Viimase nädala viimased päevad.

See samune, jube äge algus, tuleb tavaliselt käsi-käes oma vastandiga. Tuleb mis tulema peab, kes usub saatusse, ma ise rohkem põhjus-tagajärg tüüpi inimene. Nagu ma kunagi arvasin, et modellinduses on kolm olulist osa: välimus, suhted ja õnn. Nüüd siis kolmeks jagunev kook on hoopiski kaheks tükiks lõigatud - PR & luck.

Miskipärast kiputakse ikka vaatama asja rohkem halvast küljest ja tegelikkuses ei saa me alatihti aru, kui hästi see eluke ikkagi kulgemas on. Reaalsuseks oligi hetkel see juba varem läbikogetu, et castinguil tehakse formaalne osa ära, kiidetakse ja mainitakse midagi peatse kohtumise kohta. Kuna see ei tulnud aga erilise üllatusena mulle, siis ma lihstalt tiksusin oma aega täis, hea meelega oleks kodumaal olnud hetkel -10 kraadi käes, kohalik +10 muutus tüütuks juba.

Taaskord oli käes õhtune aeg, ma neil 'äftekatel' lihtsalt ei viitsinud käia, seega eks ma vast hotellis taaskord vedelesin, kui taaskord telefon heliseb. Success! Success helistab taaskord, ei tea mis sita ma nüüd küll olen kokku keeranud? Sain riielda, et ma Kenzo call-backil ei ole, joke's on you, ma ei viitsinud seal kahe-kolme tunnises järtsus seista. Ma ei tea mis mul sinna enam küll asja oleks olnud, aga mul ju targemat pole teha, 15 minutit jalutamist õhtul kulub ära küll.

Sedapuhku siis tuli väheke inimsuhteid kasuks, sest reaalsus on see, et kogu seltskond kes seal modelle valisid on varemgi minu kasuks otsuseid langetanud. Nüüd siis peale palja-torso-pilti ja kõnnakukest lükati edasipääsejad taaskord istuma, ootama. Ühel hetkel kui mind fittima hakati, siis sain taaskord tõdeda, et kallis ülikonnas näen nagu täiega pandav välja, kahju, et ühtegi omale osta ei raatsi. Prooviti taaskord mitu mitu erinevat kostüümi, noh, kui nüüd vaid droppi ei saaks. Hoopiski olin saanud vahepeal 5 vastamata kõnet, teadagi kellelt, sest kui mind telefonitsi kätte ei saa, siis ilmselt olen ära surnud, oi kui vastutustundetu minust.

Siiski asi läks teemaks, muidu ma ehk ei vaevuks sellest hetkel kirjutamagi. Mis nüüd aga kirsina tordil mõjus, oli el facto, et taaskord valiti mind kahte kostüümi kandma. Miks mina? - ma ei tea. Kokku siis oli 4 tükki meid, natuke erilisemaid. Kaks vene kutti, sest stilist oli täpselt sama rahvuse esindaja, siis mina ja lõpuks ka üks Paul Prantsusmaalt, ta vist selle stilisti armuke, kuna nad koguaeg koos, makes sense.

Show ise oli ulmeliselt lahe, alguses marssisid lavale koorilauljad, siis ringlesime meie nende ümber. Lõppvaatuse trikk Kenzo show'de puhul on alati see, et modellid jäävad keskele seisma ning siis rahvas saab uudistada. Aega ei lugenud, aga eks seal seismine on üks neist hetkedest mil aeg seiskub. Igas vanuses, igast rassist tegelased tiirutavad, pildistavad ja ise siis seisan, higistan, ootan et rivi liiguks. Minu teada keegi ära ei minestanud ja lõpuks lubati meidki lavalt maha.

Mult on palju küsitud 'Taavi, kas sa saad riided ka omale?', üldiselt on vastus olnud eitav, sest asjalood on lihtsalt sellised. Kuniks hetkeni mil ma t-särgi sain, noh see pole küll mingi kallis letikaup, aga sellest poolest something is better than nothing.

