Jätkan kronoloogiliselt siin ühes positituses, mitte ei hakka igale loole eraldi peatükki pühendama, ja kui postituse lõpuni jõuad, siis saad aru ka, et miks nii saab olema.
Alustame siis selle loo algusest ning ühes lõigus leidub ka põhjus miks ma lihtsalt ei tahtnud kirjutada ja mott lohises nagu mõisa köis:
Ep1 - ERKI
Kes veel ei teanud, kuigi ma suht kindel et ammu-ammu kirjutanud, siis mul oli kunagi võimalus ERKI-2015 moeshowl osaleda, kogemust saada või nii. See jäi ära lihtsal põhjusel, sest Taavi hüppas oma varba puruks. Sitta see, et ära jäi, õnneks oli Milaano ja Pariisini tervelt 3 nädalat paranemiseks! Aga kokkuvõtteks minusugust Gucci-boy'd agentuur enam selleks naljategemiseks välja ei rentinud (järgnevatel mitmetel aastatel).
Seda siis hetkeni mil mu blogi silmanud isik, kes mälus-mind isegi Eesti piiri taga telklas ära tundis hakkas oma EKA kraadi kätte saama. See nagu õigustab end igati, ja "ei" poleks vastuseks sobinud. Niisiis saingi oma käpa ka valgeks üritusel, kus minu info kohaselt mu vanemad ka (ammu-ammu) laval olnud, kellest üks isegi kohtuniku rolli hiljem täitnud. Teemaviide pärand #legacy.
Ürituse orgunn oli nagu oli, pigem mitte väga hea, sest esimene õhtu mil proov pidi toimuma... jäi see olemata, sest mingi segadus võttis võimust. Teine päev kui sündmus ise aset leidis saadi asjad enam-vähem vast jonksu, aga kuuldavasti toimub kogu asi vabatahtlike toel, siis ei ole kriitika õigustatud.
Kollekstioon oli tehtud tuftimise meetodil, põhimõtteliselt tõmmati meile vaibad koormarihmadega ümber. Ja mõni disainerihakatis läks väga hoogu ja võttis üle kümne modelli lavale, siis meid läks vaid viis, mis oli täiesti hea number. Seltskond oli kirju: ACE - mees kellest saaks pikema blogi kirjutada kui mul siin õnnestunud; Herlent - mu väikevenna (kes must nüüd pikem) lasteaia kaaslane, kes also must pikemaks kasvanud (#väike-eesti); Katariina - for some odd reason teadsin ka teda varasemalt; Joonas - ma nii loodan, et ma nimega puusse ei pannud, sest me varem ega hiljem kohtunud pole; Taavi - see olen mina (staarblogija).
 |
| Ilmselt maailma parim kampaaniapilt. |
Kahjuks medalit meie meeskond+1naine ei saanud, võitis keegi kelle muusika oli sama halb, kui laval olnud tüdrukute huulepulga pealekanded.
Lõppnoodiks oli aftekas, kuskil Põhja-Tallinnas. Suur maja, nagu kuradi labürint.... nendega mul head suhted ei ole, sest kohad kus Taavi ära eksib (eriti tahmasena): Hollikas, Stutt, Kultuurikatel, Gare du Nord. Viimases ka selge peaga. Kuid venue juurde korra naasta, siis kõige kõrgemal ja kaugemal oli pallimeri, vat jäi lihtsalt meelde, sest ma päriselt jõudsin ka sinna. Ning igava peo tuju tõstmiseks tegime lindikava vahele limbot, siinkohal krediit inimesele kelle pärast kogu see sündmus üldsegi meie jaoks toimus.
