-
=
Vat täpselt nii kerge on olla peale väikest imidži muutust.
Tuesday, May 9, 2017
Kaalukaotus
Päris aus olla, siis on pikad ja heledad juuksed toredad küll, aga kui need aina ette jäävad ja lõpuks neid vaid patsis kannad, siis what's the point? Üle kahe aasta sai kogutud pahmakat pähe ja see enam vist eriti money maker ei ole ka. Muutused on aeg-ajalt ikka toredad, seega illustreerin järgnevat vähemalt kolme tuhande sõnaga, aga seda ei viitsiks keegi lugeda, panen kolm pilti.
Puhkus Mehhikos.
Ei ole minu süü, et ma nii pessimistlik olen. Mis ma tegema peaks, kui Pariisi agentuurist tuleb option Hispaania L'Officiel'i kaudu minna Mehhikosse? Zoomisin seda kirjakest mitu korda ja ega keelduda suutnud kohe kindlasti. Omaette kihistasin, et kes nii rumal ikka oleks, kui vaja saata kedagi sinna Ameerikamaale ja siis lennutada keegi Eestist kohale. Nagu näha, siis selliseid leidub, sest õigepea oligi käes see aeg, mil pakkisin oma (käsi)pagasi ning lendasin Madriidi. Soojenduseks sain ühe õhtu ja hommiku veeta seal Hispaaniamaal, nad pakkusid hotellis isegi hommiku buffee lauas juba kärakat. Viimasest suutsin hoiduda.
Kui meid hotellist peale korjati, siis kahe modelliga juba tutvusin ja edasi viis meid mikrobuss ülejäänud tiimini, kes ilge hunniku kodinaid autole laadisin ja edasi lennujaama! Seal tuli eelviimane modell ka kohale ning jäime lendu ootama. Muideks ma pole kunagi nii kaugele lennanud, mis sest et kaks lendu eelneval õhtul oli läbitud, ei olnud ma kolmandaks, pikimaks, valmis. Kuna me lendasime nõnda, et pidevalt aknast paistis päike, siis und ei tulnud mitte teps ja kohale jõudes oli bioloogiline kell juba omadega segi. Esmase asjana Mehhikos tervitas meid soe, troopiline tuul ja kuu, mis oli otse me peade kohal. Lisaks liitusid meiega fotograafid ja edasi panime bussidega kuurorti poole.
Unustasin vist mainida, kus me olema hakkame? Sest kui optioni lehte uurisin ja googeldasin asukohta, siis tundus nagu mingi suuuur küla. Ehk siis peale hoiatussilte, et jaaguarid, maod ja anteaterid teel olime viimaks kuurorti keskmes, kus check-in sai tehtud ja edasi viis meid golfiauto laadne liikur meid tubadesse. Kuna meil oli mingi max VIP pakett, siis sisaldas see toitu, jooki ja soovi korral ka 'autojuhte', viimast küll kuurorti ala piires.
Esimesel õhtul, peale pikka lendu, oli kõht tühi ja ootas täitmist. Kuna öösel olid avatud vaid rannabaarid, siis tuli õhtusöök just seal teha. Youknowha, seal olid need loomad ka ööhakul välja tulnud, kes oma käsi kokku hõõruvad nagu Mr. Burns. Mo-fuckin' raccoons! Need nahhaalid olid imearmsad, aga päris julged tõprad. Muidugi neid toita ei tohtinud, aga mis teha, turistid me ju oleme. Õppisin ära ka esimese ning viimase fraasi: 'uno servesa, por favor!'.
Viimaks! Viimaks ma ütlen, et oli mõistlik ajajaotus ning meid ei hoitud kogu aeg rihma otsas. Öeldi juba õhtul ära, et järgmine päev meil niisama olelemiseks, sest meist rakendust nii ehk naa ei ole. Peale hommikusööki läksime maailma avastama, basseinid, rand, baarid ja kõik meie päralt! Neil oli isegi basseinibaar, kus olid rinnuni vees, või istusid pukil ning said pedrode käest kokse tellida. Esimesed pina-coladad koonuvahel seiklesin veel toakaaslase Matt'iga ringi kuniks tuppa naastes nägime, et meie uksekaardi kohta oli pistetud kaardike 'come claim your welcoming gift at the reception table'. Nagu shampus ja puuviljakorv oleks olnud vähe. Viimase toitsime üle rõdu punakamatele pesukarudele, sest lihstalt ei mahtunud kõike oma kõhtu ajada. Aga tuleme nüüd tagasi sinna, et meil oli kingitus saada. Vastuvõtus suunati meid edasi Travel Club'i laua taha, kus istus mehike, kes uuris meie missiooni kohta Mehhikos. Keerutas igatepidi ja siis andis mingi koti rannas käimiseks, no thanks, bye. Mõni minut eemal jooksis mehike meile järgi ja avaldas oma top-secret asja, et ta müüb kanepit. Hea äri, eriti kui neil see kohapeal kasvamas ja siis turistidele seda lisa teenimiseks maha parseldada. Hinnaks 50$, aga kogusest juttu ei olnud. Palusime mõtlemisaega, aitäh.
Mitte, et mul ajaltelg nende söögikordade, õlleklaaside ja kuumuse käes enam selgelt meeles oleks, aga vist järgmisel päeval kirjutas Matt mulle Whatsapp'i, et ta ostis ära. Mille? Koti savu, ja selle arvatav sisu oli üle 10 grammi, hinnaliselt 4~5 korda soodam kui meil siin Eestis, hea diil. Nüüd saab CVsse kirja panna, et on Jesus'elt narksi ostnud. Keegi ei uskunud, et sellest lahti ka saame, aga pikemalt keerutamata see siiski juhtus, viimase pläru suitsetasid kutid üsna enne ära minekut.
Sellega aga lugu veel läbi ei saanud. Minu call-time oli üks hommik veits enne kuute. Oh seda õnnistust, aga kuna tappev palavus ähvardas ja ma lõppude-lõpuks sinna läksin ju tööd tegema, siis polnud millegi üle nuriseda. Miskipärast ei olnud magamisega ega ärkamisega probleeme, küllap organism oli niigi segaduses. Lisaks kaks asja mida ma ei kogenud reisi vältel kordagi - unenäod ja pohmakad. Teist neist isegi siis kui kella kaheni öösel maurasime ja 8'st kargu alla ajasin.
