siis paraad ka otsa, aga kas ma kuradi plaastri saaksin kibe-kähku, palun!? Sittagi, midagi ei saanud, tiksusin, tundus, et jalgu saetakse otsast, aga teadsin, et kui neist ilma jään siis enam kõndima ei pea. Teine raud laval ja oligi kõik, kogu see ettevalmistus ja saigi lugu läbi, milline kergendus, Anxiety Drop oli metsik, isegi kohalikud EstLink 1 & 2 kaablites pole kokku ka nii suurt pingelangu kui mul oli. Kookisin vöö ja püksinööbi lahti, ja kõik mured olid pühitud, ainult jalad tegid põrgulikku valu. 

Eksklusiivne kaader telgitagustest.

Šampus langeb kõrist nagu pinge peale lavalt tulemist.

G n G

Teadupoolest on kõige odavam tööjõud ori, kõige kallim tööjõud on tippjuht, kes firma perse suudab keerata. Kõik teised jäävad sinna kahe burgerikukli vahele, isegi modellid. Hierarhias siiski all pool, vähemalt alguses, kui pole veel tegija. Nii siis mu seiklused jätkusidki palavas Milaanos, ausalt öeldes seal oli ilm üsna krutskeid täis. Mõni päev tulistas enam kui +30 kraadi lagipähe, ainsamatki pilve polnud näha, siis jälle juhtus nõnda, et tuli päev läbi mingit troopilist paduvihma.
Too päev kindlasti vihma ei sadanud, vähemalt ei mäleta seda. Igatahes, kätte jõudis siis Gucci castingu aeg. Nende mingis peakontoris see aset leidis, ukse avas turske turvamees, valvelauas tädi küsis nime ja suunas edasi, maja oli täitsa ukse, kuldne värv neile meeldis. Mõtlesin, et päris tipp-topp värk, vist vähesed siia kutsutud, aga seda ma kaua arvata ei saanud. Nii pea kui lift oli korruse või isegi kaks kõrgemale sõitnud lõi reaalsus mulle kannaga näkku, hunnik poisse ootamas. Fuuughh, jälle see ootamine hakkab peale, nii tähtsas järekorras lihstalt peab seisma. El facto oli see, et ma ei tulnud päris alguseks, aga asi polnud sellegi poolest veel peale hakanud, julm munemine, nagu modellihakatistel poleks mujal vaja käia. Ma lihstalt ei viitsinud trügida, fuck this shit, they got AC here, ja kõik mis mul oli omalt poolt pakkuda peale komposiit-kaartide ja näolapi oli aeg. Päris õhtuhämaruseni seal passima siiski ei pidanud, nii pea kui minu kord oli casting-agentsite ette astuda, siis tegi üks tädi näo pähe nagu me oleks varem kohtunud. No, ega ikka ei ole küll, see mu esimene kord Milaanos ja see ei oleks füüsiliselt võimatu. Mis ma talle mainimata jätsin oli see, et mind nagu taheti exclusiveisk, aga siiski ei tahetud ju ka, sealt ta mu nägu siis näinud oligi. Ja ega pikalt nad mind ei uudistanudki, tegid klõps-klõps ja tõenäoliselt see oligi märk sellest, et olen järgmisesse vooru edasi pääsenud.
Edasi midagi arukat ei juhtunudki, kui oli käes päev (äkki oli isegi järgmine), mil see järgmine voor oli aset leidmas. Muidugi oli tegemist ühega neist päevadest, mil oli pagana palav ilm, ja kui üks kord kohale jõudsin, siis otse loomulikust polnud nad taaskord alustanud. Jälle sai tunnikese vähemalt telefoni näppides sisustada, edasi juba hakkas mingi tegevus toimuma. Vedas mul, sain järtsus olla esi kahekümne seas, no kokku oli äkki pea sada keha, mis oli vaja riidesse panna. Ei tasu erutuda, see on kõigest teine voor, siin katsetatakse ühte, kahte, äkki isegi kolme looki selga, aga see ei garanteeri mitte kui midagi. Tagasi järjekorda seisma tulla, siis passisime mingid pikas koridoris, vaat varem mainitud AC jahedus oli kadunud, sinna koridori puhus süsteem vist selle kuuma õhu, igati saunas olemise tunne oli. Mul oli aklimatiseerumisega niigi probleeme ja see palav ruum, kus sada matsi mu hapniku ära tabisid, ei teinud olukorda kergemas. Hetkeks mil minu kord oli kätte jõudmas, tundisin et see võib mu viimaseks soorituseks siin Maamunal jääda. Üsna kindel, et närvid, vedeliku- ning toidupuudus mängisid siin oma osa, aga pilt hakkas virvendama nii pea kui riietus-sektsiooni astusin. Käed värisesid, maailm keerles ja nägu kattus külma higiga, no tra, see veel puudus. Joppas mul, et inimesed seal oli sõbralikud ning selle asemel, et mind aknast maja tagusesse prügkasti visata toodi mulle tool tagumiku alla ja pudel vett. 'Ok, lets do this' ja tehtud saigi, halvim olla oli just siis kui uusi riideid selga aeti, vähim siis kui mõtte sai mujale. Eks seda olin varemgi taibanud väheke, et osa kõigest sellest närveldamisest tuleb see, et mõtlen üle, aga ei olnud midagi parata, koguaeg ei okupeerinud mu mõtteid muretud mõtted. 'Anxiety drop', oli see milleks ma oma rõhulangust kutsuma hakkasin, et ärevus laob kõrge müüri, siis see saab ületatud ning mõnus tunne kui see seljataga kokku variseb, sest kõik takistused saavad ületatud ja lõpuks tunduvad need palju tühisemad.
