Kui meid hotellist peale korjati, siis kahe modelliga juba tutvusin ja edasi viis meid mikrobuss ülejäänud tiimini, kes ilge hunniku kodinaid autole laadisin ja edasi lennujaama! Seal tuli eelviimane modell ka kohale ning jäime lendu ootama. Muideks ma pole kunagi nii kaugele lennanud, mis sest et kaks lendu eelneval õhtul oli läbitud, ei olnud ma kolmandaks, pikimaks, valmis. Kuna me lendasime nõnda, et pidevalt aknast paistis päike, siis und ei tulnud mitte teps ja kohale jõudes oli bioloogiline kell juba omadega segi. Esmase asjana Mehhikos tervitas meid soe, troopiline tuul ja kuu, mis oli otse me peade kohal. Lisaks liitusid meiega fotograafid ja edasi panime bussidega kuurorti poole.
Unustasin vist mainida, kus me olema hakkame? Sest kui optioni lehte uurisin ja googeldasin asukohta, siis tundus nagu mingi suuuur küla. Ehk siis peale hoiatussilte, et jaaguarid, maod ja anteaterid teel olime viimaks kuurorti keskmes, kus check-in sai tehtud ja edasi viis meid golfiauto laadne liikur meid tubadesse. Kuna meil oli mingi max VIP pakett, siis sisaldas see toitu, jooki ja soovi korral ka 'autojuhte', viimast küll kuurorti ala piires.
Esimesel õhtul, peale pikka lendu, oli kõht tühi ja ootas täitmist. Kuna öösel olid avatud vaid rannabaarid, siis tuli õhtusöök just seal teha. Youknowha, seal olid need loomad ka ööhakul välja tulnud, kes oma käsi kokku hõõruvad nagu Mr. Burns. Mo-fuckin' raccoons! Need nahhaalid olid imearmsad, aga päris julged tõprad. Muidugi neid toita ei tohtinud, aga mis teha, turistid me ju oleme. Õppisin ära ka esimese ning viimase fraasi: 'uno servesa, por favor!'.
FEEEED MEEEE!
Viimaks! Viimaks ma ütlen, et oli mõistlik ajajaotus ning meid ei hoitud kogu aeg rihma otsas. Öeldi juba õhtul ära, et järgmine päev meil niisama olelemiseks, sest meist rakendust nii ehk naa ei ole. Peale hommikusööki läksime maailma avastama, basseinid, rand, baarid ja kõik meie päralt! Neil oli isegi basseinibaar, kus olid rinnuni vees, või istusid pukil ning said pedrode käest kokse tellida. Esimesed pina-coladad koonuvahel seiklesin veel toakaaslase Matt'iga ringi kuniks tuppa naastes nägime, et meie uksekaardi kohta oli pistetud kaardike 'come claim your welcoming gift at the reception table'. Nagu shampus ja puuviljakorv oleks olnud vähe. Viimase toitsime üle rõdu punakamatele pesukarudele, sest lihstalt ei mahtunud kõike oma kõhtu ajada. Aga tuleme nüüd tagasi sinna, et meil oli kingitus saada. Vastuvõtus suunati meid edasi Travel Club'i laua taha, kus istus mehike, kes uuris meie missiooni kohta Mehhikos. Keerutas igatepidi ja siis andis mingi koti rannas käimiseks, no thanks, bye. Mõni minut eemal jooksis mehike meile järgi ja avaldas oma top-secret asja, et ta müüb kanepit. Hea äri, eriti kui neil see kohapeal kasvamas ja siis turistidele seda lisa teenimiseks maha parseldada. Hinnaks 50$, aga kogusest juttu ei olnud. Palusime mõtlemisaega, aitäh.
Lapsukesi toitmas.
Mitte, et mul ajaltelg nende söögikordade, õlleklaaside ja kuumuse käes enam selgelt meeles oleks, aga vist järgmisel päeval kirjutas Matt mulle Whatsapp'i, et ta ostis ära. Mille? Koti savu, ja selle arvatav sisu oli üle 10 grammi, hinnaliselt 4~5 korda soodam kui meil siin Eestis, hea diil. Nüüd saab CVsse kirja panna, et on Jesus'elt narksi ostnud. Keegi ei uskunud, et sellest lahti ka saame, aga pikemalt keerutamata see siiski juhtus, viimase pläru suitsetasid kutid üsna enne ära minekut.
