Kõrgmood - sellest ei peagi aru saama.

Õnneks saime selleks nädalaks ekslemise ja lõimumisega ühele poole, et teiselt poolt jääks ruumi uuteks huvitavateks juhtumisteks. Eks me kõik oleme elus vähemal või rohkemal määral teinud asju, mille eest tänu pole olnud ehk piisav. Tegelt ei loodagi palju, sest üks osa modelliks saamisel on töötada tasuta (teenides ise miinuseid), kuniks mõni hea pakkumine võib tulla.

Varemgi mainitud tõde on see, et üldiselt ajakirjadele pildistamise eest ei maksta, hea et transport ja majutuski kinni taotakse. Igatahes, nüüd järgmisel pildistamisel ma siiski päris 'tasuta' kohal ka ei käinud. See pildiruum asus kusagil suuremas stuudios, parajasti oli seal käimas mingi laat vist, sest suures saalis (pilte tehti eraldatud, väiksemas) oli julm siblimine rõivaid täis stangede vahel. No, vahet pole, mul paluti alustuseks seal asuvas kohvikus aega parajaks teha ning tellimus siis nende nimele panna. Ega ma peale kohvi ja kreemisaia muud ei võtnudki, aga oleks ju võinud, võimalusi selliseid igapäevaselt ei avane.

Hea ja parem koonuvahel, aeg tööle asuda, aga esmalt mine pane need trussikud jalga (klassikalised valged). Kaua ei läinud aega mööda, et teada saada mis võlu nende kandmises nähti, vihjeks ütleks 'pantalone'. Maagilised püksid olid tehtud materjalist mis oma olemuselt meenutas jalgratta rehvi sisekummi, aga see on vaid väike detail. Pükse ennast oli täpselt kahe sääre jagu, ülejäänu polnud vist kuigi vajalik. Hetkel mu mälu ilmselt ei taha mäletada, aga millegi pärast on mul meeles, et ega see ülaosa palju parem ka olnud. Võimalik, et väike mälukas on tingitud sellest kägistavad asjast, mis ümber mu kaela asetati, võin ka eksida. Mida mu mälu aga ei kustutanud on see, et neile tundus look piisavalt meeldivat, et alumine osa jäeti ka teise, äkki isegi kolmanda, pildi tarvis samaks. Vaadates asja helgemat külge, siis vähemalt higistasin tunduvalt vähem nende võimaste prožektorite ees.

Minu pildistajate, kahe pealaest jalatallani tätoveeritud lesbi, päev sai läbi, siis otseloomulikult kiirustatakse tagant, et ma ruttu uttu tõmbaks. Aga sorry, ma tahaks siiski oma pesu sisse tagasi pugeda ja lisaks veel pea ära pesta. Mitte, et ma mingi peapesu fanaatik oleks, aga  kombekohaselt oli purk geeli pähe valatud ja ma tõesti ei taha nüüd mütsi sinna otsa tõmmata. Ja nii ma siis jooksingi mööda valvelauast, mitmest (arvatavasti)tähtsast seltskonnast ja mõnekümnest laadakülastajast, jalas vaid saapad ja trussikud, et avalikus vetsus pead külma vee ja kätepesuseebiga pesta. Mida sina oled kohvi ja kreemisaia eest teinud?

Otsides kõrgmoe tähendust.

Minul hakkas igatahes Milaanos vaikselt aeg otsa saama. Viimane casting oli ka meeldiv nali, sest nii pea kui ma kohale jõudsin oli otsus ühtne ning korraldati pooletunnine lõunapaus.  Muuseas, seal ei otsitud inimesi show'le, vaid showroom'i, mis on nagu presentatsioon, või nii. Show ajal käid laval oma ringi ära ja tegelt palju muud polegi teha, peale kogu meigi ja soengute tegemise. Selle puhul aga klassikaliselt istutatakse modellid tunniks, äkki isegi kaheks, keegi ei keela neid ka seisma panna, et siis kliendid käiks ringi ja uudistaks. Kui ma nüüd päris aus olen, siis super hea meel, et ühelgi sellisel ei ole pidanud olema. Nii läks ka selles castingus, sest praagiti mind välja kohe peale kõnnaku presenteerimist. Ah?!