Ep2 - kurbus ja häbi
Taaskord olin leidnud end päikeselisest ja sooja kusehaisu täis olevast Pariisist, samast linnast mida ma rohkem külastan kui kodumaist Tartut. Põhjuseid ei tulnud kaugelt otsida, onu Haider, kes oli Berlutis tähtis nina ja tal oma sidehussle ka, kus ta oma nime alt rõivaid disainib. Viimasele olin juba mitmendat korda fittingut tegemas ja lugu täpselt nagu alati. Igav onju. Shõu oli äge, sain kaks korda lavale minna enne finaali, mustalt ja valgelt (natuke paljalt):
 |
| Siin on tegu sama isikuga. |
Lisaks nägin bäkkaris oma silmaga Lil Peep'i ära, sest teadupoolest ka teda enam ei ole. Lihtsalt shreklich tüüp, ma ei teadnud kes ta on, aga täis tätoveeritud ja blingi täis hammastega mehis pälvib kõigilt tähelepanu.
Nüüd see Berluti ka. Käisin fittingul ja sain teada, et mu puus nagu Kiki'l, mitte et see mullegi mõne aasta pärast midadgi ütleks, siis hetkel tundub oluline kirja panna. Muidu tundus asi algusest peale imelik, no prooviti üht, siis teist ja kolmandatki. Sain veel call-backi ka järgmiseks päevaks, mis hõlmas endas viie-kuue tunnist passimist ja siis minema saatmist. Türa, mis tomub nagu!?
Oma korda järgmine päev, mis oli ka show päev, ei olnud ikka mingit infot tulnud nagu, "kas tõesti drop?" mõtlesin oma hotellitoas ruuni mängides. Pealelõunal ikkagi sain meili ja SMSi, et kella viieks minna teisele poole jõge, juhhuuu!
Sel korral oli ukse peal range kontroll, ei lastudki niisama lihstalt sisse. Tuli mingi mutt oma listiga ja lubati edasi, kus siis sai kehakinnitust esmalt ja minna meikimisse. Olles umbes-täpselt juba tunni jagu seal vahitunud hakati viimaks ka minuga tegelema, kuna õhus oli küss kas mu juukseid lõigatakse, siis alustati näomaalingutest. Seda siis hetkeni mil sain uue sõnumi, või oli see kõne, et "sorri, sa ikkagi ei tohiks seal olla, sinu pärast eelnev öö oli võideldud, aga lõpp-tulemusena sa siiski ei osutunud valituks ja sa said automaatse teavituse, mis millegi pärast oli kalendrisse sisse jäänud"... Ah nii, okei, no shit, et miks siis uksel mind listis polnud, ega 40+ looki seal leidnud minu nimega ühtegi. Mis seal ikka, nutma ei tahnud puhkeda ja draamat ka tekitada, pettunult ja sita tujuga tatsasin hotelli tagasi ja jäin oma e-comm'i ootama.
Ep3 - Müts pähe!
Täiesti tavakaks saanud onu Haideri külastus tuli taaskord ette võtta. 4 pikka päeva riidepuuks olemist, traditsiooniline aastaalguse juuste valgendamine, kohustuslikud pikendused pähe liimitud, ja tagatipuks siis ka müts pähe torgatud:
 |
| EV100 oli teemas siis |
Ep4 - wat sex
Vahelduseks sain ka ühe ajakirja pildistamise, üsna koheselt peale talvist hooaega Pariisis. Asukoht oli taaskord Pariis, aga "kliendiks" mingi Saksamaa ajakiri, mida ma ilmselt kunagi omas käes hoidma ei hakka.
Temaatikaks tänapäeval väga popp teema - see et inimesed ei tea mis sugu nad on. Türa, putsi - pista käsi püksi! Aga jah, piltidelt oli lõpuks näha ka miks ma sinna paigutusin, lisaks pikkade juustega poisile ja tüdrukule olin mina seal kahevahel ka, see genderfluid. Kuigi teema mind väga ei kõneta, siis vähemalt sain omale uue FB profiilika ka.
 |
| Mu parem pool. |
Ep5 - Ja ongi kõik?
Eks iga lennuga koju on alati peas see sama, et "kas nüüd oligi viimane?" ja seda mõtlen ka hetkel, mil lennukis istun, lendan kodu suunas, ja olen just moelavalt tulnud. Kuna Haider peale seda viimast hooaega lahkus Berluti ridadest, siis jäi tal veel lisaks suvine poiste hooaeg kaasa löömata. Kujutate pilt - Taavi sai üle kolme aasta viimaks jaanidel end pumbaks tõmmata! Aga never the less paistis, et selle hobiga siis nüüd ühel pool. Ei taha mind Gucci juba ammu enam, nüüd siis sai hullul onul ka kõrini minust.