Sellega aga lugu veel läbi ei saanud. Minu call-time oli üks hommik veits enne kuute. Oh seda õnnistust, aga kuna tappev palavus ähvardas ja ma lõppude-lõpuks sinna läksin ju tööd tegema, siis polnud millegi üle nuriseda. Miskipärast ei olnud magamisega ega ärkamisega probleeme, küllap organism oli niigi segaduses. Lisaks kaks asja mida ma ei kogenud reisi vältel kordagi - unenäod ja pohmakad. Teist neist isegi siis kui kella kaheni öösel maurasime ja 8'st kargu alla ajasin.
6AM HYPE.
Küll aga too päev feilis, sest hommikul oli esimene võtteplats liiga tuuline, siis teises oli valgus halb ja lõpuks scenery imes, seega asi jäi katki. Minu päev oli vara alanud, aga tulemust palju ei pakkunud. sain veel mõne päeva tühja panna, lisandus veel viimanegi modell ja minul ikka 'puhta puhkus'. Kuniks siis pühapäeval, päev enne minekut, jõudis järg minuni, sest mis tolku minust muidu oleks. Tunne oli selline meh, et küllap mingi filler kraam tuleb, sest ma ju lõppude-lõpuks olin kaugelt kohale toodud. Tõotas tulla tavapärane, sitaks palav päev ja päikest sadas nii et paha hakkab. Võtteplatsiks sel korral oli rand ja seal me oma päeva veetsimegi. Geelikiivriga juuksed üle pea aetud, nii et keskele jäänud juukselahk lubas peanaha ära kõrvetada. Jah, mingit mäda nokkisin sealt ka välja veel tagasiteel. Aga me ei olnud veel lennupeal, hoopiski rannas. Üsna gei võttemeeskond, speedode väel fotograaf ja mingi pikk blond mees rannaliival ülikonnas, millest üks mustem kui teine, hah! Rannaliival tehtud fotodele oli vahepalaks ka seal ääres metsa/džungli vahel klippide filmimine, Päris Mowglit ei pidanud mängima, jalutasin siia-sinna ja siis seda lindistati. Muideks, seal vedeles kookospähkleid igal põõsa või puu all, ja ühe neist ma ka võtsin ranna äärde kaasa. This is Colson the Coconut, and he's with us. Vaatab seda, kui kauaks teda meiega muidugi on.
http://lofficielhommes.es/wp-content/uploads/2017/04/web.mp4?_=1
Kunagi mingi kahtlane teema oli seal terve päeva toimunud, siis hakkas publikul ka huvi tekkima, mis kuradi tegelane see selline on, et tal isegi hoitakse päikese varju. No, see viimane oli puht praktiline, sest tõsiselt sitt oli seal olla nõndaviisi, kui teised lebotasid pea paljalt ning ma olin sisse pakitud. Isegi see, et mu päris töö hõlmab valgustitesse vaatamist, siis sealne ere päike oli liialt. Lihstalt ulme, viimased lookid tegime üsna nii, et 'poos' sisse ja silmi avasin vaid paariks sekundiks, et pilt tehtud saaks. Teaduslikumalt poolelt lähtuda, siis sain sinise valguse üledoosi ilmselt ka. Kuna ma selline 'prillinägu' olen, siis on lootust, et varsti saan seda igapäevaselt olla, kui nii jätkame, mitte vaid kampaaniapiltidel. Igatahaes, halada pole vaja, sest päris naljakas oli see, kui jutud ja spekulatsioonid läksid rahva vahel liikvele, et mis mees see siiski on. Mõni tegi pilti, kes varjas seda, kes mitte, aga tobukesed, flash-off. Ja siis Rogier, üks mitmest modellist, sattus lähimas rannabaaris ohvriks arupärimistele. Ta arvas, et 'he's the last winner of American Top Model' oleks liiga kergesti arusaadav jäi vastuseks 'he's a famous DJ from Estonia', küllap see tõstatas rohkem küsimusi, kui andis vastuseid, aga küllap ma olin siis kuulus Eesti DJ. Üheksast kuueni kestnud päev seal põrgus sai läbi, 'dos servesa Sol, por favor' ja minekut. Olin ära teeninud, sest tulemuseks siis see:
L'Officiel Hommes Spain cover.
