Prillipäev!

Üks mälestusi esimesest Pariisis käigust, värske hakatisena, pestud ajuga, oli  möödumine prillipoest ja vaadates vitriinile nägin reklaampildi, mingi A5 suurus, mõeldes 'oh kui äge, kui vaid sinna saaks kunagi oma näo'. Samas, lubatud ju oli superstaariks saamist, küllap see siis on vaid osa teekonnast, et modellielu oleks vaid 'pussy & champagne' nagu Haavard seda ütles.

Ajades kronoloogiad nüüd väheke segamini, siis nüüd Eestis viimaks tagasi olles olin agentuurile piisav pettumus. Ma neile seda ise alatasa rääkisin, nemad raiusid aga vastu, mis sest et mul oli häid tõestusvahendeid. Esiteks see, et mingi ajakiri tahtis intervjuud ja lugu minust teha, ilmselgelt see ei juhtunud (toimus ekspromptli üks teine, aga see on lugu juba teised päevaks). Veel ei tahetud mind Eesti brändidele näoks müüa, sest mu pilotaaž on ju nõnda kõrge, aga nüüd puhus hoopiski teine tuul.

Tuuled puhusid mind hipsterite Mekasse, Kalamajja, Telliskivi tänavale. Seal leidub üks (vist mitmest?), töökojast mis valmistab Eestis prille. Mis teeb asja eriti ägedaks on see, et need tehakse puidust. Ja juhtumisi olin ma üks potentsiaalne kandiaat nende tulevasele kampaaniale. Proovipäeval tehti peaaegu iga raamiga pildike ära ja ega rohkem muud midagi kui oodata kas yes- or no-drop.

Mitte et ma nüüd, ligi kaks kuud hiljem, kui seda memuaari kirjutan oleks mõnda pildi oma silmaga näinud, siis tehtud see sai. Hoides asja konfidentsiaalsuses, jättes omale mänguruumi selleks, kui ükski mu pilt kodukalegi ei ilmu, siis kiidaks tegijaid nõnda kuis võimalik. Senimaani oli see kahtlemata kõige paremini organiseeritud photoshoot üldsegi. Läksime kohale, seati asjad üles, riided selga, meigid näkku ja stseenile paigutamine alaku. Tänu sellele läks päev ka päris kiiresti, omakorda 'tänusõnad' Päikesele, sest teda meil igapäevaselt palju just näha ei ole, ja võtsime maksimumi.

Teine lugu on varem juba väheke kõla saanud, korra või kaks lausa. Aga seda vaid jutuna, natuke lekkinud ka sotsmeedia platvormidele. Lendame ajas tagasi 2015 juulikuusse, otse lõõmava Toskaana päikese alla. Üleüldsegi Gucci kampaaniale pääs on päris kõva sõna, aga nüüd neljast poisist veel osutuda valituks, olemaks prillinägu, über-luck.

Eriline seos neil kahel oli see, et just sel päeval mil Eestis prillikampaaniat tehti, sai Lev kuskilt tolle suvise pildi. Ja hiljem veel sain Prantsuse Successilt ka sõnumi 'Is that you?' ja väike pildike juures. Mahuks siis mu pähe ka see, et mille kuradi pärast seda veel pole firma ise oma meediakanalitel avalikustanud.

Gucci

Framed by Karl

Kõikidele muudele kallistele bränditoodetele suudan üldiselt 'EI' öelda, aga too on nagu kindel produkt mida ma osta tahan. Üht pidi on see mälestus kogu modellindusest, teisalt oleks mu mure nimega 'milline prill mulle sobib' lahendatud, kui Alessandro arvates ma sobin neid kandma, siis küllap ma ikka sobin ka. Kui vaid siin riigis oleks ostujõud piisavalt võimas, et selle brändi butiik siin avataks, niisama prillipoed vist kuigi sagedalt oma assortiid ei muuda ju. Ah, mida mina ka tean, kunagi kuskil lennujaamas ilmselt need omale leian.

http://annestiil.ohtuleht.ee/732831/taavi-blogi-prillikampaaniad-meil-ja-mujal