I don't do bags.

'Ükski prohvet ei ole kodumaal tuntud' või kuidas see ütlus oligi? Alustuseks sain esimese maigu oma esimesel Gucci showl, järgnes juba kampaania samas valdkonnas, edasi viis tee mind suursuguse Karl'i juurde Hispsterite Mekas ja lõpuks nüüd ka teleekraanile ning kuhu iganes veel. See kuulsus jälitab mind isegi internetis ja ajalehtedes, -kirjades.
Just nimelt teemaks on prillid, sest järgnev peatükk on taaskord neile pühendatud. Olen õnnistatud kohutavate hammaste, halva näonahaga ning selle kehatüübiga, mille kallal ilgutakse, kuid pole kunagi olnud vajadust prille kanda, kui just päike autoroolis mu silmi ei paita. Vaatamata faktile, et ekraani olen oma nooruses vahtinud rohkem kui vaja.
Kunagi kui olin oma 'karjääri' tipus, siis näidati keskmist näppu ühele teisele suuremale kampaaniale Eestis, tasu oli naeruväärne. Nüüd kus ma olen enamjaolt mahakantud vara, siis võib ka kohalikul turul mind turustada. Nõndamoodi antigi ProOptikale roheline tuli.
Rohelisest fooritulest sai päev ühes stuudios, kus viimaks EI kasutatud Apple'i arvuteid. Ja seal siis mina, üks tüdruk ja kaks eriti alaealist modelli said oma näod krohviseks ja ninad prilliseks. Tehti kampaaniapildid ja paar lõbusamat lühiklippi, millest teisi ma pole senimaani ise näinud, sest kes kurat ikka telekat enam vaatab. Vastus viimasele, siis ilmselt liiga palju inimesi, sest siit-sealt olen ikka kuulnud, et 'ou, ma nägin sind telekas'. Lisaks siis mõnes ajalehes, ajakirjas, nagu Eesti Päevalehe esikaanel ja viimases kahes Kaubamaja Hooaja nimelises väljaandes. Ja surematu kuulsus internetis, sest suunatud reklaam levib hästi ja küllap kampaania turustamisele panustatud paaalju enam kui modellidele.
Ja kes siis tõesti veel ei ole seda näinud, siis jätan ise ka ühe illustreeriva pildi:

Ainult 7€ kuus, et näha targem välja kui sa tegelikult oled.