Meelierutav on ärgata hommikul, teadmisega 'today is going to be a good day'. Üsna pea peale äratust ja valmistumist oli aeg liikuda Tokio Paleesse (Palai de Tokyo), seal toimus päeva esimene show, minu jaoks ühtlasi ka esimene show Pariisis üleüldsegi, jah see hoone asub Prantsusmaal, mitte Jaapanis. Ei saaks väita, et ma väga palju asjast jagasin, kuid teadsin et koha peal peaks sööki ka leiduma, seega ei piduranud mu hoogu hommikul miski. Nii see oligi, laud lookas, rahvas siblis, Taavi sai turgutava hommiku kohvi asemel hea äratuse hoopiski sellega, et juukseid lakiti, tiriti, kuumutati, lakiti, tiriti, kohe päris ausalt võin väita, see teeb haiget. Iz OK, krimmi, soengute, söögi-joogi vahele tegime lavaproovi ära, sedapuhku oli tegemist raskema rajaga, mille teeb raskemaks see, et jalanõud pahatihti kipuvad olema number-kaks suuremad. Tavaliselt see call-time küll varajane ja tundub, et aega liiga palju, siis tekib ka see hetk mil aega jääb kole väheks ja jube kiire hakkab kõigil. "Get dressed and ready, we have 30 minutes!", asi hakkas tõsiseks minema, ilmselgelt kulub vähemalt kaks korda sama kaua hetkeni mil lavale meid lastakse. Ja tuligi see kõige tüütum osa, oodata järtsus enne show'd, sest kurat seda teab kas ajast peetakse kinni, pinge kasvab ja pulss kiireneb. Järjekorras minu ees seisev kutt kurdab selle üle, et ta aina tunneb, kui saali teises otsas, vähemalt kümne meetri kaugusel ust avatakse. Tegemist oli sügis-talvise kollektsiooniga, ma olin korralikult sisse pakitud, aga uurisin, et kuidas siis nii paha lugu tal on. Johhaidii, tule taevas appi, ta ju palja riistaga, ah!? Ei, tegelt ka, polnudki märagnud, et 40+ inimesest mingi 10'l oli ehk rõivastus sihuke, et meheau paistab, kel vähem kel rohkem, eriti kui kõndida otse kaamera suunas. Ma sain sellest alles veerand tundi enne lavale minekut teada, pani mõtlema kas oleks ise sellise naljaga nõus olnud, kui mulle see loosiõnn oleks naeratanud. Ei, ma olin üsna rahul, et kenasti sisse olin pakitud ja tegelt nüüd kui imestused olid imestatud, siis jõudiski kätte aeg, muusika hakkas mängima ning aeg oli lavale minna. Pime kurv, ja siis päris pikk tee otse otse otse, otse kaamerasse, ümberpöörd ja kurat kuskilt tuli ju nüüd vasakpööre teha, "vist siit", nüüd oli vaja väiksest trepist alla saada, pilk ju otse ette suunatud, hea et ninali ei käinud, sest tuli paar pööret teha ja uuesti üles trepist, õnneks leidsin ka õige ava tagasi backstagei, dat challenge. Rasik, ära tegin, korralik pingelang, lõppu väike 'paraadike' ning pop tha champagne, show ilusti läbitud. Sain asjad vahetatud, A$AP Rocky oma saatjaskonnaga luusimas märgatud, pea kraani all külma vee ja käteseebiga geelikiivrist puhas lendasin agentuuri. Läks raskesti, sain tuult, kurtsin peavalu üle agentuuris, ning sain mingi tableti, päris suur jurakas oli. Mul oli järgmisele showle minekuni veel mitu tundi aega, aga ilmselt kaks sellest aelesin kuskil agentuuri diivanil mingi valuvaigisti mõju all väike trip enne järgmist trippimist.