NOPE! Guess again! h.a otsustas, et tema hakkab nüüd üheaegselt tegema poiste ja tüdrukute lavalkäike. Ja oh üllatust, keegi peab ju kollektsiooni esmalt selga proovima. Seda viimast läksin mina tegema. Algul oli jutt, et 2 päeva, 3 max, ja mitte pikad, ausõna noh. Jee rait, mingi persetäis überpikki päevi sai üle elatud. Lisaks oli hotell kuskil Karuperses ja ma polnud olukorra üle eriti õnnelik, aga mida modell ikka virised, sul elu ju lill - käid korra laval ja upud rahas.
Midagi positiivset siia juurde panna, siis sain oma lemmik looki kanda laval, väga äge. Ja bleachile vahelduseks sain pea-aegu mustad juuksed, mis ma paari nädalaga maha pesin.
 |
| Taamal paistab paljas kõht. |
Ep6 - Mooses
Mingi ütlus on ju, et "ükski prohvet pole tundud oma kodumaal" või kuidas kurat ta iganes oli. Igatahes, tegelt kodumaa piiride vahel pole ma mingi teada-tuntud tegija. Noh, mitte et ma ka kaugel mujal oleks, aga rohkem reklaamipinda täitnud Maarjamaalt eemal. Ei saaks ka väita, et mida pole Eestis teinud - siiski mul ju prillinägu. Kuid mis modell sa oled, kui pole teinud: Kaubamaja / Montonit. Kusjuures esimese võimalus oli, aga taaskord Guccikest ei tahetud kodumaal jagada. Igatahes, sain oma Baltika Grupi käpa ka valgeks, ja päris vinge päeva veetsin kasvuhoonete, kurkide ja baklažaanide vahel. Tervitused kõigile kes seal olid, aga seda lõiku siin ilmselt ei loe.
 |
| See on pilt minust. |
Ep7 - ASIA
Seiga pealkiri ei vihja muusikakollektiivile, vaid hoopiski asukohale planeedil. Jah, sain viimaks Aasias käia, aga seda mitte modellina, vaid selle 'päris töö' raames. Huvitav maailm, põnevust ja avastamist palju ning hunnik lugusi mida lapselastele rääkida, kui neid peaks tekkima kunagi. Aga pikemalt siin ei peatu, lihstalt maini ära, et nagu kellavärk sattus samale ajale megamagus option millest ma otseloomulikult loobusin ise. Võib-olla oleks dropi saanud, aga antud juhul ei saa seda me ilmselt kunagi teada. Oli vaja see lihtsalt südamelt ära saada.
 |
| Kusjuures, seal oli üks teine päris hull pilt ka seinal. |
Ep8 - Muutus. Viimaks!
Ja jõuamegi siia seigani, mis tegelt mul veel kirjutamise hetkel kestab. Peale 7'dat peatükki, naastes kodumaale hakkas sitaks busy periood pihta ja isegi talvevaheajal pidin tööl mõned korrad käima, siis kolimine 'nd shit ka sinna juurde. Meie moto on "pole hullu, hetkel kiire aeg, aga kui see läbi saab, siis tuleb uus ja veel kiirem". Suht sitt, aga millegi pärast olen ma ise selles süüdi, et liiga kohusetundlikult asju teen ja ei käi tööl tunde tegemas vaid tööd teen kuniks see saab tehtud.
O wait, see ju fashion-blog, ja siin ei räägita mingist lambiärist ega leediboi olemisest, ikka moest. Tänud kõrgematele jõududele, et sel korral, sel kiirel ajal, ei pandud mind fakti ette valimaks: nädal fittingut vs nädal kolimist. Saatuse tahtel sain olla tubli tööline kodumaal ja direct book vaid show jaoks. See naljakas asi, mille üle siin mõned aastad tagasi nalja viskasime agentuuris, et yea right sind keegi Pariisist nõnda kohale kutsub. Vat sulle nalja, kutsuti, ja senimaani käinud. No loog, et aasta alguse traditsioone tuleb jätkata ja juustest pigment naxui saata. Soov oli ekstravalge juus, äkki siis tribuut äsjalahkunud Karlile.
