Epic Holiday ehk 'Money talks, bitch!'

Tõlgendagem nüüd seda kuidas tahate, aga välitimaks stressi või klounaadis osalemist otsustasin, et suvi '16 jääb lend ära. Ühelt poolt siis vabalt võtmine, kooliga tegelemine ja vaimne puhkus ning viimaks jaanipäeva pidamine. Teisalt jälle riskide maandamine ja mitte nulli või miinusesse jooksmine omadega. Meenutuseks mainin, et aasta varem jälgisin kogu seda jaanimelu sotsmeedia vahendusel.

Eriti kick-ass oli selle suve puhul, et pühadega kaasnes 4 vaba päeva. Uskumatu, et ametlikult on selline nädal aastas, mil inimesed on kaks päeva tööl, ühe veel lühendatult ja siis edasi juba kisub pilt uduseks. Kuid jätkem nüüd see puhkusejutt, sest juhtus midagi enneolematut, Pariisist tuli direct-booking ja sellega lubati saada enamat kui võlast vabaks, hoopiski esmakordne pluss sellest riigist.

Mõeldud - tehtud! Money talks, bitch, leian need teised nädalavahetused suve pidamiseks (eeldatavasti). Sedapuhku oli diil selline, et kümneks päevaks lendan Prantsusmaale, aga mitte EM'i kaema, ikka töö asjus. Eriti huvitav oli kogu selle loo juures see, et kohalik agentuur ei pannud mind isegi show packagesse, ehk siis mu nägu ei figureerinud koos teiste modellidega kes hooajaks külapeale olid tulemas. Kas see nüüd tähendab ekstreemset õnne, kliendi surmkindlat soovi või seda, et ma lihtsalt olin ainus keda selleks tööks pakkuda oli? Ma ise usun, et natuke kõigest, eriti selletõttu, et agentuuris ma polnud kindlasti 'heade laste' nimekirjas.

Fakt, et ma eelmine hooaeg, talvel, härra Haiderile tegin show ajal kaks looki ei olnud ainus põhjus miks mind kutsuti, nimelt tüüp kes talle pikka aega minu tulevast tööd teinud oli juhtus puuduma mingitel segastel asjaoludel. Aga mis mu ülesanneteks olema siis sai? Esiteks oli kolm päeva lookide tegemist show jaoks, ühtekokku vajati neid umbes 25, sest neid mõningaid naistekaid ma tegema siiski ei pidanud. Järgnes päev mil show ise aset leiab ja omakorda 3 päeva 'vabadust'. Selle vabadusega on teadagi värk, et hetkel mil midagi ette hakkan vaba ajaga võtma tuleb kõne ja pean end kuhugi teleportima. Ning lõpetuseks mu esimene e-comm, olla tüüp brändi kodukal kellel asjad seljas ja siis saad seal uurida detaile ja shopata, kui isu tekib või raha palju.

Lisaks sellele, et lend ei tule oma taskust on ka hotell sel korral tasutud. Mu eest tasutud hotell oli päriselt ka hotell, mitte motell, hostel või peldik. Oma tuba, voodi tavaliselt neli korda laiem, nurgas vedeleva kasti asemel mingi Apple telekas, õhem kui mu telefon ja hommikune buffee. Viimase puhul ma pole senini kindel, kas selle maksin ma oma krediitkaardiga kinni või mitte. Igatahes fancy as fuck ja ateljee polnud ka kaugemal kui max 15 minutit jala visata.

Päris aus olla, siis sümpaatia disaineri vastu tekkis juba jaanuaris, siis kui see eelmine show oli. Üli chill tüüp, ei paistnud mingi try-hard, hoopiski suhtles kõigiga vabalt, jalas sweat-pants ja peas beanie. Lisaks siis ninamehele, kelle järgi brändki nimetatud, kuulus tiimi veel kaks hierarhias kõrgemat asjapulka ning mitmed assistendid ja õmblejad lisaks. Võeti mindki ilusti omaks, sest mingit tüli ega draamat pole vaja, me töötame siiski kõik ühise eesmärgi nimel ja raskemaks ma seda neile kindlasti ei teinud, diivatsemise asemel olin fully co-operative.

Olukorra tegi raskemaks asjaolu, et see show toimus esimesel showde päeval, seda vähem aega oli valmistumiseks. Kui see polnud veel piisavalt pingestav asjaolu, siis kollektsioon ise saabus osadena ja kolmanda päeva õhtuks polnud ka veel kõik hilbud kohal, kahju. Kuigi mul oli kogu castingute aeg veedetud showroomis tööd tehes, siis juhtumisi üks mees oli endiselt minust huvitatud. Vana hea Rick, kel tekkis soov taaskord mind lavale saata. Kui kolmas tööpäev oli õhtusse jõudnud tekkis vajadus võtta tunnine reis ette võtta, et käia nägu näitamas castingul. 'Ei' ei oleks olnud aktsepteeritav vastus.

Muuseas, ma ei olnud endiselt jõudnud veel agentuuris käia. Mitte et räme vajadus oleks selleks varem olnud, aga castingul on ikka raamatu ja kaartide olemasolu soovituslik. Tänavad oli täis jalkafänne, metroo ummistunud inimestest god bless et pommi ei saanud ja kui ma viimaks selle seikluse järel olin jõudmas agentuuri metroopeatusse helises telefon. 'Well, god fucking damn it', mis ma muud mõelda ja öelda ikka oleks osanud, sest selgus väike pisiasi, et casting-crew polnud mu autoportreed teinud ja oli vaja tagasi minna. Roger that, Rodger, täna ma agentuuri küll ei jõua.

Järgmisel päeval tegin siiski selle nalja ära, üllatuseks ei olnud mu nimi sel korral kaardil valesti kirjas, kõigest juuksevärviks oli märgitud 'blrown'. Õhk oli paks nagu ikka, aga see oli pigem tingitud sellest, et kiired ajad ja tähtsad asjad, mind vaevu märgati. Jättes nüüd need samused kus kurat, siis päeva kulminatsioon oli ikkagi toimuma pidanud show. Sel korral siis oli tegu tegu taas mingi vähe ajaloolisema hoonega, kus hoovil oli vaatajate kohad ja ka meie ringlemine. Kaks korda ma kahte looki ei tee, aga sel korral sain avaldada arvamust, et mida ma siis kanda sooviks. Kolmest valitust läks kaks täppi sellega, mis Haider isegi arvas, wicked!

'Laval' käimise skeem oli üsna keerukas ja seal ma hetkel pigemalt ei peatuks, aga oli au kanda siiski üht main-lookidest, ehk olin üks tüüp kes lõpuks tuleb trepile vastu, palju iganes see nüüd peaks aimu andma sellest mis toimus. Küllap pilt ja video annaks siinkohal rohkem vastuseid.

Haider Ackermann SS 17

Nende peidetud kiharatega polnud päev veel kaugeltki läbi. Pidin käima veel Rick'i juures fittingul ja tagatipuks emaagentuurikatega õhtustamas. Kuna ma (pahatihti) valisin liikumisviisiks jalutamise, siis tolle päevane jalanõuvalik oli tõsine möödapanek. Lõppude-lõpuks ma kuttidega edasi pidutsema ei läinud, sest hommikul oli show ootamas. Esimene oluline memo mis ma agentuurilt viimaks sain, eelmise show koha ja aja pidin ise välja uurima, wtf eksju. Poole kahest hotelli viimaks jõudnuna hakkasin peast välja kiskuma kõigi klambreid, see oli rekordkogus! Ja viimaks sai see Hard Cock Grease ka peast pühitud ning läksin oma väheseid unetunde püüdma, voodist kuhu on võimalik ära uppuda.

Üldiselt on Rick alati mingi trikiga hakkama saanud, et publikut üllatada, siis sel korral jättis ta suurema katsumuse modellide kanda. Riided olid üsna kottis ja suured, püksid lausa jooksid tormi, et talla alla sattuda. Vähe sellest, lavale tulles ja lahkudes oli keerukas keerdtrepp vaja läbida ja lava polnud ka kohe üldsegi mitte sirge, leidis Tookio Paleest vist ainsa ruumi, mille põrandapind meenutas skatepark'i. Äkki pani härra oma raha selle peale, et keegi nina veriseks kukuks... kuid sellega läks ta sedapuhku küll alt, minu info kohaselt sujus kõik vägagi hästi.

Rick Owens SS 17

Nüüd siis kolmas Rick ka kotis, sama kvantiteet mis Gucci showdega, elame-näeme kas midagi veel tulemas on. Mis tulemas veel oli, oli see, et paar päeva hotellis Supernatural'i viimast hooaega vaadata ja siis viimaks see e-commercial ära teha.

Selle päevaga sai mulle selgeks see, mis on kõige raskem töö üleüldsegi - paigal seismine. Palju ringi kõndida on kerge, kui õige jalanõu ja riietus valitud, kuid liikumatult seismine nõuab enim pingutust, pildid peavad ju võrdlemisi identsed olema. Pidev probleem oli see, et fotograafi arvates oli mul üks õlg kõvasti alla poole kaldus, joke's on you, sest tegelt oli põrand väheke viltu. Kõrval käis ka showroomi tegemine, ehk seal oli kogu kollektsioon väljas ja kliendid siblisid ringi ning käsutasid modellidele outfitte selga, ei väidaks et seegi lihtne töö on. Õnneks või kahjuks sellest ma pääsesin ja kokkuvõttes oli päev ka väheke lühem kui algul kartsin, seega üle-üldiselt oli Pariisis korda saadetud sooritus parem kui see mille järgi olin läinud.


Puhkus sellega veel päris lõpule polnud viidud, nimelt siis kui ma olin juba unustamas, et ma modellindusega tegelen jõudis minuni option üheks nädalavahetuseks. Jah, taaskord oli see paigutatud just sinna kui ma teisel katsel olin maale minemas. 'Drop all your plans, Italy is waiting' kuid ega ma nii rumal ka ole, et nüüd kõik plaanid kuupeale saadan ja jään koju ootama. Tehes risti vastupidi agentuuri soovile jätsin plaani jõusse ja tore on, et nii tegin, sest otseloomulikut jäi lend ära, hoopiski sain viimaks maakodu külastada. Eks sisimas ole natuke kahju ka, et asi jäi sinnapaika, lõppude-lõpuks Money talks, ...

ktnxbye!

                Ei ole ühtegi lõppu ilma alguseta. Mitte, et ma nüüd pliiatsid täitsa pinalisse ära paneks, pigem asun neid korraks teritama. Ei saaks ka väita, et nüüd kõik kirja sai, pigem jäi vähemalt kolmandik olulisest (teemasiseset) rääkimata ning teemavälist veel 'oi-kui-palju'. Kuid see oli pigem low-budget projekt mul endal, kui plaan mingit bestsellerit kirjutada.

                Kuna praeguseks ajahetkeks olen looga jõudnud tänapäeva, siis targem on oodata ja ainest koguda, mitte punnitada igaks nädalaks uut lugu. Iseasi on muidugi see, kas üldsegi midagi uut on tulemas. Seda viimast näitab vaid aeg, ise ma veel lõpparvet ei ole välja võtmas, kuid see industry on väga muutlik ja ühel hetkel võib ta ise seda teha. Kohati ongi olnud tunne, et ma alustasin kõige sellega liiga vara, teisalt jälle tulin lavale liiga hilja. Selle üle saaks teoreetiliselt 'oleks-poleks' vormis ju pikalt filosofeerida, kuid jätaks selle hetkel tegemata, sest hetkene olukord ju täitsa aktsepteeritav.

                Kogu maailm on üha enam globaliseerumas, seda ka fashion industry. Isegi mitte kuigi palju aega tagasi, ütleme nii aasta-kaks, valiti showdeks enamjaolt modelle vastavalt sellele, kes hooajaks linnas viibimas olid. Uued tuuled aga puhuvad neid nii Euroopa kui ka muudest maailma otstest kokku, mis tõstab kõvasti konkurentsi. Lisaks need casting directorid, kes selekteerivad modelle showdeks välja peavad ka oma leiba teenima, sedapuhku siis on uutel nägudel rohkem lööki. Kui kokku võtta siin viimased laused, siis võiks öelda, et üha raskemaks see olukord on minemas. Muideks, ma ise ei mõelnud seda välja, analoogset infot sain nii Pariisi kui ka Milaano agentuurist.

