ktnxbye!

                Ei ole ühtegi lõppu ilma alguseta. Mitte, et ma nüüd pliiatsid täitsa pinalisse ära paneks, pigem asun neid korraks teritama. Ei saaks ka väita, et nüüd kõik kirja sai, pigem jäi vähemalt kolmandik olulisest (teemasiseset) rääkimata ning teemavälist veel 'oi-kui-palju'. Kuid see oli pigem low-budget projekt mul endal, kui plaan mingit bestsellerit kirjutada.

                Kuna praeguseks ajahetkeks olen looga jõudnud tänapäeva, siis targem on oodata ja ainest koguda, mitte punnitada igaks nädalaks uut lugu. Iseasi on muidugi see, kas üldsegi midagi uut on tulemas. Seda viimast näitab vaid aeg, ise ma veel lõpparvet ei ole välja võtmas, kuid see industry on väga muutlik ja ühel hetkel võib ta ise seda teha. Kohati ongi olnud tunne, et ma alustasin kõige sellega liiga vara, teisalt jälle tulin lavale liiga hilja. Selle üle saaks teoreetiliselt 'oleks-poleks' vormis ju pikalt filosofeerida, kuid jätaks selle hetkel tegemata, sest hetkene olukord ju täitsa aktsepteeritav.

                Kogu maailm on üha enam globaliseerumas, seda ka fashion industry. Isegi mitte kuigi palju aega tagasi, ütleme nii aasta-kaks, valiti showdeks enamjaolt modelle vastavalt sellele, kes hooajaks linnas viibimas olid. Uued tuuled aga puhuvad neid nii Euroopa kui ka muudest maailma otstest kokku, mis tõstab kõvasti konkurentsi. Lisaks need casting directorid, kes selekteerivad modelle showdeks välja peavad ka oma leiba teenima, sedapuhku siis on uutel nägudel rohkem lööki. Kui kokku võtta siin viimased laused, siis võiks öelda, et üha raskemaks see olukord on minemas. Muideks, ma ise ei mõelnud seda välja, analoogset infot sain nii Pariisi kui ka Milaano agentuurist.

                Peatükke kirja pannes lähtusin selles, et mida ma kindlasti ei tahaks unustada. Ei olnudki muud, suuremat eesmärki kui vaid see, et ise oma lugu ära ei unustaks. Mitmeid kordi, eriti kui kuuldakse mu 'hobist', on palutud, et ma sellest siis räägiks. See on umbes-täpselt sama raske, kui kirjutada referaati vabal teemal. Alati on asjakohasel teemal raske midagi rääkida, kui keegi konkreetselt küsida ei oska, vastasel juhul jookseb jutt alati rappa ära, või pole üldsegi nii huvitav. Küsimise korral on vastutus selle inimese kanda kelles see huvi tärkas. Nüüdseks peatükk 55 (see samune) on kirja läinud more-or-less kronoloogiliselt, just nii kuis algul seda lubatud sai. Ainus suunis, mis poolepealt minuni jõudis oli soov, et lisada vähe enam pildimaterjali. Kogu sisu ise on olnud algusest peale minu läbielamised, arvamused ja visioon, isegi kirjavigad tunnistan omaks.

                Mõne selgituse jätan siiski lisaks veel siia, mitte et sind, kallis lugeja, see peaks huvitama, kuid nii mõningaile on järgnev varem huvi äratanud... Esimene müüt, mis vajab murdmist on minu toitumisharjumused, need on täiesti normaalsed, meie ühiskonna mõistes, ei näljuta ma end, ei ole vegan, olen lihtsalt sellise geneetikaga... Pikemapoolsed juuksed ei ole mulle vastumeelsed, kui siis suvel väheke, palav on ju, ja tähelepanu saan tänu neile pigem meestelt, what a surprise... Kolmas asi välimuse juures, mis inimesi kohutavalt häirib on see, et ma ju ei tee sporti, myth busted, terve elu olen mingil määral ikkagi seda harrastanud, eriti meeldib lumelauatamine ja rulluisutamine... Tätoveeringud? - jah, hetkel on neid 2, aga tuleb lisa... Ei! Modellindus pole siiani saanud mulle täiskohaga tööks. Jah! Mul on ka selline asi nagu 'päristöö'. Lisaks neile, olen hetkel poolepeal oma magistrikraadi omistamisega... Keskkooli lõpu järel läksin Soome kaheks aastaks (kool, mitte töö!), kuid peale seda olen nüüd kolm aastat Eestis alaliselt elanud, kahjuks inimesed ikka küsivad 'Ou, Taavi, sa oled nüüd Eestis tagasi?' - nojahnoh, aga seda juba kolm aastat... Keskmine modell (eriti sellised poolekohaga) ei ole rikas, elu pole sugugi glamuurne, ning brändid ei jaga tasuta nodi... Ja  viimaseks, ma ei ole gei, juuksenõela kantakse juuste kinnitamiseks ja automaatkäigukasti eelistamine ei tee minust naist.