Kenzo FW16

Ja nii mul see eelviimane päev kulgeski, jäi vaid raamat viia agentuuri ja ciao bakaa öelda. Küll aga agentuuris oli lõuna aeg tulemas, kõik siblisid toidupakkide ümber ja ruumis oli selline sumisev õhkkond. Eks selle tulemusel kuulis vaid üks booker mu hüvastijättu, aga eks ta sai aru, et ma polnud kuigi rõõmust pakatav tol hetkel. Eks ma siis väljendasin väheke oma rahulolematust (jälle see negatiivsuse nägemine) ja lõpuks ta siis ütles selle tavalise 'see you' ka jutu lõppu. Minu aju genereeris ausa vastuse, 'I don't think so', pole kindel kas ta oli minu lahkumisest teadlik, kui üsna leili ta läks. Eks kõik olid väsinud ja magamata ning kurnatud, seega ma ei tahtnud draamat üles kiskuda, täpset sõnelust ei mäleta, kuid kalk mõrd tegi konkreetsema hüvastijätu ja nii ma siis läksin. Intsident kahjuks levis kulutulena maja seinte vahelt üsna ruttu välja, sest varsti päris Lev juba minult, et mis jamaga ma nüüd hakkama olin saanud.

http://annestiil.ohtuleht.ee/729292/taavi-blogi-viimase-nadala-viimased-paevad-kenzo-show-ja-paras-draama

Viimase nädala esimesed päevad.

Päris poole päevani ei saanud põõnata, kuid algus oli täitsa rahulik. Nüüd kus kaks nädalat olid seljataha jäänud oleks hea meelega läinud hoopiski Tallinna lennule, kuid hoidkem omi hobeseid, ei jää kaks kolmandata. Uskuge või mitte, aga ega keegi polnud kuigi hyped sinna Pariisi mineku suhtes.

Depressiivsed Euroopa suurlinnad, kus mustad on kõik pinnad. Kaks korda seda üle elanud, saan sel korral ka hakkama, ma teen ju seda vabatahtlikult ja võin iga kell minema minna. Okei, juba enne saabumist olid tegelikult juhised käes, fakt, et ma a´la 9 paiku õhtul alles hotelli jõudsin oli 2 castingut juba ootamas. Hotellis aga ootas mind sel korral vähem integreerunud kaasmaalane, ta rääkis täpselt seda keelt, mida mulle 7 aastat üritati õpetada, aga mulle see eriti külge ei hakanud. Nii me siis lihtlausetega, kolmes keeles omad jutud saime aetud.

Ei saaks välistada fakti, et ma umbes poole lausega mainisin ka üht koolitööd, mida ma tegin rongis, kui suund oli Londonile võetud. Sellega siis see lugu, et peale hotelli saabumist tegin oma otsad ära ja siis viimaks suutsin hakata tegelema selle kohustusega. Aga unustage see nüüd jälle ära, sest helises telefon. Kombekohaselt, esimese asjana sõimatakse mind, sest why da fuck not, üksta puha kus ma parajasti olen, algavad need kõned sellise tooniga nagu ma oleks sooritanud mingi kuriteo. Järgmine faas on see, et hakatakse viimaks asjast rääkima, sest üldiselt on põhjus ka mulle helistamisel, kuid selles nagu 100% ei saa kindel olla. Äkki neil mingi in-side-joke, et kellelgi hakkab igav seal agentuuris ja siis 'I'll call Taavi, he needs to feel bad and guilty.'

Teema juurde naastes oli mure nüüd selline, et kell jõudnud juba üle südaöö, ma sirutan koibasi ning trükin koolitööd teemal 'Komposiitmaterjalide tootmise automatiseerimise SoA'. 'But Thävi, you have a fitting right now, why aren't you there?!'. Küllap ikka vist selle pärast, et mulle pole ju keegi poolt sõnagi selle kohta öeldud, ja mind juba süüdistatakse, et kohe dropivad nad mu ära, sest ma pole kohale läinud. Wicked! Eks ma siis ajasin võistlusdressi selga ja jooksujalu läksin kohale, sõna otses mõttes.

