Eesti
ja Itaalia koostööl määratud lapsehoidmisest palju välja ei tulnud, sest
integratsioon oli juba varem mõjuma hakanud. Hoiatati küll mind, et mingi troublesome russian kid tuleb, aga asi
polnud pooltki nii hull. Mis sest et iseloom on vastavalt vanusele üsna vihane
ja maailmas kõik on mõttetu, siis see ei defineeri alati inimese tegelikku
loomust.
Edu huvides määrati siiski talle driver, kes tegelt oli mingi kohalik oma rolleriga, surmasõit võiks selle kohta öelda, olles mitte-kohalik. Ja päris aus olla, siis kogu Milaano ei piirdunud kaugeltki vaid hotellis passimisega. Minu esimene casting mõjus küll halvaks läinud hommikusöögina. Nii pea kui järjekorras rüselemise tulemusena minu kord kätte jõudis ja oli aeg minna end esindama, siis mu modelliraamatu lappamise peale pidurdus pilk muidugi selle suure pildi peal. See sama pilt mida iga agentuur igale poole üritas ikka pista. Oh, so you're the Gucci-boy. Mis mul üle jäi kui noogutada ja mõmiseda midagi, sest karm tõsiasi see oli, et selle pleki olin ma omale külge nüüd saanud.
Sellest avapaugust siis oskasin ka järjekordsetel castingutel välja lugeda naeratuste tagant selle mis üle hammaste ei veerenud. Kes ohkas, kes naeratas, kes vajus mõttesse, kuid tundus sedasi, et mind sooviti oma urgu tagasi ajada. Urust välja tundusid ajavat ühe teise valdkonna esindajad, sest juba bookiti mingi editorial shoot. Muuseas tuli ka mulle ülatusena see, et Itaalias asuv Hunter Magazine ei ole üldsegi jahindusega seotud, sellest tuleneval ei saanud ma poseerida kordagi relvadega. Ega see nii suur pettumus ei olnud, pigem valmistas hämmingut see, et miks nendel mingi huvi nüüd on, castingud ju ei lähe üldsegi. A pole midagi parata, asjad jõuavad ikka hiljem kohale, sest reaalsus on see, et showdele otsitakse enamjaolt uusi või väga tegijaid nägusi, muidu casting directorid võiks supiköögi sappa minna. Ajakirjade jaoks tulistamisel peab olema juba konkreetsem huvi modelli vastu, või mis iganes see põhjus ka pole, kuid olemas ta oli.
Aga ega üks väike pildistamise seanss kogu päeva ära kata, just nimelt, veel oli mitmes kohas vaja viibida. Kuna Gucci puhul ma kaks esimest vooru sain skippida, siis mul oli kohe call-back ühele päevale pandud, oh üllatust see oligi see sama päev. No tolleni oli veel kaua-kaua aega ja minu kaine mõistus ütles, et seal on nii-kui-nii mingi kahe tunnine järjekord, olgugi see call-time mil tahes. Mis siis juhtus oli see, et mul oli max 10 minutit veel jäänud passida järtsus, et järjekordselt castingul formaalsusest ära käia, kuid agentuur nii ei arvanud. Oh ei, Taavi, kuidas sa võid arvata, et see Gucci pole oluline, sulle ju täna 5 korda seda mainitud. No, okei, jah, ma saan aru, aga ma seal mitu korda käinud ja väheke hiljem kohale jõudmine jätaks mulle vaid kaks tundi ootamist koha peal. Sõimusaatel pidin siis järtsust lahkuma, lõpp oli niiii lähedal, aga teie soov on mulle seaduseks ja takso ma siis võtsingi. Võtsin takso, et jõuda kohale, kohale sinna kuhu ma teadsin, et ma jõuan, teadsin mis mind ees ootab - järjekord. Ma oleks jõudnud kõik muud kohad ka veel linnas ära külastada, sest tulemusena ootasin kokku pea 3 tundi, et panna korraks ühed sussid jalga ja teha pilt. Džiisõs Kraist, ma ju seal varem käinud!
Õhtu oli pikk, ja see tuju oli ka nagu ta olla võis, seega viimasele castingule jätsin minemata, ühehäälselt otsustatud samm room-matega. See meid ei päästnud, sest ka järgneval kahel päev oli see külastus meil menüüdes. Kui ühel hommikul selle ette võtsime, siis läks asi kohe sinna kuhu päikesekiired ei ulatu. Esimese asjana valisime vale rongi, uuesti ümberistumise järel sõitsime a´la 'tsoon number viite', ehk kuhugi avastamata äärelinna. Muidugi oli see koht täitsa vale ja saime teada sellest nii, et mingi kortermaja hoovis olles tuli keegi karjuma me peale. Oh õnne, et hästi integreeritud noormees oskas ka venekeelt, sest sealne kohalikki oli just sarnast päritolu. Mis selgus oli see, et me olime umbes sajandad modellid viimaste päevade jooksul, kes sinna olid sattunud, aga see kohe ei ole ju seal, lollakad, mis te usute seda Googlemapsi. Järgmine sihtkoht oli bussisõidu kaugusel, aga ka bussiga sõitsime õigest kohast mööda, ning peale pooletunnist jalutuskäiku kuskil põldude vahel oli ka too aadress vale. Õnneks aku sai tühjaks vahetult peale järgmist pooletunnist jalutuskäiku, mis viis meid rongijaama, vähemasti see oli seal kus olema pidi, kuradi korduvad aadressid ühes linnas noh. Kuid lepime nüüd ühes kokku, et kui keegi agentuurist küsib, siis me ikkagi käisime seal ära. Okei?
