27. lõpp.

Kuulujutud räägivad, et nii mõnigi 27-aastasena leidnud oma raju lõpu. Minu puhul võiks öelda, et ühe ajastu lõpp on uue alguseks. Eksklusiivne esmaesitlus minu peakuju kohta leidis aset moelaval, Pariisis. Kuna aeg-ajalt neid muutuseid meeldib mul läbi kogeda, siis ligi-null-pikkusega-soeng oli täiesti aktsepteeritav. Armeest pääsesin, lõikusest viis aastat hiljem aga mitte.

Haider Ackermann - FW '20

Järgnevalt shit hittis fanni ja tuli see lõbus koroonaperiood, seega sain rahus juuksekavastusblogi pidada. Viimane kestis jaanideni ja suht tüütu põõsas oli selleks hetkeks pähe kasvanud. Muidu jah, maailm läks lukku, tööstus pausile ja edasi elame-näeme.

We do what we must because we can

See eelneva postituse formaat oli päris hea tegelt, ma ju punkte juurde ega ekstra ridu CV peale, kui kvantitatiivselt on näha blogis rohkem peatükke. Ja laias laastus võib öelda, et endiselt on raske siit midagi uut välja juurida, mis on uudne ja põnev. Selge - teeme jälle paar episoodi ühes jorus.

Ep. 1 - Parim turg ei asu Nõmmel.
Alustuseks tsiteerides klassikuid "drown myself in alcohol - that shit never helps at all" on sama kontekstilage ja poolik kui "tee tööd ja tuleb armastus" aga üheski loos me siin viimast ei otsi... kuid raisk see esimene teeb tihti asja mõne lause võrra pikemaks.
Olles jälle peast perseni töösse uppunud, ja siinkohal endiselt 'päris' töösse, mitte et Mr. Worldwide reisib aina ning pussy and champagne igapäevaselt menüüs. Pigem see, et keppi poleks rohkem vajagi, sest töö nussib mind piisavalt. Täpselt nii piisavalt, et peale töönädalale STOP näitamist algab õlpa näost sissevalamine, ja sellegagi tükk tegemist et pidur peale tõmmata ning esmaspäeavaks jälle saada rooliistumise konditsiooni. Esimene samm on probleemi tunnistamine.
Eelmäng põhiteemale jätkub sellel maal, et Soomemaal toimus mess kus osalesime osalejatena, mitte külastajatena. Ja nagu meie töökollektiiv on tänapäeva mõistes kõige vastuvõetamatum - 10 heteroseksulaaset valget meest - siis õhtud pidid ikkagi kuidagi olema sisustatud. Need asjad lükkame aga arhiivisahtlis sügavamale ning jõuame viimase õhtuni. Nimelt sel hetkel kui enam alkoholi ei tarbinud ja olime kotile kobimas tuli meelde ka vett vahelduseks tarbida. Oleks siis kelleltki pasunasse saanud, nägupidi kuskile kukkunud, aga oh ei, saatuslikuks sai fraas 'Aiku, viska vett'. Just nimelt, mu 'pinginaaber' ja ühes ka roomie ulatas teisest toa otsast mulle vett, pudelis. Distantsi tõttu siis viskamise näol. Ja näost rääkides, peale minu suunas selle teele saatmist maandus see rikošettiga otse silma alla. Otseselt elu silmeeest läbi ei jooksud, vaid pea keris kalender mõned päevad edasi mil confirmed option pidi aset leidma. Oh shit, oh fuck, natuke röökimist ja täpselt samal hetkel otsustas ka leivaisa tulla vannitoast välja uurima, et mis lärm see on. Esimese vastusena sai 'täitsa putsis, Taavil silm lukus ja verd lahmab' mille peale oldi valmis juba kiirabi kutsuma. Järgmises vaatuses olin mina, kes jooksis vannituppa peegli ette end vaatama, ja tänud kõrgematele vägedele - tegemist oli väikese haavaga. Silm polnudki lukus, pääsesin lihtsalt sinika ja väikese koorikuga, mis hommikuks haavale oli moodustunud - täpselt see mis klient tellis ju! Muidugi ööd ei saanud rahus veeta - seda kahel põhjusel: peas trummeldas 'kui fucked-up olukord siis tegelt on' ja sügavkülmast paistetuse vähendamiseks võetud kotis olid kartulid küüslaugua ning see lebra käis lihtsalt pinda.
Eelmine intsident oli ööl vastu pühapäeva ning käes oli kolmapäevane päev. Päevadest rääkides siis sellel samusel algas ka kolme lennuga teekond Hispaania suunas. Jah, tõepooles otse siit mutiaugust ei saa kuhugi otse peale Riia ja Helsinki, peab mitme riigi lennujaamu külastama esmaselt. Selle Soome vahepeatuse elab veel üle, seal õlu 9€ ja ei taha nii-kui-nii midagi soetada, siis Saksamaal on olukord keerukam, seal saab söögiks osta ainult vorsti, voristi saia vahel ja saia. Õudused pidid lõppema Barcelona hotelli vastuvõtulauas, kui mainiti et hotellis mul kliendi poolt kõik hinnas sees, aww yiss. Aga peale esimese korruse restolauas 10 minutit istumist sai selgeks et köök on kinni. Ok, mida iganes, söön siis minibaarist M&M komme omas toas. But wait, there's more, oli ka veekeetja, et lahustuvat kohvi ja teed saaks teha. But wait, there's even more, sest oli ka potsik kiirnuudlitega - jackpot! Küll aga ma ei suutnud hotellitoas kahte asja leida: telekapult ja söögirelvad. Selge, siis pidi improtrupp jälle oma töö ära tegema ning nuudlitest keedukannu üle jäänud kuuma veega pesin oma pastaka ja hotellitoas olnud hariliku pliiatsi üle, sest me kõik teame ütlust 'when life gives you pen and pencil, use them as chopsticks'.
Ja mida vittu tähendab 'calltime 9:00 AM', kuhu ma olen sattunud? Kui kella kuuest voodist välja ei aeta, siis kindlasti seitsmeks on vaja objektil olla, millal me siis siestat veel pidama küll peaksime... imelik maailm siin pool planeeti. Hommikusöök oli koonu vahel ja oli sõit setile, siis veendusin taaskord, et Tallinna liikluses kolmanda rohelisega üle ristmiku pääsemine on täielik luksus. Linna sisenes ilmselt mõne kilomeetri pikkune autokolonn, sest enne siesta pidamist oli vaja kellelgi tee peal üks auk ära lappida. Kuna me sõitsime õiges suunas - seal kus liiklusvoog oli väiksem - saime kohale normaalse ajakuluga ja juba oligi pulss 300, sest mu päikeseprillide taga peitis end endiselt mingi tumedam laik mu lubjakrohvi toonis nahal.
Olles põhivendadele tutvustatud, suunati mind edasi MUAH osakonda kus võeti kohe liistule ning meikar alles kolmandal minutil jäi silmama mu silmaalust. Rääkisin talle ausalt oma loo ära ja ta rääkis veel kurvema vastu - oli kunagi oma õega kampsunit kumbki-kummastki otsast sikutanud ning plärtsatanud vastu maapinda ja tulemuseks oli kuuks ajaks terve nägu paistes. Igatahes mida meik ei peida, seda varjavad päikeseprillid - ehk mu esimene look just täpselt selline oligi.

One cold mothafuka, please. (Desigual'i jõulukampaania)

Natuke pilvekeste ees esinemist, natuke valgel taustal, siis mõned grupipildid, paar lühiklippi videokaamera (pigem kellegi nutitelefoni kaamera läbi) i vsjo. Aeg läks ruttu, vahepeal peeti 100% vegan lõuna, mis oli natuke naljakas, aga pole ka minu koduriik kus liha, leiva ja teise eestlase peal üles kasvatud on. Uurides minule suunatud ajakava kohta, eeldades et kui üks päev kavandatud, siis see sitaks pikk tulemas, selgus et 1 look veel ja edasi mind enam ei taheta.
Nii lihtne see oligi: olulistelt isikutelt null kommentaari silmaaluse kohta ja veel vabaaega takkaotsa. Hotellist sain ratta millega minna Barca peale avastama, kuid esimest tänavat ületades selgus ka miks nii kuradi raju oli sellega sõita - jah, kummid tössid. Ütle nüüd, et 'ausõna mina ei lõhkunud seda 100 meetri jooksul ära'. Tegelt läks hästi ja sain päriselt ka veits trippida ringi kuniks hakkas kõht tühjaks minema ja kohustused selga sõitma. Esimese lahendamiseks leidsin hotelli katuselt mingi nn resto, kus kehakinnituse kõrvale sai ka kannukese märjukest võtta. Ühest sai kaks, kahest sai kolm - it's all free! I think so far atleast ..
Kui aeg oli minna hotellituppa arvutit näppima meenus et ma pole Eestis kus peab end tuppa peitma. Tõin hoopiski rüperaali eelnevasse asukohta ja ainus asi mis toaga seotuks järgnevatel tundidel jäi olid järgnevate õllede arved. Aga kõik pole siin alati lilleline, järgmine hommik ootas mind ees juba uus lennureis - sel korral siin lõpp peatusena Helsinki. Colsoni kontserti piletid olid juba aprilli lõpus ostetud ja juhuslikult läks kõik nii täpselt et sinna ma ka jõudsin. Igatahes, kukub Hispaanias päike väga järsult ära ja kui valges tundus kellaaeg veel mõistlik, siis pimeduse saabudes meenutas see ööd. End laua tagant püsti ajades tundus kell nagu 2 öösel, aga selgus et alles 11 õhtul ja hotelli vastuvõtt soovitas takso poole viieks ette tellida. Muuseas, kui Tallinna Lennart Meri nimelisest lennujaamast saab igasse linnaotsa umbes kümpa ja kopikate eest, siis seal pool linna südamest liikluseta ajal räägime 40 ja 50€ vahelisest summast. Õpi armastama seda mis sul on.

Ep. 2 - See mis oligi oodata
Omades mõttelaadi 'iga kord jääbki viimaseks' on kõige suurem kahtlus onu Haideri peal, tendentsi kohaselt ta ikka ja jälle kutsub mind Pariisi. Ei pääsenudki ühtekokku KAHEKSANDAST showst. Ainus mida ei oodanud ja lootnud oli eelneval fittingu päeval teha 12 tundi tööpäeva ka stylingu jaoks, sest ühtegi teist lihast-luust riidepuud seal parajasti ei olnud. Mitte et pastakast tinti välja imeda või klaviatuuri ära kulutada, siis selleks aastaks küll.

HA SS 2020

Modellimaailma ainus Taavi, aga kauaks... seda näitab tulevane aasta.

Muutus. Viimaks!

Tere, Päevik, pole ammu kirjutanud. Ligi kaks aastat. Aga nüüd tagasilennul CDG-HLL võtan vaevaks viimased 'ligi kaks aastat' kokku võtta ligi kahe tunniga.

Jätkan kronoloogiliselt siin ühes positituses, mitte ei hakka igale loole eraldi peatükki pühendama, ja kui postituse lõpuni jõuad, siis saad aru ka, et miks nii saab olema.