Väga üllatav vist see ei oleks, kui ma nüüd mainin, et esimese asjana sain ma pea 2 tundi oodata. Nii et jah, ärge üllatuge, sest täpselt nii juhtuski. Kohale jõudes oli enne mind umbes-täpselt 10 kutti veel, mina siis läksin 'rivi' lõppu. Need on sellised hetked kus sooviks olla jälle suitsumees, sest Bubble Witch'i mängus saavad elud otsa ja siis jääb järele vaid lae vahtimine. Kogu lugu siiski nii depressiivne ei olnud, sest selga aeti mitmeid erinevaid rõivaid ja sel korral mängis see vaid minu kasuks.

Hea algus tähendab tavaliselt halba lõppu. Seda puhku siis olin ma oodatud Haider Ackermann'i show'le, kuhugi ulmelisse paleesse või oli see loss, igatahes oli üks korralikult turvatud üüratu hoone. Tundub et öine rännak tasus end igati ära, sest mulle, ainsana, oli määratud kaks komplekti hilpe selga. Proovi ajal sai selgeks ka see pisiasi, et põrand oli räigelt libe nende kingade all, eks ilusti lakitud põrand peabki libe olema. Eriti lõbus oli siis, kui enne show'd kaltsud selga aetakse ja soovituslik on fotograafide ees backstageis esineda, mina vana uisupede siis esinesin täie raha eest.

h.a backstage

Lisaks sellele, et ma pidin rõivaid vahetama, oli mul ka kohustus viimasena lavale minna, esmalt olin vist järtsus kolmas, ja siis äkki kolmekümnes. Tuled, kaamera, läks! Ring tehtud, ei ajanud rada sassi, siis lendasin kui püssikuul riietuma, üsna kindel, et hooaja tippmark tuli ajaliselt, sest Marten isegi ütles 'päris kiire vahetus oli'. Egas jah, tagasi järjekorda ja varsti uuesti minek. Üks nüanss oli veel, et mina finaali paraadi ajaks vahetan ühe teine poisiga kohad ära, sest lihtsalt miks ka mitte. Aga kui laval viimasena hakkasin catwalki lõpetama, siis juhtumisi lasti teised juba paraadile, oh no! Sain uuesti sprintida, ning nende kuri plaan mind eelviimaseks vahetada luhtus, sorry, aga pole minu süü ja tundub, et tegelt oli teistelgi tore õhtu.

Haider Ackermann FW16

http://annestiil.ohtuleht.ee/728321/taavi-blogi-pariisi-moenadal

Viimane Milaano?

Väike meenutus sellest, kuis päev alguse sai. Varajane hommikutund, väike kogus niigi ebakvaliteetset und, surmasõit ja kaks kõne bookerite äratamiseks. See kõik oli soojenduseks, main course oli Gucci show, aga selle järel sai kell alles 2...

Võidukama punkti panekuks oli juhtumisi mu päevakavva potsatanud ekstra photoshootid, jah lausa kaks. Kui need edukalt läbitud saavad, siis võib Milaanole (eriti veel sellele ühele päevale) suure mahlase joone alla tõmmata. Kuigi omal enam nii juicy ei olnud olla, siis mahlapaki tunne oli sellegi poolest, umbes sellise kes tühjad tilkunud ja keegi astus peale ka veel. Emotisioon ja kerge närvipinge show järel otsa said, siis hakkas päris elu tunda andma. Vaimne kui füüsiline väsimus, uni ja nüüd tagatipuks ka tõusev palavik, aitäh, puudritädi.

