Pariisi rämps

Kuhu me siis omadega jõudsime: kolmas nädal sel hooajal & üle-üldiselt kolmas hooaeg olid peaaegu otsas, agentuuris pinged üles krutitud, ja nagu ikka - kõigest kõrini. Aeg oli end premeerida KFC külastusega, sest olin 3 nädalat ainult tervislikku toitu söönud.

Teel hotelli üks selline jäi jalgu ka, muide. Lisaks veel oli mingi tüüp tänaval päev-kaks varem pihku andnud mingi kupongi, ei saaks väita, et reklaam ei töötaks. Restorani sisenedes kargas turva juba minu juurde ja karjus mu pihta prantsuse keeles. Annan karjumise andeks, mul olid nööbid kõrvas, ja keelekasutuse, sest ma siiski olin Prantusmaal ju. Aga kui ta end rahulikumalt inglise keeles kordas, siis juhatas ta mind mingi tellimismasinani, sest ma tahtsin kaardiga maksta. Okei, kupong kupongiks, ei sure ära kui see kasutamata jääb. Selles masinas 'menüüd' lapates ei tundunud ükski asi olevat oma hinda väärt, aktsepteerin seda, et seal on kõik tooted ja teenused kallimad, aga äkki mul see isu räpmsu järele polnud ikkagi nii suur. Otsutavaks sai see vaatepilt mu ümber, miljöö, täiesti tülgastav. Ilmselgelt käivad seal kirjud noortegängid, moslemi pered kel tundub, et lapsi lasteaia jagu ja mõni lumehelbeke eksib ka nende vahele ära. Nende räpaste kätega, millega metroos torudest kinni hoitakse, aetakse omale kana ja friikaid näost sisse. Rõve, see ei ole mina, see ei ole mulle, aitäh, head aega.

Õhtuhakul otsustasin hoopiski VNP nimelises 'restoranis' käia, seal oli teada värk, bang-for-buck rämps. Endiselt ka too koht väärib nime 'Grease House' Very Nice Pizza asemel, sest toitu oodates saab alati riietele rasva lõhna külge. Ideelane nauding nädala lõppu, nüüd jäi vaid koju lennata.

Enne Eestist äralendu sai mainitud, et mu eemal oldavad nädalad kattuvad täpselt sessiga, ehk eksameid saan teha vaid järelnädalal. Ei hakka sügavalt siia teemasse laskuma, aga ei tahaks ka kellelegi halb eeskuju olla. Tulemusena kukkusin ainult ühe kursuse läbi, sedagi täiesti arusaadaval põhjusel. Kuna tol kursusel oli vaid kolm loengut semestri jooksul: esimene toimus ära juba enne kui aine deklareerisin, teise magasin maha ja kolmandasse enam ei viitsinud minema hakata, fair enough.

Igatahes, Eestis olin taaskord täielikus teadmatuses, et mis siis Pariisi agentuuriga saab. Ei osanud Lev mulle adekvaatset vastust anda, aga ega tikkunud ka torkima neid ise, tuleb mis tuleb. Kuniks tuli siis kirjake, et minuga soovitakse vestelda, õnneks näitas initsatiivi välja küll üks teine booker, mitte see kellega raksu läksin. Kuigi jamh, vahet ju pole, kellega seal tüli tekib, nemad on ühtne meeskond ja ma vaatan kuidas ise saan.

Telefoni kõne Pariisi kestis umbes pool tundi, mina sain sõna ehk viie minuti jagu, sest alati kui midagi ütlema hakkasin, siis katkestati mu jutt. Küllap see kultuuride erinevus siin hakkab jälle mängu tulema. Vähemasti ühega neist sain asja selgeks, pidin siis lisaks veel kõigile ühtselt kirjutama oma loo ja nägemuse juhtunust. Loodeti vist vabandava sisuga kirja, kuid sorry, taganeda ja vabandada pole mul kellegi ees.

http://annestiil.ohtuleht.ee/730402/taavi-blogi-pariisi-ramps