'Kui mul oleks võimalus proovida uuesti, siis ei muudaks ma
midagi, sest see on teinud minust selle, kes ma olen.' Ei võtaks üldsegi
krediiti selle mõtte eest omale, tõlkisin vaid laulusõnu. Kuid tõsi ta ole, et
kui kõik juhused kokku ei langeks, siis oleks ju tulemus hoopiski teine, a´la:
ma hetkel ei kirjutaks oma lugu. Kuna ma päris südametu tõbras ei ole ja 'I regeret nothing!' karjuma ei hakka
hetkel, siis mu indulgents on nüüd järgmine, et uude aastasse puhta poisina
pääseksin. (Kirjavigad ei kao ka järgmine aasta kuhugi, ausõna, osad teen ma
isegi hea meelega sisse.) Räägin nüüd suu puhtaks sellest, mis kogemata
kronoloogiast välja on jäänud ning vaja südamelt ära saada.
Esiteks ma tunnistan üles, et kõige vingema roa ühes Prantsusmaa restoranis sain ma läbi juhuse. Oli palav päev, Pariisis obviously, ja oli isu teha väike lõunake kuskil, aga kuna kõik kohad olid ühtemoodi kitsad, siis valik sai suht suvalt langetatud. Nagu Eestis kusagil ei märka seda jama, aga seal on see normaalne, et kõik restorani külastajad on sust küünarnuki kaugusel. Esiteks siis see menüü, sada prossa prantsuse keeles, tekitas hämmingut ja ainus mis ma tellida oskasin oli 'something something with fries', sest kui seal mingi rõvedus peaks tulema, siis kartulid söön ikka ära. Nüüd siis ma loll unustasin ära, et siin riigis lõunalauas puudub privaatsuspiir ja kohene karma laksas nõnda, et kelner, seda meest oli ~100 kilo, astus mu varbale, see mis ma maikuus ära lõhkusin, owie. Siit enam hullemaks ometi minna ju ei saa!? Ja ei saanudki, sest lauda toodi kausitäis friikartuleid ja sinna kõrvale asetati suur pott merekarpidega, wowie!
Teiseks ma kohe üldsegi ei kahetse oma roiete/külgede tätoveerimist. Jah, neid on nüüd lausa kaks, mõlemal pool, üsna täies pikksuses. See koht on võrdlemisi valus, ma tõesti ei teadnud mis mind ees ootab, kui sinna lauale esimesel korral heitsin. Nüüd siis olen samal laual neli korda juba lebanud, peale esimest sessiooni on ju vaja tekst veel korra üle ka teha, ehk siis 'kirjavead parandada', ja usun, et saime neist kõigist lahti ka. Kõige 'teravamalt' on meeles muidugi esimene sessioon ja ka too kord, kord mil mul hommikul sikukati hammas välja ja siis õhtul sain magustoiduks veel nõelapadi olla. No pain - no gain! Ja muuseas agentuur isegi natuke soosis seda, neutraalses kohas inki, pidi iseloomu andma.
Kolm on kohtu seadus, aga hetkel ma enda üle kohut ei hakka pidama, sest see on tõesti pärl, mida ma viimaks ei unustanud ikkagi jagada. Muidugi lugu sai alguse nagu iga teine, et Lev'il jälle paanika lahti, taakord Knut'i juures mingi shoot tulemas ja mis iganes veel. Sel korral pidi kellegi koolilõpu kollekstioon olema teemaks ja mingi tundud nägu pidi ka kohal olema, Kerli või keegi. No fine, eks ma siis käin ära, ühe õhtukese ta mult röövis, a õnneks päris ööni välja ei läinud ka. Temaatika oli midagi selline, et 'koopainimsed Kuul', või vähemasti mulle jättis asi sellise mulje. Meil oli tossu, lasereid, huskysi, hunnik maalinguid ja oligi üks kuulus Kerli ka, ma ütlesin talle viisakusest 'Tere' ja rohkem juttu meie vahel vist ei olnud, kahju. Kui pilt ütleb tuhat sõna, siis järgnev video vähemalt miljon, aga ma üle pole lugenud, sest nii pea kui ma stuudiost lahkusin, ei ole mulle sõnagi selle kohta mainitud, ega ole ka ainsamatki pilti ennast kätte saanud.