                Peatükke kirja pannes lähtusin selles, et mida ma kindlasti ei tahaks unustada. Ei olnudki muud, suuremat eesmärki kui vaid see, et ise oma lugu ära ei unustaks. Mitmeid kordi, eriti kui kuuldakse mu 'hobist', on palutud, et ma sellest siis räägiks. See on umbes-täpselt sama raske, kui kirjutada referaati vabal teemal. Alati on asjakohasel teemal raske midagi rääkida, kui keegi konkreetselt küsida ei oska, vastasel juhul jookseb jutt alati rappa ära, või pole üldsegi nii huvitav. Küsimise korral on vastutus selle inimese kanda kelles see huvi tärkas. Nüüdseks peatükk 55 (see samune) on kirja läinud more-or-less kronoloogiliselt, just nii kuis algul seda lubatud sai. Ainus suunis, mis poolepealt minuni jõudis oli soov, et lisada vähe enam pildimaterjali. Kogu sisu ise on olnud algusest peale minu läbielamised, arvamused ja visioon, isegi kirjavigad tunnistan omaks.

                Mõne selgituse jätan siiski lisaks veel siia, mitte et sind, kallis lugeja, see peaks huvitama, kuid nii mõningaile on järgnev varem huvi äratanud... Esimene müüt, mis vajab murdmist on minu toitumisharjumused, need on täiesti normaalsed, meie ühiskonna mõistes, ei näljuta ma end, ei ole vegan, olen lihtsalt sellise geneetikaga... Pikemapoolsed juuksed ei ole mulle vastumeelsed, kui siis suvel väheke, palav on ju, ja tähelepanu saan tänu neile pigem meestelt, what a surprise... Kolmas asi välimuse juures, mis inimesi kohutavalt häirib on see, et ma ju ei tee sporti, myth busted, terve elu olen mingil määral ikkagi seda harrastanud, eriti meeldib lumelauatamine ja rulluisutamine... Tätoveeringud? - jah, hetkel on neid 2, aga tuleb lisa... Ei! Modellindus pole siiani saanud mulle täiskohaga tööks. Jah! Mul on ka selline asi nagu 'päristöö'. Lisaks neile, olen hetkel poolepeal oma magistrikraadi omistamisega... Keskkooli lõpu järel läksin Soome kaheks aastaks (kool, mitte töö!), kuid peale seda olen nüüd kolm aastat Eestis alaliselt elanud, kahjuks inimesed ikka küsivad 'Ou, Taavi, sa oled nüüd Eestis tagasi?' - nojahnoh, aga seda juba kolm aastat... Keskmine modell (eriti sellised poolekohaga) ei ole rikas, elu pole sugugi glamuurne, ning brändid ei jaga tasuta nodi... Ja  viimaseks, ma ei ole gei, juuksenõela kantakse juuste kinnitamiseks ja automaatkäigukasti eelistamine ei tee minust naist.

                Kuna ma pean ennast mõneti aumeheks, siis katteta lubadusi ma andma ei hakka. See, mis sel suvel saama hakkab on kõigele põhjus ja tagajärg, või kutsuge seda saatuseks, aga ette me ei tea. Et elu oleks põnevam, siis ämbrisse astumise asemel hüppan sinna peakat. Ja kui ei teki enam miskit millest kirjutada, siis ei plaani klouni ka mängima hakata. Seoses sellega tsiteeriks lõpuks oma lemmikut: 'I would rather die on my feet than live on my knees.'. Pole see modellindus kunagi mu unistuseks olnud, seega ei tuleks ka lõpparve tegemine läbi pisarate, olen saavutanud kordades rohkem kui unistada oleks osanud. 

http://annestiil.ohtuleht.ee/736119/taavi-blogi-ktnxbye

Prillipäev!

Üks mälestusi esimesest Pariisis käigust, värske hakatisena, pestud ajuga, oli  möödumine prillipoest ja vaadates vitriinile nägin reklaampildi, mingi A5 suurus, mõeldes 'oh kui äge, kui vaid sinna saaks kunagi oma näo'. Samas, lubatud ju oli superstaariks saamist, küllap see siis on vaid osa teekonnast, et modellielu oleks vaid 'pussy & champagne' nagu Haavard seda ütles.

Ajades kronoloogiad nüüd väheke segamini, siis nüüd Eestis viimaks tagasi olles olin agentuurile piisav pettumus. Ma neile seda ise alatasa rääkisin, nemad raiusid aga vastu, mis sest et mul oli häid tõestusvahendeid. Esiteks see, et mingi ajakiri tahtis intervjuud ja lugu minust teha, ilmselgelt see ei juhtunud (toimus ekspromptli üks teine, aga see on lugu juba teised päevaks). Veel ei tahetud mind Eesti brändidele näoks müüa, sest mu pilotaaž on ju nõnda kõrge, aga nüüd puhus hoopiski teine tuul.

Tuuled puhusid mind hipsterite Mekasse, Kalamajja, Telliskivi tänavale. Seal leidub üks (vist mitmest?), töökojast mis valmistab Eestis prille. Mis teeb asja eriti ägedaks on see, et need tehakse puidust. Ja juhtumisi olin ma üks potentsiaalne kandiaat nende tulevasele kampaaniale. Proovipäeval tehti peaaegu iga raamiga pildike ära ja ega rohkem muud midagi kui oodata kas yes- or no-drop.

Mitte et ma nüüd, ligi kaks kuud hiljem, kui seda memuaari kirjutan oleks mõnda pildi oma silmaga näinud, siis tehtud see sai. Hoides asja konfidentsiaalsuses, jättes omale mänguruumi selleks, kui ükski mu pilt kodukalegi ei ilmu, siis kiidaks tegijaid nõnda kuis võimalik. Senimaani oli see kahtlemata kõige paremini organiseeritud photoshoot üldsegi. Läksime kohale, seati asjad üles, riided selga, meigid näkku ja stseenile paigutamine alaku. Tänu sellele läks päev ka päris kiiresti, omakorda 'tänusõnad' Päikesele, sest teda meil igapäevaselt palju just näha ei ole, ja võtsime maksimumi.

Teine lugu on varem juba väheke kõla saanud, korra või kaks lausa. Aga seda vaid jutuna, natuke lekkinud ka sotsmeedia platvormidele. Lendame ajas tagasi 2015 juulikuusse, otse lõõmava Toskaana päikese alla. Üleüldsegi Gucci kampaaniale pääs on päris kõva sõna, aga nüüd neljast poisist veel osutuda valituks, olemaks prillinägu, über-luck.

Eriline seos neil kahel oli see, et just sel päeval mil Eestis prillikampaaniat tehti, sai Lev kuskilt tolle suvise pildi. Ja hiljem veel sain Prantsuse Successilt ka sõnumi 'Is that you?' ja väike pildike juures. Mahuks siis mu pähe ka see, et mille kuradi pärast seda veel pole firma ise oma meediakanalitel avalikustanud.

Gucci

Framed by Karl

Kõikidele muudele kallistele bränditoodetele suudan üldiselt 'EI' öelda, aga too on nagu kindel produkt mida ma osta tahan. Üht pidi on see mälestus kogu modellindusest, teisalt oleks mu mure nimega 'milline prill mulle sobib' lahendatud, kui Alessandro arvates ma sobin neid kandma, siis küllap ma ikka sobin ka. Kui vaid siin riigis oleks ostujõud piisavalt võimas, et selle brändi butiik siin avataks, niisama prillipoed vist kuigi sagedalt oma assortiid ei muuda ju. Ah, mida mina ka tean, kunagi kuskil lennujaamas ilmselt need omale leian.

http://annestiil.ohtuleht.ee/732831/taavi-blogi-prillikampaaniad-meil-ja-mujal

Mis kell on?

Pikk telefonikõne, mis ühendas Pariisi ja Tallinnat, sisaldas ka klassikalist mesijuttu potentsiaali kohta. Aga seda olin juba piisavalt kuulnud, et teha neile selgeks kooli tähtsust ning rääkisin sellest, mida praktika on tõestanud.  Ning ega see kõne polnud ka niisama lepitamise mõtteks tehtud, kellelgi pole vaja sõber olla, asi on ikka äriline.

Konkreetsem teema oli seoses ühe editorialiga, mis pidi aset leidma Londonis. Aga ma olen ju Tallinnas, ega see väga mõttekas tundugi niisama lennutada kedagi edasi-tagasi, vaid päevaks. See oli siis järjekordne ettekääne minu peedistamiseks, et ma peaks ikka asja tõsisemalt võtma, sest mul jääb nii palju tegemata. Selge see, et tõenäosus kasvaks kui mõnes suurlinnas vegeteeriks, kuid kas olen ealeski tahtnud seda teha täiskohaga?

Aseme leidmine pidi toimuma ülejärgmisel päeval, võib-olla. Nagu kombekohane on, siis otsused langetatakse väga viimasel sekundil, täpselt nagu sel korralgi. Õhtul jäi jutt umbes-täpselt nii, et kui lend oli natuke peale lõunat, siis kuni 10:30'ni helistades saan aegsasti asjad kokku ja minekut. Miks nii kaua? Tallinna lennujaam ju, teadagi kiire värk. Puhveraega vajasin hoopiski selletõttu, et ma muidu ei oleks ju tervet päeva kodus konutanud, läksin ikka trenni, tööle, tavaline päev.

Kell sai kümme, siis juba pool üksteist, lõpuks üksteistki, aga kõne ei tulnud. Rahustasin siis kontorilised maha, sest minemas ma ilmselgelt ei olnud. Kuna halvad asjad juhtuvad üldiselt korraga, siis tänu autopesule ja öökülmale oli ühe uksega mingi jama tulnud. Õnneks see mure lahendas end ise, päeva peale temperatuur tõusis ja polnudki töökotta vaja minna. Aga ega ma muidu poleks kõike seda seosestut juttu kirjutanud kui ...

Poleks helisenud telefon, success, Success helistab. Eks kõne alustuseks viisakusest uuriti ka, et kas ma ikka jõuan nüüd lennule. Ma palju muud ei osanud öelda kui: 'Oh, I might'. Ja keda nüüd süüdistama asutakse, kui mitte mind? 'Taavi, what the hell, you agreed that if we call you before 10:30 you can make it! This is very bad, bad bad bad, bad Taavi!!!'. Siuke, tavaline sõim, aga mu punch-line tavaliselt tõmbab jutule joone alla: 'Yes, but it is past 11 here.'. Võit on minu! 'Oh, is it? Oh my. Oh, sorry. But really? Is it different timezone in Estonia? I never knew.'. Ei saa pahaks panna, aga sa ilmselt ei tea, sest pole kunagi ida suunas kaardil vaadanud.

Eks ma siis tegin klassikalist liiklushuligaansust ja hakkasin kodupoole kihutama, äkki isegi jõuan lennule. Tallinna lennujaam on ikka kuradi vinge, võrreldes kõigi teistega. Kuid küllap tundsid agentuurikad end piisavalt halvasti, et sebisid mulle 2 tundi hilisema lennu, fair enough, sain isegi Tallinnas lõuna ära peetud. Õhtul leidsin söögipoolist ühes moslemite hoodis, kus iga restorani, isegi Subway, uksel on silt 'halal'. Ma ööbisin Ida-Londoni mošee kõrval hoones olevas säästuhotellis, kuhu saabudes hoiatas mind autojuht, et valge inimesena seal majade vahel öösiti ei tasu eriti ringi tuiata.

Järgmine päev toimus siis väike klõpsutamine ka. Maja oli klassikaline Londoni maja, kõik me oleme ju Sherlock Holmes'i vaadanud, seega teame milline see klassikaline maja on ka. Ajanappuse tõttu mu päev pikk ei olnud, aga kutte oli veel, seega enamuse ajast oli klassikaline ootamine. 9 või 10'st oli algus ja mu takso lennujaama oli kolmest pealelõunal ees juba, otseloomulikult ka selle peale saamine ei olnud laitmatu. Viimase pildi ajal aelesin ühel neljanda korruse voodil, küll aga garderoob oli keldris, seal oli ka minu telefon. Telefon mis helises ja mulle üle toodi, sest kell oli 15:15. 'Taavi, what the hell, where are you, what are you doing, why aren't you on your ride to the airport.' .. Mõistan teie pahameelt, aga taaskord on hilinemine läinud asjaette. Kiired tänuavaldused ja hüvastijätnud ning juba jälle olin auto tagaistmel, nautimas suurlinna ummikut.

http://annestiil.ohtuleht.ee/731531/taavi-blogi-this-is-very-bad-bad-bad-bad-bad-taavi

Pariisi rämps

Kuhu me siis omadega jõudsime: kolmas nädal sel hooajal & üle-üldiselt kolmas hooaeg olid peaaegu otsas, agentuuris pinged üles krutitud, ja nagu ikka - kõigest kõrini. Aeg oli end premeerida KFC külastusega, sest olin 3 nädalat ainult tervislikku toitu söönud.

