Pühapäev oli käes, seda ma tean, sest kõik sai alguse reedel, ning pühapäevaks siis sai lepitud kokku, et tulen jutule kuna päris aus olla, siis ei võta see tükki küljest. Holy shit! Nende stuudio on ka ju lähedal, kohene suursugune pluss, elasin siis veel Tallinna Bussijaama lähedal, nende asukoht Fahle maja taga (no, seal Sossi mäe otsas, noh). Oleks kuskile Lasna või Õika kaugustesse kutsutud, siis äkki oleks ikka minemata jätnud. Tund tunni järel hakkas kell üha lähemale jõudma hetkele, mil peaks sammud seadma kodunt välja... Mis aga meenub veel, siis too päev käis Ivan ka külas ja tõi HDD, ning teiselgi (mitte Ivan'il) oli samuti tähtis päev, peas sinine parukas ja isegi kleiti aitasin seks puhuks kohendada... Aga arhiivides tuhnimine ajaks loo mõttetult pikaks.
Nüüd siis olin juba peaaegu kohal, aga ikka ei teadnud mis saama hakkab, miks ma seal olen, kes kurat need inimesed on. Taavi, sa saad ju poole aasta pärast oma baka kätte, insener peaksid olema, või nii tahaks vähemalt arvata. Samas, kogu see ülikooli värkki tuli ju juhuslikult, ei sa varem olnud sest pasast huvitatud, vähemalt enesele mitte teadlikult.
Ja kui olin täitsa kohal, omateada, siis kõne peale sain teada ka mis uksest vaja siseneda, selge pilt, senimaani polnud midagi rasket. Okei, trepp, trepp, trepp, uks, stuudio ja mingi tüüp veel lisaks scoutile, ütleme tema kohta 'Lev', lühike ja neutraalne nimi. Aga seal ainult eesti keelega enam hakkama ei saanud, kas see on nüüd hea või halb märk, kuid ka inglise keelt ma mõistan rääkida, seega jutt võis alata. Ja vihje pealkirjas sai üsna ruttu jututeemaks, sest üsna pea tehti selgeks, et kogu maailm on mind otsinud, kus ma küll end peitnud olen!?! No mis mõttes no, pole kunagi mõelnudki sellele, mida te inimesed ajate, kuhu te sellega jõuda küll tahate. Polnud veel oma mõtteist selgeks saanud kui juba lisati, et varsti London, Milaano, ma sobiks ideaalselt Pariisi ja teekond Aasiasse ning New Yorki on täitsa avatud mulle, sa mõtle vaid. "Ahah, nojahnoh, võinii." Kohe päris ausalt, segaduses olin, mul vist veel aega vaja. Kuid kellel siis aega on, kui jutu lõpuks antakse leping koduseks lugemiseks kaasa.
Endiselt polnud ju midagi kaotada, raha nad ei tahtnud, minule pidi üsna kõik ikkagi tasuta tulema, mis on tegelikult vägagi positiivne. Ja kui peaks kohe raha neile laduma hakkama, siis oleks ka kindel NoNo. Välja nägin nagu ma ikka, hiljuti kui naljapärast said juuksed tumetumepruuniks värvitud, siis esimese ringiga pidime nädala (vist) pärast käima juuksuris, saan korraliku värvi ja lõikuse.
Nii palju kui küsimustele sain vastuseid, tekkis topelt, kui mitte enam, küsimusi asemele. Üheks päevaks vast aitas küll, leping näpus läksin lõpuks kodu poole tagasi, pole vist elus mulle nii uhkeid asju lubatud, ja kõik sellepärast et olen mingi õiges pikkuses skinny-mo-fuka.
No comments:
Post a Comment