Esiteks ma tunnistan üles, et kõige vingema roa ühes Prantsusmaa restoranis sain ma läbi juhuse. Oli palav päev, Pariisis obviously, ja oli isu teha väike lõunake kuskil, aga kuna kõik kohad olid ühtemoodi kitsad, siis valik sai suht suvalt langetatud. Nagu Eestis kusagil ei märka seda jama, aga seal on see normaalne, et kõik restorani külastajad on sust küünarnuki kaugusel. Esiteks siis see menüü, sada prossa prantsuse keeles, tekitas hämmingut ja ainus mis ma tellida oskasin oli 'something something with fries', sest kui seal mingi rõvedus peaks tulema, siis kartulid söön ikka ära. Nüüd siis ma loll unustasin ära, et siin riigis lõunalauas puudub privaatsuspiir ja kohene karma laksas nõnda, et kelner, seda meest oli ~100 kilo, astus mu varbale, see mis ma maikuus ära lõhkusin, owie. Siit enam hullemaks ometi minna ju ei saa!? Ja ei saanudki, sest lauda toodi kausitäis friikartuleid ja sinna kõrvale asetati suur pott merekarpidega, wowie!
Teiseks ma kohe üldsegi ei kahetse oma roiete/külgede tätoveerimist. Jah, neid on nüüd lausa kaks, mõlemal pool, üsna täies pikksuses. See koht on võrdlemisi valus, ma tõesti ei teadnud mis mind ees ootab, kui sinna lauale esimesel korral heitsin. Nüüd siis olen samal laual neli korda juba lebanud, peale esimest sessiooni on ju vaja tekst veel korra üle ka teha, ehk siis 'kirjavead parandada', ja usun, et saime neist kõigist lahti ka. Kõige 'teravamalt' on meeles muidugi esimene sessioon ja ka too kord, kord mil mul hommikul sikukati hammas välja ja siis õhtul sain magustoiduks veel nõelapadi olla. No pain - no gain! Ja muuseas agentuur isegi natuke soosis seda, neutraalses kohas inki, pidi iseloomu andma.
Kolm on kohtu seadus, aga hetkel ma enda üle kohut ei hakka pidama, sest see on tõesti pärl, mida ma viimaks ei unustanud ikkagi jagada. Muidugi lugu sai alguse nagu iga teine, et Lev'il jälle paanika lahti, taakord Knut'i juures mingi shoot tulemas ja mis iganes veel. Sel korral pidi kellegi koolilõpu kollekstioon olema teemaks ja mingi tundud nägu pidi ka kohal olema, Kerli või keegi. No fine, eks ma siis käin ära, ühe õhtukese ta mult röövis, a õnneks päris ööni välja ei läinud ka. Temaatika oli midagi selline, et 'koopainimsed Kuul', või vähemasti mulle jättis asi sellise mulje. Meil oli tossu, lasereid, huskysi, hunnik maalinguid ja oligi üks kuulus Kerli ka, ma ütlesin talle viisakusest 'Tere' ja rohkem juttu meie vahel vist ei olnud, kahju. Kui pilt ütleb tuhat sõna, siis järgnev video vähemalt miljon, aga ma üle pole lugenud, sest nii pea kui ma stuudiost lahkusin, ei ole mulle sõnagi selle kohta mainitud, ega ole ka ainsamatki pilti ennast kätte saanud.
https://vimeo.com/138556024
Viimaseks
jätsin kõige 'valulisema' teema, valusam kui hamba eemaldamine või mu ksülofoni
klahvidele joonistamine. Juba andsin omale eelnevalt andeks teemal, mida me
ikka hindame ja väärtustame - haridus. Tulemas olevad kolme linna moenädalad
resideeruvad koos castingutega
vahemikus 04.01.16 kuni 24.01.16, samal ajal on ka eksamisess. Valik oli mul ju
ilmselge, et rutiini murda, siis tuleb pageda kolmeks nädalaks Eestist eemale.
Nii, Taavi, kui sa nüüd Eestisse naased, siis on sul nädal, et kogu see pask
ära klattida, muidu langeb üks rinne ära, mil sa hetkel lahinguid pead. Kuid
olles arvestanud juba võimalusega, et ilmselt esimene semester jääb ka
viimaseks, siis suutsin ikkagi rahuliku südamega võtta vastu jõulud, uue aasta
ning lennupiletid uude hooaega.
http://annestiil.ohtuleht.ee/718031/taavi-blogi-vigade-parandus
No comments:
Post a Comment