Teel hotelli üks selline jäi jalgu ka, muide. Lisaks veel oli mingi tüüp tänaval päev-kaks varem pihku andnud mingi kupongi, ei saaks väita, et reklaam ei töötaks. Restorani sisenedes kargas turva juba minu juurde ja karjus mu pihta prantsuse keeles. Annan karjumise andeks, mul olid nööbid kõrvas, ja keelekasutuse, sest ma siiski olin Prantusmaal ju. Aga kui ta end rahulikumalt inglise keeles kordas, siis juhatas ta mind mingi tellimismasinani, sest ma tahtsin kaardiga maksta. Okei, kupong kupongiks, ei sure ära kui see kasutamata jääb. Selles masinas 'menüüd' lapates ei tundunud ükski asi olevat oma hinda väärt, aktsepteerin seda, et seal on kõik tooted ja teenused kallimad, aga äkki mul see isu räpmsu järele polnud ikkagi nii suur. Otsutavaks sai see vaatepilt mu ümber, miljöö, täiesti tülgastav. Ilmselgelt käivad seal kirjud noortegängid, moslemi pered kel tundub, et lapsi lasteaia jagu ja mõni lumehelbeke eksib ka nende vahele ära. Nende räpaste kätega, millega metroos torudest kinni hoitakse, aetakse omale kana ja friikaid näost sisse. Rõve, see ei ole mina, see ei ole mulle, aitäh, head aega.

Õhtuhakul otsustasin hoopiski VNP nimelises 'restoranis' käia, seal oli teada värk, bang-for-buck rämps. Endiselt ka too koht väärib nime 'Grease House' Very Nice Pizza asemel, sest toitu oodates saab alati riietele rasva lõhna külge. Ideelane nauding nädala lõppu, nüüd jäi vaid koju lennata.

Enne Eestist äralendu sai mainitud, et mu eemal oldavad nädalad kattuvad täpselt sessiga, ehk eksameid saan teha vaid järelnädalal. Ei hakka sügavalt siia teemasse laskuma, aga ei tahaks ka kellelegi halb eeskuju olla. Tulemusena kukkusin ainult ühe kursuse läbi, sedagi täiesti arusaadaval põhjusel. Kuna tol kursusel oli vaid kolm loengut semestri jooksul: esimene toimus ära juba enne kui aine deklareerisin, teise magasin maha ja kolmandasse enam ei viitsinud minema hakata, fair enough.

Igatahes, Eestis olin taaskord täielikus teadmatuses, et mis siis Pariisi agentuuriga saab. Ei osanud Lev mulle adekvaatset vastust anda, aga ega tikkunud ka torkima neid ise, tuleb mis tuleb. Kuniks tuli siis kirjake, et minuga soovitakse vestelda, õnneks näitas initsatiivi välja küll üks teine booker, mitte see kellega raksu läksin. Kuigi jamh, vahet ju pole, kellega seal tüli tekib, nemad on ühtne meeskond ja ma vaatan kuidas ise saan.

Telefoni kõne Pariisi kestis umbes pool tundi, mina sain sõna ehk viie minuti jagu, sest alati kui midagi ütlema hakkasin, siis katkestati mu jutt. Küllap see kultuuride erinevus siin hakkab jälle mängu tulema. Vähemasti ühega neist sain asja selgeks, pidin siis lisaks veel kõigile ühtselt kirjutama oma loo ja nägemuse juhtunust. Loodeti vist vabandava sisuga kirja, kuid sorry, taganeda ja vabandada pole mul kellegi ees.

http://annestiil.ohtuleht.ee/730402/taavi-blogi-pariisi-ramps

Viimase nädala viimased päevad.

See samune, jube äge algus, tuleb tavaliselt käsi-käes oma vastandiga. Tuleb mis tulema peab, kes usub saatusse, ma ise rohkem põhjus-tagajärg tüüpi inimene. Nagu ma kunagi arvasin, et modellinduses on kolm olulist osa: välimus, suhted ja õnn. Nüüd siis kolmeks jagunev kook on hoopiski kaheks tükiks lõigatud - PR & luck.

Miskipärast kiputakse ikka vaatama asja rohkem halvast küljest ja tegelikkuses ei saa me alatihti aru, kui hästi see eluke ikkagi kulgemas on. Reaalsuseks oligi hetkel see juba varem läbikogetu, et castinguil tehakse formaalne osa ära, kiidetakse ja mainitakse midagi peatse kohtumise kohta. Kuna see ei tulnud aga erilise üllatusena mulle, siis ma lihstalt tiksusin oma aega täis, hea meelega oleks kodumaal olnud hetkel -10 kraadi käes, kohalik +10 muutus tüütuks juba.

Taaskord oli käes õhtune aeg, ma neil 'äftekatel' lihtsalt ei viitsinud käia, seega eks ma vast hotellis taaskord vedelesin, kui taaskord telefon heliseb. Success! Success helistab taaskord, ei tea mis sita ma nüüd küll olen kokku keeranud? Sain riielda, et ma Kenzo call-backil ei ole, joke's on you, ma ei viitsinud seal kahe-kolme tunnises järtsus seista. Ma ei tea mis mul sinna enam küll asja oleks olnud, aga mul ju targemat pole teha, 15 minutit jalutamist õhtul kulub ära küll.

Sedapuhku siis tuli väheke inimsuhteid kasuks, sest reaalsus on see, et kogu seltskond kes seal modelle valisid on varemgi minu kasuks otsuseid langetanud. Nüüd siis peale palja-torso-pilti ja kõnnakukest lükati edasipääsejad taaskord istuma, ootama. Ühel hetkel kui mind fittima hakati, siis sain taaskord tõdeda, et kallis ülikonnas näen nagu täiega pandav välja, kahju, et ühtegi omale osta ei raatsi. Prooviti taaskord mitu mitu erinevat kostüümi, noh, kui nüüd vaid droppi ei saaks. Hoopiski olin saanud vahepeal 5 vastamata kõnet, teadagi kellelt, sest kui mind telefonitsi kätte ei saa, siis ilmselt olen ära surnud, oi kui vastutustundetu minust.

Siiski asi läks teemaks, muidu ma ehk ei vaevuks sellest hetkel kirjutamagi. Mis nüüd aga kirsina tordil mõjus, oli el facto, et taaskord valiti mind kahte kostüümi kandma. Miks mina? - ma ei tea. Kokku siis oli 4 tükki meid, natuke erilisemaid. Kaks vene kutti, sest stilist oli täpselt sama rahvuse esindaja, siis mina ja lõpuks ka üks Paul Prantsusmaalt, ta vist selle stilisti armuke, kuna nad koguaeg koos, makes sense.

Show ise oli ulmeliselt lahe, alguses marssisid lavale koorilauljad, siis ringlesime meie nende ümber. Lõppvaatuse trikk Kenzo show'de puhul on alati see, et modellid jäävad keskele seisma ning siis rahvas saab uudistada. Aega ei lugenud, aga eks seal seismine on üks neist hetkedest mil aeg seiskub. Igas vanuses, igast rassist tegelased tiirutavad, pildistavad ja ise siis seisan, higistan, ootan et rivi liiguks. Minu teada keegi ära ei minestanud ja lõpuks lubati meidki lavalt maha.

Mult on palju küsitud 'Taavi, kas sa saad riided ka omale?', üldiselt on vastus olnud eitav, sest asjalood on lihtsalt sellised. Kuniks hetkeni mil ma t-särgi sain, noh see pole küll mingi kallis letikaup, aga sellest poolest something is better than nothing.

Kenzo FW16

Ja nii mul see eelviimane päev kulgeski, jäi vaid raamat viia agentuuri ja ciao bakaa öelda. Küll aga agentuuris oli lõuna aeg tulemas, kõik siblisid toidupakkide ümber ja ruumis oli selline sumisev õhkkond. Eks selle tulemusel kuulis vaid üks booker mu hüvastijättu, aga eks ta sai aru, et ma polnud kuigi rõõmust pakatav tol hetkel. Eks ma siis väljendasin väheke oma rahulolematust (jälle see negatiivsuse nägemine) ja lõpuks ta siis ütles selle tavalise 'see you' ka jutu lõppu. Minu aju genereeris ausa vastuse, 'I don't think so', pole kindel kas ta oli minu lahkumisest teadlik, kui üsna leili ta läks. Eks kõik olid väsinud ja magamata ning kurnatud, seega ma ei tahtnud draamat üles kiskuda, täpset sõnelust ei mäleta, kuid kalk mõrd tegi konkreetsema hüvastijätu ja nii ma siis läksin. Intsident kahjuks levis kulutulena maja seinte vahelt üsna ruttu välja, sest varsti päris Lev juba minult, et mis jamaga ma nüüd hakkama olin saanud.

http://annestiil.ohtuleht.ee/729292/taavi-blogi-viimase-nadala-viimased-paevad-kenzo-show-ja-paras-draama

Viimase nädala esimesed päevad.

Päris poole päevani ei saanud põõnata, kuid algus oli täitsa rahulik. Nüüd kus kaks nädalat olid seljataha jäänud oleks hea meelega läinud hoopiski Tallinna lennule, kuid hoidkem omi hobeseid, ei jää kaks kolmandata. Uskuge või mitte, aga ega keegi polnud kuigi hyped sinna Pariisi mineku suhtes.

Depressiivsed Euroopa suurlinnad, kus mustad on kõik pinnad. Kaks korda seda üle elanud, saan sel korral ka hakkama, ma teen ju seda vabatahtlikult ja võin iga kell minema minna. Okei, juba enne saabumist olid tegelikult juhised käes, fakt, et ma a´la 9 paiku õhtul alles hotelli jõudsin oli 2 castingut juba ootamas. Hotellis aga ootas mind sel korral vähem integreerunud kaasmaalane, ta rääkis täpselt seda keelt, mida mulle 7 aastat üritati õpetada, aga mulle see eriti külge ei hakanud. Nii me siis lihtlausetega, kolmes keeles omad jutud saime aetud.

Ei saaks välistada fakti, et ma umbes poole lausega mainisin ka üht koolitööd, mida ma tegin rongis, kui suund oli Londonile võetud. Sellega siis see lugu, et peale hotelli saabumist tegin oma otsad ära ja siis viimaks suutsin hakata tegelema selle kohustusega. Aga unustage see nüüd jälle ära, sest helises telefon. Kombekohaselt, esimese asjana sõimatakse mind, sest why da fuck not, üksta puha kus ma parajasti olen, algavad need kõned sellise tooniga nagu ma oleks sooritanud mingi kuriteo. Järgmine faas on see, et hakatakse viimaks asjast rääkima, sest üldiselt on põhjus ka mulle helistamisel, kuid selles nagu 100% ei saa kindel olla. Äkki neil mingi in-side-joke, et kellelgi hakkab igav seal agentuuris ja siis 'I'll call Taavi, he needs to feel bad and guilty.'

Teema juurde naastes oli mure nüüd selline, et kell jõudnud juba üle südaöö, ma sirutan koibasi ning trükin koolitööd teemal 'Komposiitmaterjalide tootmise automatiseerimise SoA'. 'But Thävi, you have a fitting right now, why aren't you there?!'. Küllap ikka vist selle pärast, et mulle pole ju keegi poolt sõnagi selle kohta öeldud, ja mind juba süüdistatakse, et kohe dropivad nad mu ära, sest ma pole kohale läinud. Wicked! Eks ma siis ajasin võistlusdressi selga ja jooksujalu läksin kohale, sõna otses mõttes.

Väga üllatav vist see ei oleks, kui ma nüüd mainin, et esimese asjana sain ma pea 2 tundi oodata. Nii et jah, ärge üllatuge, sest täpselt nii juhtuski. Kohale jõudes oli enne mind umbes-täpselt 10 kutti veel, mina siis läksin 'rivi' lõppu. Need on sellised hetked kus sooviks olla jälle suitsumees, sest Bubble Witch'i mängus saavad elud otsa ja siis jääb järele vaid lae vahtimine. Kogu lugu siiski nii depressiivne ei olnud, sest selga aeti mitmeid erinevaid rõivaid ja sel korral mängis see vaid minu kasuks.

