Joon alla, FW15

Kõige viimasel õhtul peeti ka agentuuri poolt väike peoke maha. Seal pressiti kokku ühte väiksesse baari ja hoovi umbes pool Pariisi elanikkonda, ainult võib-olla ma väheke liialdan. Lisaks miljonile tundmatule näole nägin ära ka NarvaBoy kellega esimesel Pariisi satsil tuba jagasin, kuldse PradaBoy kes oli ilmselt kõige edukam new face sel hooajal, ühe vihase Rumeenia kuti kes kibeles täiega minna kuhugi getosse narksi ostma. Pidu pikalt ei pidanud, mul oli motti hommikul lennukile jõuda ja see pidu piirdus minu jaoks open bari sulgemisega, õhtul kell 10.

'Et järgmine ikka parem tuleks' - PradaBoy, TaviiMann & NarvaBoy

Eks ikka tuli väike tagasiside ka, eriti sellest, mis sai suurimaks komistuskiviks. Nagu varemgi tuli korra jutuks, siis juuksed juuksed juuksed, nägin liiga mitte-soovitu välja (Dior'i ja Thom Browne feedback minust). Järelikult mulle kujundatud imago ei läinud piisavalt peale, fair enough, vähemalt tegin piisavalt showsi et agentuuris mitte võlga jääda. Okei, kasumit ka ei saanud, aga nagu ikka, ma olen ju chosen one, mis esimesest päevast peale mulle sisestatud, küll minagi kunagi midagi saavutan, siin kohal siis 'elame-näeme'.
Polnud Eestissegi jõudnud, kui juba olid mu plaanid suveks paika pandud, ajaks mil järgmine hooaeg aset leiab. Juhtumisi Lev oli kamminud mu LõusaRaamatu vanemaid pilte, ja sealt ta siis leidis mingi pildi, kus ma olin rohkem haamrit saanud kui Jeesus enne ristile minekut. "That's the one! That's what we need! Why didn't you tell me before that your natural look is like this?!", äkki oleks siis keegi reaalselt huvi ka tundnud? Muidugi see sama pilt oli juba Pariisi agentuuri edastatud ja kurat teab kuhu veel, tänks mees. Sealt siis see otsus tuligi, et mu vihane must sonks tuleb välja kasvatada ning klassikaline Taavi 'lõng' taastada. Kas tõesti see ülimalt tavaline 'mina' oligi see mida tegelikult siis maailm oli otsinud?!?

Mitte et ma siin väga oma arvamust ei oleks avaldanud kõige kohta, aga hooaeg ise läks minu jaoks ülimalt keskmiselt. Alati kaalub halb hea üle, kes siis sellega nõustuda ei tahaks, pisivead paistavad paremini välja kui suured saavutused. Tõenäosus, et üldsegi midagi sellist kogeda saada on minu kalkulatsioonide kohaselt üks ~3,2*10¹⁴'le, isegi kui see number nüüd üles või alla poole vale on, siis ei jõua lihtsalt asjad pärale, raha ees seda kogemust ei saa. Vaatamata neile õnnelikele, kes paugutasid igas linnas vähemalt 5 showd, on ka väga suur hulk neid kes lähevad koju täitsa puhta lehena. Kuna ma ametlikult pidin vaid Pariisis käpa valgeks saama ja muud mitte midagi tegema, siis tulemus oli pigem hea kui rahuldav, see võiks üks kord omale ka nüüd kohale jõuda.

FW15

Cherry on your sushi.

Pikimat Päeva Pariisis järgmise hommikuga pikendada ei plaanitud, siis hoopistükis oli täitsa lebopäev, vähemalt esialgu plaanis. Polnud ammu end alles lõunal voodist välja ajanud, sest lihstalt kõht tühi, või oli see kusehäda mis muutus kannatamatuks. Mingi hetk töllerdasin agentuuri, sest mul polnud midagi tarka teha, ja koha peal saab kõige konkreetsema vastuse küsimusele "is there anything for me to do today?". Nemad muidugi ehmatasid, et mis kuradi mõttes ma pole täna midagi teinud, aga siis oma kava kontrollides selgus, et mul ei olnudki midagi teha vaja. Kuid turistitada ei saa kunagi, alati peab valvel olema, hetkel mil mingi idee tuleb, kuskile mineku või tegevuse suhtes, siis ilmselgelt asjaga poole peal olles tuleb kuri kõne, et ma end nüüd kümne minutiga teisele poole Pariisi veaks. Fuck this shit, mitte et ma teadnud seda oleks, et kui hetkel pole midagi pakkuda, siis ilmselt tunni pärast juba tegevus mulle leitud, käia kuskil nägu näitamas. 99% tõenäosust, et kui showd juba käivad ja sind alles kuhugi castingule saadetakse, siis tuled sealt sama targalt tagasi. Eks ta nii läkski, hommikune arvamus ja hilisem agentuurist saadud kinnitus tegevusettuse kohta sai koheselt muudetud hetkel mil ma olin sel pikal kaupluste tänaval hoogu sisse saamas. "Taavi, where are you, why aren't you there, what are you doing?", tekib ju segadus eksju, sest "You told me in agency that I have LITERALLY NOTHING going on today." pole piisav põhjendus. "Oh, yea, but we sent you an e-mail." asi kisub huvitavaks, "Oh, you did? When?" ... "Like 10 minutes ago already.". Ja selline siis see töö eetika ongi, peab alati 100% valvel olema ja kui tundub, et tekkinud auk poodlemiseks, vaatamisväärsuste külastamiseks, muuseumites, milleks iganes selles suurlinnas, siis lihtsalt unusta see osa ära.

Õhtul oli siiski ka päriselt asja veel, mitte tühine näo näitamine. Sedapuhku siis oli fitting õhtuses menüüs. Nüüd ma olin ühe kogemuse võrra rikkam, 'kuniks lavale ei ole astunud, ei ole show kinnitust saanud', iga hetk võib see teade tulla, et mind enam ei vajata. Võtsin mis antakse ja ei kergitanud lootusi lakke, lõppude-lõpuks siiski öeldi, et mind homme oodatakse ka lavale, elame-näeme. Ja kui järgmine päev oli käes, ei pidanud taas vara ärkama, mõnus elu, ja otse loomulikult ma pidin mõttetult vara kohale ronima. Call-time oli mingi 3 paiku päeval, aga ma olin kindlasti 2 tundi varem kohal. Metroo maandus seal samas Tokyo Palai juures, aga kolmas kord seal siiski show ise ei toimunud, oli läheduses, Lybec'i garaažis, wtf eksju. Kuna aega oli nii metsikult, siis jalutasin veits ringi ja nii pea kui palee otsa sai paistis hoone tagant Eiffeli motherfucking Torn, täpselt teisel pool jõge. Sinna saab kindlasti tunni uputada, ka küll jõkke, aga pigem plaan oli torni juures uudistada, üles minekuks kulub terve päev, mitte treppidele, vaid liftijärjekorras seismisele. Juba taamalt hakkasid paistma kuradi majandus migrandid oma nodiga, kõigil sama jama, igas suuruses torni kujukesed. Mida lähemale jõudsin seda enam neid tekkis, osad pakkusid veel kiiret karikatuuri, mõni tuli paelakest käe ümber siduma. Parim tõrjevahend on "Sorry, I don't carry cash.", siis nad ei viitsi enam su tähelepanu püüda ja otsivad uue ohvri. Kusjuures isegi Torni all on ametlik teadaanne, et inimesed väldiks unauthorized müügimeestelt kauba otsmist. Sain miljööst elamuse kätte, uurisin torni ehituslikku poolt ja konstruktsiooni üleüldiselt, sest ikkagi natuke see inseneeria huvitab ka. 

Hei juhhei, aeg sai tapetud Torni ning kohvikus kohviga ja oligi aeg Lüübeku Garaaži minna. Tegemist oli tõesti veits prosta lahendusega, aga see oli omamoodi lahe, lavale oli skateparki hõng juurde antud, publik istus ka puukastidel. Ei saaks väga üllatus olla, et riided ka sellised popid, noortepärased streetwear. Juturaamatu kaant, väikeste juhiste ning pealkirjaga, ehib just selle show backstageis tehtud pilt. Seal tutvusin ka fotograafiga (pildiautor), kes mu eelmisest showst ära tundis ja näitas mulle paari pilti, väga väga meeldivalt tehtud ja ütles et saadab need mulle, why not (IG @le21eme). Asja kallale asuda, siis tegemist oli taas japsidega, ehk siis umbes pooltega sai inimese kombel rääkida, teistele tuli asjad käte abil selgeks teha. Alustuseks kleebiti poistele tattoosi siia, sinna ja tänna, ma sain kaela peale, väga hea asukoht. Silma laugudele kirjutati 'Team Pain', või oli järjestus vastupidine, igatahes loogikat ei leidnud. Enim üllatas fakt, et meiki ei kasutatud, uskumatu lausa, ja juustesse peale mingi kettidest ornamendi lasti ainult pisut lakki, call us lucky. Ühel hetkel peab aga õnn otsa saama, esmalt saime riielda, sest proovi ajal ei tulnud meist piisavalt energiat välja, teiseks (äkki siis karistuseks), aeti peale lavaproovi meid tattoosi eemaldama, yesss, minu omad on ju kaelal. Valu meeskond ei läinud käiku, ikkagi 'no pain - no gain'. Paneme fast-forward lavale minekuni, siis probleeme taaskord ei esinenud, aga mul oli ka ülimalt lihtne vorm selga aetud, see-eest üks kutt pidi näiteks kandma jakki, millel olid kui tiivad ruladest külge ehitatud, need veel paiknesid ees pool. Le finale aeg käes, runway lõpus oli veits suurem saareke, kuhu pidime kõik kogunema, esimesed jõudjad pidid 7'ni lugema ja ümber pöörama, le fuq. Ma polnud küll päris esimeste seas, aga ka mina olin juba jõudnud 10'ni lugeda, väike lag süsteemis, aga viimaks siis hakkas nihelemine ja kadusime lavalt ära. Kiidu sõnad, Taavi, esimeseks hooajaks lavadega kõik.

Väga kena, aga kisume nüüd hoopiski selle maha.

Kirssi tordile (templit mällu) ei pannud tol päeval mitte Eiffeli Torn, ega ka see sama DaDa show, õhutl toimus ju äftekas ka. Awww yeaa, baby! Lootused olid peaaegu et sama kõrged kui eelmine 'underground' mürgel mulle andnud oli. Ja mis selgus, kui klubi ette jõudsin, siis see oligi selle paganama ägeda maa-aluse koha kõrval majas, taaskord maa all, oh my fucking gooosh. Hoidsin oma erektsiooni tagasi, sest kui alla korrusele jõudsin, siis tundus see koht natuke jamam, kitsam ja inimesed ka kuidagi ... teistsugusemad.
Päris üksi ma sinna sattunud ka ei olnud, Jack ning Harry, poisid Bolloximaalt olid samuti sinna uudistama tulnud, südaööni oli siiski ka open bar olemas. Harry saabus veits hiljem, aga Jack oli seltsiliseks tol hetkel, esimesed joogid näpus toetasime tantsuplatsi ääres olevale lavale, muusika ei peksnud veel üle, sai inimese kombel veits valjemalt veel jutustada. Ühel hetkel ajas tantsuplatsi ääres laua tagant jalad alla üks härrasmees frakis, lühemat kasvu, vähe ümaram, lokkis juuksed ja pedo-vunts ees. Oma šampuse klaasi tuli lõi meie joogikestega kokku ja tutvustas end olevat härra Romanov, nimi mida ma ei unusta kunagi. Oh, milline mees, konkreetne ja ilma keerutamiseta ütles mulle kohe ära, oma ülimalt üle pingutatud 'briti' aktsendiga "I want to eat my dinner off you.". Ma vist kuulsin midagi valesti, muigasin ja palusin tal end korrata, mille peale ta kihistas ja kordaski, sel korral põhjalikuma vastusega. "I want you to be my dinnertable for the night, and eat my food off your body." Ookeei, ma vist ikka kuulsin esimesel korral õigesti. Ilmselgelt, häbelik nagu ma olen, siis viisakalt keeldusin onu pakkumisest. Härra Romanov aga ei olnud lihtne mees, ta teadis mis ta väärt on "Oh, you are sooo innocent, I see, I really have to teach you."... 'N to the fucking OPE', keeldusin isegi tasuta alkoholist, mida onu mulle kangesti järgmise dringi näol tahtis pakkuda. Eks ta sai viimaks vihjest aru, et ma mängin raskesti kättesaadavat ning pööras end 180 kraadi ja sammus ära. Jack mu kõrval purskas naerma, ma ise veel minut-kaks protsessisin läbi, et mis kurat just juhtunud oli. Ilmselt oleks pidanud härrale vastama, "Sure, what's for dinner?".
Liitus meiega viimaks Harrygi, leidsime vaikse nurga kus muljetasime hooajast ning elust enesestki. Jälle härra Romanov leidis meid üles, mulle ta isegi ei vaadanud enam silma, nüüd oli sihikul Harry, ha ha fucking ha. Aga Harry oli veel suurem pipar kui mina, tegi kohe selgeks, et tema sellistega tegemist ei tee. Ja nii keksis endiselt rõõmas tujus mehike (ilmselt) uusi ohverid otsima, või mis ohvreid, uut lauda õhtuks. Millegi pärast läks seal istumine ebamugavaks, aga olemine sellest paremaks ei läinud. Mõelda vaid mis minuga oli juhtunud, nüüd oli vähemalt tugev telliskividest laotud sammas seljataga, et ootamatusi ei tekiks. Oma arvates nägin üht tuttavat nägu, mis sellest et pool näost oli habeme taga peidus, aga tema nagu oleks mindki ära tundnud. Kahjuks siiski ei olnud tegemist selle soovitud isikuga, aga ma vist olin mingi gay-vibe'i habemikule andnud, ta tuli huviga jutustama. Uuris kõik järgi, kes olen, kust tulen, kuidas läheb ning mis ime läbi ma nii head jalad omale olen saanud. Mida iganes, eksju, aga pinda käis see, et muusika oli vali ja see ajendas teda väga lähedale nihkuma, kindlasti et rääkida mulle otse kõrva sisse. Ma aina nihkusin edasi, niipea kui jälle ta habe mu kõrva torkas sain eemale võpatada, jah, oleme sõbralikud ja tolerantsed, aga võta see fucking käsi mu ümbert ära! Jälle mängisin raskesti kättesaadavat, anna andeks, habemik, aga see põsemusi oli ka nüüd ka liiast. "Oh, you Eastern-European people should be more relaxed." Ei no, tõesti, sellisele ei saa solvanguid ka öelda, võtab veel sõnasõnalt ja pärast olen mina käpuli. Kuid enough is enough, aeg jälle pageda, see tüüp läheb liiga nilbeks ära. Tegin veel väikse tantsulka otsa, seal rahva seas hõõrumine ei tekita vähemalt õudusaid unenägusi.

