Õhtul oli siiski ka päriselt asja veel, mitte tühine näo näitamine. Sedapuhku siis oli fitting õhtuses menüüs. Nüüd ma olin ühe kogemuse võrra rikkam, 'kuniks lavale ei ole astunud, ei ole show kinnitust saanud', iga hetk võib see teade tulla, et mind enam ei vajata. Võtsin mis antakse ja ei kergitanud lootusi lakke, lõppude-lõpuks siiski öeldi, et mind homme oodatakse ka lavale, elame-näeme. Ja kui järgmine päev oli käes, ei pidanud taas vara ärkama, mõnus elu, ja otse loomulikult ma pidin mõttetult vara kohale ronima. Call-time oli mingi 3 paiku päeval, aga ma olin kindlasti 2 tundi varem kohal. Metroo maandus seal samas Tokyo Palai juures, aga kolmas kord seal siiski show ise ei toimunud, oli läheduses, Lybec'i garaažis, wtf eksju. Kuna aega oli nii metsikult, siis jalutasin veits ringi ja nii pea kui palee otsa sai paistis hoone tagant Eiffeli motherfucking Torn, täpselt teisel pool jõge. Sinna saab kindlasti tunni uputada, ka küll jõkke, aga pigem plaan oli torni juures uudistada, üles minekuks kulub terve päev, mitte treppidele, vaid liftijärjekorras seismisele. Juba taamalt hakkasid paistma kuradi majandus migrandid oma nodiga, kõigil sama jama, igas suuruses torni kujukesed. Mida lähemale jõudsin seda enam neid tekkis, osad pakkusid veel kiiret karikatuuri, mõni tuli paelakest käe ümber siduma. Parim tõrjevahend on "Sorry, I don't carry cash.", siis nad ei viitsi enam su tähelepanu püüda ja otsivad uue ohvri. Kusjuures isegi Torni all on ametlik teadaanne, et inimesed väldiks unauthorized müügimeestelt kauba otsmist. Sain miljööst elamuse kätte, uurisin torni ehituslikku poolt ja konstruktsiooni üleüldiselt, sest ikkagi natuke see inseneeria huvitab ka.
Hei juhhei, aeg sai tapetud Torni ning kohvikus kohviga ja oligi aeg Lüübeku Garaaži minna. Tegemist oli tõesti veits prosta lahendusega, aga see oli omamoodi lahe, lavale oli skateparki hõng juurde antud, publik istus ka puukastidel. Ei saaks väga üllatus olla, et riided ka sellised popid, noortepärased streetwear. Juturaamatu kaant, väikeste juhiste ning pealkirjaga, ehib just selle show backstageis tehtud pilt. Seal tutvusin ka fotograafiga (pildiautor), kes mu eelmisest showst ära tundis ja näitas mulle paari pilti, väga väga meeldivalt tehtud ja ütles et saadab need mulle, why not (IG @le21eme). Asja kallale asuda, siis tegemist oli taas japsidega, ehk siis umbes pooltega sai inimese kombel rääkida, teistele tuli asjad käte abil selgeks teha. Alustuseks kleebiti poistele tattoosi siia, sinna ja tänna, ma sain kaela peale, väga hea asukoht. Silma laugudele kirjutati 'Team Pain', või oli järjestus vastupidine, igatahes loogikat ei leidnud. Enim üllatas fakt, et meiki ei kasutatud, uskumatu lausa, ja juustesse peale mingi kettidest ornamendi lasti ainult pisut lakki, call us lucky. Ühel hetkel peab aga õnn otsa saama, esmalt saime riielda, sest proovi ajal ei tulnud meist piisavalt energiat välja, teiseks (äkki siis karistuseks), aeti peale lavaproovi meid tattoosi eemaldama, yesss, minu omad on ju kaelal. Valu meeskond ei läinud käiku, ikkagi 'no pain - no gain'. Paneme fast-forward lavale minekuni, siis probleeme taaskord ei esinenud, aga mul oli ka ülimalt lihtne vorm selga aetud, see-eest üks kutt pidi näiteks kandma jakki, millel olid kui tiivad ruladest külge ehitatud, need veel paiknesid ees pool. Le finale aeg käes, runway lõpus oli veits suurem saareke, kuhu pidime kõik kogunema, esimesed jõudjad pidid 7'ni lugema ja ümber pöörama, le fuq. Ma polnud küll päris esimeste seas, aga ka mina olin juba jõudnud 10'ni lugeda, väike lag süsteemis, aga viimaks siis hakkas nihelemine ja kadusime lavalt ära. Kiidu sõnad, Taavi, esimeseks hooajaks lavadega kõik.