Alustame siis selle loo algusest ning ühes lõigus leidub ka põhjus miks ma lihtsalt ei tahtnud kirjutada ja mott lohises nagu mõisa köis:

Ep1 - ERKI
Kes veel ei teanud, kuigi ma suht kindel et ammu-ammu kirjutanud, siis mul oli kunagi võimalus ERKI-2015 moeshowl osaleda, kogemust saada või nii. See jäi ära lihtsal põhjusel, sest Taavi hüppas oma varba puruks. Sitta see, et ära jäi, õnneks oli Milaano ja Pariisini tervelt 3 nädalat paranemiseks! Aga kokkuvõtteks minusugust Gucci-boy'd agentuur enam selleks naljategemiseks välja ei rentinud (järgnevatel mitmetel aastatel).
Seda siis hetkeni mil mu blogi silmanud isik, kes mälus-mind isegi Eesti piiri taga telklas ära tundis hakkas oma EKA kraadi kätte saama. See nagu õigustab end igati, ja "ei" poleks vastuseks sobinud. Niisiis saingi oma käpa ka valgeks üritusel, kus minu info kohaselt mu vanemad ka (ammu-ammu) laval olnud, kellest üks isegi kohtuniku rolli hiljem täitnud. Teemaviide pärand #legacy.
Ürituse orgunn oli nagu oli, pigem mitte väga hea, sest esimene õhtu mil proov pidi toimuma... jäi see olemata, sest mingi segadus võttis võimust. Teine päev kui sündmus ise aset leidis saadi asjad enam-vähem vast jonksu, aga kuuldavasti toimub kogu asi vabatahtlike toel, siis ei ole kriitika õigustatud.
Kollekstioon oli tehtud tuftimise meetodil, põhimõtteliselt tõmmati meile vaibad koormarihmadega ümber. Ja mõni disainerihakatis läks väga hoogu ja võttis üle kümne modelli lavale, siis meid läks vaid viis, mis oli täiesti hea number. Seltskond oli kirju: ACE - mees kellest saaks pikema blogi kirjutada kui mul siin õnnestunud; Herlent - mu väikevenna (kes must nüüd pikem) lasteaia kaaslane, kes also must pikemaks kasvanud (#väike-eesti); Katariina - for some odd reason teadsin ka teda varasemalt; Joonas - ma nii loodan, et ma nimega puusse ei pannud, sest me varem ega hiljem kohtunud pole; Taavi - see olen mina (staarblogija).

Ilmselt maailma parim kampaaniapilt.

Kahjuks medalit meie meeskond+1naine ei saanud, võitis keegi kelle muusika oli sama halb, kui laval olnud tüdrukute huulepulga pealekanded.

Lõppnoodiks oli aftekas, kuskil Põhja-Tallinnas. Suur maja, nagu kuradi labürint.... nendega mul head suhted ei ole, sest kohad kus Taavi ära eksib (eriti tahmasena): Hollikas, Stutt, Kultuurikatel, Gare du Nord. Viimases ka selge peaga. Kuid venue juurde korra naasta, siis kõige kõrgemal ja kaugemal oli pallimeri, vat jäi lihtsalt meelde, sest ma päriselt jõudsin ka sinna. Ning igava peo tuju tõstmiseks tegime lindikava vahele limbot, siinkohal krediit inimesele kelle pärast kogu see sündmus üldsegi meie jaoks toimus.


Ep2 - kurbus ja häbi
Taaskord olin leidnud end päikeselisest ja sooja kusehaisu täis olevast Pariisist, samast linnast mida ma rohkem külastan kui kodumaist Tartut. Põhjuseid ei tulnud kaugelt otsida, onu Haider, kes oli Berlutis tähtis nina ja tal oma sidehussle ka, kus ta oma nime alt rõivaid disainib. Viimasele olin juba mitmendat korda fittingut tegemas ja lugu täpselt nagu alati. Igav onju. Shõu oli äge, sain kaks korda lavale minna enne finaali, mustalt ja valgelt (natuke paljalt):

Siin on tegu sama isikuga.

Lisaks nägin bäkkaris oma silmaga Lil Peep'i ära, sest teadupoolest ka teda enam ei ole. Lihtsalt shreklich tüüp, ma ei teadnud kes ta on, aga täis tätoveeritud ja blingi täis hammastega mehis pälvib kõigilt tähelepanu.

Nüüd see Berluti ka. Käisin fittingul ja sain teada, et mu puus nagu Kiki'l, mitte et see mullegi mõne aasta pärast midadgi ütleks, siis hetkel tundub oluline kirja panna. Muidu tundus asi algusest peale imelik, no prooviti üht, siis teist ja kolmandatki. Sain veel call-backi ka järgmiseks päevaks, mis hõlmas endas viie-kuue tunnist passimist ja siis minema saatmist. Türa, mis tomub nagu!?
Oma korda järgmine päev, mis oli ka show päev, ei olnud ikka mingit infot tulnud nagu, "kas tõesti drop?" mõtlesin oma hotellitoas ruuni mängides. Pealelõunal ikkagi sain meili ja SMSi, et kella viieks minna teisele poole jõge, juhhuuu!
Sel korral oli ukse peal range kontroll, ei lastudki niisama lihstalt sisse. Tuli mingi mutt oma listiga ja lubati edasi, kus siis sai kehakinnitust esmalt ja minna meikimisse. Olles umbes-täpselt juba tunni jagu seal vahitunud hakati viimaks ka minuga tegelema, kuna õhus oli küss kas mu juukseid lõigatakse, siis alustati näomaalingutest. Seda siis hetkeni mil sain uue sõnumi, või oli see kõne, et "sorri, sa ikkagi ei tohiks seal olla, sinu pärast eelnev öö oli võideldud, aga lõpp-tulemusena sa siiski ei osutunud valituks ja sa said automaatse teavituse, mis millegi pärast oli kalendrisse sisse jäänud"... Ah nii, okei, no shit, et miks siis uksel mind listis polnud, ega 40+ looki seal leidnud minu nimega ühtegi. Mis seal ikka, nutma ei tahnud puhkeda ja draamat ka tekitada, pettunult ja sita tujuga tatsasin hotelli tagasi ja jäin oma e-comm'i ootama.

Ep3 - Müts pähe!

Täiesti tavakaks saanud onu Haideri külastus tuli taaskord ette võtta. 4 pikka päeva riidepuuks olemist, traditsiooniline aastaalguse juuste valgendamine, kohustuslikud pikendused pähe liimitud, ja tagatipuks siis ka müts pähe torgatud:

EV100 oli teemas siis

Ep4 - wat sex

Vahelduseks sain ka ühe ajakirja pildistamise, üsna koheselt peale talvist hooaega Pariisis. Asukoht oli taaskord Pariis, aga "kliendiks" mingi Saksamaa ajakiri, mida ma ilmselt kunagi omas käes hoidma ei hakka.
Temaatikaks tänapäeval väga popp teema - see et inimesed ei tea mis sugu nad on. Türa, putsi - pista käsi püksi! Aga jah, piltidelt oli lõpuks näha ka miks ma sinna paigutusin, lisaks pikkade juustega poisile ja tüdrukule olin mina seal kahevahel ka, see genderfluid. Kuigi teema mind väga ei kõneta, siis vähemalt sain omale uue FB profiilika ka.

Mu parem pool.

Ep5 - Ja ongi kõik?

Eks iga lennuga koju on alati peas see sama, et "kas nüüd oligi viimane?" ja seda mõtlen ka hetkel, mil lennukis istun, lendan kodu suunas, ja olen just moelavalt tulnud. Kuna Haider peale seda viimast hooaega lahkus Berluti ridadest, siis jäi tal veel lisaks suvine poiste hooaeg kaasa löömata. Kujutate pilt - Taavi sai üle kolme aasta viimaks jaanidel end pumbaks tõmmata! Aga never the less paistis, et selle hobiga siis nüüd ühel pool. Ei taha mind Gucci juba ammu enam, nüüd siis sai hullul onul ka kõrini minust.
NOPE! Guess again! h.a otsustas, et tema hakkab nüüd üheaegselt tegema poiste ja tüdrukute lavalkäike. Ja oh üllatust, keegi peab ju kollektsiooni esmalt selga proovima. Seda viimast läksin mina tegema. Algul oli jutt, et 2 päeva, 3 max, ja mitte pikad, ausõna noh. Jee rait, mingi persetäis überpikki päevi sai üle elatud. Lisaks oli hotell kuskil Karuperses ja ma polnud olukorra üle eriti õnnelik, aga mida modell ikka virised, sul elu ju lill - käid korra laval ja upud rahas.
Midagi positiivset siia juurde panna, siis sain oma lemmik looki kanda laval, väga äge. Ja bleachile vahelduseks sain pea-aegu mustad juuksed, mis ma paari nädalaga maha pesin.

Taamal paistab paljas kõht.

Ep6 - Mooses

Mingi ütlus on ju, et "ükski prohvet pole tundud oma kodumaal" või kuidas kurat ta iganes oli. Igatahes, tegelt kodumaa piiride vahel pole ma mingi teada-tuntud tegija. Noh, mitte et ma ka kaugel mujal oleks, aga rohkem reklaamipinda täitnud Maarjamaalt eemal. Ei saaks ka väita, et mida pole Eestis teinud - siiski mul ju prillinägu. Kuid mis modell sa oled, kui pole teinud: Kaubamaja / Montonit. Kusjuures esimese võimalus oli, aga taaskord Guccikest ei tahetud kodumaal jagada. Igatahes, sain oma Baltika Grupi käpa ka valgeks, ja päris vinge päeva veetsin kasvuhoonete, kurkide ja baklažaanide vahel. Tervitused kõigile kes seal olid, aga seda lõiku siin ilmselt ei loe.

See on pilt minust.

Ep7 - ASIA

Seiga pealkiri ei vihja muusikakollektiivile, vaid hoopiski asukohale planeedil. Jah, sain viimaks Aasias käia, aga seda mitte modellina, vaid selle 'päris töö' raames. Huvitav maailm, põnevust ja avastamist palju ning hunnik lugusi mida lapselastele rääkida, kui neid peaks tekkima kunagi. Aga pikemalt siin ei peatu, lihstalt maini ära, et nagu kellavärk sattus samale ajale megamagus option millest ma otseloomulikult loobusin ise. Võib-olla oleks dropi saanud, aga antud juhul ei saa seda me ilmselt kunagi teada. Oli vaja see lihtsalt südamelt ära saada.

Kusjuures, seal oli üks teine päris hull pilt ka seinal.

Ep8 - Muutus. Viimaks!