Kuid kostüümiproovi, pleegitamise ja show vahele mahtus veel üks filler, mitte et siin n.ö. pastakast lugu välja imeda, vaid päriselt märgiline sündmus. Kui paar aastat tagasi emaagnetuuri lõpuboss tegi minuga diili, et kui asi ei muutu, siis võime lepingu puruks rebida. Yea fucking right, et asi sinna jõudis. Mitte nüüd see parenemise osa, pigem see kui ma tõstatasin seda teemat, korra ja kaks veelgi ehk, siis ei tulnud piuksugi tagasi. Hetkeni mil nüüd siis soovis minuga kohas nimega Le Paris London kokku saada. Siit annaks kolm konti nime välja mõtlejale. Kuna mul ju fillerit oli nii väga siia postitusse lisaks vaja, siis pakkumise võtsin vastu ja kell 19.00 ma kohale ei jõudnud. Sest Vitor, kelle ma Taxify'ga omale riskikulleriks tellisin ei osanud kahte asja: inglise keelt ja GPSi järgi sõita. Enne minu jõudmist keeras kuskile vahetänavale, pani ohukad peale ja ootas siis. Ja kui see veel ei olnud piisav, siis poolel teel lülitas äpp sõidu kinni, ma ei tea kelle viga see oli tegelt. Lahendus oli lihtne: Vitor tõmbas tee äärde ja hakkas seletama, et ma teda uuesti telliks. Selle kakskeelse möla jooksul jõudis ta veel 2 sõitu vastu võtta, kliendile hellata ja canceldada ka. OK, igatahes, tellisin ta uuesti, sest pidavat selle teise sõidu raha siis tagasi saama, aga mida tagasi ei saanud on mu kadunud 20 minutit.
Järgmine prantslane nii umbkeelne pole, oskab ilusti inglise keelt. Kuna ma rokkisin veel hommikul kell 7 söödud kahe keedumuna ja päeval söödud banaani peal, siis alustasin krevetirisotto ja ühe õllega. Ei hakka narrima, reede ju, lisaks boss maksab. Ühest sai kaks, siis ilmus veel kaks poolatari meie lauda, kuuldavasti ka me agentuuriga seostatud isikud. Tuli ka kolmas, ja pole häbi öelda, et peale neljandat, õlpsi mitte poolakat, hakkasime ära minema. Pariisis on sitaks lahedad mootoriga tõuksid, mis vedelevad igal pool ja saad äppi kasutades endale sellise rentida. Plaan oli lihtne: Jerry rendib tõuksi, ma hüppan ka peale ja siis viib esmalt end koju ja ma sõidan hotelli edasi. Mitte et mul palju oli jäänud minna, aga kuradi aku sai ikka tühjaks, õnneks ma varem tõuksiga sõitnud, seega lükkasin end omal jalal kohale. Viskasin sõiduriista kuskile puu alla ja proovisin poest õlut osta. Teile teadmiseks, kallid lugejad, millegi pärast Prantsusmaal enam öösiti poes alkot ei müüda, pool aastat tagasi polnud see probleemiks! Vähemasti hotellis ei piiderdatud sellega, lendasin tuppa ja poole õlle pealt olin ma juba unedemaal, sest ma olin mingi 20h ülal juba olnud ja õlps oli sarves.