                Kuna ma pean ennast mõneti aumeheks, siis katteta lubadusi ma andma ei hakka. See, mis sel suvel saama hakkab on kõigele põhjus ja tagajärg, või kutsuge seda saatuseks, aga ette me ei tea. Et elu oleks põnevam, siis ämbrisse astumise asemel hüppan sinna peakat. Ja kui ei teki enam miskit millest kirjutada, siis ei plaani klouni ka mängima hakata. Seoses sellega tsiteeriks lõpuks oma lemmikut: 'I would rather die on my feet than live on my knees.'. Pole see modellindus kunagi mu unistuseks olnud, seega ei tuleks ka lõpparve tegemine läbi pisarate, olen saavutanud kordades rohkem kui unistada oleks osanud. 

http://annestiil.ohtuleht.ee/736119/taavi-blogi-ktnxbye

Prillipäev!

Üks mälestusi esimesest Pariisis käigust, värske hakatisena, pestud ajuga, oli  möödumine prillipoest ja vaadates vitriinile nägin reklaampildi, mingi A5 suurus, mõeldes 'oh kui äge, kui vaid sinna saaks kunagi oma näo'. Samas, lubatud ju oli superstaariks saamist, küllap see siis on vaid osa teekonnast, et modellielu oleks vaid 'pussy & champagne' nagu Haavard seda ütles.

Ajades kronoloogiad nüüd väheke segamini, siis nüüd Eestis viimaks tagasi olles olin agentuurile piisav pettumus. Ma neile seda ise alatasa rääkisin, nemad raiusid aga vastu, mis sest et mul oli häid tõestusvahendeid. Esiteks see, et mingi ajakiri tahtis intervjuud ja lugu minust teha, ilmselgelt see ei juhtunud (toimus ekspromptli üks teine, aga see on lugu juba teised päevaks). Veel ei tahetud mind Eesti brändidele näoks müüa, sest mu pilotaaž on ju nõnda kõrge, aga nüüd puhus hoopiski teine tuul.

Tuuled puhusid mind hipsterite Mekasse, Kalamajja, Telliskivi tänavale. Seal leidub üks (vist mitmest?), töökojast mis valmistab Eestis prille. Mis teeb asja eriti ägedaks on see, et need tehakse puidust. Ja juhtumisi olin ma üks potentsiaalne kandiaat nende tulevasele kampaaniale. Proovipäeval tehti peaaegu iga raamiga pildike ära ja ega rohkem muud midagi kui oodata kas yes- or no-drop.

Mitte et ma nüüd, ligi kaks kuud hiljem, kui seda memuaari kirjutan oleks mõnda pildi oma silmaga näinud, siis tehtud see sai. Hoides asja konfidentsiaalsuses, jättes omale mänguruumi selleks, kui ükski mu pilt kodukalegi ei ilmu, siis kiidaks tegijaid nõnda kuis võimalik. Senimaani oli see kahtlemata kõige paremini organiseeritud photoshoot üldsegi. Läksime kohale, seati asjad üles, riided selga, meigid näkku ja stseenile paigutamine alaku. Tänu sellele läks päev ka päris kiiresti, omakorda 'tänusõnad' Päikesele, sest teda meil igapäevaselt palju just näha ei ole, ja võtsime maksimumi.

Teine lugu on varem juba väheke kõla saanud, korra või kaks lausa. Aga seda vaid jutuna, natuke lekkinud ka sotsmeedia platvormidele. Lendame ajas tagasi 2015 juulikuusse, otse lõõmava Toskaana päikese alla. Üleüldsegi Gucci kampaaniale pääs on päris kõva sõna, aga nüüd neljast poisist veel osutuda valituks, olemaks prillinägu, über-luck.

Eriline seos neil kahel oli see, et just sel päeval mil Eestis prillikampaaniat tehti, sai Lev kuskilt tolle suvise pildi. Ja hiljem veel sain Prantsuse Successilt ka sõnumi 'Is that you?' ja väike pildike juures. Mahuks siis mu pähe ka see, et mille kuradi pärast seda veel pole firma ise oma meediakanalitel avalikustanud.