Küll aga too päev feilis, sest hommikul oli esimene võtteplats liiga tuuline, siis teises oli valgus halb ja lõpuks scenery imes, seega asi jäi katki. Minu päev oli vara alanud, aga tulemust palju ei pakkunud. sain veel mõne päeva tühja panna, lisandus veel viimanegi modell ja minul ikka 'puhta puhkus'. Kuniks siis pühapäeval, päev enne minekut, jõudis järg minuni, sest mis tolku minust muidu oleks. Tunne oli selline meh, et küllap mingi filler kraam tuleb, sest ma ju lõppude-lõpuks olin kaugelt kohale toodud. Tõotas tulla tavapärane, sitaks palav päev ja päikest sadas nii et paha hakkab. Võtteplatsiks sel korral oli rand ja seal me oma päeva veetsimegi. Geelikiivriga juuksed üle pea aetud, nii et keskele jäänud juukselahk lubas peanaha ära kõrvetada. Jah, mingit mäda nokkisin sealt ka välja veel tagasiteel. Aga me ei olnud veel lennupeal, hoopiski rannas. Üsna gei võttemeeskond, speedode väel fotograaf ja mingi pikk blond mees rannaliival ülikonnas, millest üks mustem kui teine, hah! Rannaliival tehtud fotodele oli vahepalaks ka seal ääres metsa/džungli vahel klippide filmimine, Päris Mowglit ei pidanud mängima, jalutasin siia-sinna ja siis seda lindistati. Muideks, seal vedeles kookospähkleid igal põõsa või puu all, ja ühe neist ma ka võtsin ranna äärde kaasa. This is Colson the Coconut, and he's with us. Vaatab seda, kui kauaks teda meiega muidugi on.
http://lofficielhommes.es/wp-content/uploads/2017/04/web.mp4?_=1
Kunagi mingi kahtlane teema oli seal terve päeva toimunud, siis hakkas publikul ka huvi tekkima, mis kuradi tegelane see selline on, et tal isegi hoitakse päikese varju. No, see viimane oli puht praktiline, sest tõsiselt sitt oli seal olla nõndaviisi, kui teised lebotasid pea paljalt ning ma olin sisse pakitud. Isegi see, et mu päris töö hõlmab valgustitesse vaatamist, siis sealne ere päike oli liialt. Lihstalt ulme, viimased lookid tegime üsna nii, et 'poos' sisse ja silmi avasin vaid paariks sekundiks, et pilt tehtud saaks. Teaduslikumalt poolelt lähtuda, siis sain sinise valguse üledoosi ilmselt ka. Kuna ma selline 'prillinägu' olen, siis on lootust, et varsti saan seda igapäevaselt olla, kui nii jätkame, mitte vaid kampaaniapiltidel. Igatahaes, halada pole vaja, sest päris naljakas oli see, kui jutud ja spekulatsioonid läksid rahva vahel liikvele, et mis mees see siiski on. Mõni tegi pilti, kes varjas seda, kes mitte, aga tobukesed, flash-off. Ja siis Rogier, üks mitmest modellist, sattus lähimas rannabaaris ohvriks arupärimistele. Ta arvas, et 'he's the last winner of American Top Model' oleks liiga kergesti arusaadav jäi vastuseks 'he's a famous DJ from Estonia', küllap see tõstatas rohkem küsimusi, kui andis vastuseid, aga küllap ma olin siis kuulus Eesti DJ. Üheksast kuueni kestnud päev seal põrgus sai läbi, 'dos servesa Sol, por favor' ja minekut. Olin ära teeninud, sest tulemuseks siis see:
Kui meid hotellist peale korjati, siis kahe modelliga juba tutvusin ja edasi viis meid mikrobuss ülejäänud tiimini, kes ilge hunniku kodinaid autole laadisin ja edasi lennujaama! Seal tuli eelviimane modell ka kohale ning jäime lendu ootama. Muideks ma pole kunagi nii kaugele lennanud, mis sest et kaks lendu eelneval õhtul oli läbitud, ei olnud ma kolmandaks, pikimaks, valmis. Kuna me lendasime nõnda, et pidevalt aknast paistis päike, siis und ei tulnud mitte teps ja kohale jõudes oli bioloogiline kell juba omadega segi. Esmase asjana Mehhikos tervitas meid soe, troopiline tuul ja kuu, mis oli otse me peade kohal. Lisaks liitusid meiega fotograafid ja edasi panime bussidega kuurorti poole.
Unustasin vist mainida, kus me olema hakkame? Sest kui optioni lehte uurisin ja googeldasin asukohta, siis tundus nagu mingi suuuur küla. Ehk siis peale hoiatussilte, et jaaguarid, maod ja anteaterid teel olime viimaks kuurorti keskmes, kus check-in sai tehtud ja edasi viis meid golfiauto laadne liikur meid tubadesse. Kuna meil oli mingi max VIP pakett, siis sisaldas see toitu, jooki ja soovi korral ka 'autojuhte', viimast küll kuurorti ala piires.
Esimesel õhtul, peale pikka lendu, oli kõht tühi ja ootas täitmist. Kuna öösel olid avatud vaid rannabaarid, siis tuli õhtusöök just seal teha. Youknowha, seal olid need loomad ka ööhakul välja tulnud, kes oma käsi kokku hõõruvad nagu Mr. Burns. Mo-fuckin' raccoons! Need nahhaalid olid imearmsad, aga päris julged tõprad. Muidugi neid toita ei tohtinud, aga mis teha, turistid me ju oleme. Õppisin ära ka esimese ning viimase fraasi: 'uno servesa, por favor!'.
FEEEED MEEEE!
Viimaks! Viimaks ma ütlen, et oli mõistlik ajajaotus ning meid ei hoitud kogu aeg rihma otsas. Öeldi juba õhtul ära, et järgmine päev meil niisama olelemiseks, sest meist rakendust nii ehk naa ei ole. Peale hommikusööki läksime maailma avastama, basseinid, rand, baarid ja kõik meie päralt! Neil oli isegi basseinibaar, kus olid rinnuni vees, või istusid pukil ning said pedrode käest kokse tellida. Esimesed pina-coladad koonuvahel seiklesin veel toakaaslase Matt'iga ringi kuniks tuppa naastes nägime, et meie uksekaardi kohta oli pistetud kaardike 'come claim your welcoming gift at the reception table'. Nagu shampus ja puuviljakorv oleks olnud vähe. Viimase toitsime üle rõdu punakamatele pesukarudele, sest lihstalt ei mahtunud kõike oma kõhtu ajada. Aga tuleme nüüd tagasi sinna, et meil oli kingitus saada. Vastuvõtus suunati meid edasi Travel Club'i laua taha, kus istus mehike, kes uuris meie missiooni kohta Mehhikos. Keerutas igatepidi ja siis andis mingi koti rannas käimiseks, no thanks, bye. Mõni minut eemal jooksis mehike meile järgi ja avaldas oma top-secret asja, et ta müüb kanepit. Hea äri, eriti kui neil see kohapeal kasvamas ja siis turistidele seda lisa teenimiseks maha parseldada. Hinnaks 50$, aga kogusest juttu ei olnud. Palusime mõtlemisaega, aitäh.
Lapsukesi toitmas.
Mitte, et mul ajaltelg nende söögikordade, õlleklaaside ja kuumuse käes enam selgelt meeles oleks, aga vist järgmisel päeval kirjutas Matt mulle Whatsapp'i, et ta ostis ära. Mille? Koti savu, ja selle arvatav sisu oli üle 10 grammi, hinnaliselt 4~5 korda soodam kui meil siin Eestis, hea diil. Nüüd saab CVsse kirja panna, et on Jesus'elt narksi ostnud. Keegi ei uskunud, et sellest lahti ka saame, aga pikemalt keerutamata see siiski juhtus, viimase pläru suitsetasid kutid üsna enne ära minekut.
Sellega aga lugu veel läbi ei saanud. Minu call-time oli üks hommik veits enne kuute. Oh seda õnnistust, aga kuna tappev palavus ähvardas ja ma lõppude-lõpuks sinna läksin ju tööd tegema, siis polnud millegi üle nuriseda. Miskipärast ei olnud magamisega ega ärkamisega probleeme, küllap organism oli niigi segaduses. Lisaks kaks asja mida ma ei kogenud reisi vältel kordagi - unenäod ja pohmakad. Teist neist isegi siis kui kella kaheni öösel maurasime ja 8'st kargu alla ajasin.