Imekombel mind siiski ära ei dropitud, olin päris veendunud, et neil sai nüüd küllalt minust. Nagu Aamen kirikus, angetuurist helistati ette ja taha, eriti veel selle pärast, et järjekordset (selgus, et viimast) vooru maha ei magaks. How da fuck ma seda veel peaks suutma, kui seal kõik venib niigi? Retoorilised küsimused kõrvale natukeseks jätta, siis mul päeva kava oli üsna lahja ja plaan oli järgmine: hommikul kaks kohta külastada, mõned lõunatunnid kodus passida, siis sõita pea tund aega trammiga, et enne Guccit teised asjad oleks tehtud ja siis sinna saaks 'magama' minna. 'Ei, Taavi, see on sitt plaan' olen ma otseselt või kaudselt elu jooksul palju kuulnud, kuigi mul on õigus, ilmselgelt ka Itaaliasse jälitas see needus mind. Booker helistab ja palub, et ma ei läheks selleks ajaks kohale mis vaja, vaid jätaks tolle käigu viimaseks, sest ... ma ei tea, miks ka mitte, noh? Kui kujutada ette, iga inimene muidu omamoodi, et mis moodi näeb välja highway to Hell, siis mina nägin enda oma ära. Koduhoonest väljudes tervistas +35 kraadi, õnneks tramm kaua ei lasknud end oodata, aga trammis polnud parem, seal oli +40 ja õhk seisis veel rohkem. Kui ma nüüd ei eksi, siis pea poolik tund oli vaja sõita ka, a kuradi imelik hakkas olla. Vedas mul, et istuma sain, sest varsti surisesin vaikselt üle keha. See tunne, et nägu on külm ja kahvatu oli täitsa tavaline juba, aga seda tunnet, et jalal istuda ja siis hakkab surisema on igaüks ilmselt tundnud, ma nüüd sain seda särinat ülekere tunda. Kõht ka raisk, tõmbas krampi, ma tõesti ei teadnud mis edasi saab, jätsin end saatuse hoolde. Vahet polnud kas silmad kinni või mitte, aeg liikus sama aeglaselt, tramm veel aeglasemalt. Lõpp paistis, mitte valguse näol tunnelis, vaid Via Broletto, seal see HQ asubki, ma teadsin, et trammist maha saan, siis max 100 meetrit ja olen päästetud. Nii, aga esmalt on ju vaja trammilt maha saada, nii palju kui jaksu oli, siis aju protsessis kaks varianti: hakkan tasa ja targu minema või kargan vahetult enne peatumist kinni ja jooksen. Jäin vist liiga kauaks mõtlema, sest varsti ma pidin sammu kiirendama, et ukseni jõuda. Oh, õnn mu õuel, trammist väljas, lämbe ja umbse õhu käes, iga sekund pilti kotti pakkimas tervitab mind kontrolör, kuradi tõbras valis ka hea aja. Kükitasin siis naariku kombel maha ta kõrvale ja otsisin oma ühiskaardi välja, sest liikuda ma veel kuidagi suutsin, aga seista oli võimatu. Viimaks sain siis loa liikuda, jah ma oleks võinud vanamehe eest ära ka joosta eksju, aga mitte konkreetses konditsioonis, saage must palun aru. Töllerdasin vaevu-vaevu uksest sisse ja õnneks see jahedam õhk hakkas vaikselt elu sisse puhuma. Kõnevõime oli väga rikutud endiselt, vähemalt kolm korda üritasin valvelaua tüdrukule nime öelda. Vähe sellest, sain kaks tundi, kui mitte enam, nüüd lihstalt passida, ei no tõesti, kas tõesti ei oleks ma võinud oma plaani järgida ja käia teises kohas enne!? Järjekordne piist mu 'I told you so' karikasse. See kord oli vähemalt veidi lebom, järekorras ei olnud vaja seista, tuli minna nime kutsumise peale. Paari tunniga olin juba more-or-less taastunud, taastunud hetkeni mil ma sinna riietusnurka jõudsin, once again shit has hit the fan. Tõmmati ekstra kitsad püksid jalga, kalmbrid ja nõelad igalpool, mul käpad värisevad, närvilisus sööb, viisakusest pakuti istet, aga ma viisakalt keeldusin, sest nende pükstega istumine on välistatud.
Kord see õudus läbi sai ja Anxiety drop üle käis, otsustasin, maksku mis maksab a ma sõidan tagasi taksoga, aitab mulle. Takso oli umbes kaks korda kallim kui Tallinnas, aga ma lubasin seda omale, sest ma tõesti ei tahtnud trammi tagasi minna. No pole kahtlustki, et mulle helistati ka agentuurist, oluline et ma iga hetke ette kannaks. Ma rääkisin siis oma üliraskest sõidust ka, a see teda nagu üldsegi ei huvitanud, 'drink some water'. Ma olin suremas, ta soovitab mul vee lonksu võtta, ja siis päris aina Gucci Gucci Gucci, väga külm ja kalk mõrd. Aga kas Taavi viimases kohas ka ära käis? Ei, sest tal ju soovitati varem minna ootama, miks teha asju loogiliselt? Kell oli üpris hiline, aga siis nuias raisk nii pikalt, et sai mu nõusse, eks ma siis käin vaatan ära. 'But if anything happens again, blood will be on your hands' ma 'bitch' ütlesin mõttes juurde, a küll ta aru sai. Jah, debiilikud, selle kahe tunnise aja raiskaminse oleks võinud ära jätta, sest CNC ei pidanud castingut, vaid neil käis ka fitting, nüüd oli minu kord helistada, ja ma olin pahane.