P P P

Meelierutav on ärgata hommikul, teadmisega 'today is going to be a good day'. Üsna pea peale äratust ja valmistumist oli aeg liikuda Tokio Paleesse (Palai de Tokyo), seal toimus päeva esimene show, minu jaoks ühtlasi ka esimene show Pariisis üleüldsegi, jah see hoone asub Prantsusmaal, mitte Jaapanis. Ei saaks väita, et ma väga palju asjast jagasin, kuid teadsin et koha peal peaks sööki ka leiduma, seega ei piduranud mu hoogu hommikul miski. Nii see oligi, laud lookas, rahvas siblis, Taavi sai turgutava hommiku kohvi asemel hea äratuse hoopiski sellega, et juukseid lakiti, tiriti, kuumutati, lakiti, tiriti, kohe päris ausalt võin väita, see teeb haiget. Iz OK, krimmi, soengute, söögi-joogi vahele tegime lavaproovi ära, sedapuhku oli tegemist raskema rajaga, mille teeb raskemaks see, et jalanõud pahatihti kipuvad olema number-kaks suuremad. Tavaliselt see call-time küll varajane ja tundub, et aega liiga palju, siis tekib ka see hetk mil aega jääb kole väheks ja jube kiire hakkab kõigil. "Get dressed and ready, we have 30 minutes!", asi hakkas tõsiseks minema, ilmselgelt kulub vähemalt kaks korda sama kaua hetkeni mil lavale meid lastakse. Ja tuligi see kõige tüütum osa, oodata järtsus enne show'd, sest kurat seda teab kas ajast peetakse kinni, pinge kasvab ja pulss kiireneb. Järjekorras minu ees seisev kutt kurdab selle üle, et ta aina tunneb, kui saali teises otsas, vähemalt kümne meetri kaugusel ust avatakse. Tegemist oli sügis-talvise kollektsiooniga, ma olin korralikult sisse pakitud, aga uurisin, et kuidas siis nii paha lugu tal on. Johhaidii, tule taevas appi, ta ju palja riistaga, ah!? Ei, tegelt ka, polnudki märagnud, et 40+ inimesest mingi 10'l oli ehk rõivastus sihuke, et meheau paistab, kel vähem kel rohkem, eriti kui kõndida otse kaamera suunas. Ma sain sellest alles veerand tundi enne lavale minekut teada, pani mõtlema kas oleks ise sellise naljaga nõus olnud, kui mulle see loosiõnn oleks naeratanud. Ei, ma olin üsna rahul, et kenasti sisse olin pakitud ja tegelt nüüd kui imestused olid imestatud, siis jõudiski kätte aeg, muusika hakkas mängima ning aeg oli lavale minna. Pime kurv, ja siis päris pikk tee otse otse otse, otse kaamerasse, ümberpöörd ja kurat kuskilt tuli ju nüüd vasakpööre teha, "vist siit", nüüd oli vaja väiksest trepist alla saada, pilk ju otse ette suunatud, hea et ninali ei käinud, sest tuli paar pööret teha ja uuesti üles trepist, õnneks leidsin ka õige ava tagasi backstagei, dat challenge. Rasik, ära tegin, korralik pingelang, lõppu väike 'paraadike' ning pop tha champagne, show ilusti läbitud. Sain asjad vahetatud, A$AP Rocky oma saatjaskonnaga luusimas märgatud, pea kraani all külma vee ja käteseebiga geelikiivrist puhas lendasin agentuuri. Läks raskesti, sain tuult, kurtsin peavalu üle agentuuris, ning sain mingi tableti, päris suur jurakas oli. Mul oli järgmisele showle minekuni veel mitu tundi aega, aga ilmselt kaks sellest aelesin kuskil agentuuri diivanil mingi valuvaigisti mõju all väike trip enne järgmist trippimist.
Tagasi samasse paleesse, aga sel korral oli teine uks sisenemiseks, nüüd olid show korraldajad japsid, nad vist ei saanud nii suurt lava võimaldada. Mitte et see nüüd oluline oleks, aga söögidki olid kesised. Oeh, kohe uus geelikiiver pähe, seekord nagu reaalselt kiiver, täitsa lõpp noh, algul värviti näod valgeks ka, aga õnneks see mõte hiljem dropiti. Tundub, et kogu nende eelarve lisaks koha rendile suunati lisaks veel tööjõu impordile, kogu seltskond oli jaapanlased. Kui muidu olid nad abiks ikka, siis riietumisel neist nagu väga palju abi minu arvates ei ole. Modellid on pigem ju pikemat kasvu, aga kui show ajal on kaks kostüümi (jah, ka minul) ja üks pooleteise meetrine abiline peab kahte tüüpi aitama, siis jääb ta pigem jalgu. Ja nii see oligi, pigistada maksimaalne minimaalsest välja, vist kõik said kaks looki lavale minekuks, aww yiss, mu teine kostüüm sisaldas veel kõrged platvorm saapaid. Mitte et ma kunagi midagi sellist kandnud oleksin, aga esmalt tundus küll kole väljakutse, lausa ületamatu, kuid päris aus olla, siis olid need lõpuks üsna mugavad isegi ja kui vaid oleks mahti või raha üle, ei teeks üks paar omalgi paha. Soundchecki ajal kõlasid mingid eriti valjud, ebameeldivad helid, tundus kui nad ei oleks päris kursis oma tehnikaga. Kui midagi klaasilõhkumise ja tahvlil küüntega tõmbamise laadset kõrvu jõuab, siis ometi peab see ju tegelik show muusikapala olema, käis läbi ihu ja hinge. Poisid ritta, kõrvad jooksevad sitta, üritus alaku. Üllatavalt vigadeta läks kogu see vaatemäng, taaskord keegi ei kukkunud ja riided said õigeaegselt vahetatud. Täpselt nii palju emotsiooni kui siia loo sisse on jäänud, oli ka minus järel, Pikim Päev Pariisis siiski ei olnud veel end lõpetanud. Lisaks ebameeldivusele mis WiFi sisse lülitamisel Eestist minuni jõudis, saatis ka kohalik agentuur teatise, et peale showd ma kindlasti veel ühte kohta läheks. FML...
Geeli kiiver oli nii massiivne, et mütsi ka pähe ei saanud panna, sel korral polnud kohta kus seda isegi külma kraanivee ja käteseebiga maha oleks saanud pesta. Kelluke oli 9 löömas, õues ammu juba pime pime, vaja nüüd kibekähku hostelist läbi minna, pea puhtaks saada ja sinna ilgelt tähtsasse kohta edasi tuisata. Fuck yea, vähemasti polnud see kuradi koht teabmis kaugel. Olin 10'ks sinna oodatud, aga väikese hilinemisega jõudsin viimaks hoone ette. Tore, uks lukus, ükski uksekell ei tööta, helistasin mitu numbrit läbi, raisk külm hakkas juba, aga läbi juhuse keegi oli just väljumas, pääsesin leveli võrra edasi, ma tõesti ei tea miks nii loll süsteem... Aga nüüd tuli veel päevane lõpuboss hävitada ja korralikult veel ootamiste ning undedega võidelda. Mis selgus, oli see, et mul nii mitu õnne olnud, et lausa veel üks fitting, järgmine hommik varavara algava show jaoks. Ootasin tunni, ootasin kaks, südaöö käes, inimesi hakkas üha vähemaks jääma, aga kohale tuli üks Charlie, no see oli tõesti kõige häirivam modell läbi ajaloo. Kui hostelikaaslane veel oli mingit pidi häiriv. aga seda vaid üksikute nüanssidega, siis too oli oma olemuselt ja kiirgas seda tervesse tuppa. Ilmselt see, et üks tüüp suutis korralikut närvi käia andis veel jõudu ärkvel püsimiseks. Ja kui kaks tundi oodatud, algas viimane tund, mis kulus ühtekokku riiete sobitamisele. Täitsa perses no, selle sama tegelasega olime koos liistul, kord ühele üks kostüüm, teisele teine, siis vahetati meie vahel, siis vahetati kõik välja, isegi sain kanda pintsakut mis oli maalist kokku õmmeldud. Paras tsirkus käis, oli näha kui kohutavalt olid kõik väsinud, aga nende õnneks, viimased kaks modelli oli veel vaja riietesse sobitada. Kuniks siis tuli otsus, et nüüd aitab, nad on tänaseks lõpetanud. "But unfortunately, we have to drop you, your hips are too narrow and it just doesn't work out, sorry, bye." Ei peagi peale 2'st koju jõudmist kell 5 ärkama, wicked.

Bäkk tu Päris

Mõned päevad kodumaal lendasid üsna kiiresti mööda, mitte et keegi eriti oleks üldsegi mu äraoleku kohta midagi teadnud, aga tagasi ka nagu keegi otseselt ei oodanud. But oh well, siin ma jälle olen, Charles de Gaulle lennujaam ja üsna pea ka rongis, vaatama aknast onnikesi, mis teeäärde rajatud, elu kui filmis. Tagasi linnas, süsteem endiselt sama, agentuuri kohe ja jooksu siia-sinna, sest kes muu mu eest castinguil käib, kui mitte ma ise. Midagi väga mällu süübivat ei olnud, ju siis ei juhtunud midagi nii väga erilist ka üheski järjekorras, mida peaks mäletama. Üldisem trend oli pigem see, et lisaks mu 'eksootilisele' nimele küsiti ka kahtlustavalt, et "ega see ometi ei ole mu päris juuksevärv, mis mu peas istub?" Kurb tõsiasi, aga see tõepoolest ei olnud ju mina 100% ise, isegi kodumaine agentuur skautis mind välja vist umbes nädal peale esimest just-for-fun juuksevärvimist. Küllap neile tundus, et tume pea on see mis mul olema peab, ja selliseks mind nad siis kujundasidki.
Täpselt sama oluline või ebaoluline, igaühe enese otsustada, on mu sellekordne hosteli toakaaslane. Tema oli Tim, UKist, polnud kutt vist täisealinegi veel, aga suutis mind kohati häirida rohkem kui kaks täismeest kokku. Fakt, et ta oli exclusive just äsja toimunud Prada showl mängis talle trumbirea kätte, am envious, not jealous. Sitta see show, kutt tallas jalatsitega oma voodil, hoidis jalgu padjal, igakord kui ta pesemas käis, siis ükstaskõik mitu värsket & kuiva rätikut oli rippu pandud, peale teda lõpetasid kõik põrandal, ligumärjad. Lisaks iga hommik loopis ta oma kahe kohvri sisu mööda põrandat laiali, üsna erinevad inimesed sattunud ühte tuppa, aga ta ei olnud pahatahtlik inimene, lihstalt imelik kasvatus ehk. Üks päev kui koristajal oli vist kõrini saanud, siis ta ei pakkinud Tim'i asju enam ilusti hunnikutesse, vaid viskas kuhja toa nurka, aus aup, tema vastus "well, she can go fuck herself". Okeei, see fucking brat ilmselt ütleb oma emale ka sama, kui too palub tal oma tuba koristada, "mom, get the fuck out of my room, and shut up, you bitch!" *slams the door*.
Õnneks sellega see (teine) nädal (Pariisis) ei piirdunud.