Käisin ära ka oma viimases fittingus, sest tuleb välja, et kellegi muu huviorbiidis ma endiselt ei ole. Kurb aga tõsi, sel korral sain kolme asemel alla kahe tunni oodata, küllap koht kõlab tuttavalt. Ja eelneval korral proovitud sussidega polnud sel korral pistmist, sest looki juures olid hoopiski kalossid üheks elemendiks. Kui nüüd vaid confirmi saaks ...

http://annestiil.ohtuleht.ee/724852/taavi-blogi-korgmood-sellest-ei-peagi-aru-saama

Integratsioon.

                Eesti ja Itaalia koostööl määratud lapsehoidmisest palju välja ei tulnud, sest integratsioon oli juba varem mõjuma hakanud. Hoiatati küll mind, et mingi troublesome russian kid tuleb, aga asi polnud pooltki nii hull. Mis sest et iseloom on vastavalt vanusele üsna vihane ja maailmas kõik on mõttetu, siis see ei defineeri alati inimese tegelikku loomust.
                Edu huvides määrati siiski talle driver, kes tegelt oli mingi kohalik oma rolleriga, surmasõit võiks selle kohta öelda, olles mitte-kohalik. Ja päris aus  olla, siis kogu Milaano ei piirdunud kaugeltki vaid hotellis passimisega. Minu esimene casting mõjus küll halvaks läinud hommikusöögina. Nii pea kui järjekorras rüselemise tulemusena minu kord kätte jõudis ja oli aeg minna end esindama, siis mu modelliraamatu lappamise peale pidurdus pilk muidugi selle suure pildi peal. See sama pilt mida iga agentuur igale poole üritas ikka pista. Oh, so you're the Gucci-boy. Mis mul üle jäi kui noogutada ja mõmiseda midagi, sest karm tõsiasi see oli, et selle pleki olin ma omale külge nüüd saanud.
                Sellest avapaugust siis oskasin ka järjekordsetel castingutel välja lugeda naeratuste tagant selle mis üle hammaste ei veerenud. Kes ohkas, kes naeratas, kes vajus mõttesse, kuid tundus sedasi, et mind sooviti oma urgu tagasi ajada. Urust välja tundusid ajavat ühe teise valdkonna esindajad, sest juba bookiti mingi editorial shoot. Muuseas tuli ka mulle ülatusena see, et Itaalias asuv Hunter Magazine ei ole üldsegi jahindusega seotud, sellest tuleneval ei saanud ma poseerida kordagi relvadega.  Ega see nii suur pettumus ei olnud, pigem valmistas hämmingut see, et miks nendel mingi huvi nüüd on, castingud ju ei lähe üldsegi. A pole midagi parata, asjad jõuavad ikka hiljem kohale, sest reaalsus on see, et showdele otsitakse enamjaolt uusi või väga tegijaid nägusi, muidu casting directorid võiks supiköögi sappa minna. Ajakirjade jaoks tulistamisel peab olema juba konkreetsem huvi modelli vastu, või mis iganes see põhjus ka pole, kuid olemas ta oli.

Full GG.