Hea algus tähendab tavaliselt halba lõppu. Seda puhku siis olin ma oodatud Haider Ackermann'i show'le, kuhugi ulmelisse paleesse või oli see loss, igatahes oli üks korralikult turvatud üüratu hoone. Tundub et öine rännak tasus end igati ära, sest mulle, ainsana, oli määratud kaks komplekti hilpe selga. Proovi ajal sai selgeks ka see pisiasi, et põrand oli räigelt libe nende kingade all, eks ilusti lakitud põrand peabki libe olema. Eriti lõbus oli siis, kui enne show'd kaltsud selga aetakse ja soovituslik on fotograafide ees backstageis esineda, mina vana uisupede siis esinesin täie raha eest.

h.a backstage

Lisaks sellele, et ma pidin rõivaid vahetama, oli mul ka kohustus viimasena lavale minna, esmalt olin vist järtsus kolmas, ja siis äkki kolmekümnes. Tuled, kaamera, läks! Ring tehtud, ei ajanud rada sassi, siis lendasin kui püssikuul riietuma, üsna kindel, et hooaja tippmark tuli ajaliselt, sest Marten isegi ütles 'päris kiire vahetus oli'. Egas jah, tagasi järjekorda ja varsti uuesti minek. Üks nüanss oli veel, et mina finaali paraadi ajaks vahetan ühe teine poisiga kohad ära, sest lihtsalt miks ka mitte. Aga kui laval viimasena hakkasin catwalki lõpetama, siis juhtumisi lasti teised juba paraadile, oh no! Sain uuesti sprintida, ning nende kuri plaan mind eelviimaseks vahetada luhtus, sorry, aga pole minu süü ja tundub, et tegelt oli teistelgi tore õhtu.

Haider Ackermann FW16

http://annestiil.ohtuleht.ee/728321/taavi-blogi-pariisi-moenadal

Viimane Milaano?

Väike meenutus sellest, kuis päev alguse sai. Varajane hommikutund, väike kogus niigi ebakvaliteetset und, surmasõit ja kaks kõne bookerite äratamiseks. See kõik oli soojenduseks, main course oli Gucci show, aga selle järel sai kell alles 2...

Võidukama punkti panekuks oli juhtumisi mu päevakavva potsatanud ekstra photoshootid, jah lausa kaks. Kui need edukalt läbitud saavad, siis võib Milaanole (eriti veel sellele ühele päevale) suure mahlase joone alla tõmmata. Kuigi omal enam nii juicy ei olnud olla, siis mahlapaki tunne oli sellegi poolest, umbes sellise kes tühjad tilkunud ja keegi astus peale ka veel. Emotisioon ja kerge närvipinge show järel otsa said, siis hakkas päris elu tunda andma. Vaimne kui füüsiline väsimus, uni ja nüüd tagatipuks ka tõusev palavik, aitäh, puudritädi.

Eks ma ühelt objektilt lendasin kohe järgmisele kohale, seal pidin veits ootama, aga see tegi vaid head meelt. No, lisaks sellele, et ma toolil äärepealt oleks magama jäänud, keetis üks tore tädi mulle potitäis teed ja ajas mu Gucci-lokid jälle kohevaks. Pildid ise olid täpselt ideaalsed mu olekule, pidin olema uimane ja ringi loivama (seda sõna ei saa just tihti kasutada). Riided olid sellised tagasihoidlikult modellikad, kauge sellest eelmisest korrast, aga kahjuks või õnneks oli tukk ainult silme-ees, nüüd ei saagi keegi kunagi teada, mis tegelane seal ajakirja lehtedel on. Aga aeg pressis peale, sest õigepea oli mul vajadus olla juba järgmises kohas. Aeg-ajalt tundus küll, et aeg, ruum ning aegruum mu ümber hakkasid uusi mõõtmeid võtma, siis ei olnud see piisav vabandus nüüd ära suremiseks, tänasin tee eest ja asusin teele.

Läks aega palju läks, aga viimaks ma kohale ikkagi jõudsin, viimast sihtkohta pean siinkohal silmas. Kuigi mul läks üks tramm otse nina eest ära, siis miski pärast väheke hilinedes pidin isegi ootama. Ahjaa, silly me, see ju modellinduses kõige populaarsem tegevus. Isegi päike oli juba loojunud, siis minule naeratas üks teine päiksekiireke, algul ma ei saanud aru, aga küsimus oli 'Kas sa oled pärist Eestist?'. Ei, seda ma tõesti ei oodanud, aga (kui ma nüüd ei eksi) siis stilisti abiliseks oli siit samast Maarjamaalt pärit neiu. See väike kõrvalepõige rutiinsest inglise keelest ehmatas une täitsa ära, sest lõpuks kuulsime kumbki teine-teise loo ära, et miks kaks noort Eestist sattusid kokku ühte väiksesse stuudiosse Milaanos. Tulles korra töö juurde veel tagasi, siis pilte pidigi tulema vaid üks või koguni kaks, ega palju vahet pole ka, ma ilmselt nii-kui-nii seda ajakirja oma käte vahel ei saa hoida, kui jopppab siis näen interneti vahendusel mõnd pilti.

Kas nüüd on siis viimaks päev läbi? Kus juures mõne arvates oleks seda veel vara öelda. Miks? Taavi, sa laisk mollusk, kuna sa oma portfoolio raamatut kaasas ei kanna, siis käid nüüd hoopiski hotellist läbi ja tuled agentuuri ja tood selle ära. See, et edasilend alles järgmise päeva õhtul aset leiab ei ole mingi vabandus. Vähemalt talle ei oleks olnud, kuradi hambavahega pruunlane, kõige tüütum booker. Justin Case helistasin ka teisele, sest see tundus tõesti debiilne ning ma olin nagu tõsiselt kurnatud veel lisaks. Too teine siis pidas mind debiilikus, et kuidas ma küll sellise lolli mõtte peale võiks tulla, et mul täna veel vaja see raamat agentuuri tuua. Ha ha fucking ha, ei tea tõesti kes mulle neid briljantseid ideid aina annab.

http://annestiil.ohtuleht.ee/726981/taavi-blogi-viimane-milano-moenadal

Hommikune jalutuskäik.

Nentides fakti, et teise nädala viimane päev oli kokkuvõttes täiesti sisutühi, siis ometi ei viitsi ise ju mingit seiklust küll ette võtta. Nautisin hoopiski horisontaalis olemist, lugesin raamatu keskelt tagumise kaaneni, käisin poes banaani ostmas ja helistasin emale. Viimast tegin üsa õhtusel ajal juba, sest muidu poleks äkki olnud võimalik öelda, et täna ei ole keegi käskinud mul kuhugi minna. Ahjaa, järgmine hommik pidi Gucci show olema, see tegi päeva veel eriti pingeliseks. Confirmed yet? Nope?

Tegelt vaid loetud minutid peale kõne lõpetamist sain sõnumi ka, et järgmine hommik kell 5 või 6 something something on maja ees tõld ja viiakse showle. Confirm? YES! Ja läks veel väheke aega mööda, siis otsustas minu teine lapsehoidja mulle ka sõnumi saata, et ma osalen üritusel ja hommikul on auto maja eest. Taavi, oh Taavi, miks sa pidid küll vastama ausalt: "Sorry, I prefer to have a morningwalk." Selle peale sain kõne ja loengu, et miks on neil oluline, et ma seal varem kohal olen, mitte õigel ajal nagu normaalne inimene, ja äkki jääb metroo või tramm hiljaks. Halloo, (Itaalia)inimesed, ma tahan jalutada, mitte mingi fucking trammiga loksuda sinna!

Rusikareegel 'kui terve päeva tegevusetu olla ja lebotada, siis öösel on raske und saada' pidas ka sel korral paika. Eriti meeldiv on see juhul, kui äratus a´la 5, hommikul ikka. Magasin mis magasin, aga reaalsus oli see, et mu majutusasutusest oli veel lisaks 4 tüüpi sinna showle minemas, do the math. Sest esmalt hiljaks jäänud autojuht tuli lõpuks coupé Ford Focusega meile järele. Isegi driver kratsis kukalt ja luges meid üle, siis istmeid, siis jälle meid ja sügas uuesti pead. Yess, raisk, nüüd saan ikka jala minna! Või vähemalt nii arvasin mina, sest tegelikult keegi juba oli helistanud agentuuri (pigem magavale bookerile), leidmaks selgitust olukorrale. Aga ei, ei saanud ma ikka luba jalutada, kuradi 20 minutit oleks see teekond olnud, maksimaalselt. Kolm kutti istusid taha, Läti Arni juhi kõrvale ja mina tema otsa, pea surutud tuuleklaasi ja armatuuri vahele, fun. Ja parim tsitaat Arniselt meie kreisist autosõidust, asi mida ma asendist tulenevalt ise ei näinud õnneks, oli: "Oh my god, now he's on his phone!"

Kohale jõudsime elusalt ja tervelt, terve 15 minutit varem. Tehes veel kord matemaatikat, siis oleks ma jalutades jõudnud vägagi täpselt kohale. A mis seal ikka, segan siis teise bookeri und sel korral, isiklikult, riieldes ja väljendades pahameelt, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Koertest rääkida, siis sel korral tervitas uksel isegi narko- või pommikoer. Küllap ikka narko, sest varasemastest lugudest tuttava Lauri peale oli ta haugatanud. Varasemast tuttavaid oli veel mitmeid, muidugi Läti Arnis, juuksur Paul, eksklusiive Tim ja nii mõnigi diiva veel, kes käituvad stereotüüpse modelli kombel. Kahjuks või õnneks oli sel korral au olla ainus eestlane, äkki jääb ka minu viimaseks korraks, elame-näeme.

Aga ega me läinud sinna mingit upi catchima, hoopiski oli tööd vaja teha. Esimene ehmatus oli lava, ega keegi proovi ajal öelnud ju seda, et 'nii pea kui tossust läbi jalutate on teie ees trepi astmed!', kukuti, aga mitte päris vigaseks. Hullem oli see köhimis-hooaeg, sest rivistusel kutid ees ja taga turtusid, ning siis puuderdajad käisid kõigi nägudest nende samade pintslitega üle. Kui selleks hetkeks olin veel tervise juures olnud, no siis kindlasti sain mõne pisiku üleliia omale. Proovi ajal muidugi avastati, et mul juuksed jälle liiga pikad, no shit, neid polnud ju vahepeal keegi raatsinud lõigata. Õnneks siis teist korda peadisainer palus mu kiharaid trimmida, ja ülejäänu ilusti ära koolutada, sel korral oleks klambrist oi-oi kui väheks jäänud.  Lõppude-lõpuks siis oli aeg riided selga ajada, disainerilt viimane kontroll, backstage kaamerameeste ette ja järtsu ... vähemalt kümneks minutiks. Ja lõpuks, lõpuks siis lasti ka lavale! Kuid sellega veel päev otsa ei saanud ...

Gucci FW16

http://annestiil.ohtuleht.ee/725815/taavi-blogi-gucci-moelaval-kukuti-aga-mitte-paris-vigaseks

Kõrgmood - sellest ei peagi aru saama.

Õnneks saime selleks nädalaks ekslemise ja lõimumisega ühele poole, et teiselt poolt jääks ruumi uuteks huvitavateks juhtumisteks. Eks me kõik oleme elus vähemal või rohkemal määral teinud asju, mille eest tänu pole olnud ehk piisav. Tegelt ei loodagi palju, sest üks osa modelliks saamisel on töötada tasuta (teenides ise miinuseid), kuniks mõni hea pakkumine võib tulla.

Varemgi mainitud tõde on see, et üldiselt ajakirjadele pildistamise eest ei maksta, hea et transport ja majutuski kinni taotakse. Igatahes, nüüd järgmisel pildistamisel ma siiski päris 'tasuta' kohal ka ei käinud. See pildiruum asus kusagil suuremas stuudios, parajasti oli seal käimas mingi laat vist, sest suures saalis (pilte tehti eraldatud, väiksemas) oli julm siblimine rõivaid täis stangede vahel. No, vahet pole, mul paluti alustuseks seal asuvas kohvikus aega parajaks teha ning tellimus siis nende nimele panna. Ega ma peale kohvi ja kreemisaia muud ei võtnudki, aga oleks ju võinud, võimalusi selliseid igapäevaselt ei avane.