Tagasi samasse paleesse, aga sel korral oli teine uks sisenemiseks, nüüd olid show korraldajad japsid, nad vist ei saanud nii suurt lava võimaldada. Mitte et see nüüd oluline oleks, aga söögidki olid kesised. Oeh, kohe uus geelikiiver pähe, seekord nagu reaalselt kiiver, täitsa lõpp noh, algul värviti näod valgeks ka, aga õnneks see mõte hiljem dropiti. Tundub, et kogu nende eelarve lisaks koha rendile suunati lisaks veel tööjõu impordile, kogu seltskond oli jaapanlased. Kui muidu olid nad abiks ikka, siis riietumisel neist nagu väga palju abi minu arvates ei ole. Modellid on pigem ju pikemat kasvu, aga kui show ajal on kaks kostüümi (jah, ka minul) ja üks pooleteise meetrine abiline peab kahte tüüpi aitama, siis jääb ta pigem jalgu. Ja nii see oligi, pigistada maksimaalne minimaalsest välja, vist kõik said kaks looki lavale minekuks, aww yiss, mu teine kostüüm sisaldas veel kõrged platvorm saapaid. Mitte et ma kunagi midagi sellist kandnud oleksin, aga esmalt tundus küll kole väljakutse, lausa ületamatu, kuid päris aus olla, siis olid need lõpuks üsna mugavad isegi ja kui vaid oleks mahti või raha üle, ei teeks üks paar omalgi paha. Soundchecki ajal kõlasid mingid eriti valjud, ebameeldivad helid, tundus kui nad ei oleks päris kursis oma tehnikaga. Kui midagi klaasilõhkumise ja tahvlil küüntega tõmbamise laadset kõrvu jõuab, siis ometi peab see ju tegelik show muusikapala olema, käis läbi ihu ja hinge. Poisid ritta, kõrvad jooksevad sitta, üritus alaku. Üllatavalt vigadeta läks kogu see vaatemäng, taaskord keegi ei kukkunud ja riided said õigeaegselt vahetatud. Täpselt nii palju emotsiooni kui siia loo sisse on jäänud, oli ka minus järel, Pikim Päev Pariisis siiski ei olnud veel end lõpetanud. Lisaks ebameeldivusele mis WiFi sisse lülitamisel Eestist minuni jõudis, saatis ka kohalik agentuur teatise, et peale showd ma kindlasti veel ühte kohta läheks. FML...
Geeli kiiver oli nii massiivne, et mütsi ka pähe ei saanud panna, sel korral polnud kohta kus seda isegi külma kraanivee ja käteseebiga maha oleks saanud pesta. Kelluke oli 9 löömas, õues ammu juba pime pime, vaja nüüd kibekähku hostelist läbi minna, pea puhtaks saada ja sinna ilgelt tähtsasse kohta edasi tuisata. Fuck yea, vähemasti polnud see kuradi koht teabmis kaugel. Olin 10'ks sinna oodatud, aga väikese hilinemisega jõudsin viimaks hoone ette. Tore, uks lukus, ükski uksekell ei tööta, helistasin mitu numbrit läbi, raisk külm hakkas juba, aga läbi juhuse keegi oli just väljumas, pääsesin leveli võrra edasi, ma tõesti ei tea miks nii loll süsteem... Aga nüüd tuli veel päevane lõpuboss hävitada ja korralikult veel ootamiste ning undedega võidelda. Mis selgus, oli see, et mul nii mitu õnne olnud, et lausa veel üks fitting, järgmine hommik varavara algava show jaoks. Ootasin tunni, ootasin kaks, südaöö käes, inimesi hakkas üha vähemaks jääma, aga kohale tuli üks Charlie, no see oli tõesti kõige häirivam modell läbi ajaloo. Kui hostelikaaslane veel oli mingit pidi häiriv. aga seda vaid üksikute nüanssidega, siis too oli oma olemuselt ja kiirgas seda tervesse tuppa. Ilmselt see, et üks tüüp suutis korralikut närvi käia andis veel jõudu ärkvel püsimiseks. Ja kui kaks tundi oodatud, algas viimane tund, mis kulus ühtekokku riiete sobitamisele. Täitsa perses no, selle sama tegelasega olime koos liistul, kord ühele üks kostüüm, teisele teine, siis vahetati meie vahel, siis vahetati kõik välja, isegi sain kanda pintsakut mis oli maalist kokku õmmeldud. Paras tsirkus käis, oli näha kui kohutavalt olid kõik väsinud, aga nende õnneks, viimased kaks modelli oli veel vaja riietesse sobitada. Kuniks siis tuli otsus, et nüüd aitab, nad on tänaseks lõpetanud. "But unfortunately, we have to drop you, your hips are too narrow and it just doesn't work out, sorry, bye." Ei peagi peale 2'st koju jõudmist kell 5 ärkama, wicked.
No comments:
Post a Comment