                Aga ega üks väike pildistamise seanss kogu päeva ära kata, just nimelt, veel oli mitmes kohas vaja viibida. Kuna Gucci puhul ma kaks esimest vooru sain skippida, siis mul oli kohe call-back ühele päevale pandud, oh üllatust see oligi see sama päev. No tolleni oli veel kaua-kaua aega ja minu kaine mõistus ütles, et seal on nii-kui-nii mingi kahe tunnine järjekord, olgugi see call-time mil tahes. Mis siis juhtus oli see, et mul oli max 10 minutit veel jäänud passida järtsus, et järjekordselt castingul formaalsusest ära käia, kuid agentuur nii ei arvanud. Oh ei, Taavi, kuidas sa võid arvata, et see Gucci pole oluline, sulle ju täna 5 korda seda mainitud. No, okei, jah, ma saan aru, aga ma seal mitu korda käinud ja väheke hiljem kohale jõudmine jätaks mulle vaid kaks tundi ootamist koha peal. Sõimusaatel pidin siis järtsust lahkuma, lõpp oli niiii lähedal, aga teie soov on mulle seaduseks ja takso ma siis võtsingi. Võtsin takso, et jõuda kohale, kohale sinna kuhu ma teadsin, et ma jõuan, teadsin mis mind ees ootab - järjekord. Ma oleks jõudnud kõik muud kohad ka veel linnas ära külastada, sest tulemusena ootasin kokku pea 3 tundi, et panna korraks ühed sussid jalga ja teha pilt. Džiisõs Kraist, ma ju seal varem käinud!
                Õhtu oli pikk, ja see tuju oli ka nagu ta olla võis, seega viimasele castingule jätsin minemata, ühehäälselt otsustatud samm room-matega. See meid ei päästnud, sest ka järgneval kahel päev oli see külastus meil menüüdes. Kui ühel hommikul selle ette võtsime, siis läks asi kohe sinna kuhu päikesekiired ei ulatu. Esimese asjana valisime vale rongi, uuesti ümberistumise järel sõitsime a´la 'tsoon number viite', ehk kuhugi avastamata äärelinna. Muidugi oli see koht täitsa vale ja saime teada sellest nii, et mingi kortermaja hoovis olles tuli keegi karjuma me peale. Oh õnne, et hästi integreeritud noormees oskas ka venekeelt, sest sealne kohalikki oli just sarnast päritolu. Mis selgus oli see, et me olime umbes sajandad modellid viimaste päevade jooksul, kes sinna olid sattunud, aga see kohe ei ole ju seal, lollakad, mis te usute seda Googlemapsi. Järgmine sihtkoht oli bussisõidu kaugusel, aga ka bussiga sõitsime õigest kohast mööda, ning peale pooletunnist jalutuskäiku kuskil põldude vahel oli ka too aadress vale. Õnneks aku sai tühjaks vahetult peale järgmist pooletunnist jalutuskäiku, mis viis meid rongijaama, vähemasti see oli seal kus olema pidi, kuradi korduvad aadressid ühes linnas noh. Kuid lepime nüüd ühes kokku, et kui keegi agentuurist küsib, siis me ikkagi käisime seal ära. Okei?

http://annestiil.ohtuleht.ee/723529/taavi-blogi-oh-so-youre-the-gucci-boy

Määratud lapsehoidjaks.