6AM HYPE.
Küll aga too päev feilis, sest hommikul oli esimene võtteplats liiga tuuline, siis teises oli valgus halb ja lõpuks scenery imes, seega asi jäi katki. Minu päev oli vara alanud, aga tulemust palju ei pakkunud. sain veel mõne päeva tühja panna, lisandus veel viimanegi modell ja minul ikka 'puhta puhkus'. Kuniks siis pühapäeval, päev enne minekut, jõudis järg minuni, sest mis tolku minust muidu oleks. Tunne oli selline meh, et küllap mingi filler kraam tuleb, sest ma ju lõppude-lõpuks olin kaugelt kohale toodud. Tõotas tulla tavapärane, sitaks palav päev ja päikest sadas nii et paha hakkab. Võtteplatsiks sel korral oli rand ja seal me oma päeva veetsimegi. Geelikiivriga juuksed üle pea aetud, nii et keskele jäänud juukselahk lubas peanaha ära kõrvetada. Jah, mingit mäda nokkisin sealt ka välja veel tagasiteel. Aga me ei olnud veel lennupeal, hoopiski rannas. Üsna gei võttemeeskond, speedode väel fotograaf ja mingi pikk blond mees rannaliival ülikonnas, millest üks mustem kui teine, hah! Rannaliival tehtud fotodele oli vahepalaks ka seal ääres metsa/džungli vahel klippide filmimine, Päris Mowglit ei pidanud mängima, jalutasin siia-sinna ja siis seda lindistati. Muideks, seal vedeles kookospähkleid igal põõsa või puu all, ja ühe neist ma ka võtsin ranna äärde kaasa. This is Colson the Coconut, and he's with us. Vaatab seda, kui kauaks teda meiega muidugi on.
http://lofficielhommes.es/wp-content/uploads/2017/04/web.mp4?_=1
Kunagi mingi kahtlane teema oli seal terve päeva toimunud, siis hakkas publikul ka huvi tekkima, mis kuradi tegelane see selline on, et tal isegi hoitakse päikese varju. No, see viimane oli puht praktiline, sest tõsiselt sitt oli seal olla nõndaviisi, kui teised lebotasid pea paljalt ning ma olin sisse pakitud. Isegi see, et mu päris töö hõlmab valgustitesse vaatamist, siis sealne ere päike oli liialt. Lihstalt ulme, viimased lookid tegime üsna nii, et 'poos' sisse ja silmi avasin vaid paariks sekundiks, et pilt tehtud saaks. Teaduslikumalt poolelt lähtuda, siis sain sinise valguse üledoosi ilmselt ka. Kuna ma selline 'prillinägu' olen, siis on lootust, et varsti saan seda igapäevaselt olla, kui nii jätkame, mitte vaid kampaaniapiltidel. Igatahaes, halada pole vaja, sest päris naljakas oli see, kui jutud ja spekulatsioonid läksid rahva vahel liikvele, et mis mees see siiski on. Mõni tegi pilti, kes varjas seda, kes mitte, aga tobukesed, flash-off. Ja siis Rogier, üks mitmest modellist, sattus lähimas rannabaaris ohvriks arupärimistele. Ta arvas, et 'he's the last winner of American Top Model' oleks liiga kergesti arusaadav jäi vastuseks 'he's a famous DJ from Estonia', küllap see tõstatas rohkem küsimusi, kui andis vastuseid, aga küllap ma olin siis kuulus Eesti DJ. Üheksast kuueni kestnud päev seal põrgus sai läbi, 'dos servesa Sol, por favor' ja minekut. Olin ära teeninud, sest tulemuseks siis see:
L'Officiel Hommes Spain cover.
Hakkas see aeg otsa saama ka vaikselt. Kauem poleks tahtnud ollagi, nädalast piisab, sest kuurorti alal olemiseks kauem pole ma piisavalt laisk, või piisavalt valge inimene. Valetaksin, kui väidaks, et ainult seal üüratul maalapil aega veetsin. Ühel õhtul, kui Matt'i pildistati, siis juhtusin meeskonnaga kaasa töllerdama ja laenasin nende autojuhti, et käia baaris alkotaksot tegemas. Misael oli täitsa tore autojuht, ta isegi rääkis arusaadavat inglise keelt. Small-talki järel leppisime kokku, et kui ta vahetus lõppeb 21:00, siis pool kümme saame kuurorit värava taga kokku ja ta viib meid linna. Mõeldud - tehtud. Käisime lähedal ühes üsna turistidele suunatud linnas, sest peatänaval, mida me 15 minutit läbi jalutasime, pakuti meile 3 korda narksi ja 5 korda seksi. Panime taguotsad maha hoopiski veits eemal melust, sest neil olid isegi klubid otsapidi tänaval, piljardiklubis. Ma ise mängima ei jõudnud, sest seal on reegel, et võitjaga lauas. Kui kaks meie oma olid mängu ära teinud, siis üks pablo lõi Rogieril kahe korraga oma kuulid auku ja sellega siis see piirduski. Eks uurisime natuke nende diskrimineerivate elutingimute kohta. Näiteks: töötad 6 või 7 päeva, siis 1 vaba, ja üheksa või kümne kuu jooksul on sul 3, fucking 3 lisa vaba päeva. Lisaks uurisin netist ka statistikat, nimelt keskmine päevapalk on Mehhikos 4$, ouch. Lisaks kuurort mahutab 5000 inimese ringis, töötajaid ligi 2000, õnneks ei olnud me seal mingil tipp-hetkel. Olime ehk üks-ühele suhtestatud tööliste ja külalistega. Kuna aga need turismilinnad ei pakkunud pinget, siis viimasel õhtul ei olnud mul tuju enam kogu satsiga kaasa minna ja jäin tagasiminekut ootama.
Viimane pilt enne illegaalse mehhiklase üle piiri smuugeldamist.
Kuna Colson tuleb meiega, saagu mis saab, siis esimene intsident oli muidugi Mehhiko piiril. Kuna mulle lisa pagasit kaasa ei olnud ostetud ja ise ka ei näinud mõtet selle eest maksta, eriti kui nii sooja kliimasse minek, siis lisas see olukorrale vaid vürtsi. Tuli saada läbi turvaväravate. Otse loomulikult tekitab see tollitöötajates küsimusi, kui lisaks läpakale (mida 0 korda reisi jooksul sisse lülitasin) ja muule kolale ilmub letile ka kookospähkel. Otsiti, siis kelle oma see on, siin oli siis minu kord särada ja naeratades tunnistasin omaks. Pani neid kukalt kratsima ja nõutult üks-teisele otsa vaatama. Kuniks nad märkasid, et sellele on nägu ka peale graveeritud, welp, ilmselt see mind päästiski. Sooviti meile head edasist reisi, aitäh. Peale kohutavat tagasilendu, mis ajaliselt oli lühem, aga pimeduses veeta seda aega, suutmata eriti magada, oli piin. Mingis imelikus sundasendis keerutas lennukitoit hea käraka peeru mu kõhust välja, aga ma ei tea paljud seda seal lennukimüra keskel kuulsid, ma ise väga mitte, sest klapid olid kõrvas, aga raisk ma tundsin ikkagi. Nüüd kus Madriidis taas olime maandunud, oli viimaks kergenudus, et vaid kaks lendu veel lennata. Pingelang päädis pingetõusuga, sest pidin turvatsoonist lahkuma, et terminali vahetada, oh shit oh shit, Colson. Kuna me Mehhikos olime armunud Don Julio'sse, ei see polnud Jesuse vend, vaid kohalik tekiila, siis olin seda kaks pudelit ka trofeedena kaasa vedanud lennujaama Tax Free poest. Ja just selle pärast pääses Colson taas läbi. Nende hämming oli selles, et mu kaks pudelit oli eraldi pakitud ja siis pidin neile seletama, et see ei ole minu süü, damn Mexicans, ausõna noh! Minult ja mu kotilt lõhkeainet otsides ja kotti läbi sobrades ei huvitanud mu sõbrake neid üldsegi, aga ma olin ka targem, sel korral lajatasin pudelid letile, Colson peitis end kotis. Siit läksid mu teed Matt'iga lahku ja jäi veel Madriid-Berliin ning Berliin-Tallinn lennata, kust takso mind läbi pimeda ja külma Tallinna koju viis.