Kümnendik

Saja protsendilise kainusastmega ärkasin üles. Kuhu ma keset ööd olin sattunud oligi see niiöelda model-apartment, koht kuhu modellid Milaanos tihti ära majutatakse. Siit see glamuurne ja kadestatav modelli elu hakkaski, eriti elamise poole pealt. Tuba kus ma luugid avasin oli peale minu oma veel 4 voodit, ühele õnnetule oli kööki ka ase tehtud, aga kuuest voodikohast oli tol hetkel vaid 5 täidetud, konkreetne vajadus puudus. 'Eiii ole võimalik' mõtlesin endamisi, teadmata mis edasi saama võiks hakata. Seks ajaks kui ma vaikselt karke suutsin hakata alla ajama olid pooled kutid juba kadunud, ja teine pool kadus ära ka varem kui oleks lootnud. Igatahes, korter ise koosnes magamistoast, vannitoast, söögi-/köögitoast ja rõdu. Esindatud riigid: Tšehhi, Serbia, Türgi, Uus-Meremaa ning Eesti, fun fact, ainus kes sõna 'Estonia' peale nägu krimpsutas, et 'wtf is dis shiz' oli Tšehhi-kutt, vägev. Aga tutvust jõudsin teha nendega hiljem, sest oli aeg omad A4 paberid taas välja otsida, sest sel korral pidin ma agentuuri jõudma, täitsa omal käel, jalal ning trammiga.

Taaskord oli asi lihstamast lihtsam, maja eest trammile ning 15 minutit sõitu, selle ajaga jõudsin imestada, et mis sajandist trammid neil veel sõidavad. Tegelt ka, meil siin vahetatakse stagna-aegseid välja Moonikate vastu, siis seal on vähemalt nelja erineva põlvkonna esindajaid veel liikvel. Väga lamp fakt, aga ma nendin seda ikkagi, puudutab vanima generatsiooni valgustust, tavaliselt lambikuplikesed klassikaliste halogeen-pirnidega. Kuna minu imestamised olid imestatud, siis agentuuri astudes hakkasid nemad imestama, et ma päriselt olemas olen. Okei, okei, rahu, rahu, ma eestlane, ma ei soovi sellist emotsiooni tsunaamit. Mamma-mia, pizza, pasta, toscana, ma ei saanud midagi aru mis nad omavahel kihistasid ja seletasid. Aga drill oli ideepoolest sama, anti 'menüü' castinguid kätte, teise kätte raamat mis ajab composite kaartidest üle ja TULD. 

