Reede oli, selles olen ma kindel, täpset kuupäeva ei mäleta, kuid juunis see aset leidis, jaanipäevgi oli veel pidamata. Aega veetsin Pärnu mnt'l, kontoris, teine pool oli vist alles ärkamas, sest teemaks tuli poe külastamine alles pealelõunal. Kuna see pidi varem või hiljem juhtuma, siis saigi kokku lepitud, et Kristiine keskuses saame kokku ning tuiame ringi, ehk leiame isegi selle mida vaja. Sinna minek oli taaskord juba veel rohkem juhuslik, sest TLÜs millegi pärast peetakse eksame ka laupäeviti. Iga sekund ja samm taaskord lisab kordaja tõenäosusele, sest kui saatust mitte uskuda, siis tegudel on tagajärg. Kes kurat ikka teab kaua kaubanduskeskuses aega võib minna, aga tiiru lõpuks oli vaja ka see toidupoe ots ka ära teha, sest käed polnud veel piisavalt täis. Eks seal ühtteist sai kärru või korvi loobitud ja seegi ring jõudis otsaga kassalindini, kuhu produktid sai peale laotud. Fuck, 'Taavi siis', peaaegu läks meelest juba ära, deoderanti oli ju ka vaja.
Nii ma ta sinna lindiäärde siis jätsingi, tõbras, aga teadsin mis suunas joosta vaja, et õigeaegselt veel tagasi jõuaksin. Silma riivas ka mingi suur punaste juuste kogum, aga mu silme ees oli teine eesmärk, leida mis vaja ning naasta ASAP. Riiul, vahe, riiul, vahe, riiul, kohal, aww yisss, mille järgi tulin on olemas, aga ümberpööret ei saanud lõpuni viia, sest poolel teel vaatas jälle see punaste juustega neiu mulle otsa, aga nüüd ta seisis mu nina ees. Esmalt tegi ta kindlaks, kas ma üldsegi eesti keelt valdan, no seda ma üsna okeisti peaks oskama küll. Edasi juba pommitati sellega, millele ei olnud kunagi mõelnud, sest seda lihtsalt ei olnud mult varem küsitud. A´la "oled sa varem modellindusega tegelenud, oled sa sellele mõelnud, sooviksid proovida, aga kui pikk sa oled ...?". Selge, see punane puhmas tahab minuga veel rääkida, ma ju ütlesin et ma räägin eesti keelt, mida ta veel tahab minust, goosh, mul on vaja ju kassasse ruttu jõuda. Mis iganes võis veel mu peast tol segaselt hetkel läbi käia, oli selge üks, et mu missioon on asetada purgike oma käest lindile. Mind saatis edu, käes ei olnud veel maksmise aeg, seega jõudsin õigeks ajaks tagasi. Oh shit, ma ei olnudki üksinda naasenud, ikka see punane juuksekogum täitis poole mu vaateväljast. Ta seletas korra veel seda juttu, seekord siis kuulas kaks kõrvapaari teda, aga mõtelsin, saades aktsepteeriva noogutuse paremalt, et ei ole mul midagi kaotada ning nõnda kontaktid said vahetatud. Scout tahtis kohe minuga jutule saada, et rääkida sellest kõigest lähemalt, kuid ma olin tõesti segaduses tollel hetkel ja soovisin päeva-kaht veel järelemõtlemiseks. Küsimusele, et "kui ma homme helistan, siis mis su vastus võib olla?" peale teadsin öelda "seda tean ma homme öelda, muidu ütleks ma sulle seda kohe."
Neid mõnda minutit tervest päevast oli üsna raske läbi protsessida, sest tõesti haiglane tundub, et 22 aastat pole vihjetki, ning nüüd olen ma milleksi sobiv kandidaat. Kas ma peaks võõrastele numbritele paar päeva ehk mitte vastama või vaataks ikka üle, et kes, mis ja kus ...?
No comments:
Post a Comment