Fallout four fell out

Oli kätte jõudnud viimaks see aeg, mil laskuda põlvili StarSystem'i ette ja musitada varbaid. Siiski, oli agentuuril tegelikult ka õigus, või piirdus asi vaid õnnega? Ei saa mainimata jätta, et kahe Gucci SpringSummer show vahele jäid ka kampaania, videod, kataloogid, ülim ja uskumatu lugu tõesti. Siit enam tagasiteed ei ole ja enam halvemaks küll minna ei saa, või vähemalt nii mõtlesin ma oma ära pestud ajuga. Aga saab mis saab, sest kooli võeti mind vastu nii Tallinnas kui isegi Jönköpingis ning olin saavutanud vähem kui aastaga rohkem, kui üldsegi olin kunagi sellest lootnud.
                Nüüd siis jäi järgmise fashionweekini veel oktoober, november ja detsember, see teeb kokku enam-vähem kolm kuud. Mis nende kolme kuuga juhtus oli see, et ma sain taas käia kangi surumas ja ergomeetriga aerutamas. Ühtäkki tekkis seda aega nii palju, sest päris elu tuli tagasi ja ei ainsatki optioni oktoobri jooksul. Natuke hirmutav ka, teadmatus sellest, mis edasi peaks saama, ega ometi ei tõmmata mulle joont alla ja vett peale. Teisalt jälle hea puhkus sellest karmist tööstusest. Puhkust ei anna aga need, kel oma elu vähe igavavõitu, sest kord leiab modellindus kriitikat, et minusugune androgüün üldsegi julgeb kodust välja tulla. Ja siis kui ta tegelen treeninguga ja toitun vähe aktiivsemalt, siis jään jälle kuidagi ette. Ma ei saa aru küll miks, kas ma tõesti olen nii lai, et jään alatasa ette? Inimestel mingi imelik loogika ütleb, et kui sa ei ole lihastes, ei treeni kindla kava järgi, ei pea tippsportlase dieeti, ei oma treenerit ja teed vaid 4~5 jõusaali külastust nädalas, siis on see mõttetu. Sorry, ma ei ole kulturist, ei soovi olla ka, lähtun sellest, et 'terves kehas terve vaim'.
                Viimaks siiski tulid ka võimalused laiast maailmast jätkata oma imelist karjääri. See selleks, aga lisaks tuli ka mu hetkene lemmik 'muusik' Euroopasse tuuritama. Uskumatu, aga nii ta oli, isegi Helsinkis toimus kontsert, millele ma kuu varem olin pileti ostnud, laevad ja hotellid lisaks. Call it karma, ma ei tea küll miks, aga millegi pärast pidi ikka mingi option samale päevale potsatama. Otseloomulikult on siis vaja mu pehmet iseloomu mudida ja mulle selgeks teha, et kui ma nüüd selle, just selle, asja käest lasen, siis ma olen kõik perse keeranud ja asjaga lõpp. Kui aga ma nüüd viskan laevale ja kotsertile ostetud piletid prügikasti ning lendan Njuu Yorki, siis ma võin järgmisel bändi tuuril juba USAs endas osaleda. Ei no, hold you fucking horses, mul pole ju viisat ja mille kuradi pärast nad tahavad Eestist mingit tüüpi päevaks sinna lennutada, et järgmine päev tagasi saata!? Minu mudimisele kulunud päev, mis minu tuju täiesti ära rikkus, sest ma tõesti ei teadnud enam mida peale hakata, kulmineerus sellega, et õhtul räägiti mulle täpselt seda sama. Seda sama juttu, et mul puudub viisa ja ma liiga kaugel, aitäh, suur-suur aitäh, et mu päev muudeti maksimaalselt närviliseks ja siis toodi I-told-you-so-karikas, et sellest lonks võtta. Päris aus olla, siis ei ole see midagi uut, lihstalt halb ajastus ja kohutav iseloom, mis kokku keetis ühe supi, mida keegi ei suudaks süüa.
                Lisaks sellele lennule tuli veel 3 ajakirja ning kaks lookbooki, mis alguses lubasid mind kohale lennutada, aga kui kuupäev hakkas juba lähemale jõudma siis millegi pärast ikkagi ei läinud teemaks. 'Mitte, et ma vigadest õpiks, ma pigem kordan neid kuniks neist saab normaalsus', siis sel puhul ma enam ei teinud plaane ette. Ei teavitanud töökohta, et äkki ma pean ära minema, ei vaadanud kas miski kattub kooliga, sest kui on minek kindel, a´la näen lennupileteid, siis alles tõmban teistele asjadele kriipsu peale. Üks asi jäi ikkagi sisse kripeldama, mul oli kahe koolipäevaga vaja anda 3 presentatsiooni ning teha kaks eksamit, või oli see arv ka kolm? Muidugi ka siis oli mingi magusam tööots kuskil kaugel, aga sel korral ma enesekindlusega lausa hiilgasin, ettekujutamatu, aga isegi raha ei motiveerinud mind. Ei tea kas ma tegin omale sellega teene, et edasi ei oleks stabiilne langus vaid lausa kuristikku kukkumine? Seda näitab aeg, sest 2015 oli otsa saamas ja uue aasta algusest juba uued seiklused paistmas. 

http://annestiil.ohtuleht.ee/716846/taavi-blogi-edasi-pole-mitte-stabiilne-langus-vaid-lausa-kuristikku-kukkumine