Hea ja parem koonuvahel, aeg tööle asuda, aga esmalt mine pane need trussikud jalga (klassikalised valged). Kaua ei läinud aega mööda, et teada saada mis võlu nende kandmises nähti, vihjeks ütleks 'pantalone'. Maagilised püksid olid tehtud materjalist mis oma olemuselt meenutas jalgratta rehvi sisekummi, aga see on vaid väike detail. Pükse ennast oli täpselt kahe sääre jagu, ülejäänu polnud vist kuigi vajalik. Hetkel mu mälu ilmselt ei taha mäletada, aga millegi pärast on mul meeles, et ega see ülaosa palju parem ka olnud. Võimalik, et väike mälukas on tingitud sellest kägistavad asjast, mis ümber mu kaela asetati, võin ka eksida. Mida mu mälu aga ei kustutanud on see, et neile tundus look piisavalt meeldivat, et alumine osa jäeti ka teise, äkki isegi kolmanda, pildi tarvis samaks. Vaadates asja helgemat külge, siis vähemalt higistasin tunduvalt vähem nende võimaste prožektorite ees.

Minu pildistajate, kahe pealaest jalatallani tätoveeritud lesbi, päev sai läbi, siis otseloomulikult kiirustatakse tagant, et ma ruttu uttu tõmbaks. Aga sorry, ma tahaks siiski oma pesu sisse tagasi pugeda ja lisaks veel pea ära pesta. Mitte, et ma mingi peapesu fanaatik oleks, aga  kombekohaselt oli purk geeli pähe valatud ja ma tõesti ei taha nüüd mütsi sinna otsa tõmmata. Ja nii ma siis jooksingi mööda valvelauast, mitmest (arvatavasti)tähtsast seltskonnast ja mõnekümnest laadakülastajast, jalas vaid saapad ja trussikud, et avalikus vetsus pead külma vee ja kätepesuseebiga pesta. Mida sina oled kohvi ja kreemisaia eest teinud?

Otsides kõrgmoe tähendust.

Minul hakkas igatahes Milaanos vaikselt aeg otsa saama. Viimane casting oli ka meeldiv nali, sest nii pea kui ma kohale jõudsin oli otsus ühtne ning korraldati pooletunnine lõunapaus.  Muuseas, seal ei otsitud inimesi show'le, vaid showroom'i, mis on nagu presentatsioon, või nii. Show ajal käid laval oma ringi ära ja tegelt palju muud polegi teha, peale kogu meigi ja soengute tegemise. Selle puhul aga klassikaliselt istutatakse modellid tunniks, äkki isegi kaheks, keegi ei keela neid ka seisma panna, et siis kliendid käiks ringi ja uudistaks. Kui ma nüüd päris aus olen, siis super hea meel, et ühelgi sellisel ei ole pidanud olema. Nii läks ka selles castingus, sest praagiti mind välja kohe peale kõnnaku presenteerimist. Ah?!

Käisin ära ka oma viimases fittingus, sest tuleb välja, et kellegi muu huviorbiidis ma endiselt ei ole. Kurb aga tõsi, sel korral sain kolme asemel alla kahe tunni oodata, küllap koht kõlab tuttavalt. Ja eelneval korral proovitud sussidega polnud sel korral pistmist, sest looki juures olid hoopiski kalossid üheks elemendiks. Kui nüüd vaid confirmi saaks ...

http://annestiil.ohtuleht.ee/724852/taavi-blogi-korgmood-sellest-ei-peagi-aru-saama

Integratsioon.

                Eesti ja Itaalia koostööl määratud lapsehoidmisest palju välja ei tulnud, sest integratsioon oli juba varem mõjuma hakanud. Hoiatati küll mind, et mingi troublesome russian kid tuleb, aga asi polnud pooltki nii hull. Mis sest et iseloom on vastavalt vanusele üsna vihane ja maailmas kõik on mõttetu, siis see ei defineeri alati inimese tegelikku loomust.
                Edu huvides määrati siiski talle driver, kes tegelt oli mingi kohalik oma rolleriga, surmasõit võiks selle kohta öelda, olles mitte-kohalik. Ja päris aus  olla, siis kogu Milaano ei piirdunud kaugeltki vaid hotellis passimisega. Minu esimene casting mõjus küll halvaks läinud hommikusöögina. Nii pea kui järjekorras rüselemise tulemusena minu kord kätte jõudis ja oli aeg minna end esindama, siis mu modelliraamatu lappamise peale pidurdus pilk muidugi selle suure pildi peal. See sama pilt mida iga agentuur igale poole üritas ikka pista. Oh, so you're the Gucci-boy. Mis mul üle jäi kui noogutada ja mõmiseda midagi, sest karm tõsiasi see oli, et selle pleki olin ma omale külge nüüd saanud.
                Sellest avapaugust siis oskasin ka järjekordsetel castingutel välja lugeda naeratuste tagant selle mis üle hammaste ei veerenud. Kes ohkas, kes naeratas, kes vajus mõttesse, kuid tundus sedasi, et mind sooviti oma urgu tagasi ajada. Urust välja tundusid ajavat ühe teise valdkonna esindajad, sest juba bookiti mingi editorial shoot. Muuseas tuli ka mulle ülatusena see, et Itaalias asuv Hunter Magazine ei ole üldsegi jahindusega seotud, sellest tuleneval ei saanud ma poseerida kordagi relvadega.  Ega see nii suur pettumus ei olnud, pigem valmistas hämmingut see, et miks nendel mingi huvi nüüd on, castingud ju ei lähe üldsegi. A pole midagi parata, asjad jõuavad ikka hiljem kohale, sest reaalsus on see, et showdele otsitakse enamjaolt uusi või väga tegijaid nägusi, muidu casting directorid võiks supiköögi sappa minna. Ajakirjade jaoks tulistamisel peab olema juba konkreetsem huvi modelli vastu, või mis iganes see põhjus ka pole, kuid olemas ta oli.

Full GG.

                Aga ega üks väike pildistamise seanss kogu päeva ära kata, just nimelt, veel oli mitmes kohas vaja viibida. Kuna Gucci puhul ma kaks esimest vooru sain skippida, siis mul oli kohe call-back ühele päevale pandud, oh üllatust see oligi see sama päev. No tolleni oli veel kaua-kaua aega ja minu kaine mõistus ütles, et seal on nii-kui-nii mingi kahe tunnine järjekord, olgugi see call-time mil tahes. Mis siis juhtus oli see, et mul oli max 10 minutit veel jäänud passida järtsus, et järjekordselt castingul formaalsusest ära käia, kuid agentuur nii ei arvanud. Oh ei, Taavi, kuidas sa võid arvata, et see Gucci pole oluline, sulle ju täna 5 korda seda mainitud. No, okei, jah, ma saan aru, aga ma seal mitu korda käinud ja väheke hiljem kohale jõudmine jätaks mulle vaid kaks tundi ootamist koha peal. Sõimusaatel pidin siis järtsust lahkuma, lõpp oli niiii lähedal, aga teie soov on mulle seaduseks ja takso ma siis võtsingi. Võtsin takso, et jõuda kohale, kohale sinna kuhu ma teadsin, et ma jõuan, teadsin mis mind ees ootab - järjekord. Ma oleks jõudnud kõik muud kohad ka veel linnas ära külastada, sest tulemusena ootasin kokku pea 3 tundi, et panna korraks ühed sussid jalga ja teha pilt. Džiisõs Kraist, ma ju seal varem käinud!
                Õhtu oli pikk, ja see tuju oli ka nagu ta olla võis, seega viimasele castingule jätsin minemata, ühehäälselt otsustatud samm room-matega. See meid ei päästnud, sest ka järgneval kahel päev oli see külastus meil menüüdes. Kui ühel hommikul selle ette võtsime, siis läks asi kohe sinna kuhu päikesekiired ei ulatu. Esimese asjana valisime vale rongi, uuesti ümberistumise järel sõitsime a´la 'tsoon number viite', ehk kuhugi avastamata äärelinna. Muidugi oli see koht täitsa vale ja saime teada sellest nii, et mingi kortermaja hoovis olles tuli keegi karjuma me peale. Oh õnne, et hästi integreeritud noormees oskas ka venekeelt, sest sealne kohalikki oli just sarnast päritolu. Mis selgus oli see, et me olime umbes sajandad modellid viimaste päevade jooksul, kes sinna olid sattunud, aga see kohe ei ole ju seal, lollakad, mis te usute seda Googlemapsi. Järgmine sihtkoht oli bussisõidu kaugusel, aga ka bussiga sõitsime õigest kohast mööda, ning peale pooletunnist jalutuskäiku kuskil põldude vahel oli ka too aadress vale. Õnneks aku sai tühjaks vahetult peale järgmist pooletunnist jalutuskäiku, mis viis meid rongijaama, vähemasti see oli seal kus olema pidi, kuradi korduvad aadressid ühes linnas noh. Kuid lepime nüüd ühes kokku, et kui keegi agentuurist küsib, siis me ikkagi käisime seal ära. Okei?

http://annestiil.ohtuleht.ee/723529/taavi-blogi-oh-so-youre-the-gucci-boy

Määratud lapsehoidjaks.

                Vähemalt ühe korra olen juba seda teemat tõstatanud, aga kuna ma kipun end aeg-ajalt kordama, siis ei pruugigi see isegi teine kord olla. Nimelt siis see 'lapsehoidjaks' olemine, sest kui sul konkreetset ülesannet ei ole, siis agentuur leiab sulle ikka midagi teha. Ma nüüd tõesti ei tea kas asi just konkreetselt selles, vanuses, või hoopiski kohusetundes ning usaldatavuses, aga sinna orgi otsa ma taaskord kukkusin.
                Juba enne kui Milaanosse jõudsin anti mulle juhised, just kui oleksin ma kuller, aga õnneks minuni jõuvad asjad e-mailitsi, mitte kollases ümbrikus. Sellegi poolest oli kirja sisu üpriski sarnane - pilt, nimi ja missioon. Kuuldavasti olevat see keegi samal lennul ja et ma iga hinna eest kannaks hoolt, et ta ka sinna agentuuri veel vastu ööd saab veetud. Lend ise oli kohutav, ja siin ma ei süüdistaks RyanAir'i, hoopiski see köhiv ginger mu kõrval käis närvidele, aga tollest aknast ma kahjuks välja ei saanud hüpata. Kuid maandudes olid trumbid minu käes, sest istusin võrdlemisi lähedal esiosale ja olin ju olnud akna ääres, seega ei jäänud ma kellegi teed blokeerima. Hoopiski istusin omal kohal, juhised ekraanil ja vaatasin toda palja torsoga poisi pilti ning mööduvaid inimesi. No kurat, ta siin pildil ju paljas, much as I can see, aga siin ju kõik puhta sulejopede ning läki-läkidega. I'm out!
                Järgmine taktikaline koht kus seisin oli sama lootusetu seega igaks juhuks ikkagi helistasin agentuuri, noh teate, et kontrollida. Esimene kõneminut kulub sellele, et kuulda kui rõõmsad nad on, siis mingi seosetu jutt veel ning lõpuks siis mainitakse, et ta on juba ammu agentuuris kohal. Ei noh, sorry, et tülitan teid nii hilisel tunnil, aga kas poleks mitte loogiline ka selliseid pisiasju mulle teatavaks teha? Küllap vist mitte, kuid sellegi poolest ei jõudnud ma agentuuri kohale 'tühjade kätega'. Sihtkoha hoovialal tiirutas paaniliselt ringi hoopiski keegi teine, küllap jälle mingi eksinud new face. Too oli nõnda enesekindel, isegi väitis mulle surmkindlalt, et see siin küll pole õige koht, aga poiss, õpi, ma siin paar korda varem ju käinud.
                Viimaks agentuuris olles oli eesmärgiks vaid saada juhised öömajale, kuid pidin ära kuulama ka kohustuslikud rõõmukarjed ning vabandused. Ei jaksanud mingit dialoogi arendada, tahtsin vaid magama pääseda, sest oh üllatust, alles esimesed 7 päeva oli möödas, kaks korda sama palju veel ees. Õnneks ma pääsesin hotellini taksoga, sest üks teine modell kes samasse kohta oli suunatud lihtsalt ei näinud võimalust oma kodinatega jala seda teekonda ette võtta. Kuna mul sularaha tol hetkel ei olnud, siis ta ei pannud üldsegi pahaks lihstalt see arveke ära maksta, aga ma lubasin, et lähipäevil tasun oma poole talle ära. Mis tegelikult juhtus? Mul läks muidugi nägu meelest ära, hea töö, Taavi.
                Kusjuures sel korral olid elamistingimused palju humaansemad, kui eelmisel korral Milaanos. Selle asemel et kuuekesi pressitakse ühte magamistuppa oli pakkuda kaks kahest magamistuba, lisaks siis köök ja vannituba, ning nüüdseks siis mittesuitsetajana tundsin rõõmu ka rõdu puudumisest (ma tean küll kui raske on seda uskuda). Fakt, et ma esimesena küll kohale jõudsin ei teinud sellest veel konstanti. Esimesel ööl tuli kolistamisega kohale Fin, kes oli natuke palju nagu Tim. Mul oli kahju, et ta Soomest pärit ei olnud, sest Fin from Finland oleks olnud lihstalt üle prahi. Prahi, mis ta tekitas, sest vist ükski alakas Inglismaalt ei suuda korda hoida.
                Ma tean, et paljud toad aeti triiki täis juba esimese õhtuga, aga meile tuli kolmas alles teisel õhtul lisaks. Kokkuvõttes läks õnneks, sest rohkemat kedagi sinna ei paigutatudki. Kuid see poiss, kes äsja oli saabunud aga nõnda palju õnne kaasas ei kandnud. Järgnevatel päevadel ära räägitud lugudest sain teada, et igal võimalusel, mis vähegi ette talle juhtus sai ta trahvi ning oli jõudnud juba ühest lennustki maha jääda, pole siis ime, et ta päeva võrra hiljem saabus. Viisakusest peale 'korteri' ukse avamist, meie esmakohtumisel, tutvustasin talle eluaseme sisu ära mille peale ta vastas mulle vaid seda, et ma ei pea temaga inglise keeles rääkima.

http://annestiil.ohtuleht.ee/722537/taavi-blogi-maaratud-lapsehoidjaks

Kaks õuna ja üks banaan hiljem.