Ja jõuamegi siia seigani, mis tegelt mul veel kirjutamise hetkel kestab. Peale 7'dat peatükki, naastes kodumaale hakkas sitaks busy periood pihta ja isegi talvevaheajal pidin tööl mõned korrad käima, siis kolimine 'nd shit ka sinna juurde. Meie moto on "pole hullu, hetkel kiire aeg, aga kui see läbi saab, siis tuleb uus ja veel kiirem". Suht sitt, aga millegi pärast olen ma ise selles süüdi, et liiga kohusetundlikult asju teen ja ei käi tööl tunde tegemas vaid tööd teen kuniks see saab tehtud.
O wait, see ju fashion-blog, ja siin ei räägita mingist lambiärist ega leediboi olemisest, ikka moest. Tänud kõrgematele jõududele, et sel korral, sel kiirel ajal, ei pandud mind fakti ette valimaks: nädal fittingut vs nädal kolimist. Saatuse tahtel sain olla tubli tööline kodumaal ja direct book vaid show jaoks. See naljakas asi, mille üle siin mõned aastad tagasi nalja viskasime agentuuris, et yea right sind keegi Pariisist nõnda kohale kutsub. Vat sulle nalja, kutsuti, ja senimaani käinud. No loog, et aasta alguse traditsioone tuleb jätkata ja juustest pigment naxui saata. Soov oli ekstravalge juus, äkki siis tribuut äsjalahkunud Karlile.
Kuid kostüümiproovi, pleegitamise ja show vahele mahtus veel üks filler, mitte et siin n.ö. pastakast lugu välja imeda, vaid päriselt märgiline sündmus. Kui paar aastat tagasi emaagnetuuri lõpuboss tegi minuga diili, et kui asi ei muutu, siis võime lepingu puruks rebida. Yea fucking right, et asi sinna jõudis. Mitte nüüd see parenemise osa, pigem see kui ma tõstatasin seda teemat, korra ja kaks veelgi ehk, siis ei tulnud piuksugi tagasi. Hetkeni mil nüüd siis soovis minuga kohas nimega Le Paris London kokku saada. Siit annaks kolm konti nime välja mõtlejale. Kuna mul ju fillerit oli nii väga siia postitusse lisaks vaja, siis pakkumise võtsin vastu ja kell 19.00 ma kohale ei jõudnud. Sest Vitor, kelle ma Taxify'ga omale riskikulleriks tellisin ei osanud kahte asja: inglise keelt ja GPSi järgi sõita. Enne minu jõudmist keeras kuskile vahetänavale, pani ohukad peale ja ootas siis. Ja kui see veel ei olnud piisav, siis poolel teel lülitas äpp sõidu kinni, ma ei tea kelle viga see oli tegelt. Lahendus oli lihtne: Vitor tõmbas tee äärde ja hakkas seletama, et ma teda uuesti telliks. Selle kakskeelse möla jooksul jõudis ta veel 2 sõitu vastu võtta, kliendile hellata ja canceldada ka. OK, igatahes, tellisin ta uuesti, sest pidavat selle teise sõidu raha siis tagasi saama, aga mida tagasi ei saanud on mu kadunud 20 minutit.
Järgmine prantslane nii umbkeelne pole, oskab ilusti inglise keelt. Kuna ma rokkisin veel hommikul kell 7 söödud kahe keedumuna ja päeval söödud banaani peal, siis alustasin krevetirisotto ja ühe õllega. Ei hakka narrima, reede ju, lisaks boss maksab. Ühest sai kaks, siis ilmus veel kaks poolatari meie lauda, kuuldavasti ka me agentuuriga seostatud isikud. Tuli ka kolmas, ja pole häbi öelda, et peale neljandat, õlpsi mitte poolakat, hakkasime ära minema. Pariisis on sitaks lahedad mootoriga tõuksid, mis vedelevad igal pool ja saad äppi kasutades endale sellise rentida. Plaan oli lihtne: Jerry rendib tõuksi, ma hüppan ka peale ja siis viib esmalt end koju ja ma sõidan hotelli edasi. Mitte et mul palju oli jäänud minna, aga kuradi aku sai ikka tühjaks, õnneks ma varem tõuksiga sõitnud, seega lükkasin end omal jalal kohale. Viskasin sõiduriista kuskile puu alla ja proovisin poest õlut osta. Teile teadmiseks, kallid lugejad, millegi pärast Prantsusmaal enam öösiti poes alkot ei müüda, pool aastat tagasi polnud see probleemiks! Vähemasti hotellis ei piiderdatud sellega, lendasin tuppa ja poole õlle pealt olin ma juba unedemaal, sest ma olin mingi 20h ülal juba olnud ja õlps oli sarves.
Oot, krt, midagi vist ununes. Ei, mitte siia kirjutada, pean silmas tol õhtul/ööl mil hotelli sadasin - jah, see äratuskell, mul ju calltime 6.00 AM. Kogemata joppas mul, et mingit imelikku und nägin ja gramm enne seitset luugid avasin. Algul oli ähmane olla, et mis asukohas ma veel ärkasin, see pole ju kodu. O wait, ma ju Pariisis hetkel. O WAIT, MA JU PARIISIS! Ja nii ma püsti tõusingi, õnneks tasakaal oli olemas, ruttu taxify tellida ja minek. Hommikune liiklus halastas ja sain üsna okeilt kohale, kokku jäin ainult poolteist tundi hiljaks. Peas juba mõtlesin, et kas süüdistan hotelli tellitud äratuse ära jäämisega (ei ma tellinud tegelt midagi), midagi hämada et panin aadressi valesti, või keegi andis teise call time, ja variant ka midagi ajavahe kohta jahuda... kuid bäkkarisse sisse astudes paluti minna lihtsalt soengut tegema. Ikkagi õnnelik õnnetus, et ma üheksa paiku luuke ei avanud põriseva telefoni peale (jah tra mul ei ole hääle peal sest fucking messenger onju).
Muidu laabus hästi, aga hilinemine show algusega on siuke tavakas asi, sest lihtsalt nii on. Sitaks rahulik oli kõik, tundub et sujus hästi. Aga kunagi varem polnud ma nii kärmelt uttu tõmmanud, et isegi pokaalitäit šampust ei jõua võtta. Mul oli 40 minutit et check-out teha hotellis ja taksosõit sinna on Taxify andmetel 20 minutit. No blyat, hui ta ongi. Kollavestis blockivad ühel pool, truiumfi kaare ümber politseinike kaar ja kokkuvõttes sai 20 minutist 35 minutit, ja 12 eurost 30 eurot ühtäkki. Igatahes, teoorias ma jõudsin aegsasti, aga oli vajadus veel kiiver maha pesta, sest ma tulen läänemaailmast ära, siin idaplokis saad kohe pasunasse sellise geelika eest. Kui nüüd see nutune taksosõit ei olnud veel piisavalt pisararohke, siis hotellis polnud millegi normaalsega pead pesta. Ma ju reisin kergelt ja šhampooni kaasas ei vea - viga! Seda viga rohkem ei korda, sest seal oli mingi 8in1 pesuaine, nagu ikka, aga see sai esimese pigistusega tühjaks. Täitsa perse noh, mis nüüd!? Lihtsalt vesi ei tee mingit muutust. Kosmeetikakotis tilk mitsellaarvett - läheb otsemaid pähe, äkki on abi, järgmisega võtan selle käteseebi, too pisike, mis hotellides ikka on. No kahju sain just selle hotelli kus muud pole, kuna pisike seep sai mu pea vastu paari minutiga ära hõõrutud. Kui muidu bar soap kulub väga ebamäärases tempos, siis minu CVs on nüüd selline rida et "hävitanud hotellitoa käteseebi pea vastu vähema kui viie minutiga". Igatahes, pead ma puhtaks ei saanud, aga väheke viisakam ikka, 'kiilaka' look vahetus animekangelase vastu, spiky.
Algas siis tagasitee ka viimaks. Veel häid uudiseid, või lihstalt ma polnud KUNAGI sinna sattunud - rong otse Gare du Nordist lennujaama, ei mingit mumbo-jumbot! Lennujaamas jõudsin veits akusid laadida nii endal kui oma tehnikal ja panin plaani paika. Kuna kirja lõpetan laeva peal, sest Helsinkist õhtust lendu ei saanud ning ma ei taha ööd seal linnas veeta, siis üks laevareis paneb kirsi sellele tordile küll peale. Vähe sellest kirsist, kuna ma esimest korda Vantaa lennujaamast väljusin (muidu ju istun ümber alati), siis tahtis Soome toll ka seda tähistada minu kõrvale kiskumisega ja oli tükk tegemist, et neile selgeks teha kes ma olen, kust ma tulen, kuhu ma lähen ja mille kuradi pärast ma üheks ööks Pariisi läksin. Nemad aga ei tea, et kõik sai alguse Prismast.

Kõrvadega perse.

... khm, väike täiendus veel kodust juurde, ka Tallinna A-terminalis võttis politsei mind kõrvale. Küsiti dokki ja ma rõõmuga mainisin, et mul nüüd teine juuksevärv kui sellel must-valgel pildil. Väga hästi saan tähelepanu, mis on tore, aga kahjuks seda vaid mundris meestelt.

Kaalukaotus

Päris aus olla, siis on pikad ja heledad juuksed toredad küll, aga kui need aina ette jäävad ja lõpuks neid vaid patsis kannad, siis what's the point? Üle kahe aasta sai kogutud pahmakat pähe ja see enam vist eriti money maker ei ole ka. Muutused on aeg-ajalt ikka toredad, seega illustreerin järgnevat vähemalt kolme tuhande sõnaga, aga seda ei viitsiks keegi lugeda, panen kolm pilti.

-

=

Vat täpselt nii kerge on olla peale väikest imidži muutust.

Puhkus Mehhikos.

Ei ole minu süü, et ma nii pessimistlik olen. Mis ma tegema peaks, kui Pariisi agentuurist tuleb option Hispaania L'Officiel'i kaudu minna Mehhikosse? Zoomisin seda kirjakest mitu korda ja ega keelduda suutnud kohe kindlasti. Omaette kihistasin, et kes nii rumal ikka oleks, kui vaja saata kedagi sinna Ameerikamaale ja siis lennutada keegi Eestist kohale. Nagu näha, siis selliseid leidub, sest õigepea oligi käes see aeg, mil pakkisin oma (käsi)pagasi ning lendasin Madriidi. Soojenduseks sain ühe õhtu ja hommiku veeta seal Hispaaniamaal, nad pakkusid hotellis isegi hommiku buffee lauas juba kärakat. Viimasest suutsin hoiduda.
Kui meid hotellist peale korjati, siis kahe modelliga juba tutvusin ja edasi viis meid mikrobuss ülejäänud tiimini, kes ilge hunniku kodinaid autole laadisin ja edasi lennujaama! Seal tuli eelviimane modell ka kohale ning jäime lendu ootama. Muideks ma pole kunagi nii kaugele lennanud, mis sest et kaks lendu eelneval õhtul oli läbitud, ei olnud ma kolmandaks, pikimaks, valmis. Kuna me lendasime nõnda, et pidevalt aknast paistis päike, siis und ei tulnud mitte teps ja kohale jõudes oli bioloogiline kell juba omadega segi. Esmase asjana Mehhikos tervitas meid soe, troopiline tuul ja kuu, mis oli otse me peade kohal. Lisaks liitusid meiega fotograafid ja edasi panime bussidega kuurorti poole.
Unustasin vist mainida, kus me olema hakkame? Sest kui optioni lehte uurisin ja googeldasin asukohta, siis tundus nagu mingi suuuur küla. Ehk siis peale hoiatussilte, et jaaguarid, maod ja anteaterid teel olime viimaks kuurorti keskmes, kus check-in sai tehtud ja edasi viis meid golfiauto laadne liikur meid tubadesse. Kuna meil oli mingi max VIP pakett, siis sisaldas see toitu, jooki ja soovi korral ka 'autojuhte', viimast küll kuurorti ala piires.
Esimesel õhtul, peale pikka lendu, oli kõht tühi ja ootas täitmist. Kuna öösel olid avatud vaid rannabaarid, siis tuli õhtusöök just seal teha. Youknowha, seal olid need loomad ka ööhakul välja tulnud, kes oma käsi kokku hõõruvad nagu Mr. Burns. Mo-fuckin' raccoons! Need nahhaalid olid imearmsad, aga päris julged tõprad. Muidugi neid toita ei tohtinud, aga mis teha, turistid me ju oleme. Õppisin ära ka esimese ning viimase fraasi: 'uno servesa, por favor!'.

FEEEED MEEEE!