Esimene päev läks ikka täitsa perse, no lihstamalt ei saaks öelda. Abimeheks anti taaskord mingi väike raamatuke, mis sisaldas linna kaarti ja ega väga rohkem midagi ei olnudki. Esimese päevaga anti neli kohta, mida külastada, jõudsin neist vaid ühte ... ah et 'Miks?'. Esiteks oli mul vaja vormistada midagi ühiskaardi taolist, selleks oli esmalt vaja minna täitsa tsentrisse, kus peamine metroojaam asub. Vähe sellest, nüüd oli vaja lisaks paarikümne eurosele lõivule ka passipilti, suurepärane, neil selleks isegi sinna lähedusse pandud fotoputkad. Mõni, või lausa mitu tundi hiljem, 40€ vaesem, olin ausate linnakodanike nimekirjas ja omasin kohalikku transpordikaarti. Selle aja peale oli esimese külastuskoha aeg täis saanud, vaja siis teisse minna. Vahepeal peaks ära mainima, et need Itaalia bookerid helistavad koguaeg, nagu ma oleks 13 ja rebel, ning vaja koguaeg näppu tagumikus hoida. Esimese päeva juurde tagasi tulla, siis teine asukoht tundus väga kahtlane, mingi linnast väljas, aga kui nii siis nii. Pea tunnikese sõitsin tsentrist sinna samusesse kohta, sisetunne ei aimanudki nii halba kui tegelikult olukord oli. Juhtumisi leidsin mingi teise kadunukese ka, modell kuskilt USA kõrbest, kadunud Itaalia äärelinnas. Ja mis selgus oligi see, et see kuradi koht ei olegi seal kus pidi olema, high-fucking-five. Taaskord agentuurist helistati ja küsiti kuis läheb, vastu oli mul rohkem küsida, siis nad otsisid kohe Google'i streetviewga välja ja rääkisid täitsa teist juttu, jep täitsa vales kohas oleme. Hakkasin vaikselt mõistust kaotama, asi oli vist päikses, mõnus +30 paistis pähe, aurustusin omaette.

Rongile tagasi, just nimelt, sinna ei saanud metrooga, ikka rongiga. Väga palju aega hiljem olin linnas tagasi, nüüd oli ajaliselt veel võimalik vaid ühes kohas neljast käia. Vähe sellest, agentuur ka pahandas juba, et kuidas ma nii loll olen, kuigi isegi Google ei teadnud kuhu vaja minna. Ma ei jaksa ka kõigi peale pahane koguaeg olla, ma teen nii hästi kui suudan. Mis iganes see ainus koht oli, siis mul oli sellest küllalt, ka sellest päevast. Viisakusest lõpetasin päeva ikkagi agentuuri külastatusega, seal mind näha ei tahetud. Mitte selle pärast, et mul nii sitt sooritus oli, pigem selle tõttu, et neil polnud vaja mind lihtsalt näha. Pariisis sain üldiselt ikka eelmisel õhtul uueks päevaks kava kätte, isegi prinditud ja paberil, õnneks või õnnetuseks seda ma aga ei saanud, soovitati minna koju ära ja oodata meili. Alguses oli täitsa normaalne õhtul 8~9 saada e-kirjake ning sellest lähtuda, et mis ajal järgmine päev alustada. Mis aga ühel hetkel kraapima hakkas, terasharja kombel, oli kurb tõsiasi, et aina hiljem neid kirju saama hakkasin. Viimased kaks tulid kella kolme paiku, öösel, kuradi-kurat. Passi siis nii kaua üleval, või mine magama, aga igaksjuhuks ärka kell 7, et kontrollida postkasti ja siis teada, mis edasi küll saada võib. 

Kunagi jõudsin siis tagasi Piazalle Constrantino Nigra'sse, seal asus see korterike, peas kutsusin kohta hellitavalt Pizza-neegriks. Muuseas, maja taga tänaval pakkis end hommikul kell 5~6 juba basaar end lahti ja melu algas, õige vahemere värk. Õhtuks oli ainult banaani koored maha jäänud neist. Õnneks iga hommik seal ei alga sellise suminaga, mürgel käib seal vaid reedeti. Õhtul sain siis kuttidega tuttavaks lähemalt, päris aus olla, siis kartsin kümme korda hullemat, aga reaalsus oli see, et kõik oli sõbralikud ja suutsid oma ego talitseda. Mida kutid aga ei suutnud talitseda oli nende nikotiini-nälg, oli rõdu uks lahti või mitte, suitsu tehti köögis sama suure isuga. Kogu see rõõm ja valu kõrvale panna, siis esimene päev kümnest oli üle elatud.