100% toast & roast

Tagasi rongis, suund see kord Pariisi poole, vahetult enne teepeal asetsevat tunnelit sirvisin kiiresti veel uudiseid ka läbi. Täpsustuseks, tunnel on vee all, seal puudub levi, internet. Täitsa meelest oli läinud, mis seal teisel pool väina toimus, sest ka minu elus oli midagi juhtunud, egoistlik tõbras nagu ma olen, siis mõtlesin vahelduseks ka enda peale. Mis siis silma hakkas oli see, et kuskil infoallikas oli üsna otsene kajastus sündmustest ja hetkel oldi nii kaugele jõutud, et 'pühasõdalased' olid suuna tagasi Pariisi võtnud. "Ah, minge te kõik ka ..." sulgesin meediakanali ning silmad.

Pime veealune tunnel sai otsa, õues paistis pime Prantsusmaa. Sirvisin juhiseid öömaja kohta, sest lend oli vara hommikul, äkki minig 6'st pidin ärkama? Võimalik, et ka 5'st, kuid see muutub alles oluliseks siis kui alarm hakkab tööle. Maandusin juba teada-tuntud rongijaamas ja siis kaartraamatuga leidsin ka koha, mis tundus olevat üsna kaugel, polnud sinna rajooni veel varem sattunud. Õnneks metroo viib igale poole, paar ümberistumist ainult vaja teha. Täitsa lõpp, poolel teel sõitsime metrooga maapeal ja üle vee, fucking ill, sest vee ääres nägin isegi ilusti pimedas helendava Eiffeli torni ära. Jep, olin kolme eelneva Pariisis veedetud päevaga vaid majade vahelt näinud torni tippu. "Oh! Minu peatus, viimaks!" Ja siin ma olin, pimedad, inimtühjad tänavad, mägised nagu Põlva linn, õnneks päris äärelinna geto veel ei olnud. Viimaks leidsin ka tänava üles, aga no lihtsalt selle numbriga maja ei leidnud, mis fucking mõttes noh?! Helistasin siis sellele numbrile mis muu infoga kaasa tuli, jutu peale sain aru, et heal lapsel ei ole mitu nime, vaid heal nimel on mitu tänavat. Nii see oligi, päriselt oleks pidanud minema rongijaamast 10 minutit jalutades, mitte sõitma 40 metrooga. Veendusin oma kainsuses ja mõistuse kohalolus, ning agentuurist antud tark atlas tõepoolest ei omanud õige tänavat eneses. Nagu mul valikut oleks olnud, lohistasin end ja kohvrit veel tunni jagu, sel korral isegi õiges suunas.

Öömaja oli orgunnitud ühe noorpaarikese juurde, kes üllatus-üllatus, üsna tihti majutavad minusuguseid modellihakatisi. Kui ma nüüd midagi ära ei unusta, siis meespool oli Belgiast, elanud USAs, nüüd lisaks ka Prantsusmaal juba mõnda aega, räägib mitut mitut keelt, naine tal aga on venelanna, kuskilt kaugel Kamtšatkast ning on teinud Pariisis omale 4 magistri kraadi. "Mis asi ma veel olen siin maailmas?!" Tundsin end ühtäkki jube väiksena, imepisitillukesena. Aga väga toredad ja sõbralikud inimesed olid, lubasid mul ju isegi oma diivanil magada. Ja ega nad palju pasundanud enese kohta, rohkem uurisid mis mees ma olen. Liiga pikaks jutt ei läinud, sest neil oli plaan veel õhtul minna sõbra juurde, viisakalt kutsuti mindki kaasa. Kuna oli juba õhtu käes, kell sinna 11 kanti ilmselt, äratus 5~6, siis otse loomulikult oli mul vaja kaasa minna. Seal riigis võib alksi ka öösel osta, siis mõned õlpsid näpus läksime kolmekesi mingisse korterisse. Uksel ehmatas mind juba esineme inimene ära, lühike must tüdruk, ma keeldusin põsemusitamisest, mitte nagu eelmised kaks, õnneks mõisteti, et minu jaoks on see pisut imelik ja ma veel seedin seda kultuuriruumi. Johhaidii, kui pisike see korter oli, suts enam kui 20 ruutmeetrit ehk, aga sellest keegi ei lasknud end häirida, vähemalt 8 inimest mahtus ilusti ära. Korteri peremeheks oli must mees Frank, lühikeste rastadega chill tüüp, ilmselgelt high-as-fuck, temal oli aga blond, peenike rootslannast tüdruksõber, rippus tal täitsa kaelas. Selline, super multi-kulti oli seltskond, pooled üht, teised teist värvi. Lahe, aga mind häiris see, et Frank'i kunsti õppiv naine oli ühe teose teinud sellise, et lõuendile oli joonistatud taim ja peale kleebitud puuvilla tükke. Ma vist polnud selles ruumis kõige suurem rassist, aga ilmselt sain ma ainsana sellest cotton-picker'i vihjest aru, good one, hehe. 

Kui elutuba-magamistuba-esik oli väike, siis köögiruum oli veel pisem, aga imekombel mahtusime sinna vähemalt viiekesi ära. Suurlinna värk ikka väga imelik, nii palju inimesi mahub igale ruutmeetrile ära. Seal siis karjuti prantsuse keeles, sest terrorism oli veel kuum teema, mõni tõmbas end pilve, ma tühjendasin pooleldi kraanikausis istudes oma õlle-purki. Hullu polnud, kõik olid sõbralikud ja mõni isegi rääkis minuga, muidu oli veits igav, sest iga inglise keeles alanud jutt lõpetati ikka prantsuse keeles, gaaaaahhh!! Küllap vist ühel hetkel oli kõigil tuju juba nii vallatu, et oli aeg minna edasi kluppi. "No maidea no, ma väga vist ei ole huvitatud, üldiselt sellist klubimuusikat ei kuula ka." Aga tehti selgeks, et see on hip-hop üritus ja bla-bla-bla ning on lähedal ja Frank on nii kõva vend, et sebib meid kõiki tasuta sisse. Fine, whateva, mul ju kõigest nelja tunni pärast vaja ärgata, seekord vähemalt on otselend Tallinna, kohe kindlasti saan lennukiski magada. Tõde on see, et ma ei pidanudki pettuma, sest piletit ei pidanud ostma ja see koht oli ülimalt vinge. Mitte, et oleks seal olnud mingi illegaalne pidu või säärast, aga koha imidž oli täpselt nagu filmist mingi underground party, lava, DJ, osad voolivad nurgas, tantsuplatsil hunnik rahvast, ilmselt oleks käsi tõstnud ja hüpanud, siis oleksid kivist võlvid ruttu vastu tulnud. Ainus jama oli see, et aega nappis, vaid tunnikese sain aega seal surnuks lüüa, aga kogu asi söövitas mällu väga hea mälestuse. Õnneks lahkusime kolmekesi, sest ma muidu poleks öömajale saanudki, kuna muu seltskond jäi veel kauemaks, siis vältisin taas põsemusisi (seekord siis hüvastijätu omi), aga Frank viskas käppa ja lausus "you're alright", ma lausa sulasin.

Uni polnud jõudnud alatagi, kui juba otsa sai, toidu ja joogita asusin teele, teatavasti mulle hommikusöögita hommikud hästi ei mõju. Et asi oleks ohutu, siis otsustasin teha väikse jalutuse asemel kindlapeale mineku ning minna metrooga paar peatust. Algul tundus, et metroo on kinni, mingi jama on, see oli halb enne. Jamasin selle piletiga seal värava ees, hakates juba pahuraks muutuma vajutasin ka seda 'hädatelefoni' nuppu. Otseloomulikult pika kutsumise peale sain ainult prantsuse keelt kuulda, nice. Kuna ühtegi teist hinge ka samal ajal ei liikunud oli paanikahoog juba vägaväga lähedal, kuniks Taavi proovis kõrval väravat, see töötas laitmatult, hea töö, Taavi, hea töö. Hommikusöögitus juba töötas, hakkas see päev samamoodi alla minema, nagu ma jooksin peale väravaid rongipoole, kuulsin et miski tuleb, fuck-raisk, see liigub valele poole, eks siis ootan veel. Rahulikult sisse hingates lugesin sekundid, minutid ja tunnid üle, mis veel lennuni aega oli, õnneks piisav varu. Nii, minu tõld saabus ja sõitsin edasi suurde rongijaama, kus lennujaama ronge leidus. Ei, no minge sinna samusesse, olin täitsa valesti jälle jooksnud, jube segane, eriti kui esimest korda elus seal üritad seal lennujaama rongi leida, I need my fucking breakfast, napilt rongist maha jäädes sain uuesti sekundid ja sajandikud üle lugeda. Üks rongides on üsna ekspress tüüpi, peatub paar korda ja sõidab ~20 minutit, teine aga pea pool tundi, sest tal vaja ju iga kuradima illegaali hüti juures peatuda. Kohe kindlasti sain mina selle teise variandi, sest kui ma hommikul kohvi ja võikut ei saa, siis milleks mulle parem rong. Umbes-täpselt pool tundi sain rongis siis higistada ja vaadata kuidas härra mu vastasistmel Koraani luges (mitte, et teisi raamatuid araabia keeles ei oleks, eksju). Viimaks! Lennujaam, eskalaator, pikk koridor, pagasi kaalumine ja turvavärav, no mida iganes eksju, selline tormamine ja närvidemäng, nüüd pean veerand tundi ootama, et lennukile saaks. Aitäh, ja head aega, Prantsusmaa, äkki varsti näeme jälle.