Viimaks! Viimaks ma ütlen, et oli mõistlik ajajaotus ning meid ei hoitud kogu aeg rihma otsas. Öeldi juba õhtul ära, et järgmine päev meil niisama olelemiseks, sest meist rakendust nii ehk naa ei ole. Peale hommikusööki läksime maailma avastama, basseinid, rand, baarid ja kõik meie päralt! Neil oli isegi basseinibaar, kus olid rinnuni vees, või istusid pukil ning said pedrode käest kokse tellida. Esimesed pina-coladad koonuvahel seiklesin veel toakaaslase Matt'iga ringi kuniks tuppa naastes nägime, et meie uksekaardi kohta oli pistetud kaardike 'come claim your welcoming gift at the reception table'. Nagu shampus ja puuviljakorv oleks olnud vähe. Viimase toitsime üle rõdu punakamatele pesukarudele, sest lihstalt ei mahtunud kõike oma kõhtu ajada. Aga tuleme nüüd tagasi sinna, et meil oli kingitus saada. Vastuvõtus suunati meid edasi Travel Club'i laua taha, kus istus mehike, kes uuris meie missiooni kohta Mehhikos. Keerutas igatepidi ja siis andis mingi koti rannas käimiseks, no thanks, bye. Mõni minut eemal jooksis mehike meile järgi ja avaldas oma top-secret asja, et ta müüb kanepit. Hea äri, eriti kui neil see kohapeal kasvamas ja siis turistidele seda lisa teenimiseks maha parseldada. Hinnaks 50$, aga kogusest juttu ei olnud. Palusime mõtlemisaega, aitäh.

Lapsukesi toitmas.

Mitte, et mul ajaltelg nende söögikordade, õlleklaaside ja kuumuse käes enam selgelt meeles oleks, aga vist järgmisel päeval kirjutas Matt mulle Whatsapp'i, et ta ostis ära. Mille? Koti savu, ja selle arvatav sisu oli üle 10 grammi, hinnaliselt 4~5 korda soodam kui meil siin Eestis, hea diil. Nüüd saab CVsse kirja panna, et on Jesus'elt narksi ostnud. Keegi ei uskunud, et sellest lahti ka saame, aga pikemalt keerutamata see siiski juhtus, viimase pläru suitsetasid kutid üsna enne ära minekut.
Sellega aga lugu veel läbi ei saanud. Minu call-time oli üks hommik veits enne kuute. Oh seda õnnistust, aga kuna tappev palavus ähvardas ja ma lõppude-lõpuks sinna läksin ju tööd tegema, siis polnud millegi üle nuriseda. Miskipärast ei olnud magamisega ega ärkamisega probleeme, küllap organism oli niigi segaduses. Lisaks kaks asja mida ma ei kogenud reisi vältel kordagi - unenäod ja pohmakad. Teist neist isegi siis kui kella kaheni öösel maurasime ja 8'st kargu alla ajasin.

6AM HYPE.

Küll aga too päev feilis, sest hommikul oli esimene võtteplats liiga tuuline, siis teises oli valgus halb ja lõpuks scenery imes, seega asi jäi katki. Minu päev oli vara alanud, aga tulemust palju ei pakkunud. sain veel mõne päeva tühja panna, lisandus veel viimanegi modell ja minul ikka 'puhta puhkus'. Kuniks siis pühapäeval, päev enne minekut, jõudis järg minuni, sest mis tolku minust muidu oleks. Tunne oli selline meh, et küllap mingi filler kraam tuleb, sest ma ju lõppude-lõpuks olin kaugelt kohale toodud. Tõotas tulla tavapärane, sitaks palav päev ja päikest sadas nii et paha hakkab. Võtteplatsiks sel korral oli rand ja seal me oma päeva veetsimegi. Geelikiivriga juuksed üle pea aetud, nii et keskele jäänud juukselahk lubas peanaha ära kõrvetada. Jah, mingit mäda nokkisin sealt ka välja veel tagasiteel. Aga me ei olnud veel lennupeal, hoopiski rannas. Üsna gei võttemeeskond, speedode väel fotograaf ja mingi pikk blond mees rannaliival ülikonnas, millest üks mustem kui teine, hah! Rannaliival tehtud fotodele oli vahepalaks ka seal ääres metsa/džungli vahel klippide filmimine, Päris Mowglit ei pidanud mängima, jalutasin siia-sinna ja siis seda lindistati. Muideks, seal vedeles kookospähkleid igal põõsa või puu all, ja ühe neist ma ka võtsin ranna äärde kaasa. This is Colson the Coconut, and he's with us. Vaatab seda, kui kauaks teda meiega muidugi on.

http://lofficielhommes.es/wp-content/uploads/2017/04/web.mp4?_=1

Kunagi mingi kahtlane teema oli seal terve päeva toimunud, siis hakkas publikul ka huvi tekkima, mis kuradi tegelane see selline on, et tal isegi hoitakse päikese varju. No, see viimane oli puht praktiline, sest tõsiselt sitt oli seal olla nõndaviisi, kui teised lebotasid pea paljalt ning ma olin sisse pakitud. Isegi see, et mu päris töö hõlmab valgustitesse vaatamist, siis sealne ere päike oli liialt. Lihstalt ulme, viimased lookid tegime üsna nii, et 'poos' sisse ja silmi avasin vaid paariks sekundiks, et pilt tehtud saaks. Teaduslikumalt poolelt lähtuda, siis sain sinise valguse üledoosi ilmselt ka. Kuna ma selline 'prillinägu' olen, siis on lootust, et varsti saan seda igapäevaselt olla, kui nii jätkame, mitte vaid kampaaniapiltidel. Igatahaes, halada pole vaja, sest päris naljakas oli see, kui jutud ja spekulatsioonid läksid rahva vahel liikvele, et mis mees see siiski on. Mõni tegi pilti, kes varjas seda, kes mitte, aga tobukesed, flash-off. Ja siis Rogier, üks mitmest modellist, sattus lähimas rannabaaris ohvriks arupärimistele. Ta arvas, et 'he's the last winner of American Top Model' oleks liiga kergesti arusaadav jäi vastuseks 'he's a famous DJ from Estonia', küllap see tõstatas rohkem küsimusi, kui andis vastuseid, aga küllap ma olin siis kuulus Eesti DJ. Üheksast kuueni kestnud päev seal põrgus sai läbi, 'dos servesa Sol, por favor' ja minekut. Olin ära teeninud, sest tulemuseks siis see:

L'Officiel Hommes Spain cover.

Hakkas see aeg otsa saama ka vaikselt. Kauem poleks tahtnud ollagi, nädalast piisab, sest kuurorti alal olemiseks kauem pole ma piisavalt laisk, või piisavalt valge inimene. Valetaksin, kui väidaks, et ainult seal üüratul maalapil aega veetsin. Ühel õhtul, kui Matt'i pildistati, siis juhtusin meeskonnaga kaasa töllerdama ja laenasin nende autojuhti, et käia baaris alkotaksot tegemas. Misael oli täitsa tore autojuht, ta isegi rääkis arusaadavat inglise keelt. Small-talki järel leppisime kokku, et kui ta vahetus lõppeb 21:00, siis pool kümme saame kuurorit värava taga kokku ja ta viib meid linna. Mõeldud - tehtud. Käisime lähedal ühes üsna turistidele suunatud linnas, sest peatänaval, mida me 15 minutit läbi jalutasime, pakuti meile 3 korda narksi ja 5 korda seksi. Panime taguotsad maha hoopiski veits eemal melust, sest neil olid isegi klubid otsapidi tänaval, piljardiklubis. Ma ise mängima ei jõudnud, sest seal on reegel, et võitjaga lauas. Kui kaks meie oma olid mängu ära teinud, siis üks pablo lõi Rogieril kahe korraga oma kuulid auku ja sellega siis see piirduski. Eks uurisime natuke nende diskrimineerivate elutingimute kohta. Näiteks: töötad 6 või 7 päeva, siis 1 vaba, ja üheksa või kümne kuu jooksul on sul 3, fucking 3 lisa vaba päeva. Lisaks uurisin netist ka statistikat, nimelt keskmine päevapalk on Mehhikos 4$, ouch. Lisaks kuurort mahutab 5000 inimese ringis, töötajaid ligi 2000, õnneks ei olnud me seal mingil tipp-hetkel. Olime ehk üks-ühele suhtestatud tööliste ja külalistega. Kuna aga need turismilinnad ei pakkunud pinget, siis viimasel õhtul ei olnud mul tuju enam kogu satsiga kaasa minna ja jäin tagasiminekut ootama. 

Viimane pilt enne illegaalse mehhiklase üle piiri smuugeldamist.

Kuna Colson tuleb meiega, saagu mis saab, siis esimene intsident oli muidugi Mehhiko piiril. Kuna mulle lisa pagasit kaasa ei olnud ostetud ja ise ka ei näinud mõtet selle eest maksta, eriti kui nii sooja kliimasse minek, siis lisas see olukorrale vaid vürtsi. Tuli saada läbi turvaväravate. Otse loomulikult tekitab see tollitöötajates küsimusi, kui lisaks läpakale (mida 0 korda reisi jooksul sisse lülitasin) ja muule kolale ilmub letile ka kookospähkel. Otsiti, siis kelle oma see on, siin oli siis minu kord särada ja naeratades tunnistasin omaks. Pani neid kukalt kratsima ja nõutult üks-teisele otsa vaatama. Kuniks nad märkasid, et sellele on nägu ka peale graveeritud, welp, ilmselt see mind päästiski. Sooviti meile head edasist reisi, aitäh. Peale kohutavat tagasilendu, mis ajaliselt oli lühem, aga pimeduses veeta seda aega, suutmata eriti magada, oli piin. Mingis imelikus sundasendis keerutas lennukitoit hea käraka peeru mu kõhust välja, aga ma ei tea paljud seda seal lennukimüra keskel kuulsid, ma ise väga mitte, sest klapid olid kõrvas, aga raisk ma tundsin ikkagi. Nüüd kus Madriidis taas olime maandunud, oli viimaks kergenudus, et vaid kaks lendu veel lennata. Pingelang päädis pingetõusuga, sest pidin turvatsoonist lahkuma, et terminali vahetada, oh shit oh shit, Colson. Kuna me Mehhikos olime armunud Don Julio'sse, ei see polnud Jesuse vend, vaid kohalik tekiila, siis olin seda kaks pudelit ka trofeedena kaasa vedanud lennujaama Tax Free poest. Ja just selle pärast pääses Colson taas läbi. Nende hämming oli selles, et mu kaks pudelit oli eraldi pakitud ja siis pidin neile seletama, et see ei ole minu süü, damn Mexicans, ausõna noh! Minult ja mu kotilt lõhkeainet otsides ja kotti läbi sobrades ei huvitanud mu sõbrake neid üldsegi, aga ma olin ka targem, sel korral lajatasin pudelid letile, Colson peitis end kotis. Siit läksid mu teed Matt'iga lahku ja jäi veel Madriid-Berliin ning Berliin-Tallinn lennata, kust takso mind läbi pimeda ja külma Tallinna koju viis.

Viimaks kodus!

I don't do bags.

