Diktatsioon

Kuna uus, huvitav kooliaasta uues, huvitavas koolimajas oli alanud, siis läks kõigega rütmi saamine väheke keerulisemaks. Üle nädala oli vaja nädalalõpud koolis veeta, muidu tööpäevil kombekohaselt tööl käia ja siis veel tagatipuks aegaajal ka modellitseda. Vedas nüüd, et septembri teine tööots ei kukkunud kooliga taaskord ühele ajale, sest Milaanos olles ei pea ma kuigi võimalikuks samaaegselt TTÜs viibida. Kui tekib huvi, et mis nüüd siis Milaanos lahti on, siis ma selgitavalt vastaks ära - naiste moenädal. Vastan ka järgmisele küsimusele 'Aga mida teeb mitte naismodell seal sel ajal?' ära - osaleb Gucci show'l. Just nimelt, kui meeste show ei ole puhas vorstipidu, siis miks peaks naiste omagi väikese lisandita jääma. Suhtestamine on küll vähe paigast ära, meestekal oli mingi viiendik, kui mitte enam, tüdrukud, a nonde endi show'le pääses vaid kuus poissi.
Tegemist oli direct bookinguga, kuna ma ise tol hetkel Milaanos ju ei viibinud, siis lennutati kohale, nagu teisedki. Kui öeldakse, et Eesti on väike, siis saabumispäeval vist kehtis see samune ka tolle linna kohta. Kõnnin üle tee ja siis äkki mingi mootorratuur tuututab, now what!? Juhtumisi selle kiivri all oli üks juuksur-meikar, kes mu juhtumisi nõnda tävanal ära tundis, what are the odds...? Igatahes, lõpuks jõudis jalutuskäik ka sinna samusesse Gucci peakorterisse, see samune, mille ees trammilt üks kord kriitilises seisus maha tulin. Peale registratuuri ja lifti see sama vana 'johhaidii, mis järjekord' efekt. Oot-toot, ma ju pole siia ju castingule tulnud, ha-ha, suckers. No vat sulle nalja, sama jama ikka, paar tundi lamasin, siis tekkis neidusi kuidagi eriti palju sinna, et pidin isegi istukile tõusma, kuniks kuulutati välja tunnine lõunapaus, okeeei.
Siit oma lõppu ei leidnud, pooled jooksid kuhugi pizzeriasse vist, aga need kes alles jäid aeti alla korrusele, majas ju oma söökla olemas. Oh ei, see pole mingi koolisöökla, see on väheke vingem värk, and it's free! Kaks modellide lauda oli ka forumuleerunud, lisaks kümnetele töötajate laudadele, ma tõesti ei tea mida kõik need inimesed seal tööna teevad, aga las nad ka oma leiba teeni. Igatahes need kaks lauda mahutasid ühe Taavi ka veel lisaks, omale üllatuseks olid kõik näod lauaääres ka tuttavad juba, nagu oma pere või nii.
Kunagi siis sai fittima ka mindud, aga üsna vahetult enne minu korda jõudis mu kõrvu kuuldus, et mehi dropitakse. WTF, meid lennutatakse kurat teab kust kohale, makstakse hotell (minu oma sakkis sajaga see kord) kinni ja siis saadetakse lihstalt koju tagasi. Mitte, et enesekindlus liigagi kõrge eelnevalt oleks olnud, mäletate seda 'ära ole kindel kuniks lavale pole astunud' asja eks? Pahadele asjadele, üheks neist see samune hirm, ei tasu siiski mõelda, tuleb mis tuleb, ei tule, siis ei tule. A muide, miskit head oli ka, sel korral ei tõmmatudki jalgades verd kinni, prooviti hoopiski ülikonda selga, päris fucking hea tunne on olla nii kallis ülikonnas mida ma kunagi omale ei raatsiks osta, veel vähem kanda. Ciao-ciao, Tavii, see you in rehersal. 