Londontšik

Õudused jätkusid, uus päev juba koitis ja kutid olid ikka jooksus, aga mis mul sellest, Taavi läheb nüüd EuroStar rongiga sõitma. Tegemist on veits kiirema rongiga kui meie kohalikud Elroni porgandid, Pariis-London võtaks muidu liiga kaua aega. Kes kurat seda ikka mäletab, mis kell täpselt start oli, aga minu mäletamist mööda oli sõit ~3 tundi ühtekokku, Pariisi kesklinnast Londoni kesklinna, aus kaup. Omasin taas mingeid instruktsioone, et kuhu peaksin minema, esmalt siiski oli vaja üks ots metrooga teha. Tube-stationisse minnes ulatas üks mees mulle lahkelt ajalehe eriväljaande, no ilmselgelt olid kaanel need kaks kutti, kes oma Pesukott 206'ga GTAd tegid, seda küll teisel pool La Manche'i väina. Ja poolel trepil jäin korraks seisma, Taavi pähe jõudis flashback aastast 2005, olin siis Kreeta saarel emaga. Nüüd siis 10 aastat hiljem tekkis seos, kuna hotelli telekas oli ainult üks kanal, mis ka inglise keeles programmi edastas, siis seda kanalit ma ainukesena kannatasin vaadata. Juhtumisi oli siis just toimunud Londoni metroos pommitamine, ja ainus asi mis BBC uudistekanalis teemaks oli, oli just see samune. Nüüd ma jalutasin ise selles linnas metroosse, käes paber kus killerite lõustad mulle osta vaatavad. Kauaks ma sinna trepile tõtt vaatama ei jäänud, I had places to be. Esimese soojaga oli vaja jõuda sinna kus riideid selga prooviti, katsu sa britile öelda, et su nimi on 'Taavi Mänd', ta jääbki nimekirjast seda otsima. Turvamehega valvelauas saime lõpuks sotid selgeks, siis suundusin edasi sinna kus mind 'oodati'. Tegelt mind ei soovitud veel näha, sest vana hea ootamine oli naasenud, "oot-toot, mida vittu, sama tädi ju, see oli seal LV castingul"... Jah, küllap siis ikka oli natuke abi selle kadalipu läbimisel, sest tema tundus ka siin vägesi juhatavat. Kurvastusega ta teavitas, et neil on nii kiire ja asjadega ummikus, et äkki ma tuleks õhtul 7~8 kanti tagasi (kell oli siis max 4 päeval). Like I have a fucking choice here. Otsisin siis oma hotelli üles, muide väga väga väga vinge tuba oli võrreldes selle Pariisi 'peldikuga', sain poes käia ja isegi vist jõudsin tunnikese pikutada. Muuseas, ma polnud ju normaalselt terve päeva söönud, ei tea kas hommikukski midagi sõin, aga õnn tuli mu õuele, või pigem kõne mu telefoni, "could you come like later, 9PM? Thanks". Like I have a fucking choice here. Selge, toit, toit on see mida ma nüüd jahtima lähen. Sellega sain ilusti hakkama, mingi araabikute koht oli, esimest korda (oma teada vähemalt) sõin hummust, jäin rahule, kui päris aus olla. Ei ole kindel mitu korda, aga vähemalt korra veel helistati, et ma liiga vara kohale ei läheks. Äkki võis olla nii, et 22:30 siis olin seal kohal ja mind võeti 'jutule' alles 23:30, pole oluline, läks kaua. Ma arvan, et need kaks meest olid disainerid, kes seal siis põhilised asjapulgad olid peale LV tädi, lühikesed, naljakad, veits geid, but that's ok. Ja siis jõudis järjekorda modell Lauri, aiii kuidas üks disaineritest erutus selle peale, ju siis tema lemmik poiss, miks muidu ta oli laval kantavale jakile suurelt ta nime peale õmmelnud. Kunagi jõudis see minu kord ka pärale, prooviti seda, teist ja kolmandat ka, mingid püksid tehti prao ja kubeme järgi ebamugavalt 'parajaks', mõned pildid eri riidekomplektidest ja tegelt oligi kõik. Kell oli üle südaöö tiksunud ja ma sain öise Londoni metrooga sõita ning läbi hoodi trippida unedemaale.
Day two, motherfuckers! No breakfast included. See ei ole kunagi hea algus päevale, minu päevale, mu päev peab algama hommikusöögiga! Õnneks pikalt ei pidanud passima, muuseas see show oli Londoni moenädala esimene, peale seda algab sealne mürgel peale. Tänu sellele oli see ka taktikaliselt hommiku peale paigutataud, call-time ehk 9 paiku, äkki keskpäeval 12 paiku oli lavale minek plaanitud. No vähemalt seal oli catering tasemel ja sain oma kõhtu täitma hakata. Vahepeal meiki, siis juukseid ja toodi kohale ka meie lookid. Ohsa perse, mulle oli selline korralik kasukas valituks osutunud, need kahtlased 70date püksid 'kummas sääres kannad' stiilis ja mingi jakk ka veel kasuka alla, turtlenecki peale. Tegime proovi laval, ja aeg üha lähenes lõunale, kuniks siis umbes-täpselt 20 minutit oli jäänud ja soovitati hakata kostüümidesse ronima. Ühtekokku oli modelle 40 ringis, paar tegelast said isegi kahe kostüümiga lavale astuda, mind õnneks sellega esimesel korral ei kohustatud. "4 minutes!" kõlas, vat nüüd tundsin ma kuidas see turtleneck mu kaela ümber hakkab üha enam kokku tõmbuma, süda sai ka aru, et eksisteerib ning peale mõnda vahele jäetud lööki hakkas kiiresti peksma. "Kas tõesti nii nüüd ongi? Lähed lavale jah? On see päris, on see uni? Taavi? Hallooo?!?!". Ilusti pannakse ka ekraan lava kuvama, ühel pool saad vaadata backstage fotograafe, neist saab küllalt siis pöörad pea ekraani poole ning vaatad et publikut on päris mitu. 'Muusika!' Järjest hakatakse kutte lavale ette söötma, alguses on hea olla, sest kõige hullem hetk ongi järjekorras oodata lavale minekut. "Taavi, go!" ja nii ma läksin, pimedus, kurv, kurv, valgus, kurv, lava, kurv, otse, ei tekkinud mõtetki pilgutada või kõrvale vaadata, nagu tunnelis oleks olnud, ees sähvivad fotokate välgud, rada saab otsa, ümberpöörd ja tagasi, meenus hingamine ka viimaks, kui rada otsa sai. Olin tagasi backstageis, raske kirjeldada, aga kui ma viimati just siit olin ära läinud siis võrrelda tunnet praegusega on võimatu, liiga suured äärmused. Passima ei saanud kauaks jääda, pidin tagasi rivvi minema, et teised omad asjad ka saaks ette näidata ning viimaks siis 'paraadi' osa. Ülihea oli olla, "Taavi, tegidki ära, tubli", ei saanud enda peale pahane olla, korra oli vaja veel lavale tagasi ronida, rahvas plaksutab, meie hanereas veel korra ninade eest läbi, mind jäeti viimaseks, 'closed the show'.
Oligi kõik, juubeldati, plaksutati, kallistati. Riided seljast, nägu puhtaks ning tuli uttu tõmmata, eks seal ole alati nii, et metsik ettevalmistus, kulminatsioon ja kiirelt kadumine. Ka Pariisi oli vaja tagasi saada, sest ma pidin sedapidi tagasi Tallinna pääsema, kuid rongini oli veel aega. Hoone ees mingid ajakirjanikuhakatistest tüdrukud üritasid mind inervjueerida ka, see jutt kaugele ei jõudnud, sest tundus, et ma olin üksi ka targem kui need kolm kokku. Whatevaa, ma tahtsin Starbucksis ää käia, sain käidud, kole kohutav kohv, not recommend.

"Name, sir?" - "Taavi"

PariISIS

Alustuseks teeme veel ühe väikese vahepeatuse selgituste rubriigis. Tänaseks teemaks siin nurgas on modenädalad (fashion week - FW), mis on siis kaks korda aastas suguti (per gender, mitte peenis) sõltuvalt erinevatel aegades, jagunedes sügis-talv (Fall-Winter, ka FW) hooajaks ning kevad-suvi (Spring-Summer, SS) hooajaks. See kuhu mind tulistati oli meeste sügis-talvine 2015 kollektsioonide moenädal, Pariisis (ing k. a´la Paris men fall-winter 2015 [FW15 Paris]). Jah, erinevatel aegadel on meeste/naiste moenädalad, ehk siis linnas ei leidunud modellist tüdrukuid. Mitte, et see väga huvitanud oleks, aga järjestusest ka natuke. Ma ei tea kes nii tark oli, kuid esmalt on Pariisis nagu eel-castingud, siis minnakse Londoni castima ja tehakse sealsed showd ära, edasi Milaanos sama pull, et paar päeva castinguid ja otsa showde päevad ja siis tullakse tagasi Pariisi, et veel paar päeva modelle jooksustada klientide vahel, et viimaks shõudeni jõuda. Ausõna, tunnistan üles, mina seda süsteemi välja ei ole mõelnud. Tuleks mind nüüd kuhugi paigutada, siis sinna lause algusesse - pre-castings.
Plaanide kohaselt pidin paar päeva ringi jooksma, siis koju tagasi, tol hetkel ma Londonis ja Milaanos ei pidanud üritustel osalema, puudusid sealsed agentuurid kes mind esindaks. Eeldusel, et see soojendus voor läheb hästi ja klientidel huvi on, siis peaksin ma ka olema oodatud a´la nädala pärast tagasi Pariisi kui teine voor jooksutamist ning showtime algab. Sedasi ma saingi päeva-kaks veel otsa missioonil olla ja käia ukselt uksele, seista järjekordades ning risti-rästi Pariisi kesklinna läbi kammida. Kõige rõvedam järjekord on Louis Vuitton'i castingule, esiteks nad teevad seda nimekirja alusel, ehk igaüks sellele ei saa minna, siis nad korraldavad seda vist 3+2 päeva kokku, ja iga fucking hetk mil mõtled, "nüüd võiks ise seal ära käia", saad 2~3 tundi järtsus seista, ja siinkohal ma ei liialda. Pole ka ime, nende juures näeb protsess välja selline, ükskord kui muidugi sinna ruumi jõuad, saad anda raamatu tädi kätte ära, koorida riided maha, teha ülikonnaga riietumist, kõnnakut, pilti, ja sama ujukatega. Tea, et sa ei ole viimane, vähemalt 100 matsi on veel ootamas sinu järel. Vastu saad kõigilt casting-crewst naeratused, nähes nende silmes väsimust, € ning $ märke segamini ja ega rohkem ei teagi, keegi seal ju ei ütle, et läinuks sitasti. Tea, et enne sind on seal äkki sadu tüüpe veel käinud, ilmselt mõni sada käib ehk veel, sind kohe kindlasti ei valita, kuid nagu kord ja kohus pead sa selle kadalipu iga FW läbima.
Ega selle eelmängu ajal neid päevi nii palju kokku ei olnudki, lihstalt olid kole pikad ja ehk isegi põnevust täis. Hakkas juba see 'lõpp' paistma, kuid oh imet, hommikul olin 'tööle' teele asunud kui Lev helistab. Kuna ma olen Eestist kaugel, siis ta äkki ikka halbu uudiseid ei too, parem kuulan ära mis öelda on. Mingit soga käis, keerutamine, uuris kas ma saan kauemaks Eestist eemale jääda, et mul Londonis mingi option (ehk siis 'võimalus' mingit asja teha, sedapuhku oli show tarbeks fit to confirm). Ei saanud täpselt aru, aga kuna ma juba kodust eemal olin, siis mis ajendaks mind küll eitavalt vastama? Eks ma siis päeva sain veeta teadmisega, et äkki äkki äkki ma saan minna ka rongiga sõitma, detailid ja kinnitus pidid õhtul tulema. Eks oli päris lahe mõelda, et pidin siia maad nuusutama tulema, aga kogemata saan äkki teises linnas, kus mul agentuurigi pole, lavale 'esinema'. Rõõm, segadus ja ootusärevus võttis vaheldumisi võimust, aga pidin ka meeles pidama, et see võib olla alles algus ja pidin ikkagi ka kohalikud castingud lõpuni ära külastama. Lõpp-punktiks päevale oli agentuuri kontor, sest seal pidin teada saama, kas mulle vaja printida lennupilet koju või rongipilet Londonisse, well, käiku ei läinud kumbki, mul oli veel vaja ühes sabas seismas käia kuniks Londonis otsuseid langetatakse. Kui nii, siis nii, tuli minna Raf Simons'i tagakutsutute sappa, jälle sitaks rahvast, aga välja minnes nägin et agentuuri sissepääsu juures asuvat telekat vahivad kõik liiga suure huviga. Tunnistan, et mina ei saa prantsuse keelest mitte kui midagi aru, aga telepilt tundus ka mulle põnev. Eks ma siis uurisin mõnelt, et kas nemad ehk saavad aru mis toimub, ja äkki seletaks mulle, harimatule ida-eurooplasele. 'Oui, there waz ze zhooting, terrorists, it waz ze office of ze magazine, they killed ze 10 people and now they escaped, ze police is after them. It waz happened really near here.' kõrvalt siis tuli veits kergema aktsendiga 'yea, the publication was like two blocks away from here'. Selge pilt, Pariisis Charlie Hebdo peakorteris oli tulistamine, politsei ja täis äktsion toimunud ning ma olin siis samas hoodis ringi trippinud ja ei teadnud maailmast midagi. Õnneks(?) radikaalid olid põhjapoole põgenema pääsenud, sain Raf'i juurde järtsu minna. See järts ei progresseerunud ka kohe üldsemitte, käisin vahepeal isegi jala agentuuris uuesti, sest Republique'is (mingi peaväljak) oli masside kogunemine ja metroo oli umbes. Äpproks mingi tunnikese jalutasin, edasi-tagasi, ja see oli tõestus sellest, et ma lähen järgmine päev Londonisse, kui vaid see kuradima järjekord küll üks kord siin liikuma saaks ning oma viimasele castingule joone alla.

PARIISI!!

Kas tõesti oligi see päev käes, et järgmisel hommikul juba lennule. Vähe sellest, et ma polnud kunagi Pariisis varem käinud, rääkimata Prantsusmaastki, siis nüüd mul asja, ja mitte niisama, vaid ikka väga hea põhjusega minek. Hunnik juhiseid oli meilitsi ka saadetud, et kindlasti lennujaamast ikka agentuuri kohale ka jõuaks. Ei tea kas see oli pigem pluss või miinus, aga mul oli ka reisil kaaslane kaasas, ehtne Narva kodanik, ei sõnagi eesti keelt, aga natuke oli ikka Eesti meelt. Aga esimese asjana teele asudes ei jõudnudki lennuga Pariisi, vaid Riiga, kus peale ülivarast lendu tuli veel oodata, et edasi saaks liikuda. Siin kohal mainiks ära veel ka seda, et möödunud öö olin unetsükli vahele jätnud. Nii esimesel kui teisel lennul, lõpp suunaga baguette-maa, veendusin, et lennukis minusugune magada ei saa, unelemise kõrvale, hakates pärale saabuma, oli tunne, et elevant istus kaelapeale ning keegi tulistas kõrva peast ära, ränk. But hey, I made it! Pariis, mis Pariis, jõudsin Prismast täitsa kohale, ainult mõni vahe peatus oli, näiteks Riias. Saigi lugu räägitud, aitäh lugemast!