Hakkas see aeg otsa saama ka vaikselt. Kauem poleks tahtnud ollagi, nädalast piisab, sest kuurorti alal olemiseks kauem pole ma piisavalt laisk, või piisavalt valge inimene. Valetaksin, kui väidaks, et ainult seal üüratul maalapil aega veetsin. Ühel õhtul, kui Matt'i pildistati, siis juhtusin meeskonnaga kaasa töllerdama ja laenasin nende autojuhti, et käia baaris alkotaksot tegemas. Misael oli täitsa tore autojuht, ta isegi rääkis arusaadavat inglise keelt. Small-talki järel leppisime kokku, et kui ta vahetus lõppeb 21:00, siis pool kümme saame kuurorit värava taga kokku ja ta viib meid linna. Mõeldud - tehtud. Käisime lähedal ühes üsna turistidele suunatud linnas, sest peatänaval, mida me 15 minutit läbi jalutasime, pakuti meile 3 korda narksi ja 5 korda seksi. Panime taguotsad maha hoopiski veits eemal melust, sest neil olid isegi klubid otsapidi tänaval, piljardiklubis. Ma ise mängima ei jõudnud, sest seal on reegel, et võitjaga lauas. Kui kaks meie oma olid mängu ära teinud, siis üks pablo lõi Rogieril kahe korraga oma kuulid auku ja sellega siis see piirduski. Eks uurisime natuke nende diskrimineerivate elutingimute kohta. Näiteks: töötad 6 või 7 päeva, siis 1 vaba, ja üheksa või kümne kuu jooksul on sul 3, fucking 3 lisa vaba päeva. Lisaks uurisin netist ka statistikat, nimelt keskmine päevapalk on Mehhikos 4$, ouch. Lisaks kuurort mahutab 5000 inimese ringis, töötajaid ligi 2000, õnneks ei olnud me seal mingil tipp-hetkel. Olime ehk üks-ühele suhtestatud tööliste ja külalistega. Kuna aga need turismilinnad ei pakkunud pinget, siis viimasel õhtul ei olnud mul tuju enam kogu satsiga kaasa minna ja jäin tagasiminekut ootama.
Viimane pilt enne illegaalse mehhiklase üle piiri smuugeldamist.
Kuna Colson tuleb meiega, saagu mis saab, siis esimene intsident oli muidugi Mehhiko piiril. Kuna mulle lisa pagasit kaasa ei olnud ostetud ja ise ka ei näinud mõtet selle eest maksta, eriti kui nii sooja kliimasse minek, siis lisas see olukorrale vaid vürtsi. Tuli saada läbi turvaväravate. Otse loomulikult tekitab see tollitöötajates küsimusi, kui lisaks läpakale (mida 0 korda reisi jooksul sisse lülitasin) ja muule kolale ilmub letile ka kookospähkel. Otsiti, siis kelle oma see on, siin oli siis minu kord särada ja naeratades tunnistasin omaks. Pani neid kukalt kratsima ja nõutult üks-teisele otsa vaatama. Kuniks nad märkasid, et sellele on nägu ka peale graveeritud, welp, ilmselt see mind päästiski. Sooviti meile head edasist reisi, aitäh. Peale kohutavat tagasilendu, mis ajaliselt oli lühem, aga pimeduses veeta seda aega, suutmata eriti magada, oli piin. Mingis imelikus sundasendis keerutas lennukitoit hea käraka peeru mu kõhust välja, aga ma ei tea paljud seda seal lennukimüra keskel kuulsid, ma ise väga mitte, sest klapid olid kõrvas, aga raisk ma tundsin ikkagi. Nüüd kus Madriidis taas olime maandunud, oli viimaks kergenudus, et vaid kaks lendu veel lennata. Pingelang päädis pingetõusuga, sest pidin turvatsoonist lahkuma, et terminali vahetada, oh shit oh shit, Colson. Kuna me Mehhikos olime armunud Don Julio'sse, ei see polnud Jesuse vend, vaid kohalik tekiila, siis olin seda kaks pudelit ka trofeedena kaasa vedanud lennujaama Tax Free poest. Ja just selle pärast pääses Colson taas läbi. Nende hämming oli selles, et mu kaks pudelit oli eraldi pakitud ja siis pidin neile seletama, et see ei ole minu süü, damn Mexicans, ausõna noh! Minult ja mu kotilt lõhkeainet otsides ja kotti läbi sobrades ei huvitanud mu sõbrake neid üldsegi, aga ma olin ka targem, sel korral lajatasin pudelid letile, Colson peitis end kotis. Siit läksid mu teed Matt'iga lahku ja jäi veel Madriid-Berliin ning Berliin-Tallinn lennata, kust takso mind läbi pimeda ja külma Tallinna koju viis.
Viimaks kodus!
No comments:
Post a Comment