Kuhu ma nüüd sattusin?

Pühapäev, oktoober, lehti vist puudel enam palju alles ei olnud, aga seda oli raske selgeks teha, kardinad olid ees, aknad ka sitased, neist välja väga ei näinud. Helises telefon, muidu tööpäevadel oli alarm see, mis kassi äratas ning ajas ta minu juurde piuksuma, 'human, it's time to feed me'. Aga sedapuhku sai ta ka varasema stardi nüüd pühapäeval, pistis pea kardinate vahelt välja, nagu tal kombeks oli. Juhtumisi ei olnudki ta ainus, kes mind sel VABA päeva hommikul tüütada tahtis, muscle memory ja lükkasin kõne ära, ma arvasin, et äratus. Kass teeb häält ja telefon uuesti tiriseb, Lev, okei, midagi on vist teoksil. Oligi, ühe käega kassile krõbinaid kallates (eeldan, sest seda ma esimese asjana olin kohustatud tegema), teise käega telefoni hoides sain teada, et keegi kuskilt pidi kuhugi minema, mingi segadus ja nüüd vaja modelli kibekähku. Selge, kassil toit olemas, rohkem huvi mu vastu ei olnud tal, küllap jooksis kardina taha tagasi, et lindude peale kädistada, kedagi teist ka polnud kiusata, eks siis nõustun jama korraldajat aitama. Sain mingid juhised, mida kerge eine kõrvale selgemaks tegema asuda. Aega nappis, neil ju hommikust saati tüüp kadunud ja juba lõuna käes, eks ma siis lähen ka viimaks, "Tsau, Ivy!".
Mõni aeg hiljem olin ka kohal, kuksil seal kus Põhja-Tallinn algab, Rimi on näiteks läheduses, sinna väga tihti ei sattu, aga trammid on võrratud sinna pääsemiseks. Kuskil hoovil oli uks, seal mingid trepid vaja ronida ja viimaks tuli valida õige uks koridoril, et täitsa õiges ruumis oleks kohal. Nii, kiire ülevaade olukorrast, siin on ruum, midagi lavalaadset ja siis inimesed, oh boy... Pahandusetekitaja tundsin ära, teised nagu ikka, võõrad näod. Kiirelt midagi seletati, miks mind sinna vaja oli, aga ega palju aru ei saanud, ümberringi ainult vene keel. Mitte, et selle vastu nii väga midagi oleks, aga raisk ma ei saa midagi aru ju. Sain päeva jooksul küll ilusasti inglise keelega hakkama, aga eks see päeva veits pikemaks ilmselt ka venitas, et polnud kellegagi väga midagi rääkida. Olukord oli siis järgmine, et Lev'i tuttav, kes oli ühtlasi ka 'ürituse' korraldaja ,oli ühtlasi ka disainer ja ühtlasi ka fotograaf ja stuudio omanik ja mis iganes veel. Kui nii, siis nii, aga polnud taas õnneks/kahjuks ainus modellihakatis, üks tüüp ja kaks tüdrukut veel. Aega polnud raisata, meiki ja soengut ju vaja. Kui eelmine kord sai suht vähese juuksekinnitusvahendiga hakkama, siis sel korral mätsiti korralik geelikiiver pähe, olge nüüd, kas tõesti..? Jah tõesti, ja siis ootama, ootama. Sest juhtumisi alles seadistati valgust ja lava dekoratsioone. Ilmselt paar tunnikest sai vegeteerida kuniks siis reaalselt oli asja ka. Taaskord ei vihjaks rahvusele, sest see ei ole kriteerium mille järgi inimesi hinnata, aga kollektsioon oli märksa edevam kui möödunud korral. Jakk, püksid ja kingad läikisid, umbes sama oli ka näoga, mis kreemi alla oli maetud, soeng mõnusalt geeli ja saja muu asjaga üle lakutud, nagu mõnel libedal jalgpalluril. Pilte siis ka vahelduseks, üksi, kaksi ja isegi neljakesi olime koos laval. Ma olin see imelik, kellele pidi juhiseid inglise keeles ütlema, vastasel juhul ma ju lihtsalt ei saa aru. Oh ei, õhtu oligi käes, kõigi ja kõige järele ootamisega olingi päeva mööda veeretanud. Mind 'aeti' varem ära, see väga kurbust ei valmistanud, olidki ammu juba äramineku mõtted peas. Aita siis veel hädasolijalt, kes aitab hädasolijat, tasuks sain see kord imestavaid pilke trammis, "kust selline veel välja lasti?".