Viimaks kodus!
Monday, May 8, 2017
I don't do bags.
'Ükski prohvet ei ole kodumaal tuntud' või kuidas see ütlus oligi? Alustuseks sain esimese maigu oma esimesel Gucci showl, järgnes juba kampaania samas valdkonnas, edasi viis tee mind suursuguse Karl'i juurde Hispsterite Mekas ja lõpuks nüüd ka teleekraanile ning kuhu iganes veel. See kuulsus jälitab mind isegi internetis ja ajalehtedes, -kirjades.
Just nimelt teemaks on prillid, sest järgnev peatükk on taaskord neile pühendatud. Olen õnnistatud kohutavate hammaste, halva näonahaga ning selle kehatüübiga, mille kallal ilgutakse, kuid pole kunagi olnud vajadust prille kanda, kui just päike autoroolis mu silmi ei paita. Vaatamata faktile, et ekraani olen oma nooruses vahtinud rohkem kui vaja.
Kunagi kui olin oma 'karjääri' tipus, siis näidati keskmist näppu ühele teisele suuremale kampaaniale Eestis, tasu oli naeruväärne. Nüüd kus ma olen enamjaolt mahakantud vara, siis võib ka kohalikul turul mind turustada. Nõndamoodi antigi ProOptikale roheline tuli.
Rohelisest fooritulest sai päev ühes stuudios, kus viimaks EI kasutatud Apple'i arvuteid. Ja seal siis mina, üks tüdruk ja kaks eriti alaealist modelli said oma näod krohviseks ja ninad prilliseks. Tehti kampaaniapildid ja paar lõbusamat lühiklippi, millest teisi ma pole senimaani ise näinud, sest kes kurat ikka telekat enam vaatab. Vastus viimasele, siis ilmselt liiga palju inimesi, sest siit-sealt olen ikka kuulnud, et 'ou, ma nägin sind telekas'. Lisaks siis mõnes ajalehes, ajakirjas, nagu Eesti Päevalehe esikaanel ja viimases kahes Kaubamaja Hooaja nimelises väljaandes. Ja surematu kuulsus internetis, sest suunatud reklaam levib hästi ja küllap kampaania turustamisele panustatud paaalju enam kui modellidele.
Ja kes siis tõesti veel ei ole seda näinud, siis jätan ise ka ühe illustreeriva pildi:
Just nimelt teemaks on prillid, sest järgnev peatükk on taaskord neile pühendatud. Olen õnnistatud kohutavate hammaste, halva näonahaga ning selle kehatüübiga, mille kallal ilgutakse, kuid pole kunagi olnud vajadust prille kanda, kui just päike autoroolis mu silmi ei paita. Vaatamata faktile, et ekraani olen oma nooruses vahtinud rohkem kui vaja.
Kunagi kui olin oma 'karjääri' tipus, siis näidati keskmist näppu ühele teisele suuremale kampaaniale Eestis, tasu oli naeruväärne. Nüüd kus ma olen enamjaolt mahakantud vara, siis võib ka kohalikul turul mind turustada. Nõndamoodi antigi ProOptikale roheline tuli.
Rohelisest fooritulest sai päev ühes stuudios, kus viimaks EI kasutatud Apple'i arvuteid. Ja seal siis mina, üks tüdruk ja kaks eriti alaealist modelli said oma näod krohviseks ja ninad prilliseks. Tehti kampaaniapildid ja paar lõbusamat lühiklippi, millest teisi ma pole senimaani ise näinud, sest kes kurat ikka telekat enam vaatab. Vastus viimasele, siis ilmselt liiga palju inimesi, sest siit-sealt olen ikka kuulnud, et 'ou, ma nägin sind telekas'. Lisaks siis mõnes ajalehes, ajakirjas, nagu Eesti Päevalehe esikaanel ja viimases kahes Kaubamaja Hooaja nimelises väljaandes. Ja surematu kuulsus internetis, sest suunatud reklaam levib hästi ja küllap kampaania turustamisele panustatud paaalju enam kui modellidele.
Ja kes siis tõesti veel ei ole seda näinud, siis jätan ise ka ühe illustreeriva pildi:
Ainult 7€ kuus, et näha targem välja kui sa tegelikult oled.
Monday, January 23, 2017
Reisikiri: "Pariisine jaanuar"
Pikalt sissejuhatuses ei tuututa, meeskond nimega Haider Ackermann mind ülli ei lasnud ja seda neilt polekski oodanud. Edasine on kirjeldus olukorrast läbi geemaili eemaili, lisan vaid illustratsiooni väheke.
'Hei.
Kohal ja esimeseks 'tööpäevaks' valmis. Hotell sama, hommikune menüü 95% sama, küll aga on showroom teises kohas, seega 15min asemel 45min jalutust hommikusse. Täna peaks olema ilm plussis, ilmselt võtan seikluse jala ette, õhtul küllap nii entusiastlik ei ole ja kasutan metrood.
Igatahes, minekuaeg on käes ja küll varsti jälle millegi kohta kirjutada. '
'Saaga jätkub. Infosulu tõttu paluti 9:30 platsis olla. Jäin kümneka hiljaks, aga nagu ma aru sain siis alustame täna mitte varem kui kell 1 pärastlõunal. Täna saab ilmselt päris palju vabandamist kuulda...
Soovitati minna jalutama või hotelli aelema. Oleks siis vaid see voodikoht nii lähedal kui viimati, aga omad tunnid peaks kuidagi surnuks ju lööma.'
'Asjalood arenevad. Kaks päeva 100% ühistranspordita. Või 3? Laupäev-pühapäev-esmaspäev, jah kolm ikkagi, tead siin ei saa aru kas nädalavahetused, kui sellised, üldsegi eksisteerivad, sest konstante tamp peal ja päevad segamini omavahel. Jalgade väss ei seise selles, et mingeid ulmelisi matkasi maha oleks peetud, vaid suurima lihasvalu tekitab saabaste jalga surumine.
Päevad tuhisevad ise üsna ruttu, kahjuks läheb showroomis alati üsna pikalt. Muidu oleks suva, aga peale kümmet õhtul hotellis kooliasjaga tegelema hakata on sellise päeva järel paras katsumus. Kelle süü see muidu ikka ole, ise selle supi keetsin, ise selle ära ka lürbin. Loodetavasti sobib valmiv pearoog ka koolis esitamiseks, narr oleks nüüd kõige-kõige viimane kursus veel feilida.