Teine päev - proovipäev. Asukoht oli muideks sama, aga sel korral catwalk oli lihtsalt niiöelda teises suunas, vaibaga ja tol hetkel veel kile all. Proovil oli kohal äkki neljandik modelle, sest muusikaga sünkroniseerimiseks käisime ühes proovis 4 korda kõik seda sajameetrist rada läbi, tagasi veel sott ja uuesti uuesti. Ja ega esimesel korral paika saadud, kokku vähemalt 3 show-proovi ka. Kui mu matemaatika mind ei peta, siis vähemalt kaks ja pool kilomeetrit sai Gucci kalossides ringi sõelutud, pole paha. Mis aga oli paha, mitte konkreetsel minule, vaid tüdrukutele, siis kontsade kandmine. Esiteks olid need raiped päris kõrged, ja kui sellest jäi väheks, siis see kilekate runway vaibal oli veits libe ja üsnagi lahtine. Täpselt nagu Fergie ja Ludacris öelnud, siis siinkohalgi mainiks selle ära: 'Glamorous'.
Päeva teisel poolel sain maratonipunkte veel juurde korjata, muidu võinuks igavusest täitsa lolliks minna. Tegin vanalinnas väikese ringi, sain pisut vihma ja mõne selfie ka tehtud. Lisaks pusale, särkidele ja tassile ostsin ka ühe soni, müts mida ammu tahtnud olin. Selle viimase otsustas keegi tõbras Kelmis paar kuud hiljem ilmselt omale pähe panna ja minekut teha, sooviks seda endiselt tagasi saada, see ei olnud kallis, aga on ikkagi väärtuslik minule. Isend on sinakat värvi ja õigele asukohale viitavale infole on välja pandud ka vaevatasu.
Ikkagi jõudsin liiga vara hotelli tagasi, seal oli mingi kamp hiinlasi retseptsiooni-papiga taidlemas ja 50€ pakkidega vehkimas, you so cool. Ma jõudsin enne õhtusöömat isegi magama jääda, tunne täpselt nagu terve päev oleks tühja läinud, ei teagi kas seal riigis liigub aeg aeglasemalt. Õhtusöögi leidsin lähedusest ja peale seda oli ikka naeruväärselt vara maga minna, leidus aega ka jalutamiseks. Tatsasin kuniks jäin ühte päris ägeda kujundusega poe aknaist sisse vaatama, aga taamal silmas mind keegi. See keegi oli üks tumedanahaline härra, märkasin teda isegi hetkel mil ta varjust otsustas väljuda. Naeratas mulle ja uuris kas ma olen õnnelik. 'Mees, mida sa ajad' kajas mu peakolus. Ta siis ikkagi selgitas vähekese täpsemalt 'Are you happy .. like ... are you happy tonight?'. Hmm, 'I guess so', miks ma ei peaks hetkel end hästi tundma, kõht täis ja homme üks show vaja ära käia. Selgitame olukorda veel: 'You want, some weed..? Or maybe cocaine..? I got some girls too. Are you happy? I can help you.'. Heh-hee, no thanks, ma täitsa korras ja liiga palju rõõmu pole vaja. Nüüd ma siis vähemalt tean kust õnne otsima minna, Moschino poe taga asuvast pargist, musta mehe käest.
Õnn oli minu õuel, kolmas päev alanud ja mind polnud ikka dropitud, kes aga vahepeal sai veel sule sappa oli kutt kes möödund meeste show'l oli esimesena laval. Kas tõesti kutt kes avab Gucci show eemaldatakse enne kui mind? Ebaõnn saatis aga ilmaga, ma ei tajunud ära kui kõva see sadu nagu päriselt oli. Ma pakkisin asjad kokku, kott õlale ja ciao, hotell. 200 meetrit hiljem sain aru, et selle alla kümne minutise hommikuse jalutuskäigu asemel tulnud minna taksoga. Nüüd polnud enam mõtet ümber mõelda, olin juba niigi ligumärg, FML. Mis siin ikka pessimismi põdeda, ma ju lähen (loodetavasti) täna veel lavale. Kohapeale jõudes koorisin end üsna paljaks ja jätsin asja kuivama, sest selga panemiseks anti peaaegu uksel juba tuhvlid ja hommiku mantel. Vana hea Tim, kellega ma Pariisis isegi tuba olen jaganud tuli ka jooksuga, läbi vihma, kesklinnast, aga tema teekond oli pooletunnine.