                On juba vanaks heaks tavaks, kirjutamata reegliks saanud tõsiasi, et agentuuridele meeldib asju viimasel hetkel teatavaks teha. Nõnda läks ka sel korral, sest senimaani puhta lehekesena ringi lendamine, ootuses, et keegi peale astuks ja mind ära määriks saigi reaalsuseks.
                Kui ma lõunaks olin omad castingud ära külastanud ja agentuuri kookosevett jooma läinud, siis see teatavaks tehtigi. 'Taavi, sa pole veel tänaseks pääsenud, õhtul lähed sa pildistamisele.' Pilt selge, käsud käes ning vaja see õhtuhämarus ära oodata. Samal õhtul pidi ka agentuuri sisese seltskonnaga mingi dinner-party olema, aga sinna jõudmise seadsin ma kohe kahtluse alla. Siinkohal tuleb see teine seaduspära jälle mängu, et isegi kui mõnel modellil on pildistamisele call-time hilisem, siis kohale jõudes võid kindel olla, et nad pole esimesegagi lõpetanud. Just täpselt nii läks ka, kokku oli vist 5 tükki meid, keda ajakirja lehti täitma sooviti saada, aga polnud nad esimesegagi lõpetanud. Asi hakkab ennast kordama, aga pole midagi parata, ega ka targemat teha. Aktsepteerida saatust ja oodata, et oma kord kätte jõuaks, kahju on ka sellest, et kurat teab millal see asi trükivalgust näeb, seega juttu ilmselt sel korral kohe saadustega illustreerida ei ole võimalik.
                Rõvedalt kaua ootasin, ja isegi õhtusöök jõuti enne ära pidada, kui mulle kallid kaltsud selga aeti. Ja kui menüüs on pizza, siis laktoosilaksust ei pääse, kuid kuradi hea toit on see ikkagi, isegi algul kahtlasena tundunud variant mille katteks olid friikartulid lihapallidega. Nüüd kui mulle oli kostüüm viimaks selga tõmmatud, siis laualt haaratud õun pälvis ka võttemeeskonna tähelepanu, ilmselgelt oli vaja must pilt saada kui ma õuna sõin. Ajakirja temaatikaks oli 'noored', seega peaks loogilisena see tunduma küll. Nüüd siis kaks õuna ja üks banaan hiljem saadi aru, et vist see ikka pole veel päris see, mu kõht arvas sama. Kuna ma olin midagi kätega või näppudega vehkinud, siis paluti mul osutada valgusti poole, 'this one?'. 'Yes, we got it!'. Hea töö, Taavi, tesit korda juba said kogemata katsetamise käigus pildiga hakkama.

Check'i seda.

                Kuna ülejäänud modellikaader oli juba uttu tõmmanud ja kohalikud koristasid, siis leiti üks prügi-kott-tool, millele mind asetada. Sellel aeledes tuli õige pilt hetkel, mil tegin taas oma lollust, aga seda on raske kirjeldada, et lugu liiga pikaks ei lähe, siis siinkohal rakendan reeglit 'pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna' ja jään pilti ootama. Peale minu modelle niikuinii enam alles ei olnud, ja küllap ma hakkasin fotograafile piisavalt meeldima, siis ei pidurdanud enam miski tegemast ka kolmandat looki. Sel korral aeti platvormid alla, pikk-pikk kleit peale ja nõnda ma siis pidin keerutama hularõngast. Küll kükki tehes, küll ühel jalal, ma ausõna ei olnud varem ühegi sellise tingimusega rõngast oma orbiidile tiirlema pannud. Sellega see seiklus saigi joone alla.
                Nüüd mul on ajateljega probleeme, aga kas shooti alla või peale oli ka üks fitting, vähe sellest, siis show ootas mind juba hommikul ka. Kuna lõpetasime üsna hilja, siis polnud mulle mingit pidulikku söömat enam vaja, hoidusin ka ühest afterpartyst, et hommikul oleksin kell 7 platsis. Tegemist ei olnud väga suure showga, lausa nii kokku olid kõik seal palees koondatud, et jalutasin kogemata, enesele teadmata isegi kõrval boksi, kus valmistuti mingi teise show jaoks, 'sorry, sir, you don't belong here'. Kuna eelmisel päeval oli meie seast lahkunud üks maailmakuulus staar, siis hea publicity saavutamise viis oli poistel suud sätendavate litrite ja tähekestega kokkumäärimine. Okei, sellest viimasest osad ka pääsesid, mina üks neist. Aga Xander Zhou show läks ise libedalt, sama libedalt kui see põrand tundus nende kingade all, võrreldav kiilasjääga maanteedel. Ühtlasi sellega sai Londoni osa üpriski läbi, jäi vaid ModelZones konutada, kuniks RyanAir mind juba tuttavasse Milaanosse lennutas.

http://annestiil.ohtuleht.ee/720243/taavi-blogi-kaks-ouna-ja-uks-banaan-hiljem

Parem ikka kui külmapühad.

Rongisõit Londonisse oli võrdlemisi rahulik, väljaarvatud need õlleaurude all sumisevad rumeenlased vaguni teises otsas, sain isegi koolitööd nokkida. Kohale jõudes tuli taas järjekordset metroosüsteemi meenutada ja kohalik  transpordikaart hankida, teadupoolest on suurlinnades täitsa hea ühistranspordi võrgustik, vahet pole, et seal see pole tasuta, räpane on ikkagi.
                Hotellis jõudis minuni ka õigepea üllatus, et üks neist rumeenlastest rongis oli ka minu toakaaslaseks, maailm on tõsiselt väike. Eks viisakusest ja ka huvist tehtava tutvustuse ning ristküsitluse voorus selgub nii mõndagi. Rumeenias ei ole kaugeltki kõik mustlased, neid olevat seal vaevu vaid protsendi jagu rahvastikust, ja vene rahvust vaid omakorda kümnendik sellest. Vat sulle nalja, tüüp oli isegi täitsa viisakas ja sõbralik, lisaks tegemist IT-tudengiga ja vabal ajal ajab jeeni kokku Saksamaalt toodavate autode äritsemisega, murrame veel stereotüüpe. Ja kui sellest jäi väheseks, siis ta arvuti taustapildil asetsev ML-klassi Mercedes, mis olevat maksnud 20'000€ pani mind tõesti imestama, et miks kurat ta veel seda modelliasja ajab..?
                Modelliasja hakkasime kohe järgmise päeva hommikul ka ajama, päev algas nagu anekdoot: rumeenlane, poolakas ja eestlane läksid agentuuri. Kuid kahjuks see lugu ei olnud naljakas, vaid hakkas peale see tavaline 'here's your book and schedule for the day'. Koomiline õppetund jõudis minuni alles järgmine päev, kui ma veel polnud 120% veendunud Googlemaps'iga asukoha leidmise korrektsuses. Vaadake, trikk on selles, et iga hoone ja maja omab isiklikku 'suunakoodi', kui see on nüüd õige sõna mida kasutada. Eestis jagame me rajooni peale ühte, sama nali ka näiteks Pariisis, seega castingu asukoha leidmisel ma sellele väga tähelepanu ei pööranud. Pöördepunkt tuli siis, kui ma olin juba liiga kaugel, et enam tagasi minna, nimelt olin jõudnud kuhugi äärelinna, mingi eramu ette ja kõik tundus lihstalt nii vale. Helistasin agentuuri ja uurisin, et ehk ma olen millegagi eksinud, aga nende usk minusse oli palju suurem, 'no-no, you must be in the right place, just look around'. Ja-jamh, aadress oli küll korrektne, aga äärelinna eramu, millest üle tee oli limusiinide rent siiski ei olnud õige asukoht. Pidin sama targalt linna tagasi minema, loodetavasti õigesse asukohta sel korral. Pidin isegi rongipileti ostma, kuna mul oli olemas nädalane OysterCard tsoonidele 1 ja 2, siis ma olin parajasi jõudnud välja tsooni number (sügav hingamine ja mõttepaus siinkohal) viis.
                Kõige selle pingestava väsitamise peale oli British Fashion Council isegi mõelnud, mulle oli see küll üllatuseks, aga Läti Kristjan juba teadis kuidas asi käib. Nimelt ühe hotelli keldrisse oli selline punker püsti pandud, et paha hakkab, nimetasid seda ModelZone'ks. Laudu katsid snäkid, soojad ning külmad joogid ja isegi korra päevas toodi sooja lõunasööki. Oleks see koht öösiti ka avatud olnud, siis võinuks sinna isegi sisse kolida, a kahjuks nii vastutulelikud nad siiski ei olnud. Mingid tähtsad tädid tulid sinna ühel hetkel statistikat tegema, üleüldise rahulolu kohta, ja vastus oli konkreetne 'This is it! This is the shit!'. Miks ka mitte nii öelda, kui lisaks toidule oli menüüs ka PS4 mingi jalkamänguga ja projektor seda seinale kajastamas?  Möödunud hooaja statistika oli näidanud, et tüdrukud soovinud mingeid näo- ja küünehooldusi ning mis iganes spa protseduure veel, küll mehi on ikka kerge rahuldada.
                Nädala keskel hakkas needus tunda andma, kuid lootust ei saanud veel kaotada. Ei tohtinud endasse usku kaotada, küll nii mõnigi oli juba paar korda lavale saanud, ei oleks saanud ma aktsepteerida seda, et ma puhta lehega siit linnast ära lendan. Ka agentuur üritas positiivsemalt mind mõtestada, küllap nemadki polnud veel lootust kaotanud ja äkki teadsid midagi, mida ma veel mitte. Ja nii tegelt läkski, aga seda juba päris nädala lõpu poole...

http://annestiil.ohtuleht.ee/720242/taavi-blogi-parem-ikka-kui-kulmapuhad

Lezz dooo eeet!