not-CDG to MXP

Omale üllatuseks teekond Pariisist Milaanosse algas nagu lõpeski, mitte et seda ma alguses oleks teadnud. Mida ma teadsin oli see, et mul on aega vedeleda pool päeva, siis kui tipptund algab ja ummikus Pariis veel rohkem umbe läheb, on mul aeg hakata minema. Suurepärane päev oleks olnud ringi tatsata, turisti mängida ja teha mida iganes üks tallinlane Pariisis teha võiks, aga palav oli. Siis hakkas kuumalaine veel eriti tuure koguma, käisin ümber kvartali ning sellest piisas. Aga see käik ei olnud niisama igav, paar õhtut varem ma olin esimest korda nentinud omale fakti, et see rajoon, eriti veel tänav kus ma asub maja milles ööbin kubiseb prostituutidest. Minu arvamus oli, et need roomavad urust välja õhtuhakul oli ümber lükatud, sest isegi pea +35 kraadises kuumuses jahtisid nad oma saaki, ei, nad ei ole kenad ega näe head välja. Rääkides siin kena olemisest, siis aina suuremaks mureks juuste kasvamisega sai ka näonahk, aega oli piisavalt, et proovida leida mingit kreemi mis korrigeeriks näonahka. Kõik muu varasem jutt kõrvale panna, siis tundus see hetkel pigem hea variandina. Otse loomulikult poes ju toodet proovida ja ei saa, valisin mis valisin (sildid ei ole ju inglise keeles), siis lõpptulemusena sain kõige heledama, mille jaoks ma, kuradi kahvanägu, ikka liiga valge inimene olin. Okei, fuck this shit, am done, otsustasin viimased tunnid vedeleda rõdul, mängida Bubble Witch'i ja oodata tipptundi, mil vaja liikuma asuda. Ilmselt viimane kord kui ma Pariisi keskuses üldsegi katusekorteri rõdul saan viriseda, kui halb seal ikka on.

Kott ajas üle ääre, seega tuli soovimatult palju riideid selga panna enne minekut, kohvri vedamine tegi olukorra veel hullemaks. Oleks siis lend Milaanosse alanud tavapärasest CDG lennujaamast, oh ei, mingi RyanAir'i pilet oli mulle ostetud ja see lend läheb hoopiski kättesaamatumast kohast. Esiteks siis metroosse, ümber istuda kord, või isegi kaks ja lõpuks olin kuskil linna ääremaal. Seal algas see niinimetatud sububran osa, kus ma ei tea mitu miljonit inimest elab. Ei, tegemist ei olnud Viimsi, Tabasalu, Tiskre või Peetriga, see oli sama tihedalt asustatud nagu tsenter. Lennujaama ei saanud RER-liini rongiga, hoopiski 20€ maksev buss viis sinna, yay!. Sõit kestab kõigest peaaegu tunnikese, aga ma ei saa riskida sellega, lähen väheke varasemale. Hea oli, et sellise otsuse tegin, sest sõit, mis iganes selle kulgemis-ajaks oli pandud, kestis pea 45 minutit kauem. Esimene tund kulus et äärelinnadest läbi murda, ummik-ummik-ummik, isegi maantee oli ummikus, ja siis viimased 20 minutit oli normaalset maanteesõitu. Oh imet, isegi väikeses lennujaamas oli kaks terminalikest, ja siin ei olnud rongi, bussi ega horisontaalset liikuvat teed, jalad pidid töö ära tegema. Mida veel ei leidunud oli söödav söök, ootan siis oma Ryan'i ära.

Mulle üllatuseks, sest eeldusel põhinesid kuuldul, oli lennumeeskond ülimalt pofessionaalne, lend sujuv. Okei, ruumi oli täpselt nii palju kui kartsin, ehk minu pikkuse juures üpriski nullilähedane. Sujuvalt olingi jõudnud esimest korda elus Itaaliasse, Malpensa lennujaamast linna sõit maksis 5€, soe tervitus, aitäh. Kuna tund oli hiline, siis õnneks tappev palavus mind ei tervitanud. Linna keskele jõudes tervitas mind aga park, mis oli magavaid pagulasi täis, ning hoone teisel küljel asuvas pargis oli olukord põhimõtteliselt sama. Mul oli aga ports prinditud juhiseid, kuidas Taavi saab model-apartmentisse, seiklus võiski alata. Juhised läksid samm-sammu haaval ja mõned neist olid sisse zoomitud kaardipildid, otseloomulikult see keeras kohe asja perse. Sain maheda ringi ümber mingite majade käia, kuniks lõin käega (võib-olla jalaga) vastu mingit asja, ja panin telefonist Google Maps'i tööle. Siis ilmselt lõin labakäega otsaette, sest bussipeatus oli tegelt vägagi lähedal sellele kohale, kus mu jalad esmakordselt Milaanot puudutasid, hea töö, Taavi. Nüüd siis jäi vaid lotot mängida sellega, mis suunas ma bussipeale pean istuma, sest seda kaardil ei olnud näha, kirjas oli peatus kust peale minna ja mil maha vaja hüpata. Üle 10 minuti oodata ei tulnud, aga nii nagu Prantsusmaal keelduvad inimesed inglise keelt rääkimast, nii keeldutakse ka Itaalias, ei räägi keegi minuga inglise või eesti keeles. Ok, whatever, sõidan siis kuhugi ja äkki isegi õiges suunas. No, kordki mul vedas, sest tegemist oli viimaks ka minu peatusega, nüüd oli vaja vaid üle tee minna, selleks siis oli juhistes ikkagi kaart olemas, aitäh aitäh. Otse loomulikult nüüd, keset ööd, ei saanud ma majja sisse, sest sellist nime nagu korterile oli antud buzzerite nimistus ei leidunud. Helistasin agentuuri tädile, kurtsin mure ära ja ta pakkus mulle veel ühe nime välja. Ei, ka sellest ei olnud abi, ja siis sain 15 minutikest oodata veel lisaks, et ta mulle meilile saadaks korterikaaslaste numbrid. Eriti lööb emotsiooni lakke pressiv kusehäda ja fakt, et esimene number ei vasta, teine number katkestab kõne ära. Ei julgenud raevust karjuda, äratan läheduses puudevarjus magavad pagulased veel üles, valge inimene tuleb siin diskrimineerima... Teine number teisel katsel siiski töötas, aww yiss, mitte et ta oleks aru saanud midagi mis ma sinna torusse rääkisin, kes ma olen, kust ma tulen ja mida kuradi ma tahan. Jäin viimast korda sel päeval veel õnnele lootma, ja juhtumisi teine mulle naerataski, keegi tuli ikkagi viie minuti möödudes uksele vastu. 

