ktnxbye!

                Ei ole ühtegi lõppu ilma alguseta. Mitte, et ma nüüd pliiatsid täitsa pinalisse ära paneks, pigem asun neid korraks teritama. Ei saaks ka väita, et nüüd kõik kirja sai, pigem jäi vähemalt kolmandik olulisest (teemasiseset) rääkimata ning teemavälist veel 'oi-kui-palju'. Kuid see oli pigem low-budget projekt mul endal, kui plaan mingit bestsellerit kirjutada.

                Kuna praeguseks ajahetkeks olen looga jõudnud tänapäeva, siis targem on oodata ja ainest koguda, mitte punnitada igaks nädalaks uut lugu. Iseasi on muidugi see, kas üldsegi midagi uut on tulemas. Seda viimast näitab vaid aeg, ise ma veel lõpparvet ei ole välja võtmas, kuid see industry on väga muutlik ja ühel hetkel võib ta ise seda teha. Kohati ongi olnud tunne, et ma alustasin kõige sellega liiga vara, teisalt jälle tulin lavale liiga hilja. Selle üle saaks teoreetiliselt 'oleks-poleks' vormis ju pikalt filosofeerida, kuid jätaks selle hetkel tegemata, sest hetkene olukord ju täitsa aktsepteeritav.

                Kogu maailm on üha enam globaliseerumas, seda ka fashion industry. Isegi mitte kuigi palju aega tagasi, ütleme nii aasta-kaks, valiti showdeks enamjaolt modelle vastavalt sellele, kes hooajaks linnas viibimas olid. Uued tuuled aga puhuvad neid nii Euroopa kui ka muudest maailma otstest kokku, mis tõstab kõvasti konkurentsi. Lisaks need casting directorid, kes selekteerivad modelle showdeks välja peavad ka oma leiba teenima, sedapuhku siis on uutel nägudel rohkem lööki. Kui kokku võtta siin viimased laused, siis võiks öelda, et üha raskemaks see olukord on minemas. Muideks, ma ise ei mõelnud seda välja, analoogset infot sain nii Pariisi kui ka Milaano agentuurist.

                Peatükke kirja pannes lähtusin selles, et mida ma kindlasti ei tahaks unustada. Ei olnudki muud, suuremat eesmärki kui vaid see, et ise oma lugu ära ei unustaks. Mitmeid kordi, eriti kui kuuldakse mu 'hobist', on palutud, et ma sellest siis räägiks. See on umbes-täpselt sama raske, kui kirjutada referaati vabal teemal. Alati on asjakohasel teemal raske midagi rääkida, kui keegi konkreetselt küsida ei oska, vastasel juhul jookseb jutt alati rappa ära, või pole üldsegi nii huvitav. Küsimise korral on vastutus selle inimese kanda kelles see huvi tärkas. Nüüdseks peatükk 55 (see samune) on kirja läinud more-or-less kronoloogiliselt, just nii kuis algul seda lubatud sai. Ainus suunis, mis poolepealt minuni jõudis oli soov, et lisada vähe enam pildimaterjali. Kogu sisu ise on olnud algusest peale minu läbielamised, arvamused ja visioon, isegi kirjavigad tunnistan omaks.

                Mõne selgituse jätan siiski lisaks veel siia, mitte et sind, kallis lugeja, see peaks huvitama, kuid nii mõningaile on järgnev varem huvi äratanud... Esimene müüt, mis vajab murdmist on minu toitumisharjumused, need on täiesti normaalsed, meie ühiskonna mõistes, ei näljuta ma end, ei ole vegan, olen lihtsalt sellise geneetikaga... Pikemapoolsed juuksed ei ole mulle vastumeelsed, kui siis suvel väheke, palav on ju, ja tähelepanu saan tänu neile pigem meestelt, what a surprise... Kolmas asi välimuse juures, mis inimesi kohutavalt häirib on see, et ma ju ei tee sporti, myth busted, terve elu olen mingil määral ikkagi seda harrastanud, eriti meeldib lumelauatamine ja rulluisutamine... Tätoveeringud? - jah, hetkel on neid 2, aga tuleb lisa... Ei! Modellindus pole siiani saanud mulle täiskohaga tööks. Jah! Mul on ka selline asi nagu 'päristöö'. Lisaks neile, olen hetkel poolepeal oma magistrikraadi omistamisega... Keskkooli lõpu järel läksin Soome kaheks aastaks (kool, mitte töö!), kuid peale seda olen nüüd kolm aastat Eestis alaliselt elanud, kahjuks inimesed ikka küsivad 'Ou, Taavi, sa oled nüüd Eestis tagasi?' - nojahnoh, aga seda juba kolm aastat... Keskmine modell (eriti sellised poolekohaga) ei ole rikas, elu pole sugugi glamuurne, ning brändid ei jaga tasuta nodi... Ja  viimaseks, ma ei ole gei, juuksenõela kantakse juuste kinnitamiseks ja automaatkäigukasti eelistamine ei tee minust naist.

                Kuna ma pean ennast mõneti aumeheks, siis katteta lubadusi ma andma ei hakka. See, mis sel suvel saama hakkab on kõigele põhjus ja tagajärg, või kutsuge seda saatuseks, aga ette me ei tea. Et elu oleks põnevam, siis ämbrisse astumise asemel hüppan sinna peakat. Ja kui ei teki enam miskit millest kirjutada, siis ei plaani klouni ka mängima hakata. Seoses sellega tsiteeriks lõpuks oma lemmikut: 'I would rather die on my feet than live on my knees.'. Pole see modellindus kunagi mu unistuseks olnud, seega ei tuleks ka lõpparve tegemine läbi pisarate, olen saavutanud kordades rohkem kui unistada oleks osanud. 

http://annestiil.ohtuleht.ee/736119/taavi-blogi-ktnxbye