Edu huvides määrati siiski talle driver, kes tegelt oli mingi kohalik oma rolleriga, surmasõit võiks selle kohta öelda, olles mitte-kohalik. Ja päris aus olla, siis kogu Milaano ei piirdunud kaugeltki vaid hotellis passimisega. Minu esimene casting mõjus küll halvaks läinud hommikusöögina. Nii pea kui järjekorras rüselemise tulemusena minu kord kätte jõudis ja oli aeg minna end esindama, siis mu modelliraamatu lappamise peale pidurdus pilk muidugi selle suure pildi peal. See sama pilt mida iga agentuur igale poole üritas ikka pista. Oh, so you're the Gucci-boy. Mis mul üle jäi kui noogutada ja mõmiseda midagi, sest karm tõsiasi see oli, et selle pleki olin ma omale külge nüüd saanud.
Sellest avapaugust siis oskasin ka järjekordsetel castingutel välja lugeda naeratuste tagant selle mis üle hammaste ei veerenud. Kes ohkas, kes naeratas, kes vajus mõttesse, kuid tundus sedasi, et mind sooviti oma urgu tagasi ajada. Urust välja tundusid ajavat ühe teise valdkonna esindajad, sest juba bookiti mingi editorial shoot. Muuseas tuli ka mulle ülatusena see, et Itaalias asuv Hunter Magazine ei ole üldsegi jahindusega seotud, sellest tuleneval ei saanud ma poseerida kordagi relvadega. Ega see nii suur pettumus ei olnud, pigem valmistas hämmingut see, et miks nendel mingi huvi nüüd on, castingud ju ei lähe üldsegi. A pole midagi parata, asjad jõuavad ikka hiljem kohale, sest reaalsus on see, et showdele otsitakse enamjaolt uusi või väga tegijaid nägusi, muidu casting directorid võiks supiköögi sappa minna. Ajakirjade jaoks tulistamisel peab olema juba konkreetsem huvi modelli vastu, või mis iganes see põhjus ka pole, kuid olemas ta oli.
Full GG.
Aga ega üks väike pildistamise seanss kogu päeva ära kata, just nimelt, veel oli mitmes kohas vaja viibida. Kuna Gucci puhul ma kaks esimest vooru sain skippida, siis mul oli kohe call-back ühele päevale pandud, oh üllatust see oligi see sama päev. No tolleni oli veel kaua-kaua aega ja minu kaine mõistus ütles, et seal on nii-kui-nii mingi kahe tunnine järjekord, olgugi see call-time mil tahes. Mis siis juhtus oli see, et mul oli max 10 minutit veel jäänud passida järtsus, et järjekordselt castingul formaalsusest ära käia, kuid agentuur nii ei arvanud. Oh ei, Taavi, kuidas sa võid arvata, et see Gucci pole oluline, sulle ju täna 5 korda seda mainitud. No, okei, jah, ma saan aru, aga ma seal mitu korda käinud ja väheke hiljem kohale jõudmine jätaks mulle vaid kaks tundi ootamist koha peal. Sõimusaatel pidin siis järtsust lahkuma, lõpp oli niiii lähedal, aga teie soov on mulle seaduseks ja takso ma siis võtsingi. Võtsin takso, et jõuda kohale, kohale sinna kuhu ma teadsin, et ma jõuan, teadsin mis mind ees ootab - järjekord. Ma oleks jõudnud kõik muud kohad ka veel linnas ära külastada, sest tulemusena ootasin kokku pea 3 tundi, et panna korraks ühed sussid jalga ja teha pilt. Džiisõs Kraist, ma ju seal varem käinud!
Õhtu oli pikk, ja see tuju oli ka nagu ta olla võis, seega viimasele castingule jätsin minemata, ühehäälselt otsustatud samm room-matega. See meid ei päästnud, sest ka järgneval kahel päev oli see külastus meil menüüdes. Kui ühel hommikul selle ette võtsime, siis läks asi kohe sinna kuhu päikesekiired ei ulatu. Esimese asjana valisime vale rongi, uuesti ümberistumise järel sõitsime a´la 'tsoon number viite', ehk kuhugi avastamata äärelinna. Muidugi oli see koht täitsa vale ja saime teada sellest nii, et mingi kortermaja hoovis olles tuli keegi karjuma me peale. Oh õnne, et hästi integreeritud noormees oskas ka venekeelt, sest sealne kohalikki oli just sarnast päritolu. Mis selgus oli see, et me olime umbes sajandad modellid viimaste päevade jooksul, kes sinna olid sattunud, aga see kohe ei ole ju seal, lollakad, mis te usute seda Googlemapsi. Järgmine sihtkoht oli bussisõidu kaugusel, aga ka bussiga sõitsime õigest kohast mööda, ning peale pooletunnist jalutuskäiku kuskil põldude vahel oli ka too aadress vale. Õnneks aku sai tühjaks vahetult peale järgmist pooletunnist jalutuskäiku, mis viis meid rongijaama, vähemasti see oli seal kus olema pidi, kuradi korduvad aadressid ühes linnas noh. Kuid lepime nüüd ühes kokku, et kui keegi agentuurist küsib, siis me ikkagi käisime seal ära. Okei?
http://annestiil.ohtuleht.ee/723529/taavi-blogi-oh-so-youre-the-gucci-boy
No comments:
Post a Comment