'Ükski prohvet ei ole kodumaal tuntud' või kuidas see ütlus oligi? Alustuseks sain esimese maigu oma esimesel Gucci showl, järgnes juba kampaania samas valdkonnas, edasi viis tee mind suursuguse Karl'i juurde Hispsterite Mekas ja lõpuks nüüd ka teleekraanile ning kuhu iganes veel. See kuulsus jälitab mind isegi internetis ja ajalehtedes, -kirjades.
Just nimelt teemaks on prillid, sest järgnev peatükk on taaskord neile pühendatud. Olen õnnistatud kohutavate hammaste, halva näonahaga ning selle kehatüübiga, mille kallal ilgutakse, kuid pole kunagi olnud vajadust prille kanda, kui just päike autoroolis mu silmi ei paita. Vaatamata faktile, et ekraani olen oma nooruses vahtinud rohkem kui vaja.
Kunagi kui olin oma 'karjääri' tipus, siis näidati keskmist näppu ühele teisele suuremale kampaaniale Eestis, tasu oli naeruväärne. Nüüd kus ma olen enamjaolt mahakantud vara, siis võib ka kohalikul turul mind turustada. Nõndamoodi antigi ProOptikale roheline tuli.
Rohelisest fooritulest sai päev ühes stuudios, kus viimaks EI kasutatud Apple'i arvuteid. Ja seal siis mina, üks tüdruk ja kaks eriti alaealist modelli said oma näod krohviseks ja ninad prilliseks. Tehti kampaaniapildid ja paar lõbusamat lühiklippi, millest teisi ma pole senimaani ise näinud, sest kes kurat ikka telekat enam vaatab. Vastus viimasele, siis ilmselt liiga palju inimesi, sest siit-sealt olen ikka kuulnud, et 'ou, ma nägin sind telekas'. Lisaks siis mõnes ajalehes, ajakirjas, nagu Eesti Päevalehe esikaanel ja viimases kahes Kaubamaja Hooaja nimelises väljaandes. Ja surematu kuulsus internetis, sest suunatud reklaam levib hästi ja küllap kampaania turustamisele panustatud paaalju enam kui modellidele.
Ja kes siis tõesti veel ei ole seda näinud, siis jätan ise ka ühe illustreeriva pildi:

Ainult 7€ kuus, et näha targem välja kui sa tegelikult oled.

Reisikiri: "Pariisine jaanuar"

Pikalt sissejuhatuses ei tuututa, meeskond nimega Haider Ackermann mind ülli ei lasnud ja seda neilt polekski oodanud. Edasine on kirjeldus olukorrast läbi geemaili eemaili, lisan vaid illustratsiooni väheke.


'Hei.

Kohal ja esimeseks 'tööpäevaks' valmis. Hotell sama, hommikune menüü 95% sama, küll aga on showroom teises kohas, seega 15min asemel 45min jalutust hommikusse. Täna peaks olema ilm plussis, ilmselt võtan seikluse jala ette, õhtul küllap nii entusiastlik ei ole ja kasutan metrood.
Igatahes, minekuaeg on käes ja küll varsti jälle millegi kohta kirjutada. '


'Saaga jätkub. Infosulu tõttu paluti 9:30 platsis olla. Jäin  kümneka hiljaks, aga nagu ma aru sain siis alustame täna mitte varem kui kell 1 pärastlõunal. Täna saab ilmselt päris palju vabandamist kuulda...
Soovitati minna jalutama või hotelli aelema. Oleks siis vaid see voodikoht nii lähedal kui viimati, aga omad tunnid peaks kuidagi surnuks ju lööma.'


'Asjalood arenevad. Kaks päeva 100% ühistranspordita. Või 3? Laupäev-pühapäev-esmaspäev, jah kolm ikkagi, tead siin ei saa aru kas nädalavahetused, kui sellised, üldsegi eksisteerivad, sest konstante tamp peal ja päevad segamini omavahel. Jalgade väss ei seise selles, et mingeid ulmelisi matkasi maha oleks peetud, vaid suurima lihasvalu tekitab saabaste jalga surumine.

Päevad tuhisevad ise üsna ruttu, kahjuks läheb showroomis alati üsna pikalt. Muidu oleks suva, aga peale kümmet õhtul hotellis kooliasjaga tegelema hakata on sellise päeva järel paras katsumus. Kelle süü see muidu ikka ole, ise selle supi keetsin, ise selle ära ka lürbin. Loodetavasti sobib valmiv pearoog ka koolis esitamiseks, narr oleks nüüd kõige-kõige viimane kursus veel feilida.
Kolmapäeval tuleb esimene show, oleks imelik kui mind sinna samusele ei võetaks. Mitte et ma castinguil käia jõuaks, aga siseinfo kohaselt on lootust vähemalt ühele etendusele veel pääseda. Eks me näeme. Seltskond endiselt seal väga äge ja siin kell kolm, peale koolitööga tänaseks lõpetamist, ei näe probleemi pool üheksa ärgata, et järjekordne jalutuskäik hommikusöögi otsa just nende juurde ette võtta.'


'Show must go on! Kuhu ma nüüd jäingi..? Ahjaa, kolmapäeval peaks muutus tulema. Kuna laupäevast teisipäevani olin hommikust-õhtuni rakkes nende lookside tegemisel, siis mu tark pea soovitas teha teisipäeva õhtul koolitööd nii kaugele ära, et oleks saatmiskõlbulikud. Kuna deadline oli kolmapäevane õhtu, siis never-ever poleks ma viimastel minutitel enam midagi valmis jõunud. Patsutus mulle pea-peale, sest nii läkski (hästisti).
Küll aga busydus sai ka kolmapäeval võitu, ei saanud pikalt magada, paluti hommikul veel appi minna. Seega ka viienda päeva olin tegelt kella neljani abis, ja siis jalustasin esimest korda agentuurist läbi (olles olnud Pariisis selleks hetkeks 5 päeva). Siis jõudis juba magusam osa päevast kohale. Kuna castingul Haider'i show jaoks olid üsna spetsiifilised kriteeriumid, siis modelle oli neil üsna raske leida piisavas koguses. Naljatleti, et mulle peaks 5 look'i andma show jaoks, aga füüsiliselt pole see kahjuks võimalik. Otsus oli siis selline, et ma saan neid ühtekokku kaks, mulle sobib. Muideks, temaatika oli skin-head, seega ma olin nagu valatud sinna seltskonda. Eks neid pea paljaks ajamise nalju sai ka nii mõnedki tehtud, kahjuks-õnneks vaid naljadeks nad ka jäid. Mida ma aga sain lossis teada, kus üritus toimus, et ma saan etenduse nii avada kui sulgeda. Õu Mai Gaad!

Haider Ackermann FW 17

Mitte väga suure üllatusena oli sellel õhtul veel vana hea Rick'i fitting ka. Jah, ma polnud ise ühelgi castingul käinud veel. Ja umbes sama väikese üllatusena olin järgmine hommik taas vähese unega varakult jalul, sest oli uus show vaja ära käia. Ahjaa, kasutasin esimest korda sellist asja nagu Uber. Mõtlesin võtta selle, sest tahtsin pool tundi kauem magada, tulemusena oli see, et jäin pool tundi hiljaks. Ha-fa, fucking ha, hea liiklus teil. Aga sain vastu mõistvat suhtumist ja show ise oli ka äge. Catwalk oli selline cluster-fuck, et kui kellelgi midagi untsu läheb ja enesekindlalt edasi sammub, siis keegi publikus ei saa midagi nii ehk naa aru.

Rick Owens FW 17

Ricky-tricky järel ootas mind Haider juba järgmises peatuses. Nüüd on ta oma bränd talle selline side-hussle, sest antud hetkel täidab ta ka Berluti creative director istekohta. Ma vannun taaskord käsi südamel, et välimus on modellinduseks vaid eeldus, edasi on puhas õnn ja Pii-ärR. Sealt siis ühtlasi ka üks huvitav muudatus, mida ma ei saa spoilida ennist, kui laval ää käin.'


'Viimati jäime jutuga toppama sinna Berluti pessa, kus härra Ackermann nüüd vägesi juhatab. Lisaks ootab igas 'sadamas' ka üks eestlane. Nüüd sain siis Pariisi oma ka üles leitud. Nimelt sealse kompanii disainerkonnas juhtumisi üks omale koha leidnud. Nädal vaid saia-maiate juttu ja inglise keelt kuulda, siis ülim heameel vahetada ka eesti keelseid repliike.
Poole ööni Berluti HQs passitud ja riided fititud. Nüüd aeg minna Starsystemiga kohtuma, mingi traditsioon vist, sest asukoht oli ka sama mis alati. 'Siis kui Taavi kohale jõudis olid kõik teised juba lõbusas meeleolus.' Ja nii oligi. Eks siis kombekohaselt teretamine ja patsutamine algas ning küsiti, mis soovin, siis vastus oli juba varem valmis mõeldud, 'a beer, a cigarette and an Uber home, please'. Esimesega siis aitas mind lõpuboss, kelle käes firma kuldne krediitkaart on, teisega keegi seltskonnast ja kolmanda eest kandsin ise hoolt. Okei, tegelt ma selle tunni jooksul ajasin kaks märjukest nahavahele ja siis panin ühes tesitega plagama.
Võiksin mürki võtta, et asi ei olnud alkoholist, kuid järgmine päev oli üsna sant olla. Kas närvid? Oli hommikuses buffeé lauas toit riknenud? Igatahes selline pukey-poopy tunne oli hetkel mil hotellist sel reedesel päeval väljuma hakkasin. Sain nüüd päris castingul ka käia, muidugi comp-card'i polnud (Pariisi agentuuri jaoks ma direct booking only). Ja ega seal polnud keegi minu nägemisest ka huvitatud, klassikaline agentuuri lüke, et modelle maksimaalselt jooksutada.
Agntuurist rääkida, siis jäi teine ka teepeale, juhtumisi oli vaja tervisetõend viia ja oli ka viimane aeg seda teha. Ühtekokku siis käisin agentuuris kohapeal kogu aja vältel tervelt 2 korda. Kohapeal olid ka fotograafid kes suvel tegid success-boy'dest ilusa pildiraamatu, aga kahjuks minu kätele jääb see kättesaamatuks.
Viimaks siis jõudsin ka Grand Palaisse, see hoone on nii suur, et kui autojuht tegi terve ringi sellele peale, siis sain ikka vales kohas maha mindud ja suure ringi jalutada. Arusaamatu lauseehitus, aga noh, oli lihtsalt suur loss. Nagu suurele hoonele ikka kombeks, siis kõrged laed olid teemas! Nimelt neli tundi, mis enne showd oli vaja prepareerimisele kulutada, kuludsid räiges külmuses. Umbes nagu oleks õues, aga tuult ei puhu. Paar soojapuhurit ja -kiirgurit olid ka saadaval, aga nende eest oli aktiivne siblimine ja löögile oli sama lihtne saada kui head palka Eesti riigis. Käiku läksid ka föönid, kohe päris ausalt. Küll aga minu karge põhjamaine keha pidas piisavalt hästi vastu, sest teadsin, et kössitamise asemel tuleb liikuda. Halenaljakas iroonia tuli siis mängu, kui elekterikatkestused esinesid, nagu inimestel ikka kombeks, siis ühte pikendusjuhtme taha pannakse 3 puhurit, 30 fööni ja 300 iPhone'i. Muideks, sooja joogi asemel tuli termosest mingi leige pruun ollus välja, kohviks seda nimetada ei julgeks.
Sinna kuhu külalisi oodati oli muidugi saunaks köetud, või sealt modellide laudast tulles tundus vähemasti nõnda. Nagu aru sain, siis põrand oli nimme ära retsitud, aga see pole minu raha mida kulutati, tehke mis tahate. Küll aga oli eriti lahe teostus sellele kuidas kogu runway läbimine toimus, kaugel klassikalisest hanereast, kui ma nüüd oma elukogemustest lähtun. Muuseas, antud müstiline saladus, mida eelneval õhtul Starsystem'i meeskond ja järgmine päev Successi perekond ei näinud olid mütsi alla peidetud kiharad. Nüüdsest siis peres kõige blondim tegelane.