Joosta oli vaja läbi koridori, hoovi ja siis mingi miljon korrust veel ülesse, ma tõesti ei jaksa sammu hoida, härra musklimägi. Kuna kõik teised magasid, siis tulesi põletama ei hakanud, ega keegi muu teadnudki, et ma öösel saabusin, jäi vaid hommikul avastada. Täpselt nagu mul jäi hommikul avastada, et kuhu ma küll sattunud nüüd olen!?

Oh men, Omens.

Suvi algas, varvas paranes ning aeg oli minna sinna kuhu minna vaja. Seda puhku siis kogemata juhtusin olema samal lennul kahe kutiga kel sama ema-agentuur. Pariis siis esimene sihtpunkt, ühe kutiga kahest isegi sealne agentuur oli sama, success. Päeva lõpuks pidin ema-agentuuri (mille HQ on ka Pariisis, muide) lõpu-bossi juurde öömajale pääsema. Aga lõpu jätame lõpuks, sest peale selle, et jaanuaris oli tunduvalt jahedam see linn, siis nüüd temperatuurid palju alla +30 Celsiuse kraadi jääda ei tahtnud. Kombekohaselt ei tulnud lühikesed püksid kõne alla, ikka kitsas must teksa, stretch, selline materjal millega alla 0 külm ja üle +20 palav, suurepärane valik. Linn tuttav ja rutiin selge, minu töö on nüüd ukselt uksele käia ja näidata end. Esmase asjana käis pinda see, et nagu minust vähe pilte oleks tehtud, pandi composite cardi esiküljele mingi sita kvaliteediga ja vana fucking soenguga (polaroid) pilt, tagaküljele sama mis eelmine hooaegki. Halb enne, a hea et raamatuski nipet-näpet muudatusi tehtud olid. Teine halb enne oli see, et mu metroopiletite patakas jäi koju, laua peale, täpselt sinna kust ma pidin hommikul need pintsaku taskusse pistma, hea töö, Taavi.
Ega moenädalate algus olnudki palju lubav, pigem palav ja igav. Esimese päeva, nagu kaks järgmistki lõpetasin ema-agentuuri lõpu-bossi juures. Selles ei olnud midagi halba, lihtsalt tundsin end väheke sissetungijana, sest tema kuradi linna keskel asuvas väikeses katusekorterikeses elas veel lisaks tema naine ja kaks väikest last.
Sain väheke tuttavamaks sealse elurütmiga, ei taha üldistada siinkohal. Pereisa ja -ema ei stardi naeruväärselt vara, nad elavad ju tsentris, nii 9 paiku on paras aeg minna, lapsed kooli/lasteaeda. Aga kuna inimesed on töökad, siis koju jõutakse õhtul, 7 ja 9 vahel, aga ei saa välistada et hiljemgi ei võiks seda juhtuda. Kuna eluase on kallis, siis pappi just vähe peale vist ei viska. Ja et olla efektiivsem, siis on palgatud lastele lapsehoida, kellega ma kogemata kokkupõrkasin, a õnneks ta sai inglise keelest ilusti aru, et miks mul võti on sinna korterisse. Teiseks, pereemal pole ju aega, ta ka töökas, kodus käib koristaja, kes siis pesu ning põrandaid peseb ja koristab ja mis iganes veel. Nii, see tädi aga ei osanud sõnagi inglise keelt, katsu sa nüüd korterisse minna ja märgata, et sa pole seal üksi. Nähes seda umbkeelset prantsuse daami pidin kogu oma näitlemis oskuse appi võtma, et miimika ning pererahva nimedega selgeks talle teha, miks mind taaskord seal näha on. Fun fact, siis teda tegelt see väga ei huvitanudki, ma olin vähe rohkem paanikas, ta tahtis vaid oma tööd teha.
Need mõned päevad lõppesid sellega, et see ema-agentuuri pool tegi väikse õhtusöögi ka. Kohalik, esindav agentuur oli huvitatud ainult sellest, et ma max arvul castingutel käiks. Igatahes, kohal oli tegelasi nii HQ kontorist, kui Eestist (*wink-wink* ma üks neist), kaks Läti kutti ja ega nad kõik meelde ei jäänudki. Tore küll, aga mure seal baaris, või mis iganes see koht ka polnud, oli järgmine, et fucking vali muusika. Eestis küll ja veel seda muret, et hääl vaja ära karjuda kui seisad inimese kõrval, nüüd siis jälitas see jama mind ka riigipiiridest välja poole. Eriti mängis meie kasuks see, et laud oli pikliku iseloomuga, seega rääkida sain inimestega enda kõrval ja kahega otse üle laua.
Täpselt nii halva-endeliselt see suvi ja showde hooaeg algaski.

