'Hei.
Kohal ja esimeseks 'tööpäevaks' valmis. Hotell sama, hommikune menüü 95% sama, küll aga on showroom teises kohas, seega 15min asemel 45min jalutust hommikusse. Täna peaks olema ilm plussis, ilmselt võtan seikluse jala ette, õhtul küllap nii entusiastlik ei ole ja kasutan metrood.
Igatahes, minekuaeg on käes ja küll varsti jälle millegi kohta kirjutada. '
'Saaga jätkub. Infosulu tõttu paluti 9:30 platsis olla. Jäin kümneka hiljaks, aga nagu ma aru sain siis alustame täna mitte varem kui kell 1 pärastlõunal. Täna saab ilmselt päris palju vabandamist kuulda...
Soovitati minna jalutama või hotelli aelema. Oleks siis vaid see voodikoht nii lähedal kui viimati, aga omad tunnid peaks kuidagi surnuks ju lööma.'
'Asjalood arenevad. Kaks päeva 100% ühistranspordita. Või 3? Laupäev-pühapäev-esmaspäev, jah kolm ikkagi, tead siin ei saa aru kas nädalavahetused, kui sellised, üldsegi eksisteerivad, sest konstante tamp peal ja päevad segamini omavahel. Jalgade väss ei seise selles, et mingeid ulmelisi matkasi maha oleks peetud, vaid suurima lihasvalu tekitab saabaste jalga surumine.
Päevad tuhisevad ise üsna ruttu, kahjuks läheb showroomis alati üsna pikalt. Muidu oleks suva, aga peale kümmet õhtul hotellis kooliasjaga tegelema hakata on sellise päeva järel paras katsumus. Kelle süü see muidu ikka ole, ise selle supi keetsin, ise selle ära ka lürbin. Loodetavasti sobib valmiv pearoog ka koolis esitamiseks, narr oleks nüüd kõige-kõige viimane kursus veel feilida.
Kolmapäeval tuleb esimene show, oleks imelik kui mind sinna samusele ei võetaks. Mitte et ma castinguil käia jõuaks, aga siseinfo kohaselt on lootust vähemalt ühele etendusele veel pääseda. Eks me näeme. Seltskond endiselt seal väga äge ja siin kell kolm, peale koolitööga tänaseks lõpetamist, ei näe probleemi pool üheksa ärgata, et järjekordne jalutuskäik hommikusöögi otsa just nende juurde ette võtta.'
'Show must go on! Kuhu ma nüüd jäingi..? Ahjaa, kolmapäeval peaks muutus tulema. Kuna laupäevast teisipäevani olin hommikust-õhtuni rakkes nende lookside tegemisel, siis mu tark pea soovitas teha teisipäeva õhtul koolitööd nii kaugele ära, et oleks saatmiskõlbulikud. Kuna deadline oli kolmapäevane õhtu, siis never-ever poleks ma viimastel minutitel enam midagi valmis jõunud. Patsutus mulle pea-peale, sest nii läkski (hästisti).
Küll aga busydus sai ka kolmapäeval võitu, ei saanud pikalt magada, paluti hommikul veel appi minna. Seega ka viienda päeva olin tegelt kella neljani abis, ja siis jalustasin esimest korda agentuurist läbi (olles olnud Pariisis selleks hetkeks 5 päeva). Siis jõudis juba magusam osa päevast kohale. Kuna castingul Haider'i show jaoks olid üsna spetsiifilised kriteeriumid, siis modelle oli neil üsna raske leida piisavas koguses. Naljatleti, et mulle peaks 5 look'i andma show jaoks, aga füüsiliselt pole see kahjuks võimalik. Otsus oli siis selline, et ma saan neid ühtekokku kaks, mulle sobib. Muideks, temaatika oli skin-head, seega ma olin nagu valatud sinna seltskonda. Eks neid pea paljaks ajamise nalju sai ka nii mõnedki tehtud, kahjuks-õnneks vaid naljadeks nad ka jäid. Mida ma aga sain lossis teada, kus üritus toimus, et ma saan etenduse nii avada kui sulgeda. Õu Mai Gaad!
