Viimase nädala esimesed päevad.

Päris poole päevani ei saanud põõnata, kuid algus oli täitsa rahulik. Nüüd kus kaks nädalat olid seljataha jäänud oleks hea meelega läinud hoopiski Tallinna lennule, kuid hoidkem omi hobeseid, ei jää kaks kolmandata. Uskuge või mitte, aga ega keegi polnud kuigi hyped sinna Pariisi mineku suhtes.

Depressiivsed Euroopa suurlinnad, kus mustad on kõik pinnad. Kaks korda seda üle elanud, saan sel korral ka hakkama, ma teen ju seda vabatahtlikult ja võin iga kell minema minna. Okei, juba enne saabumist olid tegelikult juhised käes, fakt, et ma a´la 9 paiku õhtul alles hotelli jõudsin oli 2 castingut juba ootamas. Hotellis aga ootas mind sel korral vähem integreerunud kaasmaalane, ta rääkis täpselt seda keelt, mida mulle 7 aastat üritati õpetada, aga mulle see eriti külge ei hakanud. Nii me siis lihtlausetega, kolmes keeles omad jutud saime aetud.

Ei saaks välistada fakti, et ma umbes poole lausega mainisin ka üht koolitööd, mida ma tegin rongis, kui suund oli Londonile võetud. Sellega siis see lugu, et peale hotelli saabumist tegin oma otsad ära ja siis viimaks suutsin hakata tegelema selle kohustusega. Aga unustage see nüüd jälle ära, sest helises telefon. Kombekohaselt, esimese asjana sõimatakse mind, sest why da fuck not, üksta puha kus ma parajasti olen, algavad need kõned sellise tooniga nagu ma oleks sooritanud mingi kuriteo. Järgmine faas on see, et hakatakse viimaks asjast rääkima, sest üldiselt on põhjus ka mulle helistamisel, kuid selles nagu 100% ei saa kindel olla. Äkki neil mingi in-side-joke, et kellelgi hakkab igav seal agentuuris ja siis 'I'll call Taavi, he needs to feel bad and guilty.'

Teema juurde naastes oli mure nüüd selline, et kell jõudnud juba üle südaöö, ma sirutan koibasi ning trükin koolitööd teemal 'Komposiitmaterjalide tootmise automatiseerimise SoA'. 'But Thävi, you have a fitting right now, why aren't you there?!'. Küllap ikka vist selle pärast, et mulle pole ju keegi poolt sõnagi selle kohta öeldud, ja mind juba süüdistatakse, et kohe dropivad nad mu ära, sest ma pole kohale läinud. Wicked! Eks ma siis ajasin võistlusdressi selga ja jooksujalu läksin kohale, sõna otses mõttes.

Väga üllatav vist see ei oleks, kui ma nüüd mainin, et esimese asjana sain ma pea 2 tundi oodata. Nii et jah, ärge üllatuge, sest täpselt nii juhtuski. Kohale jõudes oli enne mind umbes-täpselt 10 kutti veel, mina siis läksin 'rivi' lõppu. Need on sellised hetked kus sooviks olla jälle suitsumees, sest Bubble Witch'i mängus saavad elud otsa ja siis jääb järele vaid lae vahtimine. Kogu lugu siiski nii depressiivne ei olnud, sest selga aeti mitmeid erinevaid rõivaid ja sel korral mängis see vaid minu kasuks.

Hea algus tähendab tavaliselt halba lõppu. Seda puhku siis olin ma oodatud Haider Ackermann'i show'le, kuhugi ulmelisse paleesse või oli see loss, igatahes oli üks korralikult turvatud üüratu hoone. Tundub et öine rännak tasus end igati ära, sest mulle, ainsana, oli määratud kaks komplekti hilpe selga. Proovi ajal sai selgeks ka see pisiasi, et põrand oli räigelt libe nende kingade all, eks ilusti lakitud põrand peabki libe olema. Eriti lõbus oli siis, kui enne show'd kaltsud selga aetakse ja soovituslik on fotograafide ees backstageis esineda, mina vana uisupede siis esinesin täie raha eest.

h.a backstage

Lisaks sellele, et ma pidin rõivaid vahetama, oli mul ka kohustus viimasena lavale minna, esmalt olin vist järtsus kolmas, ja siis äkki kolmekümnes. Tuled, kaamera, läks! Ring tehtud, ei ajanud rada sassi, siis lendasin kui püssikuul riietuma, üsna kindel, et hooaja tippmark tuli ajaliselt, sest Marten isegi ütles 'päris kiire vahetus oli'. Egas jah, tagasi järjekorda ja varsti uuesti minek. Üks nüanss oli veel, et mina finaali paraadi ajaks vahetan ühe teine poisiga kohad ära, sest lihtsalt miks ka mitte. Aga kui laval viimasena hakkasin catwalki lõpetama, siis juhtumisi lasti teised juba paraadile, oh no! Sain uuesti sprintida, ning nende kuri plaan mind eelviimaseks vahetada luhtus, sorry, aga pole minu süü ja tundub, et tegelt oli teistelgi tore õhtu.

Haider Ackermann FW16

http://annestiil.ohtuleht.ee/728321/taavi-blogi-pariisi-moenadal