Pime veealune tunnel sai otsa, õues paistis pime Prantsusmaa. Sirvisin juhiseid öömaja kohta, sest lend oli vara hommikul, äkki minig 6'st pidin ärkama? Võimalik, et ka 5'st, kuid see muutub alles oluliseks siis kui alarm hakkab tööle. Maandusin juba teada-tuntud rongijaamas ja siis kaartraamatuga leidsin ka koha, mis tundus olevat üsna kaugel, polnud sinna rajooni veel varem sattunud. Õnneks metroo viib igale poole, paar ümberistumist ainult vaja teha. Täitsa lõpp, poolel teel sõitsime metrooga maapeal ja üle vee, fucking ill, sest vee ääres nägin isegi ilusti pimedas helendava Eiffeli torni ära. Jep, olin kolme eelneva Pariisis veedetud päevaga vaid majade vahelt näinud torni tippu. "Oh! Minu peatus, viimaks!" Ja siin ma olin, pimedad, inimtühjad tänavad, mägised nagu Põlva linn, õnneks päris äärelinna geto veel ei olnud. Viimaks leidsin ka tänava üles, aga no lihtsalt selle numbriga maja ei leidnud, mis fucking mõttes noh?! Helistasin siis sellele numbrile mis muu infoga kaasa tuli, jutu peale sain aru, et heal lapsel ei ole mitu nime, vaid heal nimel on mitu tänavat. Nii see oligi, päriselt oleks pidanud minema rongijaamast 10 minutit jalutades, mitte sõitma 40 metrooga. Veendusin oma kainsuses ja mõistuse kohalolus, ning agentuurist antud tark atlas tõepoolest ei omanud õige tänavat eneses. Nagu mul valikut oleks olnud, lohistasin end ja kohvrit veel tunni jagu, sel korral isegi õiges suunas.
Öömaja oli orgunnitud ühe noorpaarikese juurde, kes üllatus-üllatus, üsna tihti majutavad minusuguseid modellihakatisi. Kui ma nüüd midagi ära ei unusta, siis meespool oli Belgiast, elanud USAs, nüüd lisaks ka Prantsusmaal juba mõnda aega, räägib mitut mitut keelt, naine tal aga on venelanna, kuskilt kaugel Kamtšatkast ning on teinud Pariisis omale 4 magistri kraadi. "Mis asi ma veel olen siin maailmas?!" Tundsin end ühtäkki jube väiksena, imepisitillukesena. Aga väga toredad ja sõbralikud inimesed olid, lubasid mul ju isegi oma diivanil magada. Ja ega nad palju pasundanud enese kohta, rohkem uurisid mis mees ma olen. Liiga pikaks jutt ei läinud, sest neil oli plaan veel õhtul minna sõbra juurde, viisakalt kutsuti mindki kaasa. Kuna oli juba õhtu käes, kell sinna 11 kanti ilmselt, äratus 5~6, siis otse loomulikult oli mul vaja kaasa minna. Seal riigis võib alksi ka öösel osta, siis mõned õlpsid näpus läksime kolmekesi mingisse korterisse. Uksel ehmatas mind juba esineme inimene ära, lühike must tüdruk, ma keeldusin põsemusitamisest, mitte nagu eelmised kaks, õnneks mõisteti, et minu jaoks on see pisut imelik ja ma veel seedin seda kultuuriruumi. Johhaidii, kui pisike see korter oli, suts enam kui 20 ruutmeetrit ehk, aga sellest keegi ei lasknud end häirida, vähemalt 8 inimest mahtus ilusti ära. Korteri peremeheks oli must mees Frank, lühikeste rastadega chill tüüp, ilmselgelt high-as-fuck, temal oli aga blond, peenike rootslannast tüdruksõber, rippus tal täitsa kaelas. Selline, super multi-kulti oli seltskond, pooled üht, teised teist värvi. Lahe, aga mind häiris see, et Frank'i kunsti õppiv naine oli ühe teose teinud sellise, et lõuendile oli joonistatud taim ja peale kleebitud puuvilla tükke. Ma vist polnud selles ruumis kõige suurem rassist, aga ilmselt sain ma ainsana sellest cotton-picker'i vihjest aru, good one, hehe.