Haider Ackermann FW 17
Mitte väga suure üllatusena oli sellel õhtul veel vana hea Rick'i fitting ka. Jah, ma polnud ise ühelgi castingul käinud veel. Ja umbes sama väikese üllatusena olin järgmine hommik taas vähese unega varakult jalul, sest oli uus show vaja ära käia. Ahjaa, kasutasin esimest korda sellist asja nagu Uber. Mõtlesin võtta selle, sest tahtsin pool tundi kauem magada, tulemusena oli see, et jäin pool tundi hiljaks. Ha-fa, fucking ha, hea liiklus teil. Aga sain vastu mõistvat suhtumist ja show ise oli ka äge. Catwalk oli selline cluster-fuck, et kui kellelgi midagi untsu läheb ja enesekindlalt edasi sammub, siis keegi publikus ei saa midagi nii ehk naa aru.
Rick Owens FW 17
Ricky-tricky järel ootas mind Haider juba järgmises peatuses. Nüüd on ta oma bränd talle selline side-hussle, sest antud hetkel täidab ta ka Berluti creative director istekohta. Ma vannun taaskord käsi südamel, et välimus on modellinduseks vaid eeldus, edasi on puhas õnn ja Pii-ärR. Sealt siis ühtlasi ka üks huvitav muudatus, mida ma ei saa spoilida ennist, kui laval ää käin.'
'Viimati jäime jutuga toppama sinna Berluti pessa, kus härra Ackermann nüüd vägesi juhatab. Lisaks ootab igas 'sadamas' ka üks eestlane. Nüüd sain siis Pariisi oma ka üles leitud. Nimelt sealse kompanii disainerkonnas juhtumisi üks omale koha leidnud. Nädal vaid saia-maiate juttu ja inglise keelt kuulda, siis ülim heameel vahetada ka eesti keelseid repliike.
Poole ööni Berluti HQs passitud ja riided fititud. Nüüd aeg minna Starsystemiga kohtuma, mingi traditsioon vist, sest asukoht oli ka sama mis alati. 'Siis kui Taavi kohale jõudis olid kõik teised juba lõbusas meeleolus.' Ja nii oligi. Eks siis kombekohaselt teretamine ja patsutamine algas ning küsiti, mis soovin, siis vastus oli juba varem valmis mõeldud, 'a beer, a cigarette and an Uber home, please'. Esimesega siis aitas mind lõpuboss, kelle käes firma kuldne krediitkaart on, teisega keegi seltskonnast ja kolmanda eest kandsin ise hoolt. Okei, tegelt ma selle tunni jooksul ajasin kaks märjukest nahavahele ja siis panin ühes tesitega plagama.
Võiksin mürki võtta, et asi ei olnud alkoholist, kuid järgmine päev oli üsna sant olla. Kas närvid? Oli hommikuses buffeé lauas toit riknenud? Igatahes selline pukey-poopy tunne oli hetkel mil hotellist sel reedesel päeval väljuma hakkasin. Sain nüüd päris castingul ka käia, muidugi comp-card'i polnud (Pariisi agentuuri jaoks ma direct booking only). Ja ega seal polnud keegi minu nägemisest ka huvitatud, klassikaline agentuuri lüke, et modelle maksimaalselt jooksutada.
Agntuurist rääkida, siis jäi teine ka teepeale, juhtumisi oli vaja tervisetõend viia ja oli ka viimane aeg seda teha. Ühtekokku siis käisin agentuuris kohapeal kogu aja vältel tervelt 2 korda. Kohapeal olid ka fotograafid kes suvel tegid success-boy'dest ilusa pildiraamatu, aga kahjuks minu kätele jääb see kättesaamatuks.
Viimaks siis jõudsin ka Grand Palaisse, see hoone on nii suur, et kui autojuht tegi terve ringi sellele peale, siis sain ikka vales kohas maha mindud ja suure ringi jalutada. Arusaamatu lauseehitus, aga noh, oli lihtsalt suur loss. Nagu suurele hoonele ikka kombeks, siis kõrged laed olid teemas! Nimelt neli tundi, mis enne showd oli vaja prepareerimisele kulutada, kuludsid räiges külmuses. Umbes nagu oleks õues, aga tuult ei puhu. Paar soojapuhurit ja -kiirgurit olid ka saadaval, aga nende eest oli aktiivne siblimine ja löögile oli sama lihtne saada kui head palka Eesti riigis. Käiku läksid ka föönid, kohe päris ausalt. Küll aga minu karge põhjamaine keha pidas piisavalt hästi vastu, sest teadsin, et kössitamise asemel tuleb liikuda. Halenaljakas iroonia tuli siis mängu, kui elekterikatkestused esinesid, nagu inimestel ikka kombeks, siis ühte pikendusjuhtme taha pannakse 3 puhurit, 30 fööni ja 300 iPhone'i. Muideks, sooja joogi asemel tuli termosest mingi leige pruun ollus välja, kohviks seda nimetada ei julgeks.