Berluti FW 17

Kuna maestro isiklikult kutsus, siis ei saanud minemata jätta ka aftekale. Maxim's oli koha nimi, kuuldavasti vinge koht, ja seda ta ka oli. Ilmselt kolm ringi üle võlli fancy, ja mina oma teksapüksi ning Salomoni saapaga. Jutt oli, et 23.00 hakkab mürgel, aga kui ma südaööl sinna laivi sadasin, siis polnud tähtsate inimeste õhtusöök veel oma otsa leidnud. Open-bar on alati tore, aga kui sealt vaid kokteile ja šampust saab, siis tuleb kindlapeale selline õhtu kus palju jama saab segamini joodud. Nii ka läks. Aga esmalt ma tajusin, et koht on nii noobel, et isegi toas tehakse suitsu, what? Igatahes, varsti lendas üks teine max-casual modell kohale, ma ajasin esimese joogi ümber ja õigepea tehti tantsuplats laudadest tühjaks, DJ aeti pulti ja jalakeerutamine võis alata. Kuna ma olen selline inimene, et tal vaja kirvega piir ette raiduda ja koju ära saata, siis sel korral mu südametunnistus oli küll kuhugi Läti piiri taha vist jäänud, sest sellega mu õhtu veel otsa kahjuks ei saanud (küll aga oleks võinud).

Tulemusena tegin terve laupäeva oma nädalast unevõlga tasa ja pühapäevalgi oli kerge värin sees. Taaskord üks neist kordadest, mil pohmakas läheb sujuvalt üle tõbisusele, nii et ise ka ei saa aru, mis sul siis häda peaks olema. Kuigi laupäevasele hommikusöögile ma ei jõudnud, siis pühapäeval olin ilusti kell 7.00 juba püsti, ei mäleta mil viimati sellisel päeval sellisel ajal oleks ärgata suutnud, aga money talks. Nagu soovitud, siis enne üheksat olin showroomis kohal ja tegime kollektsioonist tootefotod ära. Minu roll ei olnud muidugi fotot end teha, vaid sellele sisu anda. Sai söögi alla ja peale võttemeeskonnaga naljatletud, et kui kallid need riided on, mis nad müüvad ja lõpetuseks tegin maksimaalselt eestlasliku teo ja jätsin Vana Tallinna meenena disainimeeskonnale.

Lõpetuseks üks kurb noot ka. Olin vaimselt juba vähemalt kuu aega tagasi valmistunud kell 7:40 lennulike minema. Küll aga check-in'i käigus (õnneks online), selgus, et AM asemel on seal alati olnud PM. Paistab, et auto saab ühe vaba päeva veel juurde.'


Kokkuvõtteks vaatame siis tasa ja targu mis edasi saab. Kooli tahaks räigelt ära lõpetada, et kordki juba teisest lahti saada. Ilmselt kaugemaid lende ei tule ja vaevalt, et lähemaidki. Kui miskit, siis küllap juuni kuus see sama ooper mis nüüd viimati kahel korral mängis. Iseasi kauaks ta mängima jääb veel, varsti ma ju veerand sajandit vana.

Ülelennud, ülelasud.

Viimati Pariisis olles äratati teema. et Taavi Koreasse saata. Kahjuks mitte põhjapoolsesse, vaid sinna kuhu ta märg unenägu oleks olnud minna keskkooli ajal. Esialgne plaan oli saata kaheks kuuks, september-oktoober, et ma oma koolisemestrist liialt ei kaotaks. No, selle orgunninga läks väheke liiga kiireks, seega lükati plaan uude aastasse, et jaanuarist kolmeks kuuks sinna minna.

Nüüd siis oma elu selle järgi sisse seades olin nii siin kui seal sellest kergelt juttugi teinud. Otseloomulikult oma 'päris' töökohas ka tegin asja teatavaks juba sügise algul ja koolis tegin asju 5% suurema hoolega, et semester edukalt läbida. Kusjuures sellega mul kogemata alati veab, vist ikkagi olen midagi koolist õppinud või kogemusena omandanud ka - teha maksimaalselt minimaalse ressursiga.

Küll aga EAPde kogumise kõrvalt tahtnuks ikkagi oma teemakohast portfooliot täiendada. Lisaks ka rahakotti, sest võtsin omale uue jaapanlasest kallima, kelle eest mult iga kuiselt raha küsitakse ja ega temagi õhust ja armastusest enda mõnusi mulle paku. Paraku aga sai Eestis vaid lambiäri ajada ja korra pääsesin vaid Berliini, päevaks. Seal võttis mind vastu Vitali, kes kogu oma elu on veetnud Saksamaa residendina, kuigi olemuselt oli stereotüüpselt oma nime vääriline. You know... uus G-klass ja kurikas pagasiruumis. Üks lahe asi oli veel, ta stuudios olevas kööginurgas ootas viieliitrine viinapudel, mille otsa oli keritud see asjandus, millega vedelseepi saab kätte. See oli gramm tricky, sest esimese sörtsu tulistas see maha, edasised sain juba otse klaasi lastud. Kuid paraku jah, mitmed üritused ja nädalavahetused oleks korreleerunud just nende optionitega, mis pakuti, aga ükski ju teoks ei saanud. Hea on, et ma päriselt plaane ära ei nulli, kui midagi pakutakse.

Aga pole need korealased seal lõunas midagi paremad kui põhjas (minu silmis). Suvest saadik ootasin lepingut lugeda, küll aga neil käis agentuuridevaheline price negociation (või vähemalt nii väideti mulle), ja see siis oli niiöelda põhjus alati öelda 'varsti saad, oota'. Welp, ootasin mis ootasin, sittagi sain lugeda, kuniks oli november umbes-täpselt oma keskpaika jõudmas ja tahtsin konkreetsed jah/ei vastust. Vastuseks oli see teine, seega mu potentsiaalne suurim lend saigi üle lastud.

Tagantjärele targutada, siis ütleks, et hea ongi, et ära jäi. Mitte, et ma seda teist perspektiivi saanuks antud hetkel kogeda, aga siiski viimaks tuli üks teine option, mille puhul mu kõhklused olid läbi aegade väikseimad.

Epic Holiday ehk 'Money talks, bitch!'

Tõlgendagem nüüd seda kuidas tahate, aga välitimaks stressi või klounaadis osalemist otsustasin, et suvi '16 jääb lend ära. Ühelt poolt siis vabalt võtmine, kooliga tegelemine ja vaimne puhkus ning viimaks jaanipäeva pidamine. Teisalt jälle riskide maandamine ja mitte nulli või miinusesse jooksmine omadega. Meenutuseks mainin, et aasta varem jälgisin kogu seda jaanimelu sotsmeedia vahendusel.

Eriti kick-ass oli selle suve puhul, et pühadega kaasnes 4 vaba päeva. Uskumatu, et ametlikult on selline nädal aastas, mil inimesed on kaks päeva tööl, ühe veel lühendatult ja siis edasi juba kisub pilt uduseks. Kuid jätkem nüüd see puhkusejutt, sest juhtus midagi enneolematut, Pariisist tuli direct-booking ja sellega lubati saada enamat kui võlast vabaks, hoopiski esmakordne pluss sellest riigist.

Mõeldud - tehtud! Money talks, bitch, leian need teised nädalavahetused suve pidamiseks (eeldatavasti). Sedapuhku oli diil selline, et kümneks päevaks lendan Prantsusmaale, aga mitte EM'i kaema, ikka töö asjus. Eriti huvitav oli kogu selle loo juures see, et kohalik agentuur ei pannud mind isegi show packagesse, ehk siis mu nägu ei figureerinud koos teiste modellidega kes hooajaks külapeale olid tulemas. Kas see nüüd tähendab ekstreemset õnne, kliendi surmkindlat soovi või seda, et ma lihtsalt olin ainus keda selleks tööks pakkuda oli? Ma ise usun, et natuke kõigest, eriti selletõttu, et agentuuris ma polnud kindlasti 'heade laste' nimekirjas.

Fakt, et ma eelmine hooaeg, talvel, härra Haiderile tegin show ajal kaks looki ei olnud ainus põhjus miks mind kutsuti, nimelt tüüp kes talle pikka aega minu tulevast tööd teinud oli juhtus puuduma mingitel segastel asjaoludel. Aga mis mu ülesanneteks olema siis sai? Esiteks oli kolm päeva lookide tegemist show jaoks, ühtekokku vajati neid umbes 25, sest neid mõningaid naistekaid ma tegema siiski ei pidanud. Järgnes päev mil show ise aset leiab ja omakorda 3 päeva 'vabadust'. Selle vabadusega on teadagi värk, et hetkel mil midagi ette hakkan vaba ajaga võtma tuleb kõne ja pean end kuhugi teleportima. Ning lõpetuseks mu esimene e-comm, olla tüüp brändi kodukal kellel asjad seljas ja siis saad seal uurida detaile ja shopata, kui isu tekib või raha palju.

Lisaks sellele, et lend ei tule oma taskust on ka hotell sel korral tasutud. Mu eest tasutud hotell oli päriselt ka hotell, mitte motell, hostel või peldik. Oma tuba, voodi tavaliselt neli korda laiem, nurgas vedeleva kasti asemel mingi Apple telekas, õhem kui mu telefon ja hommikune buffee. Viimase puhul ma pole senini kindel, kas selle maksin ma oma krediitkaardiga kinni või mitte. Igatahes fancy as fuck ja ateljee polnud ka kaugemal kui max 15 minutit jala visata.

Päris aus olla, siis sümpaatia disaineri vastu tekkis juba jaanuaris, siis kui see eelmine show oli. Üli chill tüüp, ei paistnud mingi try-hard, hoopiski suhtles kõigiga vabalt, jalas sweat-pants ja peas beanie. Lisaks siis ninamehele, kelle järgi brändki nimetatud, kuulus tiimi veel kaks hierarhias kõrgemat asjapulka ning mitmed assistendid ja õmblejad lisaks. Võeti mindki ilusti omaks, sest mingit tüli ega draamat pole vaja, me töötame siiski kõik ühise eesmärgi nimel ja raskemaks ma seda neile kindlasti ei teinud, diivatsemise asemel olin fully co-operative.

Olukorra tegi raskemaks asjaolu, et see show toimus esimesel showde päeval, seda vähem aega oli valmistumiseks. Kui see polnud veel piisavalt pingestav asjaolu, siis kollektsioon ise saabus osadena ja kolmanda päeva õhtuks polnud ka veel kõik hilbud kohal, kahju. Kuigi mul oli kogu castingute aeg veedetud showroomis tööd tehes, siis juhtumisi üks mees oli endiselt minust huvitatud. Vana hea Rick, kel tekkis soov taaskord mind lavale saata. Kui kolmas tööpäev oli õhtusse jõudnud tekkis vajadus võtta tunnine reis ette võtta, et käia nägu näitamas castingul. 'Ei' ei oleks olnud aktsepteeritav vastus.

Muuseas, ma ei olnud endiselt jõudnud veel agentuuris käia. Mitte et räme vajadus oleks selleks varem olnud, aga castingul on ikka raamatu ja kaartide olemasolu soovituslik. Tänavad oli täis jalkafänne, metroo ummistunud inimestest god bless et pommi ei saanud ja kui ma viimaks selle seikluse järel olin jõudmas agentuuri metroopeatusse helises telefon. 'Well, god fucking damn it', mis ma muud mõelda ja öelda ikka oleks osanud, sest selgus väike pisiasi, et casting-crew polnud mu autoportreed teinud ja oli vaja tagasi minna. Roger that, Rodger, täna ma agentuuri küll ei jõua.