Kolmapäeval tuleb esimene show, oleks imelik kui mind sinna samusele ei võetaks. Mitte et ma castinguil käia jõuaks, aga siseinfo kohaselt on lootust vähemalt ühele etendusele veel pääseda. Eks me näeme. Seltskond endiselt seal väga äge ja siin kell kolm, peale koolitööga tänaseks lõpetamist, ei näe probleemi pool üheksa ärgata, et järjekordne jalutuskäik hommikusöögi otsa just nende juurde ette võtta.'
'Show must go on! Kuhu ma nüüd jäingi..? Ahjaa, kolmapäeval peaks muutus tulema. Kuna laupäevast teisipäevani olin hommikust-õhtuni rakkes nende lookside tegemisel, siis mu tark pea soovitas teha teisipäeva õhtul koolitööd nii kaugele ära, et oleks saatmiskõlbulikud. Kuna deadline oli kolmapäevane õhtu, siis never-ever poleks ma viimastel minutitel enam midagi valmis jõunud. Patsutus mulle pea-peale, sest nii läkski (hästisti).
Küll aga busydus sai ka kolmapäeval võitu, ei saanud pikalt magada, paluti hommikul veel appi minna. Seega ka viienda päeva olin tegelt kella neljani abis, ja siis jalustasin esimest korda agentuurist läbi (olles olnud Pariisis selleks hetkeks 5 päeva). Siis jõudis juba magusam osa päevast kohale. Kuna castingul Haider'i show jaoks olid üsna spetsiifilised kriteeriumid, siis modelle oli neil üsna raske leida piisavas koguses. Naljatleti, et mulle peaks 5 look'i andma show jaoks, aga füüsiliselt pole see kahjuks võimalik. Otsus oli siis selline, et ma saan neid ühtekokku kaks, mulle sobib. Muideks, temaatika oli skin-head, seega ma olin nagu valatud sinna seltskonda. Eks neid pea paljaks ajamise nalju sai ka nii mõnedki tehtud, kahjuks-õnneks vaid naljadeks nad ka jäid. Mida ma aga sain lossis teada, kus üritus toimus, et ma saan etenduse nii avada kui sulgeda. Õu Mai Gaad!
Mitte väga suure üllatusena oli sellel õhtul veel vana hea Rick'i fitting ka. Jah, ma polnud ise ühelgi castingul käinud veel. Ja umbes sama väikese üllatusena olin järgmine hommik taas vähese unega varakult jalul, sest oli uus show vaja ära käia. Ahjaa, kasutasin esimest korda sellist asja nagu Uber. Mõtlesin võtta selle, sest tahtsin pool tundi kauem magada, tulemusena oli see, et jäin pool tundi hiljaks. Ha-fa, fucking ha, hea liiklus teil. Aga sain vastu mõistvat suhtumist ja show ise oli ka äge. Catwalk oli selline cluster-fuck, et kui kellelgi midagi untsu läheb ja enesekindlalt edasi sammub, siis keegi publikus ei saa midagi nii ehk naa aru.
Ricky-tricky järel ootas mind Haider juba järgmises peatuses. Nüüd on ta oma bränd talle selline side-hussle, sest antud hetkel täidab ta ka Berluti creative director istekohta. Ma vannun taaskord käsi südamel, et välimus on modellinduseks vaid eeldus, edasi on puhas õnn ja Pii-ärR. Sealt siis ühtlasi ka üks huvitav muudatus, mida ma ei saa spoilida ennist, kui laval ää käin.'
'Viimati jäime jutuga toppama sinna Berluti pessa, kus härra Ackermann nüüd vägesi juhatab. Lisaks ootab igas 'sadamas' ka üks eestlane. Nüüd sain siis Pariisi oma ka üles leitud. Nimelt sealse kompanii disainerkonnas juhtumisi üks omale koha leidnud. Nädal vaid saia-maiate juttu ja inglise keelt kuulda, siis ülim heameel vahetada ka eesti keelseid repliike.
Poole ööni Berluti HQs passitud ja riided fititud. Nüüd aeg minna Starsystemiga kohtuma, mingi traditsioon vist, sest asukoht oli ka sama mis alati. 'Siis kui Taavi kohale jõudis olid kõik teised juba lõbusas meeleolus.' Ja nii oligi. Eks siis kombekohaselt teretamine ja patsutamine algas ning küsiti, mis soovin, siis vastus oli juba varem valmis mõeldud, 'a beer, a cigarette and an Uber home, please'. Esimesega siis aitas mind lõpuboss, kelle käes firma kuldne krediitkaart on, teisega keegi seltskonnast ja kolmanda eest kandsin ise hoolt. Okei, tegelt ma selle tunni jooksul ajasin kaks märjukest nahavahele ja siis panin ühes tesitega plagama.
Võiksin mürki võtta, et asi ei olnud alkoholist, kuid järgmine päev oli üsna sant olla. Kas närvid? Oli hommikuses buffeé lauas toit riknenud? Igatahes selline pukey-poopy tunne oli hetkel mil hotellist sel reedesel päeval väljuma hakkasin. Sain nüüd päris castingul ka käia, muidugi comp-card'i polnud (Pariisi agentuuri jaoks ma direct booking only). Ja ega seal polnud keegi minu nägemisest ka huvitatud, klassikaline agentuuri lüke, et modelle maksimaalselt jooksutada.
Agntuurist rääkida, siis jäi teine ka teepeale, juhtumisi oli vaja tervisetõend viia ja oli ka viimane aeg seda teha. Ühtekokku siis käisin agentuuris kohapeal kogu aja vältel tervelt 2 korda. Kohapeal olid ka fotograafid kes suvel tegid success-boy'dest ilusa pildiraamatu, aga kahjuks minu kätele jääb see kättesaamatuks.
Viimaks siis jõudsin ka Grand Palaisse, see hoone on nii suur, et kui autojuht tegi terve ringi sellele peale, siis sain ikka vales kohas maha mindud ja suure ringi jalutada. Arusaamatu lauseehitus, aga noh, oli lihtsalt suur loss. Nagu suurele hoonele ikka kombeks, siis kõrged laed olid teemas! Nimelt neli tundi, mis enne showd oli vaja prepareerimisele kulutada, kuludsid räiges külmuses. Umbes nagu oleks õues, aga tuult ei puhu. Paar soojapuhurit ja -kiirgurit olid ka saadaval, aga nende eest oli aktiivne siblimine ja löögile oli sama lihtne saada kui head palka Eesti riigis. Käiku läksid ka föönid, kohe päris ausalt. Küll aga minu karge põhjamaine keha pidas piisavalt hästi vastu, sest teadsin, et kössitamise asemel tuleb liikuda. Halenaljakas iroonia tuli siis mängu, kui elekterikatkestused esinesid, nagu inimestel ikka kombeks, siis ühte pikendusjuhtme taha pannakse 3 puhurit, 30 fööni ja 300 iPhone'i. Muideks, sooja joogi asemel tuli termosest mingi leige pruun ollus välja, kohviks seda nimetada ei julgeks.