Gucci

Framed by Karl

Kõikidele muudele kallistele bränditoodetele suudan üldiselt 'EI' öelda, aga too on nagu kindel produkt mida ma osta tahan. Üht pidi on see mälestus kogu modellindusest, teisalt oleks mu mure nimega 'milline prill mulle sobib' lahendatud, kui Alessandro arvates ma sobin neid kandma, siis küllap ma ikka sobin ka. Kui vaid siin riigis oleks ostujõud piisavalt võimas, et selle brändi butiik siin avataks, niisama prillipoed vist kuigi sagedalt oma assortiid ei muuda ju. Ah, mida mina ka tean, kunagi kuskil lennujaamas ilmselt need omale leian.

http://annestiil.ohtuleht.ee/732831/taavi-blogi-prillikampaaniad-meil-ja-mujal

Mis kell on?

Pikk telefonikõne, mis ühendas Pariisi ja Tallinnat, sisaldas ka klassikalist mesijuttu potentsiaali kohta. Aga seda olin juba piisavalt kuulnud, et teha neile selgeks kooli tähtsust ning rääkisin sellest, mida praktika on tõestanud.  Ning ega see kõne polnud ka niisama lepitamise mõtteks tehtud, kellelgi pole vaja sõber olla, asi on ikka äriline.

Konkreetsem teema oli seoses ühe editorialiga, mis pidi aset leidma Londonis. Aga ma olen ju Tallinnas, ega see väga mõttekas tundugi niisama lennutada kedagi edasi-tagasi, vaid päevaks. See oli siis järjekordne ettekääne minu peedistamiseks, et ma peaks ikka asja tõsisemalt võtma, sest mul jääb nii palju tegemata. Selge see, et tõenäosus kasvaks kui mõnes suurlinnas vegeteeriks, kuid kas olen ealeski tahtnud seda teha täiskohaga?

Aseme leidmine pidi toimuma ülejärgmisel päeval, võib-olla. Nagu kombekohane on, siis otsused langetatakse väga viimasel sekundil, täpselt nagu sel korralgi. Õhtul jäi jutt umbes-täpselt nii, et kui lend oli natuke peale lõunat, siis kuni 10:30'ni helistades saan aegsasti asjad kokku ja minekut. Miks nii kaua? Tallinna lennujaam ju, teadagi kiire värk. Puhveraega vajasin hoopiski selletõttu, et ma muidu ei oleks ju tervet päeva kodus konutanud, läksin ikka trenni, tööle, tavaline päev.

Kell sai kümme, siis juba pool üksteist, lõpuks üksteistki, aga kõne ei tulnud. Rahustasin siis kontorilised maha, sest minemas ma ilmselgelt ei olnud. Kuna halvad asjad juhtuvad üldiselt korraga, siis tänu autopesule ja öökülmale oli ühe uksega mingi jama tulnud. Õnneks see mure lahendas end ise, päeva peale temperatuur tõusis ja polnudki töökotta vaja minna. Aga ega ma muidu poleks kõike seda seosestut juttu kirjutanud kui ...

Poleks helisenud telefon, success, Success helistab. Eks kõne alustuseks viisakusest uuriti ka, et kas ma ikka jõuan nüüd lennule. Ma palju muud ei osanud öelda kui: 'Oh, I might'. Ja keda nüüd süüdistama asutakse, kui mitte mind? 'Taavi, what the hell, you agreed that if we call you before 10:30 you can make it! This is very bad, bad bad bad, bad Taavi!!!'. Siuke, tavaline sõim, aga mu punch-line tavaliselt tõmbab jutule joone alla: 'Yes, but it is past 11 here.'. Võit on minu! 'Oh, is it? Oh my. Oh, sorry. But really? Is it different timezone in Estonia? I never knew.'. Ei saa pahaks panna, aga sa ilmselt ei tea, sest pole kunagi ida suunas kaardil vaadanud.

Eks ma siis tegin klassikalist liiklushuligaansust ja hakkasin kodupoole kihutama, äkki isegi jõuan lennule. Tallinna lennujaam on ikka kuradi vinge, võrreldes kõigi teistega. Kuid küllap tundsid agentuurikad end piisavalt halvasti, et sebisid mulle 2 tundi hilisema lennu, fair enough, sain isegi Tallinnas lõuna ära peetud. Õhtul leidsin söögipoolist ühes moslemite hoodis, kus iga restorani, isegi Subway, uksel on silt 'halal'. Ma ööbisin Ida-Londoni mošee kõrval hoones olevas säästuhotellis, kuhu saabudes hoiatas mind autojuht, et valge inimesena seal majade vahel öösiti ei tasu eriti ringi tuiata.

