PARIISI!!

Kas tõesti oligi see päev käes, et järgmisel hommikul juba lennule. Vähe sellest, et ma polnud kunagi Pariisis varem käinud, rääkimata Prantsusmaastki, siis nüüd mul asja, ja mitte niisama, vaid ikka väga hea põhjusega minek. Hunnik juhiseid oli meilitsi ka saadetud, et kindlasti lennujaamast ikka agentuuri kohale ka jõuaks. Ei tea kas see oli pigem pluss või miinus, aga mul oli ka reisil kaaslane kaasas, ehtne Narva kodanik, ei sõnagi eesti keelt, aga natuke oli ikka Eesti meelt. Aga esimese asjana teele asudes ei jõudnudki lennuga Pariisi, vaid Riiga, kus peale ülivarast lendu tuli veel oodata, et edasi saaks liikuda. Siin kohal mainiks ära veel ka seda, et möödunud öö olin unetsükli vahele jätnud. Nii esimesel kui teisel lennul, lõpp suunaga baguette-maa, veendusin, et lennukis minusugune magada ei saa, unelemise kõrvale, hakates pärale saabuma, oli tunne, et elevant istus kaelapeale ning keegi tulistas kõrva peast ära, ränk. But hey, I made it! Pariis, mis Pariis, jõudsin Prismast täitsa kohale, ainult mõni vahe peatus oli, näiteks Riias. Saigi lugu räägitud, aitäh lugemast!

Kedagi peaks veel huvitama, mis edasi saab, siis võib vabalt lugemist jätkata. Fakt, et mul hetkel on millestki kirjutada on ilmselgelt tulenev sellest, et saigi ilusti jõutud agentuuri kohale. Samas, ei saa ka välistada, et oleks kõik 'rappa' läinud, siis poleks huvitavat seika sellestki välja tulnud... Kuid sel hoovil kus see agentuuri kontor asus, asub ka nende 'lasteosakond' kuhu me Narvalasega (N) sisse astusime, väites et me oleme värsked näod neil. Tädi siis ikka suunas meid edasi, sest me olime +15a liiga vanad, et sealt tööd leida, ah dang. Just nimelt, järgmine uks oli see meile mõeldu, ja sisenedes oli juba näha peenikesi ning pikki poisse, raamatud käes ja kõigil tundus kole kiire olevat. Nurga taga asus suur laud, mille taga olid tähtsad inimesed, very very busy, aga millegi pärast tekkis kohutav hype hetkest mil meid märgati. Kõik teadsid nimesi ja nägusi ning olid nii rõõmsad ja õnnelikud, et me kohale olime jõudnud. "Mmkhaay, guess it's their job." Jeps, nende tööks ongi modellidega tegelemine, neile juhiste andmine, abistamine, ajakavade koostamine, klientidega suhtlemine, miljon asja veel, kutsutakse neid siis bookeriteks. Ei noh, kui nii omas töös sees oled, siis pole ime, et agentuuri alla kuuluvad +100 nägu ja nime meeles on, mõnel lihstalt hea mälu selle peale, teisel nagu see seoses palga saamisega.

Soovitati siis omad kohvrid nurka visata, allkirjastada lepingud, võeti meie mõõdud veel lisaks, anti meie 'raamatud' kätte, komposiit(?)kaardid raamatu vahele ning tegelt me pidanuks juba hommikust saati Pariisi peal ringi jooksma. Kell sai äkki 1~2 päeval, kui me saime tegema hakata seda, miks meid sinna üldsegi aeti. Selgituseks ka, et raamat on nagu portfoolio, kuhu vahele agentuur siis nende arvates parimad pildid paneb ja sa saad seda 'kliendile', ehk sellele kes castingut korraldab näidata. Komposiitkaardid on a´la visiitkaardid, mõõtmetelt küll suurem, ühel pool näiteks su nägu, teisel pool äkki mingi täies pikkuses pilt, lisaks su mõõdud, nimi, jms tähtis info, et kliendile see jätta endast mälestuseks. Eestis olemisest on meeles, et Lev, vana tõbras, hirmutas mind, et kui ma neid komposiitkaarte igale poole kliendil ei suru (suhu, urru, uksevahele), siis ma ei jää kellelegi meelde ja võin kohe koju tagasi minna. Aga oligi käes see aeg, mil minna üle kaema, mis olukord siis tegelikult on. Booker prindib tavaliselt sulle päevaks kava ette, 5~12 klienti, teinekord poole päeva pealt tuleb sõnumi/meiliga lisagi. Natuke raske, aga enamjaolt tühi album-raamat kätte, teises käes Pariisi kaart ning teele tundmatusse!

Vähesed kliendid jäävad alatiseks mällu, minu kõige kõige esimene casting ei olnudki mustal diivanil, vaid hoopiski KENZOle. Enne põhiruumi sisenemist võttis mingit kutt seina ääres paar pilti näost, ja edasi lõpubosside juurde. Seal kõik naeratasid ja uurisid, et kust kurat on Taavi-nimeline pärit, nagu me teame siis Eestist. "Whoa, cool, we love Tallinn, such great place, love the old town, Olde Hansa!". Ma olin meeldivalt üllatunud, ei tea kas need on plusspunktid minule? "Please, show us your walk now." Käes oligi tõehetk, süda peksis ja asusin siis sirgjooneliselt uurivate, hinge-puuritave pilkude ees sammuma. "Awesome, great, thanks! Hope to see you soon." Polnudki nii hull ju, tundsin et vägagi hästi läks, oh kui hea tunne see oli. Järgmised paar kohta käisin ka läbi, mis tolleks päevaks olid määratud, midagi erilist meelde nendega seoses ei jäänud ja lõpetasin taas agentuuris. Sain uueks päevaks kava juba kätte, lisaks juhised hostelisse minekuks ning isegi N oli mind juba ootamas, juhtumisi jagasime ka tuba majutusasutuses. Need kes kodumaalt ei lahku, ei tea mida tähendab pealinnas (Tallinn vs Pariis) viibides "sitt-nett". Las ma seletan, sitt-nett on see, kui hoones olev WiFi on aeglane ja pidevalt katkeb ning mobiilside levi on sama nõrk, sest ei jõua müüride vahelt tuppa. See oli üks tõsiselt pikk päev, mille lõpetasin kuskil hosteli katusealuses konkus, teretulemast.