Järgmisel päeval tegin siiski selle nalja ära, üllatuseks ei olnud mu nimi sel korral kaardil valesti kirjas, kõigest juuksevärviks oli märgitud 'blrown'. Õhk oli paks nagu ikka, aga see oli pigem tingitud sellest, et kiired ajad ja tähtsad asjad, mind vaevu märgati. Jättes nüüd need samused kus kurat, siis päeva kulminatsioon oli ikkagi toimuma pidanud show. Sel korral siis oli tegu tegu taas mingi vähe ajaloolisema hoonega, kus hoovil oli vaatajate kohad ja ka meie ringlemine. Kaks korda ma kahte looki ei tee, aga sel korral sain avaldada arvamust, et mida ma siis kanda sooviks. Kolmest valitust läks kaks täppi sellega, mis Haider isegi arvas, wicked!

'Laval' käimise skeem oli üsna keerukas ja seal ma hetkel pigemalt ei peatuks, aga oli au kanda siiski üht main-lookidest, ehk olin üks tüüp kes lõpuks tuleb trepile vastu, palju iganes see nüüd peaks aimu andma sellest mis toimus. Küllap pilt ja video annaks siinkohal rohkem vastuseid.

Haider Ackermann SS 17

Nende peidetud kiharatega polnud päev veel kaugeltki läbi. Pidin käima veel Rick'i juures fittingul ja tagatipuks emaagentuurikatega õhtustamas. Kuna ma (pahatihti) valisin liikumisviisiks jalutamise, siis tolle päevane jalanõuvalik oli tõsine möödapanek. Lõppude-lõpuks ma kuttidega edasi pidutsema ei läinud, sest hommikul oli show ootamas. Esimene oluline memo mis ma agentuurilt viimaks sain, eelmise show koha ja aja pidin ise välja uurima, wtf eksju. Poole kahest hotelli viimaks jõudnuna hakkasin peast välja kiskuma kõigi klambreid, see oli rekordkogus! Ja viimaks sai see Hard Cock Grease ka peast pühitud ning läksin oma väheseid unetunde püüdma, voodist kuhu on võimalik ära uppuda.

Üldiselt on Rick alati mingi trikiga hakkama saanud, et publikut üllatada, siis sel korral jättis ta suurema katsumuse modellide kanda. Riided olid üsna kottis ja suured, püksid lausa jooksid tormi, et talla alla sattuda. Vähe sellest, lavale tulles ja lahkudes oli keerukas keerdtrepp vaja läbida ja lava polnud ka kohe üldsegi mitte sirge, leidis Tookio Paleest vist ainsa ruumi, mille põrandapind meenutas skatepark'i. Äkki pani härra oma raha selle peale, et keegi nina veriseks kukuks... kuid sellega läks ta sedapuhku küll alt, minu info kohaselt sujus kõik vägagi hästi.

Rick Owens SS 17

Nüüd siis kolmas Rick ka kotis, sama kvantiteet mis Gucci showdega, elame-näeme kas midagi veel tulemas on. Mis tulemas veel oli, oli see, et paar päeva hotellis Supernatural'i viimast hooaega vaadata ja siis viimaks see e-commercial ära teha.

Selle päevaga sai mulle selgeks see, mis on kõige raskem töö üleüldsegi - paigal seismine. Palju ringi kõndida on kerge, kui õige jalanõu ja riietus valitud, kuid liikumatult seismine nõuab enim pingutust, pildid peavad ju võrdlemisi identsed olema. Pidev probleem oli see, et fotograafi arvates oli mul üks õlg kõvasti alla poole kaldus, joke's on you, sest tegelt oli põrand väheke viltu. Kõrval käis ka showroomi tegemine, ehk seal oli kogu kollektsioon väljas ja kliendid siblisid ringi ning käsutasid modellidele outfitte selga, ei väidaks et seegi lihtne töö on. Õnneks või kahjuks sellest ma pääsesin ja kokkuvõttes oli päev ka väheke lühem kui algul kartsin, seega üle-üldiselt oli Pariisis korda saadetud sooritus parem kui see mille järgi olin läinud.


Puhkus sellega veel päris lõpule polnud viidud, nimelt siis kui ma olin juba unustamas, et ma modellindusega tegelen jõudis minuni option üheks nädalavahetuseks. Jah, taaskord oli see paigutatud just sinna kui ma teisel katsel olin maale minemas. 'Drop all your plans, Italy is waiting' kuid ega ma nii rumal ka ole, et nüüd kõik plaanid kuupeale saadan ja jään koju ootama. Tehes risti vastupidi agentuuri soovile jätsin plaani jõusse ja tore on, et nii tegin, sest otseloomulikut jäi lend ära, hoopiski sain viimaks maakodu külastada. Eks sisimas ole natuke kahju ka, et asi jäi sinnapaika, lõppude-lõpuks Money talks, ...

ktnxbye!

                Ei ole ühtegi lõppu ilma alguseta. Mitte, et ma nüüd pliiatsid täitsa pinalisse ära paneks, pigem asun neid korraks teritama. Ei saaks ka väita, et nüüd kõik kirja sai, pigem jäi vähemalt kolmandik olulisest (teemasiseset) rääkimata ning teemavälist veel 'oi-kui-palju'. Kuid see oli pigem low-budget projekt mul endal, kui plaan mingit bestsellerit kirjutada.

                Kuna praeguseks ajahetkeks olen looga jõudnud tänapäeva, siis targem on oodata ja ainest koguda, mitte punnitada igaks nädalaks uut lugu. Iseasi on muidugi see, kas üldsegi midagi uut on tulemas. Seda viimast näitab vaid aeg, ise ma veel lõpparvet ei ole välja võtmas, kuid see industry on väga muutlik ja ühel hetkel võib ta ise seda teha. Kohati ongi olnud tunne, et ma alustasin kõige sellega liiga vara, teisalt jälle tulin lavale liiga hilja. Selle üle saaks teoreetiliselt 'oleks-poleks' vormis ju pikalt filosofeerida, kuid jätaks selle hetkel tegemata, sest hetkene olukord ju täitsa aktsepteeritav.

                Kogu maailm on üha enam globaliseerumas, seda ka fashion industry. Isegi mitte kuigi palju aega tagasi, ütleme nii aasta-kaks, valiti showdeks enamjaolt modelle vastavalt sellele, kes hooajaks linnas viibimas olid. Uued tuuled aga puhuvad neid nii Euroopa kui ka muudest maailma otstest kokku, mis tõstab kõvasti konkurentsi. Lisaks need casting directorid, kes selekteerivad modelle showdeks välja peavad ka oma leiba teenima, sedapuhku siis on uutel nägudel rohkem lööki. Kui kokku võtta siin viimased laused, siis võiks öelda, et üha raskemaks see olukord on minemas. Muideks, ma ise ei mõelnud seda välja, analoogset infot sain nii Pariisi kui ka Milaano agentuurist.

                Peatükke kirja pannes lähtusin selles, et mida ma kindlasti ei tahaks unustada. Ei olnudki muud, suuremat eesmärki kui vaid see, et ise oma lugu ära ei unustaks. Mitmeid kordi, eriti kui kuuldakse mu 'hobist', on palutud, et ma sellest siis räägiks. See on umbes-täpselt sama raske, kui kirjutada referaati vabal teemal. Alati on asjakohasel teemal raske midagi rääkida, kui keegi konkreetselt küsida ei oska, vastasel juhul jookseb jutt alati rappa ära, või pole üldsegi nii huvitav. Küsimise korral on vastutus selle inimese kanda kelles see huvi tärkas. Nüüdseks peatükk 55 (see samune) on kirja läinud more-or-less kronoloogiliselt, just nii kuis algul seda lubatud sai. Ainus suunis, mis poolepealt minuni jõudis oli soov, et lisada vähe enam pildimaterjali. Kogu sisu ise on olnud algusest peale minu läbielamised, arvamused ja visioon, isegi kirjavigad tunnistan omaks.

                Mõne selgituse jätan siiski lisaks veel siia, mitte et sind, kallis lugeja, see peaks huvitama, kuid nii mõningaile on järgnev varem huvi äratanud... Esimene müüt, mis vajab murdmist on minu toitumisharjumused, need on täiesti normaalsed, meie ühiskonna mõistes, ei näljuta ma end, ei ole vegan, olen lihtsalt sellise geneetikaga... Pikemapoolsed juuksed ei ole mulle vastumeelsed, kui siis suvel väheke, palav on ju, ja tähelepanu saan tänu neile pigem meestelt, what a surprise... Kolmas asi välimuse juures, mis inimesi kohutavalt häirib on see, et ma ju ei tee sporti, myth busted, terve elu olen mingil määral ikkagi seda harrastanud, eriti meeldib lumelauatamine ja rulluisutamine... Tätoveeringud? - jah, hetkel on neid 2, aga tuleb lisa... Ei! Modellindus pole siiani saanud mulle täiskohaga tööks. Jah! Mul on ka selline asi nagu 'päristöö'. Lisaks neile, olen hetkel poolepeal oma magistrikraadi omistamisega... Keskkooli lõpu järel läksin Soome kaheks aastaks (kool, mitte töö!), kuid peale seda olen nüüd kolm aastat Eestis alaliselt elanud, kahjuks inimesed ikka küsivad 'Ou, Taavi, sa oled nüüd Eestis tagasi?' - nojahnoh, aga seda juba kolm aastat... Keskmine modell (eriti sellised poolekohaga) ei ole rikas, elu pole sugugi glamuurne, ning brändid ei jaga tasuta nodi... Ja  viimaseks, ma ei ole gei, juuksenõela kantakse juuste kinnitamiseks ja automaatkäigukasti eelistamine ei tee minust naist.

                Kuna ma pean ennast mõneti aumeheks, siis katteta lubadusi ma andma ei hakka. See, mis sel suvel saama hakkab on kõigele põhjus ja tagajärg, või kutsuge seda saatuseks, aga ette me ei tea. Et elu oleks põnevam, siis ämbrisse astumise asemel hüppan sinna peakat. Ja kui ei teki enam miskit millest kirjutada, siis ei plaani klouni ka mängima hakata. Seoses sellega tsiteeriks lõpuks oma lemmikut: 'I would rather die on my feet than live on my knees.'. Pole see modellindus kunagi mu unistuseks olnud, seega ei tuleks ka lõpparve tegemine läbi pisarate, olen saavutanud kordades rohkem kui unistada oleks osanud. 

http://annestiil.ohtuleht.ee/736119/taavi-blogi-ktnxbye

Prillipäev!

Üks mälestusi esimesest Pariisis käigust, värske hakatisena, pestud ajuga, oli  möödumine prillipoest ja vaadates vitriinile nägin reklaampildi, mingi A5 suurus, mõeldes 'oh kui äge, kui vaid sinna saaks kunagi oma näo'. Samas, lubatud ju oli superstaariks saamist, küllap see siis on vaid osa teekonnast, et modellielu oleks vaid 'pussy & champagne' nagu Haavard seda ütles.

Ajades kronoloogiad nüüd väheke segamini, siis nüüd Eestis viimaks tagasi olles olin agentuurile piisav pettumus. Ma neile seda ise alatasa rääkisin, nemad raiusid aga vastu, mis sest et mul oli häid tõestusvahendeid. Esiteks see, et mingi ajakiri tahtis intervjuud ja lugu minust teha, ilmselgelt see ei juhtunud (toimus ekspromptli üks teine, aga see on lugu juba teised päevaks). Veel ei tahetud mind Eesti brändidele näoks müüa, sest mu pilotaaž on ju nõnda kõrge, aga nüüd puhus hoopiski teine tuul.