                Vähemalt ühe korra olen juba seda teemat tõstatanud, aga kuna ma kipun end aeg-ajalt kordama, siis ei pruugigi see isegi teine kord olla. Nimelt siis see 'lapsehoidjaks' olemine, sest kui sul konkreetset ülesannet ei ole, siis agentuur leiab sulle ikka midagi teha. Ma nüüd tõesti ei tea kas asi just konkreetselt selles, vanuses, või hoopiski kohusetundes ning usaldatavuses, aga sinna orgi otsa ma taaskord kukkusin.
                Juba enne kui Milaanosse jõudsin anti mulle juhised, just kui oleksin ma kuller, aga õnneks minuni jõuvad asjad e-mailitsi, mitte kollases ümbrikus. Sellegi poolest oli kirja sisu üpriski sarnane - pilt, nimi ja missioon. Kuuldavasti olevat see keegi samal lennul ja et ma iga hinna eest kannaks hoolt, et ta ka sinna agentuuri veel vastu ööd saab veetud. Lend ise oli kohutav, ja siin ma ei süüdistaks RyanAir'i, hoopiski see köhiv ginger mu kõrval käis närvidele, aga tollest aknast ma kahjuks välja ei saanud hüpata. Kuid maandudes olid trumbid minu käes, sest istusin võrdlemisi lähedal esiosale ja olin ju olnud akna ääres, seega ei jäänud ma kellegi teed blokeerima. Hoopiski istusin omal kohal, juhised ekraanil ja vaatasin toda palja torsoga poisi pilti ning mööduvaid inimesi. No kurat, ta siin pildil ju paljas, much as I can see, aga siin ju kõik puhta sulejopede ning läki-läkidega. I'm out!
                Järgmine taktikaline koht kus seisin oli sama lootusetu seega igaks juhuks ikkagi helistasin agentuuri, noh teate, et kontrollida. Esimene kõneminut kulub sellele, et kuulda kui rõõmsad nad on, siis mingi seosetu jutt veel ning lõpuks siis mainitakse, et ta on juba ammu agentuuris kohal. Ei noh, sorry, et tülitan teid nii hilisel tunnil, aga kas poleks mitte loogiline ka selliseid pisiasju mulle teatavaks teha? Küllap vist mitte, kuid sellegi poolest ei jõudnud ma agentuuri kohale 'tühjade kätega'. Sihtkoha hoovialal tiirutas paaniliselt ringi hoopiski keegi teine, küllap jälle mingi eksinud new face. Too oli nõnda enesekindel, isegi väitis mulle surmkindlalt, et see siin küll pole õige koht, aga poiss, õpi, ma siin paar korda varem ju käinud.
                Viimaks agentuuris olles oli eesmärgiks vaid saada juhised öömajale, kuid pidin ära kuulama ka kohustuslikud rõõmukarjed ning vabandused. Ei jaksanud mingit dialoogi arendada, tahtsin vaid magama pääseda, sest oh üllatust, alles esimesed 7 päeva oli möödas, kaks korda sama palju veel ees. Õnneks ma pääsesin hotellini taksoga, sest üks teine modell kes samasse kohta oli suunatud lihtsalt ei näinud võimalust oma kodinatega jala seda teekonda ette võtta. Kuna mul sularaha tol hetkel ei olnud, siis ta ei pannud üldsegi pahaks lihstalt see arveke ära maksta, aga ma lubasin, et lähipäevil tasun oma poole talle ära. Mis tegelikult juhtus? Mul läks muidugi nägu meelest ära, hea töö, Taavi.
                Kusjuures sel korral olid elamistingimused palju humaansemad, kui eelmisel korral Milaanos. Selle asemel et kuuekesi pressitakse ühte magamistuppa oli pakkuda kaks kahest magamistuba, lisaks siis köök ja vannituba, ning nüüdseks siis mittesuitsetajana tundsin rõõmu ka rõdu puudumisest (ma tean küll kui raske on seda uskuda). Fakt, et ma esimesena küll kohale jõudsin ei teinud sellest veel konstanti. Esimesel ööl tuli kolistamisega kohale Fin, kes oli natuke palju nagu Tim. Mul oli kahju, et ta Soomest pärit ei olnud, sest Fin from Finland oleks olnud lihstalt üle prahi. Prahi, mis ta tekitas, sest vist ükski alakas Inglismaalt ei suuda korda hoida.
                Ma tean, et paljud toad aeti triiki täis juba esimese õhtuga, aga meile tuli kolmas alles teisel õhtul lisaks. Kokkuvõttes läks õnneks, sest rohkemat kedagi sinna ei paigutatudki. Kuid see poiss, kes äsja oli saabunud aga nõnda palju õnne kaasas ei kandnud. Järgnevatel päevadel ära räägitud lugudest sain teada, et igal võimalusel, mis vähegi ette talle juhtus sai ta trahvi ning oli jõudnud juba ühest lennustki maha jääda, pole siis ime, et ta päeva võrra hiljem saabus. Viisakusest peale 'korteri' ukse avamist, meie esmakohtumisel, tutvustasin talle eluaseme sisu ära mille peale ta vastas mulle vaid seda, et ma ei pea temaga inglise keeles rääkima.

http://annestiil.ohtuleht.ee/722537/taavi-blogi-maaratud-lapsehoidjaks

Kaks õuna ja üks banaan hiljem.