Soojenduseks teeme selgeks selle, et möödunud aasta oli olnud minu jaoks kindlasti elus üks enim meeldejääv (shout-out to summer 2011). Lisaks kõigele, mis kirja pandud on, juhtus ka väga palju kaadrivälist ja seda, mis kajastamata jäi. Lisaks selle, et tundsin end targema ja tugevamana, kui kunagi varem, olin ka kogemuste, teadmiste ja materjali poolest rikkam, kui kunagi varem.
                Kuna ma aastast 2016 levin uuel platvormil, siis läheb avaliku reklaami tegemine ilmselt üsna raskeks, et siin 'hea tavaga' mitte vastuollu minna ja läbi tsensuuri murda. Siinkohal tasub mainida, et lihtsam on probleemiga võidelda, kui oled teadlik selle olemasolust. Esimese probleemi eneseni jõudsin läbi Õnne, mis asub Nõmmel. Nimelt Liis valgustas mind laktoosivabadusest, ja siis kui mu oma peakohal pirn põlema lõi oli kõik selge, it just made so much sense, et mul on mingil määral laktoositalumatus ja siit kõik need jamad olidki alguse saanud (nüüdseks loodetavasti ka lõpu). Teiseks, sain ma teada, et mu murtud varvas pole õigesti kokku kasvanud, seega no shit, et ma seda alatasa paiste jõin. Mitte, et alkohol seda paiste ajanuks, aga siis, noh, teate, ei pööra nii olulist tähelepanu sellele. Siinkohal jätan anti-reklaami tegemata nende suunas, tänu kellele siiski lõpuks sain röntgeni tehtud ja tulemuse teada, ma tõesti ei mõista miks see protsess nii raskeks on tehtud. Diagnoosi üks osa oli see, et ma ei saa jooksmisega tegeleda, joke's on you, mulle ei meeldigi jooksmine.
                Aeg oli minna esimesele lennule, jättes maha argimured ja selle rutiini, mis mind kuid oli närinud. Pariisi ootasid mind pre-castingud, kolmandat korda juba, raske oli uskuda, et juba aasta oli möödunud hetkest, mil esmalt Pariisi kuseseid tänavaid oma jalgeall tundsin. Õnneks ma ikka kannan jalanõusi ka, ei olegi paljajalu, ja sel korral võtsin isegi vastavad jalanõudkaasa, et oma varbale olla rohkem toeks ning vähem jalgu väsitada. Salajane seerum on kasutada tavalisi sportimiseks mõeldud jalanõusi, sest olles paras 'veteran' oma kolmanda hooajaga, oli see viimane aeg sellel teadmisel mu pähe kohale jõudmiseks. Riietuse pool läks samuti vähe liberaalsemaks, lisaks sellele, et mu mantel oli reisi lõpuks kolme nööbi võrra vaesem, ei järginud ma 24/7 ranget distsipliini, et dress-code oleks kitsas must püks ning monokroomne t-särk. Selle viimase kohta isegi kobisemist ei olnud.
                Kaltsud kaltsudeks, hästi läheb siis saan põnevamaidki kostüüme kanda, sest mu eesmärk sel reisil on igas linnas vähemalt korra lavale pääseda. Eeldus selle ää tegemiseks, kui sa ei ole superstaar, on käia maksimaalselt castingutel, et lõpuks enamuses pettuda ja näha võltse naeratusi nii kliendi kui agendi näos. Mäletan, et suvel kui ma kandsin pintsakut ringi liikdues, sest nagu oleks rohkem taskuid või nii, siis kujutage pattu ette, et üks booker Pariisist pidas oluliseks mainida, et ma jumala eest kliendi ette nii ei läheks. Sorry, aga Lev on mind tõesti palju-palju paremini kommete koha pealt õpetanud, ja see, et sel korral olid mul juuksed Buff'iga näo eest ära tõmmatud ei tähenda kohe seda, et ma nõnda end presenteeriks. Muuseas, need on need samad juuksed, mida nüüdseks aastajagu olen pidanud kasvatama, sest just teile seal Pariisis tundus ilgelt äge see soeng mis mu vanalt Facebook'i fotolt leiti.

Pilt on illustratiivne, mitte asjakohane.

                Nagu mainisin, siis tegu oli eelvooruga, seega konkreetsust oli vähe, sai vaid jala soojaks ajada enne järgmist peatust. Ning jala sain eriti soojaks, sest esimene hommik saabudes, kaamli kombel, ronisin agentuuri kõigi oma asjadega, et need õhtul hotelli viia. Hotellist viisin hommikul asjad taas agentuuri, et õhtul nendega rongile minna, tasub kaaluda spordikoti vahetamist ratastega kohvi vastu. Pariis oli algus täpselt nagu kahel eelneval korral, suvisel ajal aint veitsa palavam. Igale brändile töötavad endiselt samad agendid ja isegi vana hea Louis Vuittoni järts oli endiselt kolmetunnine. Ja umbes-täpselt sama kaua peaks see Eurostar sõitma ka Pariisist Londonisse, sest seal hakkas peale teine nädala pool. Eeloleval hooajal ootas mind kolmandat korda ees Pariis, teist korda Milaano ja esimest korda see samune London. Ma küll oma esimese show üle-üldsegi tegin just seal samas, aga kogu kadalippu veel seal läbida polnud mul auks olnud.

http://annestiil.ohtuleht.ee/719220/taavi-blogi-lezz-dooo-eeet

Vigadeparandus

'Kui mul oleks võimalus proovida uuesti, siis ei muudaks ma midagi, sest see on teinud minust selle, kes ma olen.' Ei võtaks üldsegi krediiti selle mõtte eest omale, tõlkisin vaid laulusõnu. Kuid tõsi ta ole, et kui kõik juhused kokku ei langeks, siis oleks ju tulemus hoopiski teine, a´la: ma hetkel ei kirjutaks oma lugu. Kuna ma päris südametu tõbras ei ole ja 'I regeret nothing!' karjuma ei hakka hetkel, siis mu indulgents on nüüd järgmine, et uude aastasse puhta poisina pääseksin. (Kirjavigad ei kao ka järgmine aasta kuhugi, ausõna, osad teen ma isegi hea meelega sisse.) Räägin nüüd suu puhtaks sellest, mis kogemata kronoloogiast välja on jäänud ning vaja südamelt ära saada.
                Esiteks ma tunnistan üles, et kõige vingema roa ühes Prantsusmaa restoranis sain ma läbi juhuse. Oli palav päev, Pariisis obviously, ja oli isu teha väike lõunake kuskil, aga kuna kõik kohad olid ühtemoodi kitsad, siis valik sai suht suvalt langetatud. Nagu Eestis kusagil ei märka seda jama, aga seal on see normaalne, et kõik restorani külastajad on sust küünarnuki kaugusel. Esiteks siis see menüü, sada prossa prantsuse keeles, tekitas hämmingut ja ainus mis ma tellida oskasin oli 'something something with fries', sest kui seal mingi rõvedus peaks tulema, siis kartulid söön ikka ära. Nüüd siis ma loll unustasin ära, et siin riigis lõunalauas puudub privaatsuspiir ja kohene karma laksas nõnda, et kelner, seda meest oli ~100 kilo, astus mu varbale, see mis ma maikuus ära lõhkusin, owie. Siit enam hullemaks ometi minna ju ei saa!? Ja ei saanudki, sest lauda toodi kausitäis friikartuleid ja sinna kõrvale asetati suur pott merekarpidega, wowie!
                 Teiseks ma kohe üldsegi ei kahetse oma roiete/külgede tätoveerimist. Jah, neid on nüüd lausa kaks, mõlemal pool, üsna täies pikksuses. See koht on võrdlemisi valus, ma tõesti ei teadnud mis mind ees ootab, kui sinna lauale esimesel korral heitsin. Nüüd siis olen samal laual neli korda juba lebanud, peale esimest sessiooni on ju vaja tekst veel korra üle ka teha, ehk siis 'kirjavead parandada', ja usun, et saime neist kõigist lahti ka. Kõige 'teravamalt' on meeles muidugi esimene sessioon ja ka too kord, kord mil mul hommikul sikukati hammas välja ja siis õhtul sain magustoiduks veel nõelapadi olla. No pain - no gain! Ja muuseas agentuur isegi natuke soosis seda, neutraalses kohas inki, pidi iseloomu andma.
                Kolm on kohtu seadus, aga hetkel ma enda üle kohut ei hakka pidama, sest see on tõesti pärl, mida ma viimaks ei unustanud ikkagi jagada. Muidugi lugu sai alguse nagu iga teine, et Lev'il jälle paanika lahti, taakord Knut'i juures mingi shoot tulemas ja mis iganes veel. Sel korral pidi kellegi koolilõpu kollekstioon olema teemaks ja mingi tundud nägu pidi ka kohal olema, Kerli või keegi. No fine, eks ma siis käin ära, ühe õhtukese ta mult röövis, a õnneks päris ööni välja ei läinud ka. Temaatika oli midagi selline, et 'koopainimsed Kuul', või vähemasti mulle jättis asi sellise mulje. Meil oli tossu, lasereid, huskysi, hunnik maalinguid ja oligi üks kuulus Kerli ka, ma ütlesin talle viisakusest 'Tere' ja rohkem juttu meie vahel vist ei olnud, kahju. Kui pilt ütleb tuhat sõna, siis järgnev video vähemalt miljon, aga ma üle pole lugenud, sest nii pea kui ma stuudiost lahkusin, ei ole mulle sõnagi selle kohta mainitud, ega ole ka ainsamatki pilti ennast kätte saanud.

https://vimeo.com/138556024

                Viimaseks jätsin kõige 'valulisema' teema, valusam kui hamba eemaldamine või mu ksülofoni klahvidele joonistamine. Juba andsin omale eelnevalt andeks teemal, mida me ikka hindame ja väärtustame - haridus. Tulemas olevad kolme linna moenädalad resideeruvad koos castingutega vahemikus 04.01.16 kuni 24.01.16, samal ajal on ka eksamisess. Valik oli mul ju ilmselge, et rutiini murda, siis tuleb pageda kolmeks nädalaks Eestist eemale. Nii, Taavi, kui sa nüüd Eestisse naased, siis on sul nädal, et kogu see pask ära klattida, muidu langeb üks rinne ära, mil sa hetkel lahinguid pead. Kuid olles arvestanud juba võimalusega, et ilmselt esimene semester jääb ka viimaseks, siis suutsin ikkagi rahuliku südamega võtta vastu jõulud, uue aasta ning lennupiletid uude hooaega.

http://annestiil.ohtuleht.ee/718031/taavi-blogi-vigade-parandus

Fallout four fell out

Oli kätte jõudnud viimaks see aeg, mil laskuda põlvili StarSystem'i ette ja musitada varbaid. Siiski, oli agentuuril tegelikult ka õigus, või piirdus asi vaid õnnega? Ei saa mainimata jätta, et kahe Gucci SpringSummer show vahele jäid ka kampaania, videod, kataloogid, ülim ja uskumatu lugu tõesti. Siit enam tagasiteed ei ole ja enam halvemaks küll minna ei saa, või vähemalt nii mõtlesin ma oma ära pestud ajuga. Aga saab mis saab, sest kooli võeti mind vastu nii Tallinnas kui isegi Jönköpingis ning olin saavutanud vähem kui aastaga rohkem, kui üldsegi olin kunagi sellest lootnud.
                Nüüd siis jäi järgmise fashionweekini veel oktoober, november ja detsember, see teeb kokku enam-vähem kolm kuud. Mis nende kolme kuuga juhtus oli see, et ma sain taas käia kangi surumas ja ergomeetriga aerutamas. Ühtäkki tekkis seda aega nii palju, sest päris elu tuli tagasi ja ei ainsatki optioni oktoobri jooksul. Natuke hirmutav ka, teadmatus sellest, mis edasi peaks saama, ega ometi ei tõmmata mulle joont alla ja vett peale. Teisalt jälle hea puhkus sellest karmist tööstusest. Puhkust ei anna aga need, kel oma elu vähe igavavõitu, sest kord leiab modellindus kriitikat, et minusugune androgüün üldsegi julgeb kodust välja tulla. Ja siis kui ta tegelen treeninguga ja toitun vähe aktiivsemalt, siis jään jälle kuidagi ette. Ma ei saa aru küll miks, kas ma tõesti olen nii lai, et jään alatasa ette? Inimestel mingi imelik loogika ütleb, et kui sa ei ole lihastes, ei treeni kindla kava järgi, ei pea tippsportlase dieeti, ei oma treenerit ja teed vaid 4~5 jõusaali külastust nädalas, siis on see mõttetu. Sorry, ma ei ole kulturist, ei soovi olla ka, lähtun sellest, et 'terves kehas terve vaim'.
                Viimaks siiski tulid ka võimalused laiast maailmast jätkata oma imelist karjääri. See selleks, aga lisaks tuli ka mu hetkene lemmik 'muusik' Euroopasse tuuritama. Uskumatu, aga nii ta oli, isegi Helsinkis toimus kontsert, millele ma kuu varem olin pileti ostnud, laevad ja hotellid lisaks. Call it karma, ma ei tea küll miks, aga millegi pärast pidi ikka mingi option samale päevale potsatama. Otseloomulikult on siis vaja mu pehmet iseloomu mudida ja mulle selgeks teha, et kui ma nüüd selle, just selle, asja käest lasen, siis ma olen kõik perse keeranud ja asjaga lõpp. Kui aga ma nüüd viskan laevale ja kotsertile ostetud piletid prügikasti ning lendan Njuu Yorki, siis ma võin järgmisel bändi tuuril juba USAs endas osaleda. Ei no, hold you fucking horses, mul pole ju viisat ja mille kuradi pärast nad tahavad Eestist mingit tüüpi päevaks sinna lennutada, et järgmine päev tagasi saata!? Minu mudimisele kulunud päev, mis minu tuju täiesti ära rikkus, sest ma tõesti ei teadnud enam mida peale hakata, kulmineerus sellega, et õhtul räägiti mulle täpselt seda sama. Seda sama juttu, et mul puudub viisa ja ma liiga kaugel, aitäh, suur-suur aitäh, et mu päev muudeti maksimaalselt närviliseks ja siis toodi I-told-you-so-karikas, et sellest lonks võtta. Päris aus olla, siis ei ole see midagi uut, lihstalt halb ajastus ja kohutav iseloom, mis kokku keetis ühe supi, mida keegi ei suudaks süüa.
                Lisaks sellele lennule tuli veel 3 ajakirja ning kaks lookbooki, mis alguses lubasid mind kohale lennutada, aga kui kuupäev hakkas juba lähemale jõudma siis millegi pärast ikkagi ei läinud teemaks. 'Mitte, et ma vigadest õpiks, ma pigem kordan neid kuniks neist saab normaalsus', siis sel puhul ma enam ei teinud plaane ette. Ei teavitanud töökohta, et äkki ma pean ära minema, ei vaadanud kas miski kattub kooliga, sest kui on minek kindel, a´la näen lennupileteid, siis alles tõmban teistele asjadele kriipsu peale. Üks asi jäi ikkagi sisse kripeldama, mul oli kahe koolipäevaga vaja anda 3 presentatsiooni ning teha kaks eksamit, või oli see arv ka kolm? Muidugi ka siis oli mingi magusam tööots kuskil kaugel, aga sel korral ma enesekindlusega lausa hiilgasin, ettekujutamatu, aga isegi raha ei motiveerinud mind. Ei tea kas ma tegin omale sellega teene, et edasi ei oleks stabiilne langus vaid lausa kuristikku kukkumine? Seda näitab aeg, sest 2015 oli otsa saamas ja uue aasta algusest juba uued seiklused paistmas. 

