Leke

Elu kulges edasi, oli suvi ning Lev koos punapeaga olid Milaanosse läinud kuukeseks. Ise käisime Londonis ära, seik mis võttis halva maigu, aga see on teemaväline ja rohkem siin ei peatuks. Teemasse minev järgmine peatus leidis aset juuli teises pooles, mil uuesti oli mind vaja liistule võtta. Meeles on ilus suvine õhtu, palavust rohkem kui soovinud oleks. Ettevalmistus tööd leidsid aset seal samas korteris, kus taaskord mulle geelikiirver pähe tehti ja läksime välitingimustesse pilte tegema. Küll suvel on ikka kaua valge, peale trippimist Kalevi (bussipeatuse) kanti sai umbes-täpselt alles kahekakst õhtul alustatud. Õnneks või kahjuks, võttes arvesse mu häbelikkust, väga suurt kaadrivoolavust seal kohal ei olnud, et kellelegi väga silma oleks jäänud. Tegelt läks kõik hästi ja saidki asjad tehtud, aga pead ei saanud pesta, ometi ju mitte. Pidin veel venna pool läbi käima, ja kuna koorik oli peas, siis pärist kapist veel välja ei tulnud aga jätsin pigem ukse praokile.
Teades seda, et inimestel on suursugune teadmistepagas, siis ei tasu kõike kohe väga suure kella külge panna. Senimaani olid haisu ninna saanud vaid vähesed, sest reaalselt ei näinud põhjust selle kohta väga pasundama hakata. Kes siis kust iganes kaudu selle kohta kuulnud/näinud olid, sain alati maha rahustatud, asi ei olnud ju tõsine, olin endiselt ei-keegi selles vallas. Aga sihukese väljanägemisega tekkisid ikka küsimused, iseasi kas läbi nalja või mitte, siis mõni kommentaar võis siit-sealt ikka tulla. Avaldasin siis 'saladuse' veel kahele inimesele, et mis on juhtunud ja kuhu suunas asi võib triivida, tagasihoidlikult. Üleüldine arusaam modelliks olemisest, mis minuni jõudnud on, on säärane, et niipea kui staatus käes, siis kantakse kõik kandikul ette ja glamuurne elu üleajava pangakontoga, reisimiste ja metsiku vastassoo pealetungiga hakkab peale. Jama jutt, seda pole siiani juhtunud (kui ma seda kirjutan), seda saavad väga vähesed tunda. Nagu igas valdkonnas jõuab täitsa ladvikusse vaid imepisike fraktsioon. Siit ka kaks paralleeli, mis tihtipeale joonistan, et parem pilt maalida. Esiteks siis see, et teadupoolest ju jalgpallurid omavad villasi ning sõidavad ringi kallite Itaalia autodega, kas mõni Eesti jalgpallur sõidab Ferrariga? - No, minu teada mitte, aga jalgpallureid meil ju on küll. Teiseks siis see, et kui mõne brändiga kokku puutud oleks kohe garderoob neid kalleid hilpusi täis. Nii naljalt sellised asjad ei käi. See on nagu väikese lapse mõtlemine, et küll poemüüjaks olemine on ikka hea töö, sa vahi vaid kui palju raha ta iga päev saab.
Sellest päevast jäi väike plekk ka sotsmeediasse minu poolt. Nimelt üks pilt millel naeratan, sest kõik pildid olid üldiselt tõsise näoga, valisin oma profiili pildiks. Ebaõnnestunud pilt ehk ta oli, kui arvestada seda mis sooviti saada, aga mulle jällegi väga see meeldis. Miks ma naeratasin nii tõsise töö keskel? Suund kuhu ma oma pea ja pilgu olin pööranud tabas üht poissi, kes reisikohvrit enda järel vedas ja sellega koperdas, mis kulmineerus sellega, et tekistas irve mu näole. All good comes with a cause, aga sedapuhku ei olnud mina kannataja rollis, pigem tulemusena noppisin sellest kõigest parima mis pakkuda oli.