                On juba vanaks heaks tavaks, kirjutamata reegliks saanud tõsiasi, et agentuuridele meeldib asju viimasel hetkel teatavaks teha. Nõnda läks ka sel korral, sest senimaani puhta lehekesena ringi lendamine, ootuses, et keegi peale astuks ja mind ära määriks saigi reaalsuseks.
                Kui ma lõunaks olin omad castingud ära külastanud ja agentuuri kookosevett jooma läinud, siis see teatavaks tehtigi. 'Taavi, sa pole veel tänaseks pääsenud, õhtul lähed sa pildistamisele.' Pilt selge, käsud käes ning vaja see õhtuhämarus ära oodata. Samal õhtul pidi ka agentuuri sisese seltskonnaga mingi dinner-party olema, aga sinna jõudmise seadsin ma kohe kahtluse alla. Siinkohal tuleb see teine seaduspära jälle mängu, et isegi kui mõnel modellil on pildistamisele call-time hilisem, siis kohale jõudes võid kindel olla, et nad pole esimesegagi lõpetanud. Just täpselt nii läks ka, kokku oli vist 5 tükki meid, keda ajakirja lehti täitma sooviti saada, aga polnud nad esimesegagi lõpetanud. Asi hakkab ennast kordama, aga pole midagi parata, ega ka targemat teha. Aktsepteerida saatust ja oodata, et oma kord kätte jõuaks, kahju on ka sellest, et kurat teab millal see asi trükivalgust näeb, seega juttu ilmselt sel korral kohe saadustega illustreerida ei ole võimalik.
                Rõvedalt kaua ootasin, ja isegi õhtusöök jõuti enne ära pidada, kui mulle kallid kaltsud selga aeti. Ja kui menüüs on pizza, siis laktoosilaksust ei pääse, kuid kuradi hea toit on see ikkagi, isegi algul kahtlasena tundunud variant mille katteks olid friikartulid lihapallidega. Nüüd kui mulle oli kostüüm viimaks selga tõmmatud, siis laualt haaratud õun pälvis ka võttemeeskonna tähelepanu, ilmselgelt oli vaja must pilt saada kui ma õuna sõin. Ajakirja temaatikaks oli 'noored', seega peaks loogilisena see tunduma küll. Nüüd siis kaks õuna ja üks banaan hiljem saadi aru, et vist see ikka pole veel päris see, mu kõht arvas sama. Kuna ma olin midagi kätega või näppudega vehkinud, siis paluti mul osutada valgusti poole, 'this one?'. 'Yes, we got it!'. Hea töö, Taavi, tesit korda juba said kogemata katsetamise käigus pildiga hakkama.

Check'i seda.

                Kuna ülejäänud modellikaader oli juba uttu tõmmanud ja kohalikud koristasid, siis leiti üks prügi-kott-tool, millele mind asetada. Sellel aeledes tuli õige pilt hetkel, mil tegin taas oma lollust, aga seda on raske kirjeldada, et lugu liiga pikaks ei lähe, siis siinkohal rakendan reeglit 'pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna' ja jään pilti ootama. Peale minu modelle niikuinii enam alles ei olnud, ja küllap ma hakkasin fotograafile piisavalt meeldima, siis ei pidurdanud enam miski tegemast ka kolmandat looki. Sel korral aeti platvormid alla, pikk-pikk kleit peale ja nõnda ma siis pidin keerutama hularõngast. Küll kükki tehes, küll ühel jalal, ma ausõna ei olnud varem ühegi sellise tingimusega rõngast oma orbiidile tiirlema pannud. Sellega see seiklus saigi joone alla.
                Nüüd mul on ajateljega probleeme, aga kas shooti alla või peale oli ka üks fitting, vähe sellest, siis show ootas mind juba hommikul ka. Kuna lõpetasime üsna hilja, siis polnud mulle mingit pidulikku söömat enam vaja, hoidusin ka ühest afterpartyst, et hommikul oleksin kell 7 platsis. Tegemist ei olnud väga suure showga, lausa nii kokku olid kõik seal palees koondatud, et jalutasin kogemata, enesele teadmata isegi kõrval boksi, kus valmistuti mingi teise show jaoks, 'sorry, sir, you don't belong here'. Kuna eelmisel päeval oli meie seast lahkunud üks maailmakuulus staar, siis hea publicity saavutamise viis oli poistel suud sätendavate litrite ja tähekestega kokkumäärimine. Okei, sellest viimasest osad ka pääsesid, mina üks neist. Aga Xander Zhou show läks ise libedalt, sama libedalt kui see põrand tundus nende kingade all, võrreldav kiilasjääga maanteedel. Ühtlasi sellega sai Londoni osa üpriski läbi, jäi vaid ModelZones konutada, kuniks RyanAir mind juba tuttavasse Milaanosse lennutas.

http://annestiil.ohtuleht.ee/720243/taavi-blogi-kaks-ouna-ja-uks-banaan-hiljem