Toskaana levi

Kolm nädalat kodumaalt ära olemine tundus kui kolm kuud. Squad sai mingis koosseisus kokku aetud ja ühel õhtul-ööl linnahallil ja seal läheduseski vägijooki tarbitud. Oli tore näod taas üle näha ja vahelduseks ka viibida seltskonnas, kus keelebarjäär probleemiks ei ole. Ei oska isiklikult öelda, kui tore oli neil mind taas näha, aga mulle olelemine täitsa meeldis. Mida aga seltskond ei teadnud oli see, et järgneval päeval, mis juhtus olema laupäev, olin ma taas lendu minemas. Gucci option saigi tõsiasjaks, aga väga palju ma rohkemat ei teadnud kui seda, et mingiks nädalaks kaon ära. Kuna kevadepaiku sai vaadatud teatrietendust Armastus Kolme Apelsiivi Vastu nii söögi alla kui peale, siis sealne 'Toskaana juuksenõel' oli teemaks. Suurepärane, Toskaanasse ma ju lähengi, selge, kaon ära nagu juuksenõel Pantaloone näppudevahelt.

Kuna telefon opereerib mul kahe numbriga, siis vajadusel said teadjad inimesed mind teiselt kätte, lisaks kustutasin telefonist FB-messengeri, et WiFisse lülitudes ma online ei ilmuks. Nii palju oligi vaja, et end maailmas nädalakeseks isoleerida. 

Mitte, et Eestis oleks jahe olnud, too öö Linnahallilgi oli äärmiselt soe, siis esmalt tervitas mind lämbe +35 C õhk Frankfurdis, kus mul ümberistumine oli. Ei lähe mul see aklimatiseerumine kohe üldsegi hästi, koheselt hakkasid jamad peale. Väsimus, kõhumure ja mis iganes veel, aga pole parata, viimaks maksatake hästi kogu selle värgi eest. Siiski agentuur ja maksud röövivad mult poole teeinustusest, siis seal veedetud ajaga teenisin nädalaga rohkem kui mõne kuuga kodumaal. Mis aga teada sain, ja oli ka loogiline, siis ei maksta päeva lõpuks, pigem nagu kahe~kolme kuu jooksul.

Rahast siis võis unistada alles tulevikus, ma polnud ju töölegi asunud. Miljööst rääkida, siis ööbimine oligi Toskaanas, hotellis, lux värk. Nädalaga oli kavas pildistada Gucci Cruise kamaapania pildid ja teha promovideo. Hiljem selgus midagi veel juurde, aga seda ma tol hetkel veel ei teadnud. Nii, aga 'võtted' ise toimusid umbes 30 minutise autosõidu kaugusel linnast, mäe otsas, mingi vana mõis/loss oli seal, päris tasemel värk. 

Esimene 'bussisõit' lossi.

Ma nüüd ei tohiks eksida, aga kokku oli kaasatud modellidena 4 poissi ja 6 tüdrukut. Teise päeva hommikul selgus ka fakt, et eestlasi oli rohkem kui üks, nimelt ka ühe tüdruku koht oli 'omale inimesele' hõivatud. Nagu näha oli, siis meestepoolelt oli vaid üks nagu väheke tuntum tegelane, tüdrukud olid kõik päris mitmete lavakogemustega ja mis iganes veel, mis sest et üks oli äkki 16? Õnneks sel korral ma kõige vanem ei olnud, muidu oleks olnud põhjus lisaks kuumusele, mille üle veel halada. See samune kuumus ei kadunud kuhugi, lämbe ja palav oli iga päev, õnneks võtteplatsid olid varustatud puhuritega. Pildile võeti asju siseruumides, see oli ka päris meeldiv, väljas oleks olnud surm. 

Modellide rohkuse tõttu oli seda samust, ootamist, ikka ämbriga kaasa antud. Mis siin ikka nuriseda, maksti ju ka logelemise eest, mida sai piisavalt teha. Mine või lolliks, no tõesõna, liiga palav et magada, aga ümbruskonda ka ei võinud kaema minna, 'äkki läheb sind just järgmisena vaja'. Nõndaviisi siis vahelduva eduga, mõni päev vaid korra kaamera ees käies, näiteks kolmekümneks minutiks, saigi kolm päeva mööda veeretatud. Ei vaidle vastu kui neid päevi oli neli, sest tõesti ühel hetkel läheb järg käest ära. 

Mina, vasakul.

Nädala sees olid mingid saginad ka, et 'keegi saab teha ehteid ja keegi prille'. No, mitte konkreetselt valmistada, seda teevad lapsed kuskil kolmanda maailma riigis ilmselt, aga kellegi nägu võetakse pildile. See siis oli ka põhjus miks vahepeal taheti sõrmustega kätest pilte saada ja mingid prillipildid ka. Küllap mul ei olnud siis piisavalt kenad käpad, aga juhtumisi prill istus ilusti. Siit hüppan korral publitseerimise juurde, sest kogu see värk ei ilmunud kohe järgmine päev meediasse või ajakirjadesse reklaaminäol. Ma ei spoilind isegi seda, et kelle heaks töötasin või mis tehti kuniks asi septembris alles avalikkuse ette tuli. Suvel teemaks see tõstatati, siis tegin selgeks, et tegemist on millegi suurega ja ei taha ette midagi ära rääkida. Prillide kampaania pidi ilmsiks tulema alles jaanuaris, sellest ei tea keegi tõesti mitte kui midagi, ja need kes pool sõna kuulnud on ilmselt ära unustanud. Hetk mil siia see ilmsiks tuleb, ei ole veel maailm seda näinud. 

Maiuspala mis nädalalõpuks jäeti oli see videoklipp, see ilmus koos kampaania piltidega, kui üldsegi mitte esimesena kogu sellest kompotist. Lisaks meie proovidele, mida viis läbi üks omapärane koreograaf, harjutas ka võttemeeskond pikalt-laialt oma kaamera ja kraana koostööd. Klipp ise tuli mõni minut pikk, kus modellid on majas tantsimas. Kes tahab näha, see leiab selle ülesse ka. Mida ehk aga telgitagustest ei teata on see, et lisaks proovidele mängisime kogu asja paarkümmend korda läbi. Algus tuli teha kindlal hetkel päevast, sest päike oli täpses kohas vaid kahe tunni vältel, äkki isegi vähema. Lõpp, kus me järgmises ruumis oleme, peale hetke mil kaamera mulle selga sõitis, omas kunstlikku valgust. Päike kukkus suht järsult ära, aga mulje pidi olema, et tegemist on ikkagi päevaga, selle tõttu siis aknataga huugas prožektor nii päeval kui ööl, et tuba ühtlase valgusega oleks kaetud. Nii pea kui tuli aplaus ja öeldi, et töö tehtud, siis tekkis kange isu videot valmiskujul juba näha. Sain ka teistpidi nägijaks, mul oli outfiti ühe osana prillid, mis pildi vähe oranžiks maalisid, olin täitsa ära harjunud sellega, oli tore maailma päris värvides taaskord avastama hakata... aga täpselt nagu piltidega tuli veits üle kahe kuu nüüd lõpptulemust oodata.