Ilmselt üks kinni hoidmise põhjustest võis olla ka see, et lennu vahetamine maksab rohkem kui öö või kaks odavas hotellis. Hotellis ma jagasin tuba esmalt mingi täieliku rookiega, kes üsa ruttu uttu tõmbas. Sarnane saatus oli ka teisel uuel lõustal, Markusel. Taevaste vägede, või kokkuhoiupoliitika tahtel viimased kaks ööd sain temaga tuba jagada, shit. Okei, tüüp oli väga elu täis ja energiat tal ka palju puudu ei olnud, kokaiini jutud ette ja taha, pidutsemine kõigele veel otsa. Inimsenena ta ei olnud üldsegi halb, ega pahatahtlik, aga kui oli võimalus kõvatada, siis ta seda mööda ei lasknud. Tuli ikka ja jälle mainida, et raha on kõigest vahend ja seda on tal palju, piisavalt et jala võib ainult hotelli ees suitsul käia.
Üks öö varem, kui veel tuba ei jaganud, siis ajas ta pool hotelli öösel üles, sest karjus mingile tüdrukule, kes ta uksetaha jäi, või oli ise sinna jäätud, et ta hoolib ja armastab teda. Hommikul ta oma jutu järgi midagi ei mäletanud. Mulle ta seda õnneks ei pidanud vajalikuks karjuda, ei kummalgi pool ust, aga pidu ei jäänud sellegi poolest pidatama. Esimene öö mürgeldas ta kuskil Dior'i või LV aftekal, sadas öösel sisse ja vabandas ette-taha kõige eest ning hommikul tänas mind, sest keegi muu tal hommikul ei aidanud 7'st üles saada, et lavale minna.
Koitis (eel)viimane päev, sest viimasel ma reaalselt läksin hommikul lennule ja kõik. Korralik koblakas oli ees, seega ei viitsinud midagi ette võtta, õhtul väike attend hooaja lõpetamisele, jah sel korralik toimus see seal samas kus eelmine kordki. Sel korral oli vist veel rohkem isegi rahvast sinna kitsasse baari ja õuekesele surutud. Kohale viis mind ja Tim'i (eelmine kord mu toakaaslane) meie vägilane Markus, taksoga. Teine jõudis juba enne people sisenemist uksehoidjale või koha omanikule või korraldajale või kes iganes see härra oli selgeks teha, et tal oli ekslusiivne show Milaanos ja mitu-mitu Pariisis otsa, tal on raha, mis ilmselgelt ta ära rikkunud. Kui kangelane läks kuskile narksi otsima, siis ma leidsin pidusliste seast veel mõned tuttavad kellega nautida open bari, mille sulgemine oli minule märguanne, et aeg ära minna. Tegelt see tagasikäik hotelli polnudki nii pikk, joogisena oli tappev isu ka veel viimast korda külastada Very Nice Pizza't, mida rahvakeeli kutsusin ma Grease Houseks. Seal oli imemaitsev, ebatervislik toit, loodan ainult et sinna mingi health-inspection peale ei lenda.
Kõht täis, karusell käib ringi ja ootan und, või Markust, kurat teab mil see pidutsemise lõpetab. Tundsin ka mingit vastikut juustukat, lükkasin koti, milles must pesu sees oli voodist veits eemale. Une ma leidsin üles, lõpuks ka saabus toakaaslane, rämedalt norskav taanlane, kurat kus vedas. Iga kord kui tüüp selili end ajas hakkas tuba värisema, mu töö oli siis alles jäänud öötundide jooksul teda külili keerata. Nagu mainitud öötunde endam palju polnudki, sest 6~7 paiku hiljemalt oli mul minek, varane lend nagu ikka. Ikka see kuradi juustukas raisk, või lekkis mingi solgitoru kuskil? Aga vastus oli sealsamas kotis. Kombekohaselt ostsin nipet-näpet asju ka kaasas, sel korral isegi söödavat, ja siit see imeline aroom siis lekkiski. Riiete vahele pakitud, mitmesse kilekotti mässitud juustukeradest, ühtekokku viis, suutis üks piisavalt aroomi eritada, et raske oli öelda milline neist. Fuck it, mul aeg minna, kott kinni ja tuld, RIP Markus, ciao De Vinci hotell, fare well Pariis, äkki me rohkem ei kohtugi.
Lennujaamas juhtumisi kohtusin ühe härraga Eestist, kes polnud viimasel ajal üldsegi Eestis elanud. Tema tuli hoopiski USAst, et uuele naisele Eestis sõrmus sõrme panna. Sai üle mõne aja pikemalt eesti keeles lobiseda, elust, olust ja ilmastki. Loosiõnn naeratas nii palju, et lennuk, mis muidu üsna täis oli, oli suutnud meile anda kummalegi 3 vaba kohta, tema minu seljataga. Peatükile pani joone alla see, et mind kutsuti isegi pulma kontvõõraks. Kahjuks sinna ma ei jõudnud, ja mul on kahju, et osaliselt ka mu enda initsatiivitusest edasi ei ole suhelnud. Nüüd jäi kõik see vaid ühe optioni külge rippima see, kas kõigele tuleb joon alla.
SS16 - Gucci | Rick Owens
No comments:
Post a Comment