PariISIS

Alustuseks teeme veel ühe väikese vahepeatuse selgituste rubriigis. Tänaseks teemaks siin nurgas on modenädalad (fashion week - FW), mis on siis kaks korda aastas suguti (per gender, mitte peenis) sõltuvalt erinevatel aegades, jagunedes sügis-talv (Fall-Winter, ka FW) hooajaks ning kevad-suvi (Spring-Summer, SS) hooajaks. See kuhu mind tulistati oli meeste sügis-talvine 2015 kollektsioonide moenädal, Pariisis (ing k. a´la Paris men fall-winter 2015 [FW15 Paris]). Jah, erinevatel aegadel on meeste/naiste moenädalad, ehk siis linnas ei leidunud modellist tüdrukuid. Mitte, et see väga huvitanud oleks, aga järjestusest ka natuke. Ma ei tea kes nii tark oli, kuid esmalt on Pariisis nagu eel-castingud, siis minnakse Londoni castima ja tehakse sealsed showd ära, edasi Milaanos sama pull, et paar päeva castinguid ja otsa showde päevad ja siis tullakse tagasi Pariisi, et veel paar päeva modelle jooksustada klientide vahel, et viimaks shõudeni jõuda. Ausõna, tunnistan üles, mina seda süsteemi välja ei ole mõelnud. Tuleks mind nüüd kuhugi paigutada, siis sinna lause algusesse - pre-castings.
Plaanide kohaselt pidin paar päeva ringi jooksma, siis koju tagasi, tol hetkel ma Londonis ja Milaanos ei pidanud üritustel osalema, puudusid sealsed agentuurid kes mind esindaks. Eeldusel, et see soojendus voor läheb hästi ja klientidel huvi on, siis peaksin ma ka olema oodatud a´la nädala pärast tagasi Pariisi kui teine voor jooksutamist ning showtime algab. Sedasi ma saingi päeva-kaks veel otsa missioonil olla ja käia ukselt uksele, seista järjekordades ning risti-rästi Pariisi kesklinna läbi kammida. Kõige rõvedam järjekord on Louis Vuitton'i castingule, esiteks nad teevad seda nimekirja alusel, ehk igaüks sellele ei saa minna, siis nad korraldavad seda vist 3+2 päeva kokku, ja iga fucking hetk mil mõtled, "nüüd võiks ise seal ära käia", saad 2~3 tundi järtsus seista, ja siinkohal ma ei liialda. Pole ka ime, nende juures näeb protsess välja selline, ükskord kui muidugi sinna ruumi jõuad, saad anda raamatu tädi kätte ära, koorida riided maha, teha ülikonnaga riietumist, kõnnakut, pilti, ja sama ujukatega. Tea, et sa ei ole viimane, vähemalt 100 matsi on veel ootamas sinu järel. Vastu saad kõigilt casting-crewst naeratused, nähes nende silmes väsimust, € ning $ märke segamini ja ega rohkem ei teagi, keegi seal ju ei ütle, et läinuks sitasti. Tea, et enne sind on seal äkki sadu tüüpe veel käinud, ilmselt mõni sada käib ehk veel, sind kohe kindlasti ei valita, kuid nagu kord ja kohus pead sa selle kadalipu iga FW läbima.
Ega selle eelmängu ajal neid päevi nii palju kokku ei olnudki, lihstalt olid kole pikad ja ehk isegi põnevust täis. Hakkas juba see 'lõpp' paistma, kuid oh imet, hommikul olin 'tööle' teele asunud kui Lev helistab. Kuna ma olen Eestist kaugel, siis ta äkki ikka halbu uudiseid ei too, parem kuulan ära mis öelda on. Mingit soga käis, keerutamine, uuris kas ma saan kauemaks Eestist eemale jääda, et mul Londonis mingi option (ehk siis 'võimalus' mingit asja teha, sedapuhku oli show tarbeks fit to confirm). Ei saanud täpselt aru, aga kuna ma juba kodust eemal olin, siis mis ajendaks mind küll eitavalt vastama? Eks ma siis päeva sain veeta teadmisega, et äkki äkki äkki ma saan minna ka rongiga sõitma, detailid ja kinnitus pidid õhtul tulema. Eks oli päris lahe mõelda, et pidin siia maad nuusutama tulema, aga kogemata saan äkki teises linnas, kus mul agentuurigi pole, lavale 'esinema'. Rõõm, segadus ja ootusärevus võttis vaheldumisi võimust, aga pidin ka meeles pidama, et see võib olla alles algus ja pidin ikkagi ka kohalikud castingud lõpuni ära külastama. Lõpp-punktiks päevale oli agentuuri kontor, sest seal pidin teada saama, kas mulle vaja printida lennupilet koju või rongipilet Londonisse, well, käiku ei läinud kumbki, mul oli veel vaja ühes sabas seismas käia kuniks Londonis otsuseid langetatakse. Kui nii, siis nii, tuli minna Raf Simons'i tagakutsutute sappa, jälle sitaks rahvast, aga välja minnes nägin et agentuuri sissepääsu juures asuvat telekat vahivad kõik liiga suure huviga. Tunnistan, et mina ei saa prantsuse keelest mitte kui midagi aru, aga telepilt tundus ka mulle põnev. Eks ma siis uurisin mõnelt, et kas nemad ehk saavad aru mis toimub, ja äkki seletaks mulle, harimatule ida-eurooplasele. 'Oui, there waz ze zhooting, terrorists, it waz ze office of ze magazine, they killed ze 10 people and now they escaped, ze police is after them. It waz happened really near here.' kõrvalt siis tuli veits kergema aktsendiga 'yea, the publication was like two blocks away from here'. Selge pilt, Pariisis Charlie Hebdo peakorteris oli tulistamine, politsei ja täis äktsion toimunud ning ma olin siis samas hoodis ringi trippinud ja ei teadnud maailmast midagi. Õnneks(?) radikaalid olid põhjapoole põgenema pääsenud, sain Raf'i juurde järtsu minna. See järts ei progresseerunud ka kohe üldsemitte, käisin vahepeal isegi jala agentuuris uuesti, sest Republique'is (mingi peaväljak) oli masside kogunemine ja metroo oli umbes. Äpproks mingi tunnikese jalutasin, edasi-tagasi, ja see oli tõestus sellest, et ma lähen järgmine päev Londonisse, kui vaid see kuradima järjekord küll üks kord siin liikuma saaks ning oma viimasele castingule joone alla.