Sitaks oluline nüanss oli, varemgi mainitud, kooliga ühele poole saamine. Jah, 'hetkel' olin ma lausa Soomes, kus mu ülikool tegelikult asus, 'kaitsesin' või pigem lihstalt presenteerisin oma lõputööd ja tundus, et päev sai korda. Korda sai selle pärast, et esmalt ma sain kogu koolivärgi hetkeks kaelast ära, oli vaja vaid diplom-paber füüsiliselt veel kätte saada. Ja kui hiljem vanade tuttavatega koolist kellegi korteris chillisin, siis sain kõne, oh fuck, jälle Lev hellab. Aga sedapuhku polnud kõne üldsegi halb, ikka hea oli, teavitas mind sellest, et läbirääkimised on edukad ja mind saadetaksegi jaanuaris Pariisi, tho siis oli veel novembri lõpp. Aga lets get down to business, mind ju tegelikult väga huvitas ka see pool, et mis pidi keegi kogu selle nalja kinni maksab. Nüüd siis natuke olulist juttu ka, sest see on üsna tihti küsimuseks tulnud. Nii, moenädalatega on sellised lood, et sõltuvalt küll agentuurist, aga minu oma maksis minu lennud oma kassast esmalt kinni ära, lisaks ka majutus (shiddy hostel). Kuid nii kergelt sellega ei pääse, kõik rahad (siinkohal tulud) liiguvad läbi agentuuri, seega kui sa midagi teenid, siis peetakse bruto-tulust kinni esmalt maksud ja tasud ning mida iganes veel, seega Prantsusmaa puhul jääb modelli tasku koguteenistusest 33%. Jah, 66% läheb riigile, agentuurile ja kellele iganes veel, ning sulle kolmandik, but wait, there is more, oma protsendist arvestatakse veel maha need lennupiletid ja ööd hostelis, mis su eest makstud on. Glamuurne elu inc, kaotada ju midagi ei ole (v.a. töölt eemal oldud aeg, raha ja bla-bla mida iganes veel).
Soome saaga polnud sellega veel lõppenud, vaja oli ka ära tuua baka-paber, tseremoonia oli 19. dets 2014, reede, loodetavasti nüüd mälu ei reetnud. HAMKi Viisamärki kampus, Hämeenlinnas, Soomemaal, just seal see juhtuski. Meie satsist oli lõpetajaid 2, mina ja üks tegelane ka Iraanist, ta oli nagu see smart as fuck motherfucker ja ma see, kes tegi kiiruse mitte kvaliteedi peale. Okei, ei tee siinkohal teistele etteheiteid, sest päriselt aus olla, siis lõpetasime meie kaks semesteri võrra varem nominaalajast. Diploomad käes ja tegime oma satsiga kooki kooli sööklas, julm multi-kulti laud olid, õnneks kaks eestlast tekitasid meist 'enamuse'. Aga mis pidu see oleks, kui jälle Lev ei helistaks? See on vist mingi needus, olen enam kui kindel. Sedapuhku siis ei olnud juttu Pariisist vaid hoopiski Londonist, ja mitte et seal mul agentuur oleks, aga seal on mu esimene välismaine 'töö'. "No waaaay, really?" Aga see ei olnud kauaks aktuaalne, sest olin küll ju 10 korda öelnud, mil ma lõpetan kooli ja olen Soomes ja jutud, siis ikka ta pidi pakkuma mulle võimatut. "Flight is tonight, aight?!" päris sõnasõnalt ta vastust ei mäleta, aga põhjus sellest ei muutu. Järelikult siis esimene välismaise jobi jätsin lihtsalt ära. Kurb küll, aga kui nüüd lugesid terve peatüki läbi, siis tead, et 'this maddafaka is an engineer nao!'.
November, detsember, kõik me teame mis järgmiseks tuleb, enne kui see veebruar uksele koputab. Kokkuvõtteks veel üks väike asi mainida, nimelt ei olnud ma ise endiselt asja 'suure kella külge' pand, sest lihstalt ei taha väikest asja suureks puhuda või anda inimestele false hopei. Kogemata, väikese abiga tulin aga paari inimese ees ühel mitmest jõuluõhtust lausa kapist välja sellega, kuid alati kui selline äpradus juhtus, siis palusin säilitada kainet mõistust, sest olin 'ei keegi, keda maailm on koguaeg otsinud ja vajanud'. Aeg mõtted ja meeleolud kokku pakkida ning varsti minek.
NB! Käsipagas - võta kaasa vaid oluline.
No comments:
Post a Comment