Sinna kuhu külalisi oodati oli muidugi saunaks köetud, või sealt modellide laudast tulles tundus vähemasti nõnda. Nagu aru sain, siis põrand oli nimme ära retsitud, aga see pole minu raha mida kulutati, tehke mis tahate. Küll aga oli eriti lahe teostus sellele kuidas kogu runway läbimine toimus, kaugel klassikalisest hanereast, kui ma nüüd oma elukogemustest lähtun. Muuseas, antud müstiline saladus, mida eelneval õhtul Starsystem'i meeskond ja järgmine päev Successi perekond ei näinud olid mütsi alla peidetud kiharad. Nüüdsest siis peres kõige blondim tegelane.
Kuna maestro isiklikult kutsus, siis ei saanud minemata jätta ka aftekale. Maxim's oli koha nimi, kuuldavasti vinge koht, ja seda ta ka oli. Ilmselt kolm ringi üle võlli fancy, ja mina oma teksapüksi ning Salomoni saapaga. Jutt oli, et 23.00 hakkab mürgel, aga kui ma südaööl sinna laivi sadasin, siis polnud tähtsate inimeste õhtusöök veel oma otsa leidnud. Open-bar on alati tore, aga kui sealt vaid kokteile ja šampust saab, siis tuleb kindlapeale selline õhtu kus palju jama saab segamini joodud. Nii ka läks. Aga esmalt ma tajusin, et koht on nii noobel, et isegi toas tehakse suitsu, what? Igatahes, varsti lendas üks teine max-casual modell kohale, ma ajasin esimese joogi ümber ja õigepea tehti tantsuplats laudadest tühjaks, DJ aeti pulti ja jalakeerutamine võis alata. Kuna ma olen selline inimene, et tal vaja kirvega piir ette raiduda ja koju ära saata, siis sel korral mu südametunnistus oli küll kuhugi Läti piiri taha vist jäänud, sest sellega mu õhtu veel otsa kahjuks ei saanud (küll aga oleks võinud).
Tulemusena tegin terve laupäeva oma nädalast unevõlga tasa ja pühapäevalgi oli kerge värin sees. Taaskord üks neist kordadest, mil pohmakas läheb sujuvalt üle tõbisusele, nii et ise ka ei saa aru, mis sul siis häda peaks olema. Kuigi laupäevasele hommikusöögile ma ei jõudnud, siis pühapäeval olin ilusti kell 7.00 juba püsti, ei mäleta mil viimati sellisel päeval sellisel ajal oleks ärgata suutnud, aga money talks. Nagu soovitud, siis enne üheksat olin showroomis kohal ja tegime kollektsioonist tootefotod ära. Minu roll ei olnud muidugi fotot end teha, vaid sellele sisu anda. Sai söögi alla ja peale võttemeeskonnaga naljatletud, et kui kallid need riided on, mis nad müüvad ja lõpetuseks tegin maksimaalselt eestlasliku teo ja jätsin Vana Tallinna meenena disainimeeskonnale.
Lõpetuseks üks kurb noot ka. Olin vaimselt juba vähemalt kuu aega tagasi valmistunud kell 7:40 lennulike minema. Küll aga check-in'i käigus (õnneks online), selgus, et AM asemel on seal alati olnud PM. Paistab, et auto saab ühe vaba päeva veel juurde.'
Kokkuvõtteks vaatame siis tasa ja targu mis edasi saab. Kooli tahaks räigelt ära lõpetada, et kordki juba teisest lahti saada. Ilmselt kaugemaid lende ei tule ja vaevalt, et lähemaidki. Kui miskit, siis küllap juuni kuus see sama ooper mis nüüd viimati kahel korral mängis. Iseasi kauaks ta mängima jääb veel, varsti ma ju veerand sajandit vana.
'Hei.
Kohal ja esimeseks 'tööpäevaks' valmis. Hotell sama, hommikune menüü 95% sama, küll aga on showroom teises kohas, seega 15min asemel 45min jalutust hommikusse. Täna peaks olema ilm plussis, ilmselt võtan seikluse jala ette, õhtul küllap nii entusiastlik ei ole ja kasutan metrood.
Igatahes, minekuaeg on käes ja küll varsti jälle millegi kohta kirjutada. '
'Saaga jätkub. Infosulu tõttu paluti 9:30 platsis olla. Jäin kümneka hiljaks, aga nagu ma aru sain siis alustame täna mitte varem kui kell 1 pärastlõunal. Täna saab ilmselt päris palju vabandamist kuulda...
Soovitati minna jalutama või hotelli aelema. Oleks siis vaid see voodikoht nii lähedal kui viimati, aga omad tunnid peaks kuidagi surnuks ju lööma.'
'Asjalood arenevad. Kaks päeva 100% ühistranspordita. Või 3? Laupäev-pühapäev-esmaspäev, jah kolm ikkagi, tead siin ei saa aru kas nädalavahetused, kui sellised, üldsegi eksisteerivad, sest konstante tamp peal ja päevad segamini omavahel. Jalgade väss ei seise selles, et mingeid ulmelisi matkasi maha oleks peetud, vaid suurima lihasvalu tekitab saabaste jalga surumine.
Päevad tuhisevad ise üsna ruttu, kahjuks läheb showroomis alati üsna pikalt. Muidu oleks suva, aga peale kümmet õhtul hotellis kooliasjaga tegelema hakata on sellise päeva järel paras katsumus. Kelle süü see muidu ikka ole, ise selle supi keetsin, ise selle ära ka lürbin. Loodetavasti sobib valmiv pearoog ka koolis esitamiseks, narr oleks nüüd kõige-kõige viimane kursus veel feilida.
Kolmapäeval tuleb esimene show, oleks imelik kui mind sinna samusele ei võetaks. Mitte et ma castinguil käia jõuaks, aga siseinfo kohaselt on lootust vähemalt ühele etendusele veel pääseda. Eks me näeme. Seltskond endiselt seal väga äge ja siin kell kolm, peale koolitööga tänaseks lõpetamist, ei näe probleemi pool üheksa ärgata, et järjekordne jalutuskäik hommikusöögi otsa just nende juurde ette võtta.'
'Show must go on! Kuhu ma nüüd jäingi..? Ahjaa, kolmapäeval peaks muutus tulema. Kuna laupäevast teisipäevani olin hommikust-õhtuni rakkes nende lookside tegemisel, siis mu tark pea soovitas teha teisipäeva õhtul koolitööd nii kaugele ära, et oleks saatmiskõlbulikud. Kuna deadline oli kolmapäevane õhtu, siis never-ever poleks ma viimastel minutitel enam midagi valmis jõunud. Patsutus mulle pea-peale, sest nii läkski (hästisti).
Küll aga busydus sai ka kolmapäeval võitu, ei saanud pikalt magada, paluti hommikul veel appi minna. Seega ka viienda päeva olin tegelt kella neljani abis, ja siis jalustasin esimest korda agentuurist läbi (olles olnud Pariisis selleks hetkeks 5 päeva). Siis jõudis juba magusam osa päevast kohale. Kuna castingul Haider'i show jaoks olid üsna spetsiifilised kriteeriumid, siis modelle oli neil üsna raske leida piisavas koguses. Naljatleti, et mulle peaks 5 look'i andma show jaoks, aga füüsiliselt pole see kahjuks võimalik. Otsus oli siis selline, et ma saan neid ühtekokku kaks, mulle sobib. Muideks, temaatika oli skin-head, seega ma olin nagu valatud sinna seltskonda. Eks neid pea paljaks ajamise nalju sai ka nii mõnedki tehtud, kahjuks-õnneks vaid naljadeks nad ka jäid. Mida ma aga sain lossis teada, kus üritus toimus, et ma saan etenduse nii avada kui sulgeda. Õu Mai Gaad!