Kedagi peaks veel huvitama, mis edasi saab, siis võib vabalt lugemist jätkata. Fakt, et mul hetkel on millestki kirjutada on ilmselgelt tulenev sellest, et saigi ilusti jõutud agentuuri kohale. Samas, ei saa ka välistada, et oleks kõik 'rappa' läinud, siis poleks huvitavat seika sellestki välja tulnud... Kuid sel hoovil kus see agentuuri kontor asus, asub ka nende 'lasteosakond' kuhu me Narvalasega (N) sisse astusime, väites et me oleme värsked näod neil. Tädi siis ikka suunas meid edasi, sest me olime +15a liiga vanad, et sealt tööd leida, ah dang. Just nimelt, järgmine uks oli see meile mõeldu, ja sisenedes oli juba näha peenikesi ning pikki poisse, raamatud käes ja kõigil tundus kole kiire olevat. Nurga taga asus suur laud, mille taga olid tähtsad inimesed, very very busy, aga millegi pärast tekkis kohutav hype hetkest mil meid märgati. Kõik teadsid nimesi ja nägusi ning olid nii rõõmsad ja õnnelikud, et me kohale olime jõudnud. "Mmkhaay, guess it's their job." Jeps, nende tööks ongi modellidega tegelemine, neile juhiste andmine, abistamine, ajakavade koostamine, klientidega suhtlemine, miljon asja veel, kutsutakse neid siis bookeriteks. Ei noh, kui nii omas töös sees oled, siis pole ime, et agentuuri alla kuuluvad +100 nägu ja nime meeles on, mõnel lihstalt hea mälu selle peale, teisel nagu see seoses palga saamisega.

Soovitati siis omad kohvrid nurka visata, allkirjastada lepingud, võeti meie mõõdud veel lisaks, anti meie 'raamatud' kätte, komposiit(?)kaardid raamatu vahele ning tegelt me pidanuks juba hommikust saati Pariisi peal ringi jooksma. Kell sai äkki 1~2 päeval, kui me saime tegema hakata seda, miks meid sinna üldsegi aeti. Selgituseks ka, et raamat on nagu portfoolio, kuhu vahele agentuur siis nende arvates parimad pildid paneb ja sa saad seda 'kliendile', ehk sellele kes castingut korraldab näidata. Komposiitkaardid on a´la visiitkaardid, mõõtmetelt küll suurem, ühel pool näiteks su nägu, teisel pool äkki mingi täies pikkuses pilt, lisaks su mõõdud, nimi, jms tähtis info, et kliendile see jätta endast mälestuseks. Eestis olemisest on meeles, et Lev, vana tõbras, hirmutas mind, et kui ma neid komposiitkaarte igale poole kliendil ei suru (suhu, urru, uksevahele), siis ma ei jää kellelegi meelde ja võin kohe koju tagasi minna. Aga oligi käes see aeg, mil minna üle kaema, mis olukord siis tegelikult on. Booker prindib tavaliselt sulle päevaks kava ette, 5~12 klienti, teinekord poole päeva pealt tuleb sõnumi/meiliga lisagi. Natuke raske, aga enamjaolt tühi album-raamat kätte, teises käes Pariisi kaart ning teele tundmatusse!

Vähesed kliendid jäävad alatiseks mällu, minu kõige kõige esimene casting ei olnudki mustal diivanil, vaid hoopiski KENZOle. Enne põhiruumi sisenemist võttis mingit kutt seina ääres paar pilti näost, ja edasi lõpubosside juurde. Seal kõik naeratasid ja uurisid, et kust kurat on Taavi-nimeline pärit, nagu me teame siis Eestist. "Whoa, cool, we love Tallinn, such great place, love the old town, Olde Hansa!". Ma olin meeldivalt üllatunud, ei tea kas need on plusspunktid minule? "Please, show us your walk now." Käes oligi tõehetk, süda peksis ja asusin siis sirgjooneliselt uurivate, hinge-puuritave pilkude ees sammuma. "Awesome, great, thanks! Hope to see you soon." Polnudki nii hull ju, tundsin et vägagi hästi läks, oh kui hea tunne see oli. Järgmised paar kohta käisin ka läbi, mis tolleks päevaks olid määratud, midagi erilist meelde nendega seoses ei jäänud ja lõpetasin taas agentuuris. Sain uueks päevaks kava juba kätte, lisaks juhised hostelisse minekuks ning isegi N oli mind juba ootamas, juhtumisi jagasime ka tuba majutusasutuses. Need kes kodumaalt ei lahku, ei tea mida tähendab pealinnas (Tallinn vs Pariis) viibides "sitt-nett". Las ma seletan, sitt-nett on see, kui hoones olev WiFi on aeglane ja pidevalt katkeb ning mobiilside levi on sama nõrk, sest ei jõua müüride vahelt tuppa. See oli üks tõsiselt pikk päev, mille lõpetasin kuskil hosteli katusealuses konkus, teretulemast.

Mis asja, päriselt vää?!

Ütlemata palju juttu on ilmselt kaduma vahepealt läinud, aga üht (koma), teist on ka üteldud juba. Kes siin veel koguaeg kõva ütleja oleks olnud on Lev, kes siis muu. Jutud levisid mu kõrvu, et Pariisis on üks eriti kõva agentuur minust huvitatud, kõik kohalikus agentuuris olid kokku ilmselt vähemalt 100 korda rohkem hyped, sest ma ei saanud midagi aru. "Ah? Agentuur? Ongi Pariisis või? Eee.. okei, see tundub kuidagi lihtne." jms skeptiline möla mu peas, sest tegelt ka oli agentuur leitud, ja tegemist ei olnud just sita agentuuriga.
Sitaks oluline nüanss oli, varemgi mainitud, kooliga ühele poole saamine. Jah, 'hetkel' olin ma lausa Soomes, kus mu ülikool tegelikult asus, 'kaitsesin' või pigem lihstalt presenteerisin oma lõputööd ja tundus, et päev sai korda. Korda sai selle pärast, et esmalt ma sain kogu koolivärgi hetkeks kaelast ära, oli vaja vaid diplom-paber füüsiliselt veel kätte saada. Ja kui hiljem vanade tuttavatega koolist kellegi korteris chillisin, siis sain kõne, oh fuck, jälle Lev hellab. Aga sedapuhku polnud kõne üldsegi halb, ikka hea oli, teavitas mind sellest, et läbirääkimised on edukad ja mind saadetaksegi jaanuaris Pariisi, tho siis oli veel novembri lõpp. Aga lets get down to business, mind ju tegelikult väga huvitas ka see pool, et mis pidi keegi kogu selle nalja kinni maksab. Nüüd siis natuke olulist juttu ka, sest see on üsna tihti küsimuseks tulnud. Nii, moenädalatega on sellised lood, et sõltuvalt küll agentuurist, aga minu oma maksis minu lennud oma kassast esmalt kinni ära, lisaks ka majutus (shiddy hostel). Kuid nii kergelt sellega ei pääse, kõik rahad (siinkohal tulud) liiguvad läbi agentuuri, seega kui sa midagi teenid, siis peetakse bruto-tulust kinni esmalt maksud ja tasud ning mida iganes veel, seega Prantsusmaa puhul jääb modelli tasku koguteenistusest 33%. Jah, 66% läheb riigile, agentuurile ja kellele iganes veel, ning sulle kolmandik, but wait, there is more, oma protsendist arvestatakse veel maha need lennupiletid ja ööd hostelis, mis su eest makstud on. Glamuurne elu inc, kaotada ju midagi ei ole (v.a. töölt eemal oldud aeg, raha ja bla-bla mida iganes veel).
Soome saaga polnud sellega veel lõppenud, vaja oli ka ära tuua baka-paber, tseremoonia oli 19. dets 2014, reede, loodetavasti nüüd mälu ei reetnud. HAMKi Viisamärki kampus, Hämeenlinnas, Soomemaal, just seal see juhtuski. Meie satsist oli lõpetajaid 2, mina ja üks tegelane ka Iraanist, ta oli nagu see smart as fuck motherfucker ja ma see, kes tegi kiiruse mitte kvaliteedi peale. Okei, ei tee siinkohal teistele etteheiteid, sest päriselt aus olla, siis lõpetasime meie kaks semesteri võrra varem nominaalajast. Diploomad käes ja tegime oma satsiga kooki kooli sööklas, julm multi-kulti laud olid, õnneks kaks eestlast tekitasid meist 'enamuse'. Aga mis pidu see oleks, kui jälle Lev ei helistaks? See on vist mingi needus, olen enam kui kindel. Sedapuhku siis ei olnud juttu Pariisist vaid hoopiski Londonist, ja mitte et seal mul agentuur oleks, aga seal on mu esimene välismaine 'töö'. "No waaaay, really?" Aga see ei olnud kauaks aktuaalne, sest olin küll ju 10 korda öelnud, mil ma lõpetan kooli ja olen Soomes ja jutud, siis ikka ta pidi pakkuma mulle võimatut. "Flight is tonight, aight?!" päris sõnasõnalt ta vastust ei mäleta, aga põhjus sellest ei muutu. Järelikult siis esimene välismaise jobi jätsin lihtsalt ära. Kurb küll, aga kui nüüd lugesid terve peatüki läbi, siis tead, et 'this maddafaka is an engineer nao!'.
November, detsember, kõik me teame mis järgmiseks tuleb, enne kui see veebruar uksele koputab. Kokkuvõtteks veel üks väike asi mainida, nimelt ei olnud ma ise endiselt asja 'suure kella külge' pand, sest lihstalt ei taha väikest asja suureks puhuda või anda inimestele false hopei. Kogemata, väikese abiga tulin aga paari inimese ees ühel mitmest jõuluõhtust lausa kapist välja sellega, kuid alati kui selline äpradus juhtus, siis palusin säilitada kainet mõistust, sest olin 'ei keegi, keda maailm on koguaeg otsinud ja vajanud'. Aeg mõtted ja meeleolud kokku pakkida ning varsti minek.

NB! Käsipagas - võta kaasa vaid oluline.

Kohe kindlasti mitte viimased kannatused.

Taaskord oli kätte jõudnud üks nädalavahetus, sel korral oli aga midagi lumelaadsemat maas, mis oli aktiivselt sulamas, aga raisk oli ka libe. Mingid jutud olid juba mõni nädal tagasi jõudnud minuni, et mind on vaja pildistada taaskord, seekord üks stilist tahab mind hobuse otsa panna. Ja käes see päev oligi, hommikuks pidin hipodroomi juurde minema, aga kuna varem seal alal käinud ei olnud, siis ei teadnud täpselt mis aia august seal siseneda vaja. Tegelt ka, aed auklik nagu oleks sõda sealt üle käinud, o wait, kogu see ala selline. Kuniks üks must mersu mu juurde sõitis ja naine selles roolis küsis "Tere, oled sa esimene modell?"... Ah? Esimene? Mis pingerivis ma veel esimene olen..? Aga kus sa siis sellega, esimene ikka selles suhtes, et ma polnud täna ainus, fuck! more people - more time - more waiting. Sellega sai selgeks, et täna ei piirdu me vaid tunniga, lapime neid kohe mitu tükki otsakuti. Ja istusin korra autosse, millega siis ühest miljonist aia august sisse sõideti ning kus juba paar tegelast meid ootasid. Nagu aru sain, siis mersu-tädi tuli kohale aint selleks, et meik näkku joonistada, siis lendab juba uuele objektile, lisaks oli kohal veel stilist (riided), stilist(juuksed) ja üks sõbralik tegelane veel, riide-stilisti sõber vist, pole kindel, aga tema autos me pidasime mustlaslaagrit. Ahjaa, mainisin, et õues oli selline miinuse ringis jahedus, ning see märgus ei teinud asja lihstamaks, sain mersu pagasiruumil istudes meiki, kuniks üks bemm ka kohale lendas, nii Lev viimaks ise ka platsis, ja seal oli lisaks veel see 'teine modell' ka. Juba alustamisega hilineti vähemalt pool tundi, klassika, saime meigid ja esimesed riided ning läksime teisele poole hipodroomi, seal pakutakse hobuseid.

Vahepeal hakkas 'baaslaager' autol üks rehv tühjenema, aga see õnneks päeva ära ei rikkunud. Elu nägi siis välja umbes selline, et seal suuremat sorti maasturis olid riided igalpool hunnikutes, autos endas istusid ka inimesed ja kui said asjad selga venitatud ning sonks sätitud, siis hüpati õue, stseen, klõps-klõps ja tagasi sooja. Esimesed paar korda oli täitsa tehtav, aga iga järgmine kord kui uus pigistav kummik oli jalga vaja tõmmata, siis seda rohkem jalad külmetama ja valutama hakkasid. 'Hobuse kõrval', 'hobune nööriga käe otsas', 'lihstalt mina köiega', 'vallatu Taavi lumes jooskmas', ja ka 'hobuse seljas' olid vaid mõned pealkirjad mis me piltidele võinuks panna. Poole pealt sain teada, et miks see tegelikult vajalik oli, kõik see mis me tegime. Nimelt ühele veebilehele/ajakirjale, ma ei ole inimene kes seda defineerida oskab, oli nagu lugu vaja teha, see siis hõlmas kahte modelli ja sellist huvitavat ümbrust. Ühtekokku oli vajadus 12 pildi järgi, aga kuna iga klõps ei lähe arvesse, siis pakuks, et 7~8 eri kostüümiga, eri stseeni sai kumbki modell teha.