Kui elutuba-magamistuba-esik oli väike, siis köögiruum oli veel pisem, aga imekombel mahtusime sinna vähemalt viiekesi ära. Suurlinna värk ikka väga imelik, nii palju inimesi mahub igale ruutmeetrile ära. Seal siis karjuti prantsuse keeles, sest terrorism oli veel kuum teema, mõni tõmbas end pilve, ma tühjendasin pooleldi kraanikausis istudes oma õlle-purki. Hullu polnud, kõik olid sõbralikud ja mõni isegi rääkis minuga, muidu oli veits igav, sest iga inglise keeles alanud jutt lõpetati ikka prantsuse keeles, gaaaaahhh!! Küllap vist ühel hetkel oli kõigil tuju juba nii vallatu, et oli aeg minna edasi kluppi. "No maidea no, ma väga vist ei ole huvitatud, üldiselt sellist klubimuusikat ei kuula ka." Aga tehti selgeks, et see on hip-hop üritus ja bla-bla-bla ning on lähedal ja Frank on nii kõva vend, et sebib meid kõiki tasuta sisse. Fine, whateva, mul ju kõigest nelja tunni pärast vaja ärgata, seekord vähemalt on otselend Tallinna, kohe kindlasti saan lennukiski magada. Tõde on see, et ma ei pidanudki pettuma, sest piletit ei pidanud ostma ja see koht oli ülimalt vinge. Mitte, et oleks seal olnud mingi illegaalne pidu või säärast, aga koha imidž oli täpselt nagu filmist mingi underground party, lava, DJ, osad voolivad nurgas, tantsuplatsil hunnik rahvast, ilmselt oleks käsi tõstnud ja hüpanud, siis oleksid kivist võlvid ruttu vastu tulnud. Ainus jama oli see, et aega nappis, vaid tunnikese sain aega seal surnuks lüüa, aga kogu asi söövitas mällu väga hea mälestuse. Õnneks lahkusime kolmekesi, sest ma muidu poleks öömajale saanudki, kuna muu seltskond jäi veel kauemaks, siis vältisin taas põsemusisi (seekord siis hüvastijätu omi), aga Frank viskas käppa ja lausus "you're alright", ma lausa sulasin.
Uni polnud jõudnud alatagi, kui juba otsa sai, toidu ja joogita asusin teele, teatavasti mulle hommikusöögita hommikud hästi ei mõju. Et asi oleks ohutu, siis otsustasin teha väikse jalutuse asemel kindlapeale mineku ning minna metrooga paar peatust. Algul tundus, et metroo on kinni, mingi jama on, see oli halb enne. Jamasin selle piletiga seal värava ees, hakates juba pahuraks muutuma vajutasin ka seda 'hädatelefoni' nuppu. Otseloomulikult pika kutsumise peale sain ainult prantsuse keelt kuulda, nice. Kuna ühtegi teist hinge ka samal ajal ei liikunud oli paanikahoog juba vägaväga lähedal, kuniks Taavi proovis kõrval väravat, see töötas laitmatult, hea töö, Taavi, hea töö. Hommikusöögitus juba töötas, hakkas see päev samamoodi alla minema, nagu ma jooksin peale väravaid rongipoole, kuulsin et miski tuleb, fuck-raisk, see liigub valele poole, eks siis ootan veel. Rahulikult sisse hingates lugesin sekundid, minutid ja tunnid üle, mis veel lennuni aega oli, õnneks piisav varu. Nii, minu tõld saabus ja sõitsin edasi suurde rongijaama, kus lennujaama ronge leidus. Ei, no minge sinna samusesse, olin täitsa valesti jälle jooksnud, jube segane, eriti kui esimest korda elus seal üritad seal lennujaama rongi leida, I need my fucking breakfast, napilt rongist maha jäädes sain uuesti sekundid ja sajandikud üle lugeda. Üks rongides on üsna ekspress tüüpi, peatub paar korda ja sõidab ~20 minutit, teine aga pea pool tundi, sest tal vaja ju iga kuradima illegaali hüti juures peatuda. Kohe kindlasti sain mina selle teise variandi, sest kui ma hommikul kohvi ja võikut ei saa, siis milleks mulle parem rong. Umbes-täpselt pool tundi sain rongis siis higistada ja vaadata kuidas härra mu vastasistmel Koraani luges (mitte, et teisi raamatuid araabia keeles ei oleks, eksju). Viimaks! Lennujaam, eskalaator, pikk koridor, pagasi kaalumine ja turvavärav, no mida iganes eksju, selline tormamine ja närvidemäng, nüüd pean veerand tundi ootama, et lennukile saaks. Aitäh, ja head aega, Prantsusmaa, äkki varsti näeme jälle.
No comments:
Post a Comment