Mis kell on?

Pikk telefonikõne, mis ühendas Pariisi ja Tallinnat, sisaldas ka klassikalist mesijuttu potentsiaali kohta. Aga seda olin juba piisavalt kuulnud, et teha neile selgeks kooli tähtsust ning rääkisin sellest, mida praktika on tõestanud.  Ning ega see kõne polnud ka niisama lepitamise mõtteks tehtud, kellelgi pole vaja sõber olla, asi on ikka äriline.

Konkreetsem teema oli seoses ühe editorialiga, mis pidi aset leidma Londonis. Aga ma olen ju Tallinnas, ega see väga mõttekas tundugi niisama lennutada kedagi edasi-tagasi, vaid päevaks. See oli siis järjekordne ettekääne minu peedistamiseks, et ma peaks ikka asja tõsisemalt võtma, sest mul jääb nii palju tegemata. Selge see, et tõenäosus kasvaks kui mõnes suurlinnas vegeteeriks, kuid kas olen ealeski tahtnud seda teha täiskohaga?

Aseme leidmine pidi toimuma ülejärgmisel päeval, võib-olla. Nagu kombekohane on, siis otsused langetatakse väga viimasel sekundil, täpselt nagu sel korralgi. Õhtul jäi jutt umbes-täpselt nii, et kui lend oli natuke peale lõunat, siis kuni 10:30'ni helistades saan aegsasti asjad kokku ja minekut. Miks nii kaua? Tallinna lennujaam ju, teadagi kiire värk. Puhveraega vajasin hoopiski selletõttu, et ma muidu ei oleks ju tervet päeva kodus konutanud, läksin ikka trenni, tööle, tavaline päev.

Kell sai kümme, siis juba pool üksteist, lõpuks üksteistki, aga kõne ei tulnud. Rahustasin siis kontorilised maha, sest minemas ma ilmselgelt ei olnud. Kuna halvad asjad juhtuvad üldiselt korraga, siis tänu autopesule ja öökülmale oli ühe uksega mingi jama tulnud. Õnneks see mure lahendas end ise, päeva peale temperatuur tõusis ja polnudki töökotta vaja minna. Aga ega ma muidu poleks kõike seda seosestut juttu kirjutanud kui ...

Poleks helisenud telefon, success, Success helistab. Eks kõne alustuseks viisakusest uuriti ka, et kas ma ikka jõuan nüüd lennule. Ma palju muud ei osanud öelda kui: 'Oh, I might'. Ja keda nüüd süüdistama asutakse, kui mitte mind? 'Taavi, what the hell, you agreed that if we call you before 10:30 you can make it! This is very bad, bad bad bad, bad Taavi!!!'. Siuke, tavaline sõim, aga mu punch-line tavaliselt tõmbab jutule joone alla: 'Yes, but it is past 11 here.'. Võit on minu! 'Oh, is it? Oh my. Oh, sorry. But really? Is it different timezone in Estonia? I never knew.'. Ei saa pahaks panna, aga sa ilmselt ei tea, sest pole kunagi ida suunas kaardil vaadanud.

Eks ma siis tegin klassikalist liiklushuligaansust ja hakkasin kodupoole kihutama, äkki isegi jõuan lennule. Tallinna lennujaam on ikka kuradi vinge, võrreldes kõigi teistega. Kuid küllap tundsid agentuurikad end piisavalt halvasti, et sebisid mulle 2 tundi hilisema lennu, fair enough, sain isegi Tallinnas lõuna ära peetud. Õhtul leidsin söögipoolist ühes moslemite hoodis, kus iga restorani, isegi Subway, uksel on silt 'halal'. Ma ööbisin Ida-Londoni mošee kõrval hoones olevas säästuhotellis, kuhu saabudes hoiatas mind autojuht, et valge inimesena seal majade vahel öösiti ei tasu eriti ringi tuiata.

Järgmine päev toimus siis väike klõpsutamine ka. Maja oli klassikaline Londoni maja, kõik me oleme ju Sherlock Holmes'i vaadanud, seega teame milline see klassikaline maja on ka. Ajanappuse tõttu mu päev pikk ei olnud, aga kutte oli veel, seega enamuse ajast oli klassikaline ootamine. 9 või 10'st oli algus ja mu takso lennujaama oli kolmest pealelõunal ees juba, otseloomulikult ka selle peale saamine ei olnud laitmatu. Viimase pildi ajal aelesin ühel neljanda korruse voodil, küll aga garderoob oli keldris, seal oli ka minu telefon. Telefon mis helises ja mulle üle toodi, sest kell oli 15:15. 'Taavi, what the hell, where are you, what are you doing, why aren't you on your ride to the airport.' .. Mõistan teie pahameelt, aga taaskord on hilinemine läinud asjaette. Kiired tänuavaldused ja hüvastijätnud ning juba jälle olin auto tagaistmel, nautimas suurlinna ummikut.

http://annestiil.ohtuleht.ee/731531/taavi-blogi-this-is-very-bad-bad-bad-bad-bad-taavi