Ninja Warrior

Teadmine, et aeg hingab kuklasse ning iga päevaga tuleb üha lähemale see hetk, mil äralend toimub, siis üritasin maksimaalselt nädalavahetusi sisustada sellega, et squad kokku ajada ja midagi teha. Nagu pahatihti see juhtus olema, siis mul õnnestus olla taas üks vähestest või lausa ainus kaine hing, jah, olen autojuht. Kus sel korral olime sattunud, oli taaskord Astangu vanade laskemoona ladude kant, kus väike grill-chill ja ringi uudistamine. Tol päeval ei olnud just parim jalanõu jalas, et seiklusi otsida, aga sitaks hea mõte oli see, et minna ühte majakesse. Metallivargad olid seina küljest redeli ära saaginud, seega pidi loominguliselt asjale lähenema, et sinna pea kahe-poole meetri kõrgusel asuvasse avasse ronida. Takistuseks see ei saanud, ja päris aus olla, siis seal üleval midagi nii erilist ka ei olnud, aga nüüd võiks alla ka kuidagi pääseda. Taavi teab! Ta ju väiksena igaltpoolt igalepoole hüpanud ja pole vaja mingit tsirkust korraldada, hopsti ning all ma olengi. Siis aga sain aru kohe, et see on midagi uut, see ei ole õige ja midagi on nüüd küll teist moodi. Betoonpõrandale ma polnud elu sees nii kõrgelt hüpanud ja jalanõu oli ka vedel nagu makaron. Ai-ai, valu ei lähe üle, tavaliselt peale põrutust korra tuikab, a see läks ju hullemaks. Tegin kindlaks, et kõndida ma ei saa, või noh, sellele jalale toetuda. Hüppasin ühel jalal majakesest välja, istusin mättale asja inspekteerima, päris 'walk it off ' situatsioon see ei olnud. Soki sain ära sikutatud, siis oli põhjus näha, üks varvas on kuidagi kõrver, see ei olnud kindlasti nii, kui ma hommikul soki jalga panin. Bloody fucking hell, saan elus esimest korda isikliku asja pärast traumapunkti minna, oh glory, oh joy. Seda sokki ma enam jalga tagasi ei tahtnud panna, okei valus oli, aga see kõverik mu jalalaba otsas varsti enam nii kõver polnudki, hakkas vaikselt paisuma, iga hetkega. Tegelased vaja autosse ajada ning sõitma asuda. Seekord saan uuesti tõestada, et automaatkast on parem kui manuaal, selle jalaga ma sidurit poleks vajutada suutnud.

Kuna teistel oli aega küll ja veel, et autoni roomata, siis jõudsin isegi agent Lev'i informeerida. Tema maailm varises korraks täiesti kokku, ilmselgelt võib see hea põntsu mu karjäärile anda ja sittagi ma lendan siit Eestist minema. Aga palun rahu säilitada, sest me tegelikult veel ju ei tea mis juhtunud ja mis saama hakkab. Fast forward, sest seal haiglas sain pea 2 tundi istuda ja alles siis röntgenile, ju siis polnud minu asi midagi nii tõsine, hea seegi. Röntgen tehtud, ja veel hunnik aega oodatud, sain viimaks doktoriga jutule, selgus et on nihestus ja nüüd vaja sikutada paika, owie. See oli päris valus, ma siinkohal ei liialda, aga alati saaks olla hullem. Uus röntgen ja otsustati et korra veel vaja sikutada, aitäh aitäh, kolmandat ei soovi. "Doktor, kas ma kolme nädala pärast saan normaalselt käia? Mu karjäär on kaalul." oli mul vaja teada, "Jah, aga hoia end ja ära jalgpalli mängi." Joke's on you, mulle isegi ei meeldi jalgpall. Aga kuradi iroonia, läks nädal mööda ja juhtumisi ma juba end palliplatsil korraks leidsingi. 