Kirssi tordile (templit mällu) ei pannud tol päeval mitte Eiffeli Torn, ega ka see sama DaDa show, õhutl toimus ju äftekas ka. Awww yeaa, baby! Lootused olid peaaegu et sama kõrged kui eelmine 'underground' mürgel mulle andnud oli. Ja mis selgus, kui klubi ette jõudsin, siis see oligi selle paganama ägeda maa-aluse koha kõrval majas, taaskord maa all, oh my fucking gooosh. Hoidsin oma erektsiooni tagasi, sest kui alla korrusele jõudsin, siis tundus see koht natuke jamam, kitsam ja inimesed ka kuidagi ... teistsugusemad.
Päris üksi ma sinna sattunud ka ei olnud, Jack ning Harry, poisid Bolloximaalt olid samuti sinna uudistama tulnud, südaööni oli siiski ka open bar olemas. Harry saabus veits hiljem, aga Jack oli seltsiliseks tol hetkel, esimesed joogid näpus toetasime tantsuplatsi ääres olevale lavale, muusika ei peksnud veel üle, sai inimese kombel veits valjemalt veel jutustada. Ühel hetkel ajas tantsuplatsi ääres laua tagant jalad alla üks härrasmees frakis, lühemat kasvu, vähe ümaram, lokkis juuksed ja pedo-vunts ees. Oma šampuse klaasi tuli lõi meie joogikestega kokku ja tutvustas end olevat härra Romanov, nimi mida ma ei unusta kunagi. Oh, milline mees, konkreetne ja ilma keerutamiseta ütles mulle kohe ära, oma ülimalt üle pingutatud 'briti' aktsendiga "I want to eat my dinner off you.". Ma vist kuulsin midagi valesti, muigasin ja palusin tal end korrata, mille peale ta kihistas ja kordaski, sel korral põhjalikuma vastusega. "I want you to be my dinnertable for the night, and eat my food off your body." Ookeei, ma vist ikka kuulsin esimesel korral õigesti. Ilmselgelt, häbelik nagu ma olen, siis viisakalt keeldusin onu pakkumisest. Härra Romanov aga ei olnud lihtne mees, ta teadis mis ta väärt on "Oh, you are sooo innocent, I see, I really have to teach you."... 'N to the fucking OPE', keeldusin isegi tasuta alkoholist, mida onu mulle kangesti järgmise dringi näol tahtis pakkuda. Eks ta sai viimaks vihjest aru, et ma mängin raskesti kättesaadavat ning pööras end 180 kraadi ja sammus ära. Jack mu kõrval purskas naerma, ma ise veel minut-kaks protsessisin läbi, et mis kurat just juhtunud oli. Ilmselt oleks pidanud härrale vastama, "Sure, what's for dinner?".
Liitus meiega viimaks Harrygi, leidsime vaikse nurga kus muljetasime hooajast ning elust enesestki. Jälle härra Romanov leidis meid üles, mulle ta isegi ei vaadanud enam silma, nüüd oli sihikul Harry, ha ha fucking ha. Aga Harry oli veel suurem pipar kui mina, tegi kohe selgeks, et tema sellistega tegemist ei tee. Ja nii keksis endiselt rõõmas tujus mehike (ilmselt) uusi ohverid otsima, või mis ohvreid, uut lauda õhtuks. Millegi pärast läks seal istumine ebamugavaks, aga olemine sellest paremaks ei läinud. Mõelda vaid mis minuga oli juhtunud, nüüd oli vähemalt tugev telliskividest laotud sammas seljataga, et ootamatusi ei tekiks. Oma arvates nägin üht tuttavat nägu, mis sellest et pool näost oli habeme taga peidus, aga tema nagu oleks mindki ära tundnud. Kahjuks siiski ei olnud tegemist selle soovitud isikuga, aga ma vist olin mingi gay-vibe'i habemikule andnud, ta tuli huviga jutustama. Uuris kõik järgi, kes olen, kust tulen, kuidas läheb ning mis ime läbi ma nii head jalad omale olen saanud. Mida iganes, eksju, aga pinda käis see, et muusika oli vali ja see ajendas teda väga lähedale nihkuma, kindlasti et rääkida mulle otse kõrva sisse. Ma aina nihkusin edasi, niipea kui jälle ta habe mu kõrva torkas sain eemale võpatada, jah, oleme sõbralikud ja tolerantsed, aga võta see fucking käsi mu ümbert ära! Jälle mängisin raskesti kättesaadavat, anna andeks, habemik, aga see põsemusi oli ka nüüd ka liiast. "Oh, you Eastern-European people should be more relaxed." Ei no, tõesti, sellisele ei saa solvanguid ka öelda, võtab veel sõnasõnalt ja pärast olen mina käpuli. Kuid enough is enough, aeg jälle pageda, see tüüp läheb liiga nilbeks ära. Tegin veel väikse tantsulka otsa, seal rahva seas hõõrumine ei tekita vähemalt õudusaid unenägusi.
Väga kena, aga kisume nüüd hoopiski selle maha.