Haider Ackermann FW 17
Mitte väga suure üllatusena oli sellel õhtul veel vana hea Rick'i fitting ka. Jah, ma polnud ise ühelgi castingul käinud veel. Ja umbes sama väikese üllatusena olin järgmine hommik taas vähese unega varakult jalul, sest oli uus show vaja ära käia. Ahjaa, kasutasin esimest korda sellist asja nagu Uber. Mõtlesin võtta selle, sest tahtsin pool tundi kauem magada, tulemusena oli see, et jäin pool tundi hiljaks. Ha-fa, fucking ha, hea liiklus teil. Aga sain vastu mõistvat suhtumist ja show ise oli ka äge. Catwalk oli selline cluster-fuck, et kui kellelgi midagi untsu läheb ja enesekindlalt edasi sammub, siis keegi publikus ei saa midagi nii ehk naa aru.
Rick Owens FW 17
Ricky-tricky järel ootas mind Haider juba järgmises peatuses. Nüüd on ta oma bränd talle selline side-hussle, sest antud hetkel täidab ta ka Berluti creative director istekohta. Ma vannun taaskord käsi südamel, et välimus on modellinduseks vaid eeldus, edasi on puhas õnn ja Pii-ärR. Sealt siis ühtlasi ka üks huvitav muudatus, mida ma ei saa spoilida ennist, kui laval ää käin.'
'Viimati jäime jutuga toppama sinna Berluti pessa, kus härra Ackermann nüüd vägesi juhatab. Lisaks ootab igas 'sadamas' ka üks eestlane. Nüüd sain siis Pariisi oma ka üles leitud. Nimelt sealse kompanii disainerkonnas juhtumisi üks omale koha leidnud. Nädal vaid saia-maiate juttu ja inglise keelt kuulda, siis ülim heameel vahetada ka eesti keelseid repliike.
Poole ööni Berluti HQs passitud ja riided fititud. Nüüd aeg minna Starsystemiga kohtuma, mingi traditsioon vist, sest asukoht oli ka sama mis alati. 'Siis kui Taavi kohale jõudis olid kõik teised juba lõbusas meeleolus.' Ja nii oligi. Eks siis kombekohaselt teretamine ja patsutamine algas ning küsiti, mis soovin, siis vastus oli juba varem valmis mõeldud, 'a beer, a cigarette and an Uber home, please'. Esimesega siis aitas mind lõpuboss, kelle käes firma kuldne krediitkaart on, teisega keegi seltskonnast ja kolmanda eest kandsin ise hoolt. Okei, tegelt ma selle tunni jooksul ajasin kaks märjukest nahavahele ja siis panin ühes tesitega plagama.
Võiksin mürki võtta, et asi ei olnud alkoholist, kuid järgmine päev oli üsna sant olla. Kas närvid? Oli hommikuses buffeé lauas toit riknenud? Igatahes selline pukey-poopy tunne oli hetkel mil hotellist sel reedesel päeval väljuma hakkasin. Sain nüüd päris castingul ka käia, muidugi comp-card'i polnud (Pariisi agentuuri jaoks ma direct booking only). Ja ega seal polnud keegi minu nägemisest ka huvitatud, klassikaline agentuuri lüke, et modelle maksimaalselt jooksutada.
Agntuurist rääkida, siis jäi teine ka teepeale, juhtumisi oli vaja tervisetõend viia ja oli ka viimane aeg seda teha. Ühtekokku siis käisin agentuuris kohapeal kogu aja vältel tervelt 2 korda. Kohapeal olid ka fotograafid kes suvel tegid success-boy'dest ilusa pildiraamatu, aga kahjuks minu kätele jääb see kättesaamatuks.
Viimaks siis jõudsin ka Grand Palaisse, see hoone on nii suur, et kui autojuht tegi terve ringi sellele peale, siis sain ikka vales kohas maha mindud ja suure ringi jalutada. Arusaamatu lauseehitus, aga noh, oli lihtsalt suur loss. Nagu suurele hoonele ikka kombeks, siis kõrged laed olid teemas! Nimelt neli tundi, mis enne showd oli vaja prepareerimisele kulutada, kuludsid räiges külmuses. Umbes nagu oleks õues, aga tuult ei puhu. Paar soojapuhurit ja -kiirgurit olid ka saadaval, aga nende eest oli aktiivne siblimine ja löögile oli sama lihtne saada kui head palka Eesti riigis. Käiku läksid ka föönid, kohe päris ausalt. Küll aga minu karge põhjamaine keha pidas piisavalt hästi vastu, sest teadsin, et kössitamise asemel tuleb liikuda. Halenaljakas iroonia tuli siis mängu, kui elekterikatkestused esinesid, nagu inimestel ikka kombeks, siis ühte pikendusjuhtme taha pannakse 3 puhurit, 30 fööni ja 300 iPhone'i. Muideks, sooja joogi asemel tuli termosest mingi leige pruun ollus välja, kohviks seda nimetada ei julgeks.
Sinna kuhu külalisi oodati oli muidugi saunaks köetud, või sealt modellide laudast tulles tundus vähemasti nõnda. Nagu aru sain, siis põrand oli nimme ära retsitud, aga see pole minu raha mida kulutati, tehke mis tahate. Küll aga oli eriti lahe teostus sellele kuidas kogu runway läbimine toimus, kaugel klassikalisest hanereast, kui ma nüüd oma elukogemustest lähtun. Muuseas, antud müstiline saladus, mida eelneval õhtul Starsystem'i meeskond ja järgmine päev Successi perekond ei näinud olid mütsi alla peidetud kiharad. Nüüdsest siis peres kõige blondim tegelane.
Berluti FW 17
Kuna maestro isiklikult kutsus, siis ei saanud minemata jätta ka aftekale. Maxim's oli koha nimi, kuuldavasti vinge koht, ja seda ta ka oli. Ilmselt kolm ringi üle võlli fancy, ja mina oma teksapüksi ning Salomoni saapaga. Jutt oli, et 23.00 hakkab mürgel, aga kui ma südaööl sinna laivi sadasin, siis polnud tähtsate inimeste õhtusöök veel oma otsa leidnud. Open-bar on alati tore, aga kui sealt vaid kokteile ja šampust saab, siis tuleb kindlapeale selline õhtu kus palju jama saab segamini joodud. Nii ka läks. Aga esmalt ma tajusin, et koht on nii noobel, et isegi toas tehakse suitsu, what? Igatahes, varsti lendas üks teine max-casual modell kohale, ma ajasin esimese joogi ümber ja õigepea tehti tantsuplats laudadest tühjaks, DJ aeti pulti ja jalakeerutamine võis alata. Kuna ma olen selline inimene, et tal vaja kirvega piir ette raiduda ja koju ära saata, siis sel korral mu südametunnistus oli küll kuhugi Läti piiri taha vist jäänud, sest sellega mu õhtu veel otsa kahjuks ei saanud (küll aga oleks võinud).