Ja viimaks tuli ka see 'ok, seems as if we got it' ära. Kui teised mitte, siis olin ma küll korralikult külma saanud, aga eks emotisoonid segune, nendel hetketel on alati soov juba näha tulemust. Gaaahhh!!! Siin kohal hea öelda "hoia oma hobuseid", tegemist oli eksklusiivsema asjaga ning enne publitseerimist ei tohi keegi midagi näha. No fucking hell, see on küll asi, mida kohe kindlasti ei sooviks ju kuulda, eriti peale kogu selle läbi elamist ning kannatamist, ellu jäämine oli viimane mida sellest olukorrast oleks soovinud, eksju. Ajateljel panen selle loo novembri-detsembri vahele, sest pilte nägin alles veebruaris, just nimelt veebruaris. Ei tea kus ma siis vahepeal veel jõudsin ära käia..?

Pilt leidis kasutust telefoni taustapildina.

Kuhu ma nüüd sattusin?

Pühapäev, oktoober, lehti vist puudel enam palju alles ei olnud, aga seda oli raske selgeks teha, kardinad olid ees, aknad ka sitased, neist välja väga ei näinud. Helises telefon, muidu tööpäevadel oli alarm see, mis kassi äratas ning ajas ta minu juurde piuksuma, 'human, it's time to feed me'. Aga sedapuhku sai ta ka varasema stardi nüüd pühapäeval, pistis pea kardinate vahelt välja, nagu tal kombeks oli. Juhtumisi ei olnudki ta ainus, kes mind sel VABA päeva hommikul tüütada tahtis, muscle memory ja lükkasin kõne ära, ma arvasin, et äratus. Kass teeb häält ja telefon uuesti tiriseb, Lev, okei, midagi on vist teoksil. Oligi, ühe käega kassile krõbinaid kallates (eeldan, sest seda ma esimese asjana olin kohustatud tegema), teise käega telefoni hoides sain teada, et keegi kuskilt pidi kuhugi minema, mingi segadus ja nüüd vaja modelli kibekähku. Selge, kassil toit olemas, rohkem huvi mu vastu ei olnud tal, küllap jooksis kardina taha tagasi, et lindude peale kädistada, kedagi teist ka polnud kiusata, eks siis nõustun jama korraldajat aitama. Sain mingid juhised, mida kerge eine kõrvale selgemaks tegema asuda. Aega nappis, neil ju hommikust saati tüüp kadunud ja juba lõuna käes, eks ma siis lähen ka viimaks, "Tsau, Ivy!".
Mõni aeg hiljem olin ka kohal, kuksil seal kus Põhja-Tallinn algab, Rimi on näiteks läheduses, sinna väga tihti ei sattu, aga trammid on võrratud sinna pääsemiseks. Kuskil hoovil oli uks, seal mingid trepid vaja ronida ja viimaks tuli valida õige uks koridoril, et täitsa õiges ruumis oleks kohal. Nii, kiire ülevaade olukorrast, siin on ruum, midagi lavalaadset ja siis inimesed, oh boy... Pahandusetekitaja tundsin ära, teised nagu ikka, võõrad näod. Kiirelt midagi seletati, miks mind sinna vaja oli, aga ega palju aru ei saanud, ümberringi ainult vene keel. Mitte, et selle vastu nii väga midagi oleks, aga raisk ma ei saa midagi aru ju. Sain päeva jooksul küll ilusasti inglise keelega hakkama, aga eks see päeva veits pikemaks ilmselt ka venitas, et polnud kellegagi väga midagi rääkida. Olukord oli siis järgmine, et Lev'i tuttav, kes oli ühtlasi ka 'ürituse' korraldaja ,oli ühtlasi ka disainer ja ühtlasi ka fotograaf ja stuudio omanik ja mis iganes veel. Kui nii, siis nii, aga polnud taas õnneks/kahjuks ainus modellihakatis, üks tüüp ja kaks tüdrukut veel. Aega polnud raisata, meiki ja soengut ju vaja. Kui eelmine kord sai suht vähese juuksekinnitusvahendiga hakkama, siis sel korral mätsiti korralik geelikiiver pähe, olge nüüd, kas tõesti..? Jah tõesti, ja siis ootama, ootama. Sest juhtumisi alles seadistati valgust ja lava dekoratsioone. Ilmselt paar tunnikest sai vegeteerida kuniks siis reaalselt oli asja ka. Taaskord ei vihjaks rahvusele, sest see ei ole kriteerium mille järgi inimesi hinnata, aga kollektsioon oli märksa edevam kui möödunud korral. Jakk, püksid ja kingad läikisid, umbes sama oli ka näoga, mis kreemi alla oli maetud, soeng mõnusalt geeli ja saja muu asjaga üle lakutud, nagu mõnel libedal jalgpalluril. Pilte siis ka vahelduseks, üksi, kaksi ja isegi neljakesi olime koos laval. Ma olin see imelik, kellele pidi juhiseid inglise keeles ütlema, vastasel juhul ma ju lihtsalt ei saa aru. Oh ei, õhtu oligi käes, kõigi ja kõige järele ootamisega olingi päeva mööda veeretanud. Mind 'aeti' varem ära, see väga kurbust ei valmistanud, olidki ammu juba äramineku mõtted peas. Aita siis veel hädasolijalt, kes aitab hädasolijat, tasuks sain see kord imestavaid pilke trammis, "kust selline veel välja lasti?".

Ootamine, ärevus ja ootusärevus.

Päris aus ülestunnistus vahepeal ka, olen täiesti enam kui veendunud, et nüüdseks on juba üht-teist kronoloogias ning jutustki faktiliselt segamini läinud. Kuid on veel rohkem jäänud kirja panna, kui hetkel kirjas on, siis parem jätkata sellega, vältimaks veel suuremat segadust. Võimalik, et mõnedele on ka segaseks jäänud see osa, et ajab küsima, "Miks selline reetur oled ja Eestist ära lähed, tee seda kõike siin." Noh, vastust ei tule kaugelt otsida, siin see asi lihtsalt ei tasu ära. Okei, hobikorras miks ka mitte, kui oleks soov saada nägu siia-sinna, kuid pikemas perspektiivis aetakse kõik ikka piiritaha, sest siis saab lähemale suurematele rahadele. Midagi märkimisväärset on siiski pea võimatu saavutada, kes tiksub aastaga nulli, kes lõpetab üldsegi ära, sest kõik pigem valmistab rohkem pettumust ja valu. 'Erand kinnitab reeglit' ning sajast üks saab ka neid magusamaid vilju mekkida. Senini (äkki kolm kuud Prismast) olin ma ikkagi vaid agentuuri poolt saanud häid sõnu, ja et mind ootab ees helge tulevik ja mis iganes veel. It's their job, ei saa pahaks panna, kui keegi laidaks võimalusi maha siis miks üldsegi asjale võimalust anda.
Kätte oli jõudnud aeg, mil kogemata sooviti mind ühe kodumaise brändi reklaami kampaaniasse kaasata. Täitsa põnev, aga samas oli ka hirmu ja kõhklust sees, no tegelt ka, ma ju ei ole sellest kunagi unistada osanud, ja nüüd kurat kui pannakse veel nägu siin kohalikele reklaampindadele. Nagu ikka kombeks, siis teatati ikka paar päeva ette, sest miks peaks kauem modelli ette teavitama, nad ju on stardivalmis 24/7. Ja nii oligi, saadi ikka nõusse, taaskord imestasin, et miks mina, mis see nii eriline siis on (kogemustki ju tegelt null)? Alguses oligi väga awkward, ei teanud kedagi kes seal olid, varsti selgus et kahega jagan agentuurigi, oh my.  Kokku oli siis kaks poissi (ma üks neist), üks mees ja kolm tüdrukut, kellele riideid pildistamiseks selga pandi, mainiks ära selgitava vahemärkusena. Lisaks veel need kes olid vajalikud meigi ja juuste ettevalmistuseks ning ka kolm kaubamärgi eestvedajat, sest ma täpselt ei tea kes mis rolli kannab. Ära ei maksa unustada ka seda, et kogu mürgel toimus ühes stuudios, kus kahtlemata on kohal ka 'lavatöölised' ja keegi peab pilti ennast ka tegema.
Jõuame nüüd asjani ka, kui olin antisotsiaalsusest välja roninud. Mis hakkas stseeni peal silma oli see, et kuradi palju on vaeva nähtud, et ehk tosinkond looki pildistada ja teha ka pööratavad pildid (selle kohta veits hiljem). Nõnda vast tihtipeale ole ka, et ettevalmistus võtab kolm korda enam aega kui kogu selle töö lõplik ärakasutamine... Üsna pea sai selgeks ka see tüüpiline ootamisfaktor, mis seal ei olnudki kõige hullem, vaadates väheke tulevikku. Et olgu kui hea ettevalmistus eelnevalt tehtud, siis alati leidub neid nüansse, mis kogu protsessi ka hiljem suudavad viivitada. Oh ei, kaugel sellest, et läheks kohale, riided selga, klõps-klõps, vahetus, klõps-klõps ja koju ära. Kui sai üks kord ka riideid vahetama hakatud, siis oli küll tunne, et see mis ka siin Eestis tehakse on fucking äge. Pole midagi paha öelda toodete kohta, millele mu nägu ehk juurde pannakse, ikkagi teadmata, et mis minus siis nähti. Läksin täies varustuses lavale ja närv sees nagu ikka, meenub ju see, et nägu peab olema fierce. Kuid ei tulnud selle kohta mingeid komentaare, tegin mis nägu tegin, pigem sooviti et pööraks keha või pead vastavalt valgusele, pingelangus. Kuna seljas oli alati mantel, siis tegelikult prožektorite ees hakkab üsna ruttu palav, aga põnev oli, sellele väga tähelepanu ei pööranud. Ja kui 'lavalt' maha sain, siis hakkas jälle ootamine, modelle oli mitu. Meeles on veel vahepeale üks vinge lõuna ja päev läks edasi. Ka teine look oli minu puhul tehtud, siis tagasi järjekorda. Ei eeldanudki seda, et nii lihstalt minema pääsen, aga kui hakkas vaikselt juba õhtusem aeg kätte jõudma, siis oh üllatust, oli ju vaja ka viimane voor läbida. Viimaseks jäeti see pöördpildiasjandus, mis enesest kujutas kaamerat rööbastel, mis sind filmib ja raisk, ole parem liikumatult! Tehnoloogia imedega siis pannakse film edasi-tagasi liikuma ja saab (sel puhul 180 kraadi) ümberringi vaate. Väga võimas vaatepilt oli, iPadi kallutada küljelt-küljele ja näha end erinevatelt külgedelt. Mitte et ma ainus seal oleks olnud, siis nii oligi päris õhtu kätte jõudnud. Jah, oligi kõik, ning et mitte päris tühjade kätega kõiki koju saata, siis saime ka vinged (välimuselt ja olemuselt) kinkekaardid tasuks kaasa. Selle päeva järel jäin põnevusega ootama, et peale seda uut ja huvitavat kogemust näha end piltidelt endeilt, ei olnud nii oluline, et kuhu see publitseeritakse, tahtsin tulemust näha! Nii palju siis sellest, tulemusena hoopiski esimene sellelaadne töö ei ilmunudki. Minuni jõudis info, et valgus oli paha ja kogu see mässamine läks aiataha. Samas, hiljem ilmus sama kollektsioon hoopiski teiste 'modellide' seljas nähtavale, ei tea kas veits valetati ka.