Eks ma ühelt objektilt lendasin kohe järgmisele kohale, seal pidin veits ootama, aga see tegi vaid head meelt. No, lisaks sellele, et ma toolil äärepealt oleks magama jäänud, keetis üks tore tädi mulle potitäis teed ja ajas mu Gucci-lokid jälle kohevaks. Pildid ise olid täpselt ideaalsed mu olekule, pidin olema uimane ja ringi loivama (seda sõna ei saa just tihti kasutada). Riided olid sellised tagasihoidlikult modellikad, kauge sellest eelmisest korrast, aga kahjuks või õnneks oli tukk ainult silme-ees, nüüd ei saagi keegi kunagi teada, mis tegelane seal ajakirja lehtedel on. Aga aeg pressis peale, sest õigepea oli mul vajadus olla juba järgmises kohas. Aeg-ajalt tundus küll, et aeg, ruum ning aegruum mu ümber hakkasid uusi mõõtmeid võtma, siis ei olnud see piisav vabandus nüüd ära suremiseks, tänasin tee eest ja asusin teele.

Läks aega palju läks, aga viimaks ma kohale ikkagi jõudsin, viimast sihtkohta pean siinkohal silmas. Kuigi mul läks üks tramm otse nina eest ära, siis miski pärast väheke hilinedes pidin isegi ootama. Ahjaa, silly me, see ju modellinduses kõige populaarsem tegevus. Isegi päike oli juba loojunud, siis minule naeratas üks teine päiksekiireke, algul ma ei saanud aru, aga küsimus oli 'Kas sa oled pärist Eestist?'. Ei, seda ma tõesti ei oodanud, aga (kui ma nüüd ei eksi) siis stilisti abiliseks oli siit samast Maarjamaalt pärit neiu. See väike kõrvalepõige rutiinsest inglise keelest ehmatas une täitsa ära, sest lõpuks kuulsime kumbki teine-teise loo ära, et miks kaks noort Eestist sattusid kokku ühte väiksesse stuudiosse Milaanos. Tulles korra töö juurde veel tagasi, siis pilte pidigi tulema vaid üks või koguni kaks, ega palju vahet pole ka, ma ilmselt nii-kui-nii seda ajakirja oma käte vahel ei saa hoida, kui jopppab siis näen interneti vahendusel mõnd pilti.

Kas nüüd on siis viimaks päev läbi? Kus juures mõne arvates oleks seda veel vara öelda. Miks? Taavi, sa laisk mollusk, kuna sa oma portfoolio raamatut kaasas ei kanna, siis käid nüüd hoopiski hotellist läbi ja tuled agentuuri ja tood selle ära. See, et edasilend alles järgmise päeva õhtul aset leiab ei ole mingi vabandus. Vähemalt talle ei oleks olnud, kuradi hambavahega pruunlane, kõige tüütum booker. Justin Case helistasin ka teisele, sest see tundus tõesti debiilne ning ma olin nagu tõsiselt kurnatud veel lisaks. Too teine siis pidas mind debiilikus, et kuidas ma küll sellise lolli mõtte peale võiks tulla, et mul täna veel vaja see raamat agentuuri tuua. Ha ha fucking ha, ei tea tõesti kes mulle neid briljantseid ideid aina annab.

http://annestiil.ohtuleht.ee/726981/taavi-blogi-viimane-milano-moenadal

Hommikune jalutuskäik.

Nentides fakti, et teise nädala viimane päev oli kokkuvõttes täiesti sisutühi, siis ometi ei viitsi ise ju mingit seiklust küll ette võtta. Nautisin hoopiski horisontaalis olemist, lugesin raamatu keskelt tagumise kaaneni, käisin poes banaani ostmas ja helistasin emale. Viimast tegin üsa õhtusel ajal juba, sest muidu poleks äkki olnud võimalik öelda, et täna ei ole keegi käskinud mul kuhugi minna. Ahjaa, järgmine hommik pidi Gucci show olema, see tegi päeva veel eriti pingeliseks. Confirmed yet? Nope?