Tulemusena tegin terve laupäeva oma nädalast unevõlga tasa ja pühapäevalgi oli kerge värin sees. Taaskord üks neist kordadest, mil pohmakas läheb sujuvalt üle tõbisusele, nii et ise ka ei saa aru, mis sul siis häda peaks olema. Kuigi laupäevasele hommikusöögile ma ei jõudnud, siis pühapäeval olin ilusti kell 7.00 juba püsti, ei mäleta mil viimati sellisel päeval sellisel ajal oleks ärgata suutnud, aga money talks. Nagu soovitud, siis enne üheksat olin showroomis kohal ja tegime kollektsioonist tootefotod ära. Minu roll ei olnud muidugi fotot end teha, vaid sellele sisu anda. Sai söögi alla ja peale võttemeeskonnaga naljatletud, et kui kallid need riided on, mis nad müüvad ja lõpetuseks tegin maksimaalselt eestlasliku teo ja jätsin Vana Tallinna meenena disainimeeskonnale.
Lõpetuseks üks kurb noot ka. Olin vaimselt juba vähemalt kuu aega tagasi valmistunud kell 7:40 lennulike minema. Küll aga check-in'i käigus (õnneks online), selgus, et AM asemel on seal alati olnud PM. Paistab, et auto saab ühe vaba päeva veel juurde.'
Kokkuvõtteks vaatame siis tasa ja targu mis edasi saab. Kooli tahaks räigelt ära lõpetada, et kordki juba teisest lahti saada. Ilmselt kaugemaid lende ei tule ja vaevalt, et lähemaidki. Kui miskit, siis küllap juuni kuus see sama ooper mis nüüd viimati kahel korral mängis. Iseasi kauaks ta mängima jääb veel, varsti ma ju veerand sajandit vana.
Ülelennud, ülelasud.
Viimati Pariisis olles äratati teema. et Taavi Koreasse saata. Kahjuks mitte põhjapoolsesse, vaid sinna kuhu ta märg unenägu oleks olnud minna keskkooli ajal. Esialgne plaan oli saata kaheks kuuks, september-oktoober, et ma oma koolisemestrist liialt ei kaotaks. No, selle orgunninga läks väheke liiga kiireks, seega lükati plaan uude aastasse, et jaanuarist kolmeks kuuks sinna minna.
Nüüd siis oma elu selle järgi sisse seades olin nii siin kui seal sellest kergelt juttugi teinud. Otseloomulikult oma 'päris' töökohas ka tegin asja teatavaks juba sügise algul ja koolis tegin asju 5% suurema hoolega, et semester edukalt läbida. Kusjuures sellega mul kogemata alati veab, vist ikkagi olen midagi koolist õppinud või kogemusena omandanud ka - teha maksimaalselt minimaalse ressursiga.
Küll aga EAPde kogumise kõrvalt tahtnuks ikkagi oma teemakohast portfooliot täiendada. Lisaks ka rahakotti, sest võtsin omale uue jaapanlasest kallima, kelle eest mult iga kuiselt raha küsitakse ja ega temagi õhust ja armastusest enda mõnusi mulle paku. Paraku aga sai Eestis vaid lambiäri ajada ja korra pääsesin vaid Berliini, päevaks. Seal võttis mind vastu Vitali, kes kogu oma elu on veetnud Saksamaa residendina, kuigi olemuselt oli stereotüüpselt oma nime vääriline. You know... uus G-klass ja kurikas pagasiruumis. Üks lahe asi oli veel, ta stuudios olevas kööginurgas ootas viieliitrine viinapudel, mille otsa oli keritud see asjandus, millega vedelseepi saab kätte. See oli gramm tricky, sest esimese sörtsu tulistas see maha, edasised sain juba otse klaasi lastud. Kuid paraku jah, mitmed üritused ja nädalavahetused oleks korreleerunud just nende optionitega, mis pakuti, aga ükski ju teoks ei saanud. Hea on, et ma päriselt plaane ära ei nulli, kui midagi pakutakse.
Aga pole need korealased seal lõunas midagi paremad kui põhjas (minu silmis). Suvest saadik ootasin lepingut lugeda, küll aga neil käis agentuuridevaheline price negociation (või vähemalt nii väideti mulle), ja see siis oli niiöelda põhjus alati öelda 'varsti saad, oota'. Welp, ootasin mis ootasin, sittagi sain lugeda, kuniks oli november umbes-täpselt oma keskpaika jõudmas ja tahtsin konkreetsed jah/ei vastust. Vastuseks oli see teine, seega mu potentsiaalne suurim lend saigi üle lastud.
Tagantjärele targutada, siis ütleks, et hea ongi, et ära jäi. Mitte, et ma seda teist perspektiivi saanuks antud hetkel kogeda, aga siiski viimaks tuli üks teine option, mille puhul mu kõhklused olid läbi aegade väikseimad.
Nüüd siis oma elu selle järgi sisse seades olin nii siin kui seal sellest kergelt juttugi teinud. Otseloomulikult oma 'päris' töökohas ka tegin asja teatavaks juba sügise algul ja koolis tegin asju 5% suurema hoolega, et semester edukalt läbida. Kusjuures sellega mul kogemata alati veab, vist ikkagi olen midagi koolist õppinud või kogemusena omandanud ka - teha maksimaalselt minimaalse ressursiga.
Küll aga EAPde kogumise kõrvalt tahtnuks ikkagi oma teemakohast portfooliot täiendada. Lisaks ka rahakotti, sest võtsin omale uue jaapanlasest kallima, kelle eest mult iga kuiselt raha küsitakse ja ega temagi õhust ja armastusest enda mõnusi mulle paku. Paraku aga sai Eestis vaid lambiäri ajada ja korra pääsesin vaid Berliini, päevaks. Seal võttis mind vastu Vitali, kes kogu oma elu on veetnud Saksamaa residendina, kuigi olemuselt oli stereotüüpselt oma nime vääriline. You know... uus G-klass ja kurikas pagasiruumis. Üks lahe asi oli veel, ta stuudios olevas kööginurgas ootas viieliitrine viinapudel, mille otsa oli keritud see asjandus, millega vedelseepi saab kätte. See oli gramm tricky, sest esimese sörtsu tulistas see maha, edasised sain juba otse klaasi lastud. Kuid paraku jah, mitmed üritused ja nädalavahetused oleks korreleerunud just nende optionitega, mis pakuti, aga ükski ju teoks ei saanud. Hea on, et ma päriselt plaane ära ei nulli, kui midagi pakutakse.
Aga pole need korealased seal lõunas midagi paremad kui põhjas (minu silmis). Suvest saadik ootasin lepingut lugeda, küll aga neil käis agentuuridevaheline price negociation (või vähemalt nii väideti mulle), ja see siis oli niiöelda põhjus alati öelda 'varsti saad, oota'. Welp, ootasin mis ootasin, sittagi sain lugeda, kuniks oli november umbes-täpselt oma keskpaika jõudmas ja tahtsin konkreetsed jah/ei vastust. Vastuseks oli see teine, seega mu potentsiaalne suurim lend saigi üle lastud.
Tagantjärele targutada, siis ütleks, et hea ongi, et ära jäi. Mitte, et ma seda teist perspektiivi saanuks antud hetkel kogeda, aga siiski viimaks tuli üks teine option, mille puhul mu kõhklused olid läbi aegade väikseimad.
Subscribe to:
Posts (Atom)