Walkie Talkie

Modelli prepareerimine sisaldab teadupärast ka kõndima õppimist. Enamjaolt õpime varases nooruses juba käimise ära, aga kui plaan ka lavale pääseda, siis päris iga kõnnak ei ole aktsepteeritav. Olles elu jooksul võrdlemisi palju ikkagi jala käinud, siis harjutada end sobivalt kõndima ei ole suur väljakutse. Selg sirgu, käed vabaks ning go! No, no, no, tule nüüd uuesti, ära õõtsu. Okei, väga hea, aga hoia pilk ka otse ees. Taavi, katsu mitte trampida, mitte et ma elevandi kaalukategoorias oleks, aga vaja vähe elegantsem olla. Ära kiirusta, aga ära ka liiga aeglane ole. Muuseas, meesmodellid ei käi jalg jala ette, positsioneeri sammud õlgade laiuselt. Kas ma pilgutada võin? - Jah, targem oleks, parem kui silmi välja punnitada. Katsu nüüd konkreetsem olla kõnnakuga, näita mingit attitudei, sa kõnnid nagu ei saaks arugi et kuhu sattunud oled. Mind blown! Kuid laias laastus olevat minuga ikkagi pigem kerge olnud, äkki seda öeldakse kõigile, äkki mitte, ei mina tea. Soovitati soojalt ka stuudioväliselt kõnnakut harjutada, seda proovisin ma alati meeles hoida kui tööl olles kontorihoone koridori mööda WCsse ja tagasi kõndisin. Üritades siis kõike meeles hoida, tasakaal tsentrisse, konkreetne samm edasi. Eks ta nii ole, et mida rohkem keskenduda kõigile väikestele detailidele, siis seda segasemaks ka see kõnnak lõpuks läheb. Pigem tunda end vabalt, harjutada ja küll ta siis ka välja hakkab tulema. Veel koduseks harjutamiseks soovitati ka peegli ees nägusi teha, nagu mainisin juba varem, et "Taavi, be more fierce."
Kliendile läheb ju korda ka, et kes kuidas paterdab laval, kui nende rõivad show ajaks selga aetakse. Kuid varemgi tuli juba videopildile see pull salvestada. "Take your shirt off and lets do walk." Mitte et seda nüüdseks vähe olen saanud teha, over and over again. Iga kord kui uued pildid said tehtud, siis oli ka kohustuslik teha väike kõnnaku video. Aga see ei olnud ainus asi mis prepareerimises videole jäeti, lisaks oli ka vaja väike tutvustav video teha. Tere, kes ma olen, vana ma olen, pikk ma olen ja kust kurat ma pärit olen. Aasta hiljem võin une pealt ka öelda, "Hi, my name is Taavi, am 23 and I come from Estonia." Kuid uskuge või mitte, siis kaamera ees on seda sada korda raskem teha, eriti veel esimesel sajal korral. Kord läheb meelest järjekord, mis polegi nii oluline, siis unustad oma nime ära ja teinekord pead kalkuleerima oma vanuse välja. Kui selle kuidagi välja oled puterdanud, siis ei tohi ära unustada, et näidata end veel küljelt, siis pilk kaamerasse, teine külg, ja pilk kaamerasse ning lõpuks ära unusta end otse kaamera ette tagasi pöörata. Fuck upe olnud küll ja veel, kuid eks iga asi vajab harjumist ja harjutamist, et tuleks loomulikult ning hästi välja.

Prioriteetne sõltumatus

Järsku oligi käes juba sügis, mis see paljudele kaasa toob on kooliaja alguse. Ka mul oli veel kooliga tegemist, õnneks olin omad kursused enamjaolt tehtud saanud, kuid lõputöö vajas veel valmistamist. See oli prioriteet, mida ka pidevalt raiusin agentuuris, et school comes first. Plaan oli jõuluks baka kätte saada, siis võis alles rohkem pühenduda modellindusele. Isegi lepingus oli sees lõik seoses sellega, et kui modellil on kool veel pooleli, siis ei tohi nad torkida seda tähtsat teemat. Üldiselt see käis vist pigem nende kohta kel üldharidus veel omistamisel on. Siit tuli ka minu puhul väike eripära, mis ilmselt teiste samasugustega probleemiks ei olnud, vanus vanuseks. Nimelt olin ma juba mingi suuna tegelt elus kätte saanud võtta ja kõik see nüüd nurka visata ning alustada millegi täitsa teisega oleks suht narr tegu. Olles veel põhi-/keskkoolis, finantsiline sõltuvus anyway vanemate kanda, ja muudki suuremad kohustused puuduvad, siis ei oleks ju probleem tegeleda sellega täies mahus, kui võimalus ja huvi on. Aga oli mis oli, said asjad selgeks ning tasapisi siis sai asjaga ikkagi tegeletud.
Sügise esimene tulistamine leidis ka juba aset, sedapuhku siis stuudios. Küll mul alles vedas, sel korral oli rõivastus veits ekstreemsem, sain esimest korda seelikuga pildil olla. Hoiatati ka veel, et see ei jää ilmselt viimaseks korraks, minusugustele androgüünidele just selliseid asju tihti selga pannaksegi. Kõrgmood, sellest ei peagi aru saama. Lisaks sinisele võrksärgile ja mustale kampsunile, mis oli omakorda kuldse värviga kaetud sain taaskord ühe meeldiva üllatuse osaliseks. Sedapuhku siis lõikasin taas kasu sellest, et sain veel ühe pildi lisaks, mis isiklikult väga meeldis. Vot just see samune must-valge nägu, mida Skype'i ja Instagrami profiilipildina olen juba mõnda aega kasutanud.

Leke

Elu kulges edasi, oli suvi ning Lev koos punapeaga olid Milaanosse läinud kuukeseks. Ise käisime Londonis ära, seik mis võttis halva maigu, aga see on teemaväline ja rohkem siin ei peatuks. Teemasse minev järgmine peatus leidis aset juuli teises pooles, mil uuesti oli mind vaja liistule võtta. Meeles on ilus suvine õhtu, palavust rohkem kui soovinud oleks. Ettevalmistus tööd leidsid aset seal samas korteris, kus taaskord mulle geelikiirver pähe tehti ja läksime välitingimustesse pilte tegema. Küll suvel on ikka kaua valge, peale trippimist Kalevi (bussipeatuse) kanti sai umbes-täpselt alles kahekakst õhtul alustatud. Õnneks või kahjuks, võttes arvesse mu häbelikkust, väga suurt kaadrivoolavust seal kohal ei olnud, et kellelegi väga silma oleks jäänud. Tegelt läks kõik hästi ja saidki asjad tehtud, aga pead ei saanud pesta, ometi ju mitte. Pidin veel venna pool läbi käima, ja kuna koorik oli peas, siis pärist kapist veel välja ei tulnud aga jätsin pigem ukse praokile.
Teades seda, et inimestel on suursugune teadmistepagas, siis ei tasu kõike kohe väga suure kella külge panna. Senimaani olid haisu ninna saanud vaid vähesed, sest reaalselt ei näinud põhjust selle kohta väga pasundama hakata. Kes siis kust iganes kaudu selle kohta kuulnud/näinud olid, sain alati maha rahustatud, asi ei olnud ju tõsine, olin endiselt ei-keegi selles vallas. Aga sihukese väljanägemisega tekkisid ikka küsimused, iseasi kas läbi nalja või mitte, siis mõni kommentaar võis siit-sealt ikka tulla. Avaldasin siis 'saladuse' veel kahele inimesele, et mis on juhtunud ja kuhu suunas asi võib triivida, tagasihoidlikult. Üleüldine arusaam modelliks olemisest, mis minuni jõudnud on, on säärane, et niipea kui staatus käes, siis kantakse kõik kandikul ette ja glamuurne elu üleajava pangakontoga, reisimiste ja metsiku vastassoo pealetungiga hakkab peale. Jama jutt, seda pole siiani juhtunud (kui ma seda kirjutan), seda saavad väga vähesed tunda. Nagu igas valdkonnas jõuab täitsa ladvikusse vaid imepisike fraktsioon. Siit ka kaks paralleeli, mis tihtipeale joonistan, et parem pilt maalida. Esiteks siis see, et teadupoolest ju jalgpallurid omavad villasi ning sõidavad ringi kallite Itaalia autodega, kas mõni Eesti jalgpallur sõidab Ferrariga? - No, minu teada mitte, aga jalgpallureid meil ju on küll. Teiseks siis see, et kui mõne brändiga kokku puutud oleks kohe garderoob neid kalleid hilpusi täis. Nii naljalt sellised asjad ei käi. See on nagu väikese lapse mõtlemine, et küll poemüüjaks olemine on ikka hea töö, sa vahi vaid kui palju raha ta iga päev saab.
Sellest päevast jäi väike plekk ka sotsmeediasse minu poolt. Nimelt üks pilt millel naeratan, sest kõik pildid olid üldiselt tõsise näoga, valisin oma profiili pildiks. Ebaõnnestunud pilt ehk ta oli, kui arvestada seda mis sooviti saada, aga mulle jällegi väga see meeldis. Miks ma naeratasin nii tõsise töö keskel? Suund kuhu ma oma pea ja pilgu olin pööranud tabas üht poissi, kes reisikohvrit enda järel vedas ja sellega koperdas, mis kulmineerus sellega, et tekistas irve mu näole. All good comes with a cause, aga sedapuhku ei olnud mina kannataja rollis, pigem tulemusena noppisin sellest kõigest parima mis pakkuda oli.

Hämming

Alustuseks olin maksimaalselt skeptiline, kõige suhtes, sest kui miski on liiga hea, et olla tõsi - siis see seda ei ole. Ning ronides tundmatutesse kõrgustesse, teadmata mis kukkumisel ees ootab, on jällegi risk väheke suurevõitu. Sellegi poolest esimene üpriski suur üllatus oli, et ma võin ka pildil tegelikult hea välja näha. Jah, ei saa väita, et photoshopki mingit osa siin ei mängi, aga ma räägin vähe üldisemas võtmes hetkel. Kindlasti on kõigil juhtunud seda, et mingi ürituse, kas või klassiläbu, pildid ilmuvad internetis mingisse fotoalbumi ja nii paljudel piltidel kui end vähegi leida suudad, siis alati nägu selline peas, et vaevu tunned end ära. Teised küll näevad igal pildil ilusad ju välja, kuradi needus!! Ning järgmine voor on see, kui teed 20 selfiet (okei, tol hetkel mul veel sellist telefoni ei olnud, et ees ka oleks kaamera), aga ükski pole just see õige ja õnnestunu, ning teed 20 veel. Siiski siin kohal oli Lev nüüd küll väga head tööd teinud, taaskord peaks vist mainima, sest ma tõesti ei teadnud, et Taavi motherfucking Mänd võib pildil kena olla. O wait, mind ju scoutiti välja, küllap siis mingi kuradi ajend sel hetkel ikkagi oli minu suhtes, lausa selline huvi, et kui ma pooleldi põgenesin kassasse tagasi, siis ikkagi veel järgi tulla. Päris aus olla, siis on see hea boost enesekindlusele, olgem nüüd ausad, kes poleks mulle kunagi mitte öelnud, et "Taavi, sa peaks (rohkem) sööma." ... Aitäh noh, üritate mind siin veel valele teele ajada.

Kuna jutt juba kaalule läks, siis kaalusin selle loo kirjutamist ka. Seda juba mitmeid kordi saanud siin-seal rääkida, nii eesti kui inglise keeles, aga ei tee paha ka hetkel lisada. Konteksti leiaks sellele alati, aga saab koorma seljast. Kaalust juttu ja see, et nagu alati aus alakaal olnud, mitte mingi anorexia bull-shit aga lihtsalt, ma ei ole mingi John Rambo. Ja ka põhikoolis oli see ju nii nii suur probleem, kõigil hakkas paha vaadata, kes minestas kes oksenas, jumal auta, kui lapik üks inimene saab küll olla. Kahjuks iga õppeaasta algul pidin seda ka kooli õe (tädi kes süsti teeb) käest samuti kuulma. Küll olid mul juuksed pikad (mis see sinu asi on, mutt?!), ja siis ei toideta mind ju ka, sest näen selline ebainimlik välja, ei no kas tõesti vaja torkida välimuse kallal nii palju, vererõhk oli ju normis, a poxui see eksju. Uurimine jätkus, ning küsitleti kaht a´la 7'da klassi õpilast, üks see valet elu elav (mina), ja teine siis täiesti normaalne ja tubli laps. Esimesena võeti mind liistule, "Kas sa hommikuti sööd?" - "Jah, harjumuspäraselt, muidu on raske päeva alustada", "Mis sa lõunaks sööd?" - "Koolilõuna, teinekord ostan puhvetist/poest lisa, peale kooli kodus ka veel midagi.", "Õhtuti sööd?" - "Kas sa tõesti arvad, et mu ema ei toida mind? Muidugi." ... Seega lapsed, palun ärge kunagi sellist ebanormaalselt söögiharjumust omale tekitage... Paraleeliks tooks normaalse (nurse approven) eluviisi. "Kas sa hommikuti sööd?" - "Ei, pole aega, pole isu". "Lõunat sööd siis koolis?" - "Ei, siin on sitt toit". "Aga õhtul?" - "Ei tea.". Rohkem siin kohal ei kommenteeriks.

Keeran korra tagasi positiivsemale leheküljele, sest tegelt ei läinud kaua aega mööda kuniks hype nähtud piltidest viis juba järgmise test-shootini. Sedapuhku oli seltskond peaaegu sama, aga kuna olime ühes korteris, siis lisandus üks kohalik kass. Meiki, geeli, lakki, nii siia kui sinna, ja kaltsud selga. Hea küll, kaltsud oleks patt öelda, sest tegelt olid taaskord vägagi tavapärased riided, vist, vat mälu on lünklik. Meeles vaid, et üks suur kampsun oli, mis vastu vööd kinnitati kas suure salli või väikese kardinaga (wtf!?). Jällegi kui mälu ei peta ning meeles korrektsed faktid, siis pildid olid kõik must-valged; polnud see mingi murekoht, sest sinist taevast mu peakohal see sama halliks ei ajanud, oskasin nüüd juba huviga midagi head oodata.