Sinna kuhu külalisi oodati oli muidugi saunaks köetud, või sealt modellide laudast tulles tundus vähemasti nõnda. Nagu aru sain, siis põrand oli nimme ära retsitud, aga see pole minu raha mida kulutati, tehke mis tahate. Küll aga oli eriti lahe teostus sellele kuidas kogu runway läbimine toimus, kaugel klassikalisest hanereast, kui ma nüüd oma elukogemustest lähtun. Muuseas, antud müstiline saladus, mida eelneval õhtul Starsystem'i meeskond ja järgmine päev Successi perekond ei näinud olid mütsi alla peidetud kiharad. Nüüdsest siis peres kõige blondim tegelane.
Berluti FW 17
Kuna maestro isiklikult kutsus, siis ei saanud minemata jätta ka aftekale. Maxim's oli koha nimi, kuuldavasti vinge koht, ja seda ta ka oli. Ilmselt kolm ringi üle võlli fancy, ja mina oma teksapüksi ning Salomoni saapaga. Jutt oli, et 23.00 hakkab mürgel, aga kui ma südaööl sinna laivi sadasin, siis polnud tähtsate inimeste õhtusöök veel oma otsa leidnud. Open-bar on alati tore, aga kui sealt vaid kokteile ja šampust saab, siis tuleb kindlapeale selline õhtu kus palju jama saab segamini joodud. Nii ka läks. Aga esmalt ma tajusin, et koht on nii noobel, et isegi toas tehakse suitsu, what? Igatahes, varsti lendas üks teine max-casual modell kohale, ma ajasin esimese joogi ümber ja õigepea tehti tantsuplats laudadest tühjaks, DJ aeti pulti ja jalakeerutamine võis alata. Kuna ma olen selline inimene, et tal vaja kirvega piir ette raiduda ja koju ära saata, siis sel korral mu südametunnistus oli küll kuhugi Läti piiri taha vist jäänud, sest sellega mu õhtu veel otsa kahjuks ei saanud (küll aga oleks võinud).
Tulemusena tegin terve laupäeva oma nädalast unevõlga tasa ja pühapäevalgi oli kerge värin sees. Taaskord üks neist kordadest, mil pohmakas läheb sujuvalt üle tõbisusele, nii et ise ka ei saa aru, mis sul siis häda peaks olema. Kuigi laupäevasele hommikusöögile ma ei jõudnud, siis pühapäeval olin ilusti kell 7.00 juba püsti, ei mäleta mil viimati sellisel päeval sellisel ajal oleks ärgata suutnud, aga money talks. Nagu soovitud, siis enne üheksat olin showroomis kohal ja tegime kollektsioonist tootefotod ära. Minu roll ei olnud muidugi fotot end teha, vaid sellele sisu anda. Sai söögi alla ja peale võttemeeskonnaga naljatletud, et kui kallid need riided on, mis nad müüvad ja lõpetuseks tegin maksimaalselt eestlasliku teo ja jätsin Vana Tallinna meenena disainimeeskonnale.
Lõpetuseks üks kurb noot ka. Olin vaimselt juba vähemalt kuu aega tagasi valmistunud kell 7:40 lennulike minema. Küll aga check-in'i käigus (õnneks online), selgus, et AM asemel on seal alati olnud PM. Paistab, et auto saab ühe vaba päeva veel juurde.'
Kokkuvõtteks vaatame siis tasa ja targu mis edasi saab. Kooli tahaks räigelt ära lõpetada, et kordki juba teisest lahti saada. Ilmselt kaugemaid lende ei tule ja vaevalt, et lähemaidki. Kui miskit, siis küllap juuni kuus see sama ooper mis nüüd viimati kahel korral mängis. Iseasi kauaks ta mängima jääb veel, varsti ma ju veerand sajandit vana.