Oot, krt, midagi vist ununes. Ei, mitte siia kirjutada, pean silmas tol õhtul/ööl mil hotelli sadasin - jah, see äratuskell, mul ju calltime 6.00 AM. Kogemata joppas mul, et mingit imelikku und nägin ja gramm enne seitset luugid avasin. Algul oli ähmane olla, et mis asukohas ma veel ärkasin, see pole ju kodu. O wait, ma ju Pariisis hetkel. O WAIT, MA JU PARIISIS! Ja nii ma püsti tõusingi, õnneks tasakaal oli olemas, ruttu taxify tellida ja minek. Hommikune liiklus halastas ja sain üsna okeilt kohale, kokku jäin ainult poolteist tundi hiljaks. Peas juba mõtlesin, et kas süüdistan hotelli tellitud äratuse ära jäämisega (ei ma tellinud tegelt midagi), midagi hämada et panin aadressi valesti, või keegi andis teise call time, ja variant ka midagi ajavahe kohta jahuda... kuid bäkkarisse sisse astudes paluti minna lihtsalt soengut tegema. Ikkagi õnnelik õnnetus, et ma üheksa paiku luuke ei avanud põriseva telefoni peale (jah tra mul ei ole hääle peal sest fucking messenger onju).
Muidu laabus hästi, aga hilinemine show algusega on siuke tavakas asi, sest lihtsalt nii on. Sitaks rahulik oli kõik, tundub et sujus hästi. Aga kunagi varem polnud ma nii kärmelt uttu tõmmanud, et isegi pokaalitäit šampust ei jõua võtta. Mul oli 40 minutit et check-out teha hotellis ja taksosõit sinna on Taxify andmetel 20 minutit. No blyat, hui ta ongi. Kollavestis blockivad ühel pool, truiumfi kaare ümber politseinike kaar ja kokkuvõttes sai 20 minutist 35 minutit, ja 12 eurost 30 eurot ühtäkki. Igatahes, teoorias ma jõudsin aegsasti, aga oli vajadus veel kiiver maha pesta, sest ma tulen läänemaailmast ära, siin idaplokis saad kohe pasunasse sellise geelika eest. Kui nüüd see nutune taksosõit ei olnud veel piisavalt pisararohke, siis hotellis polnud millegi normaalsega pead pesta. Ma ju reisin kergelt ja šhampooni kaasas ei vea - viga! Seda viga rohkem ei korda, sest seal oli mingi 8in1 pesuaine, nagu ikka, aga see sai esimese pigistusega tühjaks. Täitsa perse noh, mis nüüd!? Lihtsalt vesi ei tee mingit muutust. Kosmeetikakotis tilk mitsellaarvett - läheb otsemaid pähe, äkki on abi, järgmisega võtan selle käteseebi, too pisike, mis hotellides ikka on. No kahju sain just selle hotelli kus muud pole, kuna pisike seep sai mu pea vastu paari minutiga ära hõõrutud. Kui muidu bar soap kulub väga ebamäärases tempos, siis minu CVs on nüüd selline rida et "hävitanud hotellitoa käteseebi pea vastu vähema kui viie minutiga". Igatahes, pead ma puhtaks ei saanud, aga väheke viisakam ikka, 'kiilaka' look vahetus animekangelase vastu, spiky.
Algas siis tagasitee ka viimaks. Veel häid uudiseid, või lihstalt ma polnud KUNAGI sinna sattunud - rong otse Gare du Nordist lennujaama, ei mingit mumbo-jumbot! Lennujaamas jõudsin veits akusid laadida nii endal kui oma tehnikal ja panin plaani paika. Kuna kirja lõpetan laeva peal, sest Helsinkist õhtust lendu ei saanud ning ma ei taha ööd seal linnas veeta, siis üks laevareis paneb kirsi sellele tordile küll peale. Vähe sellest kirsist, kuna ma esimest korda Vantaa lennujaamast väljusin (muidu ju istun ümber alati), siis tahtis Soome toll ka seda tähistada minu kõrvale kiskumisega ja oli tükk tegemist, et neile selgeks teha kes ma olen, kust ma tulen, kuhu ma lähen ja mille kuradi pärast ma üheks ööks Pariisi läksin. Nemad aga ei tea, et kõik sai alguse Prismast.
 |
| Kõrvadega perse. |
... khm, väike täiendus veel kodust juurde, ka Tallinna A-terminalis võttis politsei mind kõrvale. Küsiti dokki ja ma rõõmuga mainisin, et mul nüüd teine juuksevärv kui sellel must-valgel pildil. Väga hästi saan tähelepanu, mis on tore, aga kahjuks seda vaid mundris meestelt.