Tuuled puhusid mind hipsterite Mekasse, Kalamajja, Telliskivi tänavale. Seal leidub üks (vist mitmest?), töökojast mis valmistab Eestis prille. Mis teeb asja eriti ägedaks on see, et need tehakse puidust. Ja juhtumisi olin ma üks potentsiaalne kandiaat nende tulevasele kampaaniale. Proovipäeval tehti peaaegu iga raamiga pildike ära ja ega rohkem muud midagi kui oodata kas yes- or no-drop.

Mitte et ma nüüd, ligi kaks kuud hiljem, kui seda memuaari kirjutan oleks mõnda pildi oma silmaga näinud, siis tehtud see sai. Hoides asja konfidentsiaalsuses, jättes omale mänguruumi selleks, kui ükski mu pilt kodukalegi ei ilmu, siis kiidaks tegijaid nõnda kuis võimalik. Senimaani oli see kahtlemata kõige paremini organiseeritud photoshoot üldsegi. Läksime kohale, seati asjad üles, riided selga, meigid näkku ja stseenile paigutamine alaku. Tänu sellele läks päev ka päris kiiresti, omakorda 'tänusõnad' Päikesele, sest teda meil igapäevaselt palju just näha ei ole, ja võtsime maksimumi.

Teine lugu on varem juba väheke kõla saanud, korra või kaks lausa. Aga seda vaid jutuna, natuke lekkinud ka sotsmeedia platvormidele. Lendame ajas tagasi 2015 juulikuusse, otse lõõmava Toskaana päikese alla. Üleüldsegi Gucci kampaaniale pääs on päris kõva sõna, aga nüüd neljast poisist veel osutuda valituks, olemaks prillinägu, über-luck.

Eriline seos neil kahel oli see, et just sel päeval mil Eestis prillikampaaniat tehti, sai Lev kuskilt tolle suvise pildi. Ja hiljem veel sain Prantsuse Successilt ka sõnumi 'Is that you?' ja väike pildike juures. Mahuks siis mu pähe ka see, et mille kuradi pärast seda veel pole firma ise oma meediakanalitel avalikustanud.

Gucci

Framed by Karl

Kõikidele muudele kallistele bränditoodetele suudan üldiselt 'EI' öelda, aga too on nagu kindel produkt mida ma osta tahan. Üht pidi on see mälestus kogu modellindusest, teisalt oleks mu mure nimega 'milline prill mulle sobib' lahendatud, kui Alessandro arvates ma sobin neid kandma, siis küllap ma ikka sobin ka. Kui vaid siin riigis oleks ostujõud piisavalt võimas, et selle brändi butiik siin avataks, niisama prillipoed vist kuigi sagedalt oma assortiid ei muuda ju. Ah, mida mina ka tean, kunagi kuskil lennujaamas ilmselt need omale leian.

http://annestiil.ohtuleht.ee/732831/taavi-blogi-prillikampaaniad-meil-ja-mujal

Mis kell on?

Pikk telefonikõne, mis ühendas Pariisi ja Tallinnat, sisaldas ka klassikalist mesijuttu potentsiaali kohta. Aga seda olin juba piisavalt kuulnud, et teha neile selgeks kooli tähtsust ning rääkisin sellest, mida praktika on tõestanud.  Ning ega see kõne polnud ka niisama lepitamise mõtteks tehtud, kellelgi pole vaja sõber olla, asi on ikka äriline.

Konkreetsem teema oli seoses ühe editorialiga, mis pidi aset leidma Londonis. Aga ma olen ju Tallinnas, ega see väga mõttekas tundugi niisama lennutada kedagi edasi-tagasi, vaid päevaks. See oli siis järjekordne ettekääne minu peedistamiseks, et ma peaks ikka asja tõsisemalt võtma, sest mul jääb nii palju tegemata. Selge see, et tõenäosus kasvaks kui mõnes suurlinnas vegeteeriks, kuid kas olen ealeski tahtnud seda teha täiskohaga?

Aseme leidmine pidi toimuma ülejärgmisel päeval, võib-olla. Nagu kombekohane on, siis otsused langetatakse väga viimasel sekundil, täpselt nagu sel korralgi. Õhtul jäi jutt umbes-täpselt nii, et kui lend oli natuke peale lõunat, siis kuni 10:30'ni helistades saan aegsasti asjad kokku ja minekut. Miks nii kaua? Tallinna lennujaam ju, teadagi kiire värk. Puhveraega vajasin hoopiski selletõttu, et ma muidu ei oleks ju tervet päeva kodus konutanud, läksin ikka trenni, tööle, tavaline päev.

Kell sai kümme, siis juba pool üksteist, lõpuks üksteistki, aga kõne ei tulnud. Rahustasin siis kontorilised maha, sest minemas ma ilmselgelt ei olnud. Kuna halvad asjad juhtuvad üldiselt korraga, siis tänu autopesule ja öökülmale oli ühe uksega mingi jama tulnud. Õnneks see mure lahendas end ise, päeva peale temperatuur tõusis ja polnudki töökotta vaja minna. Aga ega ma muidu poleks kõike seda seosestut juttu kirjutanud kui ...

Poleks helisenud telefon, success, Success helistab. Eks kõne alustuseks viisakusest uuriti ka, et kas ma ikka jõuan nüüd lennule. Ma palju muud ei osanud öelda kui: 'Oh, I might'. Ja keda nüüd süüdistama asutakse, kui mitte mind? 'Taavi, what the hell, you agreed that if we call you before 10:30 you can make it! This is very bad, bad bad bad, bad Taavi!!!'. Siuke, tavaline sõim, aga mu punch-line tavaliselt tõmbab jutule joone alla: 'Yes, but it is past 11 here.'. Võit on minu! 'Oh, is it? Oh my. Oh, sorry. But really? Is it different timezone in Estonia? I never knew.'. Ei saa pahaks panna, aga sa ilmselt ei tea, sest pole kunagi ida suunas kaardil vaadanud.

Eks ma siis tegin klassikalist liiklushuligaansust ja hakkasin kodupoole kihutama, äkki isegi jõuan lennule. Tallinna lennujaam on ikka kuradi vinge, võrreldes kõigi teistega. Kuid küllap tundsid agentuurikad end piisavalt halvasti, et sebisid mulle 2 tundi hilisema lennu, fair enough, sain isegi Tallinnas lõuna ära peetud. Õhtul leidsin söögipoolist ühes moslemite hoodis, kus iga restorani, isegi Subway, uksel on silt 'halal'. Ma ööbisin Ida-Londoni mošee kõrval hoones olevas säästuhotellis, kuhu saabudes hoiatas mind autojuht, et valge inimesena seal majade vahel öösiti ei tasu eriti ringi tuiata.

Järgmine päev toimus siis väike klõpsutamine ka. Maja oli klassikaline Londoni maja, kõik me oleme ju Sherlock Holmes'i vaadanud, seega teame milline see klassikaline maja on ka. Ajanappuse tõttu mu päev pikk ei olnud, aga kutte oli veel, seega enamuse ajast oli klassikaline ootamine. 9 või 10'st oli algus ja mu takso lennujaama oli kolmest pealelõunal ees juba, otseloomulikult ka selle peale saamine ei olnud laitmatu. Viimase pildi ajal aelesin ühel neljanda korruse voodil, küll aga garderoob oli keldris, seal oli ka minu telefon. Telefon mis helises ja mulle üle toodi, sest kell oli 15:15. 'Taavi, what the hell, where are you, what are you doing, why aren't you on your ride to the airport.' .. Mõistan teie pahameelt, aga taaskord on hilinemine läinud asjaette. Kiired tänuavaldused ja hüvastijätnud ning juba jälle olin auto tagaistmel, nautimas suurlinna ummikut.

http://annestiil.ohtuleht.ee/731531/taavi-blogi-this-is-very-bad-bad-bad-bad-bad-taavi

Pariisi rämps

Kuhu me siis omadega jõudsime: kolmas nädal sel hooajal & üle-üldiselt kolmas hooaeg olid peaaegu otsas, agentuuris pinged üles krutitud, ja nagu ikka - kõigest kõrini. Aeg oli end premeerida KFC külastusega, sest olin 3 nädalat ainult tervislikku toitu söönud.

Teel hotelli üks selline jäi jalgu ka, muide. Lisaks veel oli mingi tüüp tänaval päev-kaks varem pihku andnud mingi kupongi, ei saaks väita, et reklaam ei töötaks. Restorani sisenedes kargas turva juba minu juurde ja karjus mu pihta prantsuse keeles. Annan karjumise andeks, mul olid nööbid kõrvas, ja keelekasutuse, sest ma siiski olin Prantusmaal ju. Aga kui ta end rahulikumalt inglise keeles kordas, siis juhatas ta mind mingi tellimismasinani, sest ma tahtsin kaardiga maksta. Okei, kupong kupongiks, ei sure ära kui see kasutamata jääb. Selles masinas 'menüüd' lapates ei tundunud ükski asi olevat oma hinda väärt, aktsepteerin seda, et seal on kõik tooted ja teenused kallimad, aga äkki mul see isu räpmsu järele polnud ikkagi nii suur. Otsutavaks sai see vaatepilt mu ümber, miljöö, täiesti tülgastav. Ilmselgelt käivad seal kirjud noortegängid, moslemi pered kel tundub, et lapsi lasteaia jagu ja mõni lumehelbeke eksib ka nende vahele ära. Nende räpaste kätega, millega metroos torudest kinni hoitakse, aetakse omale kana ja friikaid näost sisse. Rõve, see ei ole mina, see ei ole mulle, aitäh, head aega.

Õhtuhakul otsustasin hoopiski VNP nimelises 'restoranis' käia, seal oli teada värk, bang-for-buck rämps. Endiselt ka too koht väärib nime 'Grease House' Very Nice Pizza asemel, sest toitu oodates saab alati riietele rasva lõhna külge. Ideelane nauding nädala lõppu, nüüd jäi vaid koju lennata.

Enne Eestist äralendu sai mainitud, et mu eemal oldavad nädalad kattuvad täpselt sessiga, ehk eksameid saan teha vaid järelnädalal. Ei hakka sügavalt siia teemasse laskuma, aga ei tahaks ka kellelegi halb eeskuju olla. Tulemusena kukkusin ainult ühe kursuse läbi, sedagi täiesti arusaadaval põhjusel. Kuna tol kursusel oli vaid kolm loengut semestri jooksul: esimene toimus ära juba enne kui aine deklareerisin, teise magasin maha ja kolmandasse enam ei viitsinud minema hakata, fair enough.

Igatahes, Eestis olin taaskord täielikus teadmatuses, et mis siis Pariisi agentuuriga saab. Ei osanud Lev mulle adekvaatset vastust anda, aga ega tikkunud ka torkima neid ise, tuleb mis tuleb. Kuniks tuli siis kirjake, et minuga soovitakse vestelda, õnneks näitas initsatiivi välja küll üks teine booker, mitte see kellega raksu läksin. Kuigi jamh, vahet ju pole, kellega seal tüli tekib, nemad on ühtne meeskond ja ma vaatan kuidas ise saan.

Telefoni kõne Pariisi kestis umbes pool tundi, mina sain sõna ehk viie minuti jagu, sest alati kui midagi ütlema hakkasin, siis katkestati mu jutt. Küllap see kultuuride erinevus siin hakkab jälle mängu tulema. Vähemasti ühega neist sain asja selgeks, pidin siis lisaks veel kõigile ühtselt kirjutama oma loo ja nägemuse juhtunust. Loodeti vist vabandava sisuga kirja, kuid sorry, taganeda ja vabandada pole mul kellegi ees.

http://annestiil.ohtuleht.ee/730402/taavi-blogi-pariisi-ramps