Kirssi tordile (templit mällu) ei pannud tol päeval mitte Eiffeli Torn, ega ka see sama DaDa show, õhutl toimus ju äftekas ka. Awww yeaa, baby! Lootused olid peaaegu et sama kõrged kui eelmine 'underground' mürgel mulle andnud oli. Ja mis selgus, kui klubi ette jõudsin, siis see oligi selle paganama ägeda maa-aluse koha kõrval majas, taaskord maa all, oh my fucking gooosh. Hoidsin oma erektsiooni tagasi, sest kui alla korrusele jõudsin, siis tundus see koht natuke jamam, kitsam ja inimesed ka kuidagi ... teistsugusemad.
Päris üksi ma sinna sattunud ka ei olnud, Jack ning Harry, poisid Bolloximaalt olid samuti sinna uudistama tulnud, südaööni oli siiski ka open bar olemas. Harry saabus veits hiljem, aga Jack oli seltsiliseks tol hetkel, esimesed joogid näpus toetasime tantsuplatsi ääres olevale lavale, muusika ei peksnud veel üle, sai inimese kombel veits valjemalt veel jutustada. Ühel hetkel ajas tantsuplatsi ääres laua tagant jalad alla üks härrasmees frakis, lühemat kasvu, vähe ümaram, lokkis juuksed ja pedo-vunts ees. Oma šampuse klaasi tuli lõi meie joogikestega kokku ja tutvustas end olevat härra Romanov, nimi mida ma ei unusta kunagi. Oh, milline mees, konkreetne ja ilma keerutamiseta ütles mulle kohe ära, oma ülimalt üle pingutatud 'briti' aktsendiga "I want to eat my dinner off you.". Ma vist kuulsin midagi valesti, muigasin ja palusin tal end korrata, mille peale ta kihistas ja kordaski, sel korral põhjalikuma vastusega. "I want you to be my dinnertable for the night, and eat my food off your body." Ookeei, ma vist ikka kuulsin esimesel korral õigesti. Ilmselgelt, häbelik nagu ma olen, siis viisakalt keeldusin onu pakkumisest. Härra Romanov aga ei olnud lihtne mees, ta teadis mis ta väärt on "Oh, you are sooo innocent, I see, I really have to teach you."... 'N to the fucking OPE', keeldusin isegi tasuta alkoholist, mida onu mulle kangesti järgmise dringi näol tahtis pakkuda. Eks ta sai viimaks vihjest aru, et ma mängin raskesti kättesaadavat ning pööras end 180 kraadi ja sammus ära. Jack mu kõrval purskas naerma, ma ise veel minut-kaks protsessisin läbi, et mis kurat just juhtunud oli. Ilmselt oleks pidanud härrale vastama, "Sure, what's for dinner?".
Liitus meiega viimaks Harrygi, leidsime vaikse nurga kus muljetasime hooajast ning elust enesestki. Jälle härra Romanov leidis meid üles, mulle ta isegi ei vaadanud enam silma, nüüd oli sihikul Harry, ha ha fucking ha. Aga Harry oli veel suurem pipar kui mina, tegi kohe selgeks, et tema sellistega tegemist ei tee. Ja nii keksis endiselt rõõmas tujus mehike (ilmselt) uusi ohverid otsima, või mis ohvreid, uut lauda õhtuks. Millegi pärast läks seal istumine ebamugavaks, aga olemine sellest paremaks ei läinud. Mõelda vaid mis minuga oli juhtunud, nüüd oli vähemalt tugev telliskividest laotud sammas seljataga, et ootamatusi ei tekiks. Oma arvates nägin üht tuttavat nägu, mis sellest et pool näost oli habeme taga peidus, aga tema nagu oleks mindki ära tundnud. Kahjuks siiski ei olnud tegemist selle soovitud isikuga, aga ma vist olin mingi gay-vibe'i habemikule andnud, ta tuli huviga jutustama. Uuris kõik järgi, kes olen, kust tulen, kuidas läheb ning mis ime läbi ma nii head jalad omale olen saanud. Mida iganes, eksju, aga pinda käis see, et muusika oli vali ja see ajendas teda väga lähedale nihkuma, kindlasti et rääkida mulle otse kõrva sisse. Ma aina nihkusin edasi, niipea kui jälle ta habe mu kõrva torkas sain eemale võpatada, jah, oleme sõbralikud ja tolerantsed, aga võta see fucking käsi mu ümbert ära! Jälle mängisin raskesti kättesaadavat, anna andeks, habemik, aga see põsemusi oli ka nüüd ka liiast. "Oh, you Eastern-European people should be more relaxed." Ei no, tõesti, sellisele ei saa solvanguid ka öelda, võtab veel sõnasõnalt ja pärast olen mina käpuli. Kuid enough is enough, aeg jälle pageda, see tüüp läheb liiga nilbeks ära. Tegin veel väikse tantsulka otsa, seal rahva seas hõõrumine ei tekita vähemalt õudusaid unenägusi.
No comments:
Post a Comment