Kuna jutud juba kurvaks läksid, siis tuli ka mõni päev varem või hiljem teade Milaanost, et sorry, Gucci ikkagi ei taha sind eksklusiivsena, pühi suu rahast puhtaks. Selgus see, et nad lootsid, et mind pole kunagi kusagil varem nähtud, a siis said tõprad teada, et mul üks hooaeg Pariisis juba all. Kui nii, siis nii, konkreetselt ma midagi ei kaotanud ka, ning kunagi ei ole asi kindel kuniks sa pole lavale astunud. 

Lähme teeme nüüd mõned pildid ka ära. Varbapäevale järgneval päeval pidi väike tulistamine olema, et ikka mitmekesisem oleksin ja mu portfoolio oleks vingem. Koperdasin siis väga vaevaliselt kohale, vist sain natuke riielda ka, et ma selliseid asju korraldan. Mis tehtud see tehtud, nüüd jäi vaid loota, et õigeks ajaks seis normaliseerub. Klõps-klõps, siin, seal, särgita ja ka potitaimede taga, mul nüüd tätoveering, seda tuli ka pildile saada, värske värk, värske värv. Üks tüdrukuke oli ka, temaga ka paar pilti, õnneks alles peale tema lahkumist öeldi mulle, et ta on kõigest 14. Ma ei tea kas ma olen liiga vana, või tema liiga noor, et sellega tegeleda, aga 9 aastat meie vahel tundus kuidagi palju.

Varba vastu nurka löömise emotsioon.

Karvakasvatushooaeg

Veebruar, märts, aprill, mai ja siis ongi juuni ning aeg uuele ringile minna. Vähemasti selline oli poolaastaku plaan. Mis nüüd kõige olulisemaks loeti oli see, et ma kindlasti pikemad juuksed suudaks omale kasvatada. Sinna lisaks veel oli lootust saada ka agentuur Milaanosse ja Londonisse, et haare oleks tõsisemalt võetavam. Mõned kuud midagi erilist ei toimunud, aegajalt mingi klõps tehti või jälle oli vaja kellelegi täiega uusi polaroide. See hägune aeg on üsna hägune, aga mida soemaks ilmad läksid, seda pikemaks ka juuksed, vastik vastuolu.
Kui aprill või isegi mai kuu oli pärale jõudnud, siis sai selgeks, et Milaano saab kindlasti tõsiasjaks. Läbi Skype'i isegi pidasime Lev'iga kõne, teiselpool ekraani mingid üli-hyped makaroniarmastajad. Plaksutasid ja rõkkasid rõõmust, et ma olen nagu päriselt olemas. MÜÜDUD!
Londoni agentuuriga aga nii hästi ei läinud. Mingitel mingid huvid olid olemas, aga aega hakkas nappima ja agentuur mis lõpuks mind aktsepteeris oma tiiva ei lisanud mind tolle hooaja menüüsse. Äkki siis järgmine talv läheb paremini.
Kõigest sellest tulenevalt sai väike plaanike ka paika, juunikuuks sedapuhku. Alustan siis vanast heast Pariisist, peale mõnda päeva seal küpsemist kolin kümneks päevaks Milaanosse ja võidukas lõpp tuleb taas Prantsusmaal teha. Tundub lihtne, ainult kolm nädalat vaja kodumaalt eemal olla, minu õnn, isegi jaanipäeval ei saa Eestis olla. Juba enne lennukile minekut sügelesin näha sots-meedia vahendusel, kui tore kõigil on lõkkeümber.
Lisades loole veits vürtsi, siis ei läinud vist nädalatki mööda kui Milaanost tuli huvitav pakkumine. Mul on option olla Gucci show'l exclusive. Nagu päriselt või?! Ilus rahanumber oli ka veel jutu alla lisatud. Mis sellega oleks kaasnenud oleks kõigest see, et Londonis ja Milaanos ma tohin osaleda ainult sellel ühel show'l ja Pariisis oleks olnud tavaline castingute värk, et lavale pääseda.
Ei no, ei ole võimalik, kas see klassikaline juuksepahmakas on tõesti nii hea asi?