Järgmine päev toimus siis väike klõpsutamine ka. Maja oli klassikaline Londoni maja, kõik me oleme ju Sherlock Holmes'i vaadanud, seega teame milline see klassikaline maja on ka. Ajanappuse tõttu mu päev pikk ei olnud, aga kutte oli veel, seega enamuse ajast oli klassikaline ootamine. 9 või 10'st oli algus ja mu takso lennujaama oli kolmest pealelõunal ees juba, otseloomulikult ka selle peale saamine ei olnud laitmatu. Viimase pildi ajal aelesin ühel neljanda korruse voodil, küll aga garderoob oli keldris, seal oli ka minu telefon. Telefon mis helises ja mulle üle toodi, sest kell oli 15:15. 'Taavi, what the hell, where are you, what are you doing, why aren't you on your ride to the airport.' .. Mõistan teie pahameelt, aga taaskord on hilinemine läinud asjaette. Kiired tänuavaldused ja hüvastijätnud ning juba jälle olin auto tagaistmel, nautimas suurlinna ummikut.

http://annestiil.ohtuleht.ee/731531/taavi-blogi-this-is-very-bad-bad-bad-bad-bad-taavi

Pariisi rämps

Kuhu me siis omadega jõudsime: kolmas nädal sel hooajal & üle-üldiselt kolmas hooaeg olid peaaegu otsas, agentuuris pinged üles krutitud, ja nagu ikka - kõigest kõrini. Aeg oli end premeerida KFC külastusega, sest olin 3 nädalat ainult tervislikku toitu söönud.

Teel hotelli üks selline jäi jalgu ka, muide. Lisaks veel oli mingi tüüp tänaval päev-kaks varem pihku andnud mingi kupongi, ei saaks väita, et reklaam ei töötaks. Restorani sisenedes kargas turva juba minu juurde ja karjus mu pihta prantsuse keeles. Annan karjumise andeks, mul olid nööbid kõrvas, ja keelekasutuse, sest ma siiski olin Prantusmaal ju. Aga kui ta end rahulikumalt inglise keeles kordas, siis juhatas ta mind mingi tellimismasinani, sest ma tahtsin kaardiga maksta. Okei, kupong kupongiks, ei sure ära kui see kasutamata jääb. Selles masinas 'menüüd' lapates ei tundunud ükski asi olevat oma hinda väärt, aktsepteerin seda, et seal on kõik tooted ja teenused kallimad, aga äkki mul see isu räpmsu järele polnud ikkagi nii suur. Otsutavaks sai see vaatepilt mu ümber, miljöö, täiesti tülgastav. Ilmselgelt käivad seal kirjud noortegängid, moslemi pered kel tundub, et lapsi lasteaia jagu ja mõni lumehelbeke eksib ka nende vahele ära. Nende räpaste kätega, millega metroos torudest kinni hoitakse, aetakse omale kana ja friikaid näost sisse. Rõve, see ei ole mina, see ei ole mulle, aitäh, head aega.

Õhtuhakul otsustasin hoopiski VNP nimelises 'restoranis' käia, seal oli teada värk, bang-for-buck rämps. Endiselt ka too koht väärib nime 'Grease House' Very Nice Pizza asemel, sest toitu oodates saab alati riietele rasva lõhna külge. Ideelane nauding nädala lõppu, nüüd jäi vaid koju lennata.

Enne Eestist äralendu sai mainitud, et mu eemal oldavad nädalad kattuvad täpselt sessiga, ehk eksameid saan teha vaid järelnädalal. Ei hakka sügavalt siia teemasse laskuma, aga ei tahaks ka kellelegi halb eeskuju olla. Tulemusena kukkusin ainult ühe kursuse läbi, sedagi täiesti arusaadaval põhjusel. Kuna tol kursusel oli vaid kolm loengut semestri jooksul: esimene toimus ära juba enne kui aine deklareerisin, teise magasin maha ja kolmandasse enam ei viitsinud minema hakata, fair enough.

Igatahes, Eestis olin taaskord täielikus teadmatuses, et mis siis Pariisi agentuuriga saab. Ei osanud Lev mulle adekvaatset vastust anda, aga ega tikkunud ka torkima neid ise, tuleb mis tuleb. Kuniks tuli siis kirjake, et minuga soovitakse vestelda, õnneks näitas initsatiivi välja küll üks teine booker, mitte see kellega raksu läksin. Kuigi jamh, vahet ju pole, kellega seal tüli tekib, nemad on ühtne meeskond ja ma vaatan kuidas ise saan.

Telefoni kõne Pariisi kestis umbes pool tundi, mina sain sõna ehk viie minuti jagu, sest alati kui midagi ütlema hakkasin, siis katkestati mu jutt. Küllap see kultuuride erinevus siin hakkab jälle mängu tulema. Vähemasti ühega neist sain asja selgeks, pidin siis lisaks veel kõigile ühtselt kirjutama oma loo ja nägemuse juhtunust. Loodeti vist vabandava sisuga kirja, kuid sorry, taganeda ja vabandada pole mul kellegi ees.

http://annestiil.ohtuleht.ee/730402/taavi-blogi-pariisi-ramps