Tegelt vaid loetud minutid peale kõne lõpetamist sain sõnumi ka, et järgmine hommik kell 5 või 6 something something on maja ees tõld ja viiakse showle. Confirm? YES! Ja läks veel väheke aega mööda, siis otsustas minu teine lapsehoidja mulle ka sõnumi saata, et ma osalen üritusel ja hommikul on auto maja eest. Taavi, oh Taavi, miks sa pidid küll vastama ausalt: "Sorry, I prefer to have a morningwalk." Selle peale sain kõne ja loengu, et miks on neil oluline, et ma seal varem kohal olen, mitte õigel ajal nagu normaalne inimene, ja äkki jääb metroo või tramm hiljaks. Halloo, (Itaalia)inimesed, ma tahan jalutada, mitte mingi fucking trammiga loksuda sinna!

Rusikareegel 'kui terve päeva tegevusetu olla ja lebotada, siis öösel on raske und saada' pidas ka sel korral paika. Eriti meeldiv on see juhul, kui äratus a´la 5, hommikul ikka. Magasin mis magasin, aga reaalsus oli see, et mu majutusasutusest oli veel lisaks 4 tüüpi sinna showle minemas, do the math. Sest esmalt hiljaks jäänud autojuht tuli lõpuks coupé Ford Focusega meile järele. Isegi driver kratsis kukalt ja luges meid üle, siis istmeid, siis jälle meid ja sügas uuesti pead. Yess, raisk, nüüd saan ikka jala minna! Või vähemalt nii arvasin mina, sest tegelikult keegi juba oli helistanud agentuuri (pigem magavale bookerile), leidmaks selgitust olukorrale. Aga ei, ei saanud ma ikka luba jalutada, kuradi 20 minutit oleks see teekond olnud, maksimaalselt. Kolm kutti istusid taha, Läti Arni juhi kõrvale ja mina tema otsa, pea surutud tuuleklaasi ja armatuuri vahele, fun. Ja parim tsitaat Arniselt meie kreisist autosõidust, asi mida ma asendist tulenevalt ise ei näinud õnneks, oli: "Oh my god, now he's on his phone!"

Kohale jõudsime elusalt ja tervelt, terve 15 minutit varem. Tehes veel kord matemaatikat, siis oleks ma jalutades jõudnud vägagi täpselt kohale. A mis seal ikka, segan siis teise bookeri und sel korral, isiklikult, riieldes ja väljendades pahameelt, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Koertest rääkida, siis sel korral tervitas uksel isegi narko- või pommikoer. Küllap ikka narko, sest varasemastest lugudest tuttava Lauri peale oli ta haugatanud. Varasemast tuttavaid oli veel mitmeid, muidugi Läti Arnis, juuksur Paul, eksklusiive Tim ja nii mõnigi diiva veel, kes käituvad stereotüüpse modelli kombel. Kahjuks või õnneks oli sel korral au olla ainus eestlane, äkki jääb ka minu viimaseks korraks, elame-näeme.

Aga ega me läinud sinna mingit upi catchima, hoopiski oli tööd vaja teha. Esimene ehmatus oli lava, ega keegi proovi ajal öelnud ju seda, et 'nii pea kui tossust läbi jalutate on teie ees trepi astmed!', kukuti, aga mitte päris vigaseks. Hullem oli see köhimis-hooaeg, sest rivistusel kutid ees ja taga turtusid, ning siis puuderdajad käisid kõigi nägudest nende samade pintslitega üle. Kui selleks hetkeks olin veel tervise juures olnud, no siis kindlasti sain mõne pisiku üleliia omale. Proovi ajal muidugi avastati, et mul juuksed jälle liiga pikad, no shit, neid polnud ju vahepeal keegi raatsinud lõigata. Õnneks siis teist korda peadisainer palus mu kiharaid trimmida, ja ülejäänu ilusti ära koolutada, sel korral oleks klambrist oi-oi kui väheks jäänud.  Lõppude-lõpuks siis oli aeg riided selga ajada, disainerilt viimane kontroll, backstage kaamerameeste ette ja järtsu ... vähemalt kümneks minutiks. Ja lõpuks, lõpuks siis lasti ka lavale! Kuid sellega veel päev otsa ei saanud ...

Gucci FW16

http://annestiil.ohtuleht.ee/725815/taavi-blogi-gucci-moelaval-kukuti-aga-mitte-paris-vigaseks