1. lõikus, 1. pilt

Ma ilmselt väga palju ei eksi, loogiline tundub, et lõigati juuksed ära ikka enne kui esimest korda kaamera ette sattusin. Jah, nii vist läkski, kusagil sai see leping ka allkirjastatud, ilmselt lugesin kodus läbi, korra või kaks ja nagu ikka neil vaja, siis paarkümmend lehekülge signeerida. Polegi oluline, sest öeldi, et see kehtib vaid 5 aastat (tagane mil tahad, yea-rite). "Paber plekki ei karda," nagu ütles kunagi üks mees, kes sai mu peale pahaseks, mõistan teda, aga ta põhjus polnud kuigi põhjendatud. Mida ma kartsin oli see juuksuritool, nimelt Viru motherfucking Keskuses, BeautyBays. Äkki tooli karta oleks vale, isegi hambaarsti tool on 17 aastaga sõbraks saanud, kuid pigem valdas hirm tulemuse ees. Nimelt Lev oli vahepeal välja mõelnud, et milline mu välimus (alustades juustega) ja stiil olema peaks. Ja see mis ta välja mõtles ning juuksur-stilistile edasi ütles, et too teeks oli vapustav, polnud kunagi nii kuradi rahul olnud juuksuriga. A no shit, ma pole kunagi nii top notch juuksuri juures käinud ka. Vahejoon tõmmata alla, siis lõikusosa on läbi, Taavi on rahul, Lev oli vast ka, ise ta selle käki kokku ju keeras. Muidu olles selline klassikaline kartulikoor, suvel jõgeva hele, talvel selline pesemata kartuli karva, siis nüüd olin nii tume pruun, et võiks lausa mustaks kutsuda. Soeng ise nagu täitsa tore ka eksju, peal rohkem, külgedel vähem karva, päris Mackelmore ei olnud, kiilast pinda küljelt leida ei olnud füüsiliselt siiski võimalik.
Hakkas peale teine vaatus, pildistamine. Tagasi stuudios, seal kus mulle räägiti kui tehtud staar ma juba olen, kohal oli ka neiu Prismast, kes valis mulle hilpe selga, kulinaid külge ja tegi meikigi. No, varasemad kogemused meigiga olid mul kesised, pigem nagu naljapärast, aga mis teha, nüüd siis sain lähemalt tuttavaks. Piltide tegemise eest kandis Lev ilusti hoolt, ei teadnud ma ju mis tegema nüüd peab, kas ma pean poseerima ja peapeal seisma või mis nad tahavad must? Ega väga palju muud ei tahetudki peale selle, et teeksin 'fearce' nägu, rohkem ja rohkem, "Taavi, more fearce" oli väga läbiv fraas. Nüüd tagant järele mõelda, siis see tuli väga kasuks, ei pea koguaeg mingi kurja näoga olema, aga üleüldiselt, et näo motoorika tööle ja elavamaks saada kulus alguses treening ära küll. Aitab sellest osast mis tegelt igavam kui oleks arvata osanud, eksju, või see, et ootusi ületavalt vähe pidin ise tegema (oma peaga, käske anti ikka). Järgmine ekstreemsus leidis aset nende 'ehetega', pole kunagi ühtegi lisa-auku kehasse teinud (kuigi eks mõttes olnud ikka, oh jah), siis neid näidis rõngaid pandi ikka igale poole. Jah! - piirduti vaid peaga, rõvedusteni ei jõudnud. Riided olid esimese korra kohta üllatavalt tavalised, no mitte miskit mida küll minu igavast riidekapist leiaks, aga need "look up, it's called fashion" asjad on tegelt ka aint lavadel. Käisime maja ümber ringi, tegime sees mõned klõpsud ja kogu lugu. Tegemist ei olnudki mingi fotoshuutiga, seda protsessi kutsuti test-shuutiks, 7~11 pildikest, mis siis peaks portoofiosse minema (juhul kui mõni üksik sobib). Vot, just nimelt, see asi ka, et ma olen küll tehtud staar juba sünnist saadik, leiti mind alles mõne nädala eest Prismast, kuid tugev portofoolio peab olema, vat siis ei koputa keegi muu uksele, kui fame and fortune isiklikult.

Mind on otsitud.

Pühapäev oli käes, seda ma tean, sest kõik sai alguse reedel, ning pühapäevaks siis sai lepitud kokku, et tulen jutule kuna päris aus olla, siis ei võta see tükki küljest. Holy shit! Nende stuudio on ka ju lähedal, kohene suursugune pluss, elasin siis veel Tallinna Bussijaama lähedal, nende asukoht Fahle maja taga (no, seal Sossi mäe otsas, noh). Oleks kuskile Lasna või Õika kaugustesse kutsutud, siis äkki oleks ikka minemata jätnud. Tund tunni järel hakkas kell üha lähemale jõudma hetkele, mil peaks sammud seadma kodunt välja... Mis aga meenub veel, siis too päev käis Ivan ka külas ja tõi HDD, ning teiselgi (mitte Ivan'il) oli samuti tähtis päev, peas sinine parukas ja isegi kleiti aitasin seks puhuks kohendada... Aga arhiivides tuhnimine ajaks loo mõttetult pikaks.
Nüüd siis olin juba peaaegu kohal, aga ikka ei teadnud mis saama hakkab, miks ma seal olen, kes kurat need inimesed on. Taavi, sa saad ju poole aasta pärast oma baka kätte, insener peaksid olema, või nii tahaks vähemalt arvata. Samas, kogu see ülikooli värkki tuli ju juhuslikult, ei sa varem olnud sest pasast huvitatud, vähemalt enesele mitte teadlikult.
Ja kui olin täitsa kohal, omateada, siis kõne peale sain teada ka mis uksest vaja siseneda, selge pilt, senimaani polnud midagi rasket. Okei, trepp, trepp, trepp, uks, stuudio ja mingi tüüp veel lisaks scoutile, ütleme tema kohta 'Lev', lühike ja neutraalne nimi. Aga seal ainult eesti keelega enam hakkama ei saanud, kas see on nüüd hea või halb märk, kuid ka inglise keelt ma mõistan rääkida, seega jutt võis alata. Ja vihje pealkirjas sai üsna ruttu jututeemaks, sest üsna pea tehti selgeks, et kogu maailm on mind otsinud, kus ma küll end peitnud olen!?! No mis mõttes no, pole kunagi mõelnudki sellele, mida te inimesed ajate, kuhu te sellega jõuda küll tahate. Polnud veel oma mõtteist selgeks saanud kui juba lisati, et varsti London, Milaano, ma sobiks ideaalselt Pariisi ja teekond Aasiasse ning New Yorki on täitsa avatud mulle, sa mõtle vaid. "Ahah, nojahnoh, võinii." Kohe päris ausalt, segaduses olin, mul vist veel aega vaja. Kuid kellel siis aega on, kui jutu lõpuks antakse leping koduseks lugemiseks kaasa.
Endiselt polnud ju midagi kaotada, raha nad ei tahtnud, minule pidi üsna kõik ikkagi tasuta tulema, mis on tegelikult vägagi positiivne. Ja kui peaks kohe raha neile laduma hakkama, siis oleks ka kindel NoNo. Välja nägin nagu ma ikka, hiljuti kui naljapärast said juuksed tumetumepruuniks värvitud, siis esimese ringiga pidime nädala (vist) pärast käima juuksuris, saan korraliku värvi ja lõikuse.
Nii palju kui küsimustele sain vastuseid, tekkis topelt, kui mitte enam, küsimusi asemele. Üheks päevaks vast aitas küll, leping näpus läksin lõpuks kodu poole tagasi, pole vist elus mulle nii uhkeid asju lubatud, ja kõik sellepärast et olen mingi õiges pikkuses skinny-mo-fuka. 

Kuidas kõik see siis alguse sai.

Reede oli, selles olen ma kindel, täpset kuupäeva ei mäleta, kuid juunis see aset leidis, jaanipäevgi oli veel pidamata. Aega veetsin Pärnu mnt'l, kontoris, teine pool oli vist alles ärkamas, sest teemaks tuli poe külastamine alles pealelõunal. Kuna see pidi varem või hiljem juhtuma, siis saigi kokku lepitud, et Kristiine keskuses saame kokku ning tuiame ringi, ehk leiame isegi selle mida vaja. Sinna minek oli taaskord juba veel rohkem juhuslik, sest TLÜs millegi pärast peetakse eksame ka laupäeviti. Iga sekund ja samm taaskord lisab kordaja tõenäosusele, sest kui saatust mitte uskuda, siis tegudel on tagajärg. Kes kurat ikka teab kaua kaubanduskeskuses aega võib minna, aga tiiru lõpuks oli vaja ka see toidupoe ots ka ära teha, sest käed polnud veel piisavalt täis. Eks seal ühtteist sai kärru või korvi loobitud ja seegi ring jõudis otsaga kassalindini, kuhu produktid sai peale laotud. Fuck, 'Taavi siis', peaaegu läks meelest juba ära, deoderanti oli ju ka vaja.
Nii ma ta sinna lindiäärde siis jätsingi, tõbras, aga teadsin mis suunas joosta vaja, et õigeaegselt veel tagasi jõuaksin. Silma riivas ka mingi suur punaste juuste kogum, aga mu silme ees oli teine eesmärk, leida mis vaja ning naasta ASAP. Riiul, vahe, riiul, vahe, riiul, kohal, aww yisss, mille järgi tulin on olemas, aga ümberpööret ei saanud lõpuni viia, sest poolel teel vaatas jälle see punaste juustega neiu mulle otsa, aga nüüd ta seisis mu nina ees. Esmalt tegi ta kindlaks, kas ma üldsegi eesti keelt valdan, no seda ma üsna okeisti peaks oskama küll. Edasi juba pommitati sellega, millele ei olnud kunagi mõelnud, sest seda lihtsalt ei olnud mult varem küsitud. A´la "oled sa varem modellindusega tegelenud, oled sa sellele mõelnud, sooviksid proovida, aga kui pikk sa oled ...?". Selge, see punane puhmas tahab minuga veel rääkida, ma ju ütlesin et ma räägin eesti keelt, mida ta veel tahab minust, goosh, mul on vaja ju kassasse ruttu jõuda. Mis iganes võis veel mu peast tol segaselt hetkel läbi käia, oli selge üks, et mu missioon on asetada purgike oma käest lindile. Mind saatis edu, käes ei olnud veel maksmise aeg, seega jõudsin õigeks ajaks tagasi. Oh shit, ma ei olnudki üksinda naasenud, ikka see punane juuksekogum täitis poole mu vaateväljast. Ta seletas korra veel seda juttu, seekord siis kuulas kaks kõrvapaari teda, aga mõtelsin, saades aktsepteeriva noogutuse paremalt, et ei ole mul midagi kaotada ning nõnda kontaktid said vahetatud. Scout tahtis kohe minuga jutule saada, et rääkida sellest kõigest lähemalt, kuid ma olin tõesti segaduses tollel hetkel ja soovisin päeva-kaht veel järelemõtlemiseks. Küsimusele, et "kui ma homme helistan, siis mis su vastus võib olla?" peale teadsin öelda "seda tean ma homme öelda, muidu ütleks ma sulle seda kohe."
Neid mõnda minutit tervest päevast oli üsna raske läbi protsessida, sest tõesti haiglane tundub, et 22 aastat pole vihjetki, ning nüüd olen ma milleksi sobiv kandidaat. Kas ma peaks võõrastele numbritele paar päeva ehk mitte vastama või vaataks ikka üle, et kes, mis ja kus ...?

Eelsõna

Tegemist on seikluslugudega Eestist ja mujalt. Ükski esinev sisuelement ei ole väljamõeldis, küll aga esineb nimesi mida on muudetud, lühendatud või sootuks lisamata jäetud.
Blogi pealkirjastki aru saada, siis tegemist on progresseeruva looga, mis sai alguse 2014 suvel ja 'kulminatsioon' leidis aset jaanuaris 2015. Õnneks või kahjuks sellega lugu ei piirdu ja kui pean vajalikuks midagi lisada, siis seda ka teen (proovin nii kronoloogiliselt järjestada kui vähegi võimalik).
Tegemist ei ole üleüldiselt reisi- või moeblogiga, pigem on juttu ühe inimese modelliks saamise/olemise protsessist, mis sisaldab väheke ka eelpool mainitud detaile.

Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, aga proovin teha kõik omalt poolt et sõnad ja pildid oleks siiski tasakaalus.

Eeldusel, et keegi üldsegi seda kunagi lugema satub, siis tea, et kõige loogilisem on alustada algusest ja küll siis õigepea ka kõik muu hakkab mingit seost looma.