http://annestiil.ohtuleht.ee/716846/taavi-blogi-edasi-pole-mitte-stabiilne-langus-vaid-lausa-kuristikku-kukkumine

Diktatsioon

Kuna uus, huvitav kooliaasta uues, huvitavas koolimajas oli alanud, siis läks kõigega rütmi saamine väheke keerulisemaks. Üle nädala oli vaja nädalalõpud koolis veeta, muidu tööpäevil kombekohaselt tööl käia ja siis veel tagatipuks aegaajal ka modellitseda. Vedas nüüd, et septembri teine tööots ei kukkunud kooliga taaskord ühele ajale, sest Milaanos olles ei pea ma kuigi võimalikuks samaaegselt TTÜs viibida. Kui tekib huvi, et mis nüüd siis Milaanos lahti on, siis ma selgitavalt vastaks ära - naiste moenädal. Vastan ka järgmisele küsimusele 'Aga mida teeb mitte naismodell seal sel ajal?' ära - osaleb Gucci show'l. Just nimelt, kui meeste show ei ole puhas vorstipidu, siis miks peaks naiste omagi väikese lisandita jääma. Suhtestamine on küll vähe paigast ära, meestekal oli mingi viiendik, kui mitte enam, tüdrukud, a nonde endi show'le pääses vaid kuus poissi.
Tegemist oli direct bookinguga, kuna ma ise tol hetkel Milaanos ju ei viibinud, siis lennutati kohale, nagu teisedki. Kui öeldakse, et Eesti on väike, siis saabumispäeval vist kehtis see samune ka tolle linna kohta. Kõnnin üle tee ja siis äkki mingi mootorratuur tuututab, now what!? Juhtumisi selle kiivri all oli üks juuksur-meikar, kes mu juhtumisi nõnda tävanal ära tundis, what are the odds...? Igatahes, lõpuks jõudis jalutuskäik ka sinna samusesse Gucci peakorterisse, see samune, mille ees trammilt üks kord kriitilises seisus maha tulin. Peale registratuuri ja lifti see sama vana 'johhaidii, mis järjekord' efekt. Oot-toot, ma ju pole siia ju castingule tulnud, ha-ha, suckers. No vat sulle nalja, sama jama ikka, paar tundi lamasin, siis tekkis neidusi kuidagi eriti palju sinna, et pidin isegi istukile tõusma, kuniks kuulutati välja tunnine lõunapaus, okeeei.
Siit oma lõppu ei leidnud, pooled jooksid kuhugi pizzeriasse vist, aga need kes alles jäid aeti alla korrusele, majas ju oma söökla olemas. Oh ei, see pole mingi koolisöökla, see on väheke vingem värk, and it's free! Kaks modellide lauda oli ka forumuleerunud, lisaks kümnetele töötajate laudadele, ma tõesti ei tea mida kõik need inimesed seal tööna teevad, aga las nad ka oma leiba teeni. Igatahes need kaks lauda mahutasid ühe Taavi ka veel lisaks, omale üllatuseks olid kõik näod lauaääres ka tuttavad juba, nagu oma pere või nii.
Kunagi siis sai fittima ka mindud, aga üsna vahetult enne minu korda jõudis mu kõrvu kuuldus, et mehi dropitakse. WTF, meid lennutatakse kurat teab kust kohale, makstakse hotell (minu oma sakkis sajaga see kord) kinni ja siis saadetakse lihstalt koju tagasi. Mitte, et enesekindlus liigagi kõrge eelnevalt oleks olnud, mäletate seda 'ära ole kindel kuniks lavale pole astunud' asja eks? Pahadele asjadele, üheks neist see samune hirm, ei tasu siiski mõelda, tuleb mis tuleb, ei tule, siis ei tule. A muide, miskit head oli ka, sel korral ei tõmmatudki jalgades verd kinni, prooviti hoopiski ülikonda selga, päris fucking hea tunne on olla nii kallis ülikonnas mida ma kunagi omale ei raatsiks osta, veel vähem kanda. Ciao-ciao, Tavii, see you in rehersal. 
Teine päev - proovipäev. Asukoht oli muideks sama, aga sel korral catwalk oli lihtsalt niiöelda teises suunas, vaibaga ja tol hetkel veel kile all. Proovil oli kohal äkki neljandik modelle, sest muusikaga sünkroniseerimiseks käisime ühes proovis 4 korda kõik seda sajameetrist rada läbi, tagasi veel sott ja uuesti uuesti. Ja ega esimesel korral paika saadud, kokku vähemalt 3 show-proovi ka. Kui mu matemaatika mind ei peta, siis vähemalt kaks ja pool kilomeetrit sai Gucci kalossides ringi sõelutud, pole paha. Mis aga oli paha, mitte konkreetsel minule, vaid tüdrukutele, siis kontsade kandmine. Esiteks olid need raiped päris kõrged, ja kui sellest jäi väheks, siis see kilekate runway vaibal oli veits libe ja üsnagi lahtine. Täpselt nagu Fergie ja Ludacris öelnud, siis siinkohalgi mainiks selle ära: 'Glamorous'.
Päeva teisel poolel sain maratonipunkte veel juurde korjata, muidu võinuks igavusest täitsa lolliks minna. Tegin vanalinnas väikese ringi, sain pisut vihma ja mõne selfie ka tehtud. Lisaks pusale, särkidele ja tassile ostsin ka ühe soni, müts mida ammu tahtnud olin. Selle viimase otsustas keegi tõbras Kelmis paar kuud hiljem ilmselt omale pähe panna ja minekut teha, sooviks seda endiselt tagasi saada, see ei olnud kallis, aga on ikkagi väärtuslik minule. Isend on sinakat värvi ja õigele asukohale viitavale infole on välja pandud ka vaevatasu.
Ikkagi jõudsin liiga vara hotelli tagasi, seal oli mingi kamp hiinlasi retseptsiooni-papiga taidlemas ja 50€ pakkidega vehkimas, you so cool. Ma jõudsin enne õhtusöömat isegi magama jääda, tunne täpselt nagu terve päev oleks tühja läinud, ei teagi kas seal riigis liigub aeg aeglasemalt. Õhtusöögi leidsin lähedusest ja peale seda oli ikka naeruväärselt vara maga minna, leidus aega ka jalutamiseks. Tatsasin kuniks jäin ühte päris ägeda kujundusega poe aknaist sisse vaatama, aga taamal silmas mind keegi. See keegi oli üks tumedanahaline härra, märkasin teda isegi hetkel mil ta varjust otsustas väljuda. Naeratas mulle ja uuris kas ma olen õnnelik. 'Mees, mida sa ajad' kajas mu peakolus. Ta siis ikkagi selgitas vähekese täpsemalt 'Are you happy .. like ... are you happy tonight?'. Hmm, 'I guess so', miks ma ei peaks hetkel end hästi tundma, kõht täis ja homme üks show vaja ära käia. Selgitame olukorda veel: 'You want, some weed..? Or maybe cocaine..? I got some girls too. Are you happy? I can help you.'. Heh-hee, no thanks, ma täitsa korras ja liiga palju rõõmu pole vaja. Nüüd ma siis vähemalt tean kust õnne otsima minna, Moschino poe taga asuvast pargist, musta mehe käest.
Õnn oli minu õuel, kolmas päev alanud ja mind polnud ikka dropitud, kes aga vahepeal sai veel sule sappa oli kutt kes möödund meeste show'l oli esimesena laval. Kas tõesti kutt kes avab Gucci show eemaldatakse enne kui mind? Ebaõnn saatis aga ilmaga, ma ei tajunud ära kui kõva see sadu nagu päriselt oli. Ma pakkisin asjad kokku, kott õlale ja ciao, hotell. 200 meetrit hiljem sain aru, et selle alla kümne minutise hommikuse jalutuskäigu asemel tulnud minna taksoga. Nüüd polnud enam mõtet ümber mõelda, olin juba niigi ligumärg, FML. Mis siin ikka pessimismi põdeda, ma ju lähen (loodetavasti) täna veel lavale. Kohapeale jõudes koorisin end üsna paljaks ja jätsin asja kuivama, sest selga panemiseks anti peaaegu uksel juba tuhvlid ja hommiku mantel. Vana hea Tim, kellega ma Pariisis isegi tuba olen jaganud tuli ka jooksuga, läbi vihma, kesklinnast, aga tema teekond oli pooletunnine.
Muidu see valmistumine oli ikka nagu oli, ootamise vahele sai veits meiki näkku, juukseid seatud ja klassikaline maniküür-pediküür, kus taaskord umbkeelne täidi kiidab mu heas seisus küüsi. Ühel hetkel sai taaskord statistikat teha, kuna modellide näod olid seinal näha. Ühtekokku on 65 modelli, neist on 6 poisid, oh seda au, kokku on 3 eestlast, oh seda au. Statistiliselt per capita on lavale minemas kõige rohkem eestlasi, fuck yea. Ning uuesti fuck yea, sest polnud ammu lavale läinud nii hea 'tervise' juures, riided istusid hästi, jalanõudel polnud isegi kandasid mis võinuks verele midagi hõõruda ja kuradi hea oli olla, et drop jäi tulemata. Okei, mis ma siin ikka seletan, rivis ootamine oli endiselt nõmpsik, sest siis nagu tahaks, et midagi toimuks, üldsegi ei meeldi seal passimine, ümber siblimas puuderdajad. Millegi pärast siis, kui pole pükse puusasi katki pigistamas läheb aeg kiiremini, sel korral ei jõudnud kümneid kordi ära surra, hakkas see muusika hoopiski kiiremini peale. Ma olin küll pigem rivi lõpupoole, aga ikkagi sai üsna kärmelt juba sinna etteotsa asutud. Aga oodakem, kõik korras välja arvatud see juukseklõps mu peas. Juuksur Paul oli eelviimane ülevaataja, enne kui peadisainer viimase lihvi andis. 'Yo, this clip is still in there.' ... 'Oh, perfect, that's how it is supposed to be.' ... Ahah, või nii. Poole suve pealt hakkasin kandma juuksenõela, sest see oli lihstalt parim lahendus, et juukseid näo eest ära hoida, nüüd siis see show, Gucci show, mille jaoks ma kiharaid kasvatasin kulmineerub sellega, et ikka on see asi peas. Ma olin sõnatu, aga polnudki vaja rääkida, Taavi läks lavale.

SS16 (Womens' show)