Muidu see valmistumine oli ikka nagu oli, ootamise vahele sai veits meiki näkku, juukseid seatud ja klassikaline maniküür-pediküür, kus taaskord umbkeelne täidi kiidab mu heas seisus küüsi. Ühel hetkel sai taaskord statistikat teha, kuna modellide näod olid seinal näha. Ühtekokku on 65 modelli, neist on 6 poisid, oh seda au, kokku on 3 eestlast, oh seda au. Statistiliselt per capita on lavale minemas kõige rohkem eestlasi, fuck yea. Ning uuesti fuck yea, sest polnud ammu lavale läinud nii hea 'tervise' juures, riided istusid hästi, jalanõudel polnud isegi kandasid mis võinuks verele midagi hõõruda ja kuradi hea oli olla, et drop jäi tulemata. Okei, mis ma siin ikka seletan, rivis ootamine oli endiselt nõmpsik, sest siis nagu tahaks, et midagi toimuks, üldsegi ei meeldi seal passimine, ümber siblimas puuderdajad. Millegi pärast siis, kui pole pükse puusasi katki pigistamas läheb aeg kiiremini, sel korral ei jõudnud kümneid kordi ära surra, hakkas see muusika hoopiski kiiremini peale. Ma olin küll pigem rivi lõpupoole, aga ikkagi sai üsna kärmelt juba sinna etteotsa asutud. Aga oodakem, kõik korras välja arvatud see juukseklõps mu peas. Juuksur Paul oli eelviimane ülevaataja, enne kui peadisainer viimase lihvi andis. 'Yo, this clip is still in there.' ... 'Oh, perfect, that's how it is supposed to be.' ... Ahah, või nii. Poole suve pealt hakkasin kandma juuksenõela, sest see oli lihstalt parim lahendus, et juukseid näo eest ära hoida, nüüd siis see show, Gucci show, mille jaoks ma kiharaid kasvatasin kulmineerub sellega, et ikka on see asi peas. Ma olin sõnatu, aga polnudki vaja rääkida, Taavi läks lavale.

SS16 (Womens' show)

Bollox III

Vahepeal üle elatud augustikuu on selline kus midagi ei toimu, agentuurid puhkavad. Okei, see selleks, mul polnud ka midagi pistmist sel kuul modellindusega, hoopiski tegin kaks kuud eemal oldud suve tagantjärgi järele. Siinkohal ei ole vaja rohkem detailseks minna, sest järgmine kuu kalendris on september, siis juba hakkas mingi sumisemine peale. Sel korral küll mesilasteta, aga oli taaskord vaja lennata Inglismaale. Ideepoolest olen ma seda saart nüüd rohkem külastanud kui Eesti saari kokku, vat kus lugu.
Õhtul oli mu saabumine ette nähtud, aga kuna sel korralgi ei olnud aukohaks konkreetselt London, siis autojuhi GPS oli veits eksitav. Juhendite kohaselt lõpetasime kusagil kottpimedas külas. Midagi põnevat edasi ei juhutunud siinkohal, sest olime üsna in middle of nowhere. Ehk see Hamiib või Bahir sai lõpuks kõrgematelt jõududelt ka juhiseid juurde ja viis mu kohale. Okei, see hoone oli lihtsalt üüratu, ning tänavalt ära keerates lookles miili jagu teed veel üle küngaste ja silla, kuniks viimaks päral olime. Tõenäoliselt oli eelarve sel korral vähe kitsam, sest olin paigutatud jagatavasse tuppa sel korral. Ikkagi, tegemist ei olnud mingi hosteliga ja magamiseks oli seda rohkem kui veel.
Kahest tööpäevast esimene oli mõeldud riiete proovimiseks ja edasi pidi olema vaba aeg, mitte et teisega midagi oleks olnud peale hakata. Võtteplats oli sedapuhku Warner Brothers'i stuudios, jah, kõrvalhoones on Harry Potteri filmid filmitud, vat kuhu sel korral sattunud olen. Peale turvavärava läbimist ja autost välja ronimist ei olnud kedagi muud mu silmadel näha kui seda sama cateringu seltskonda, minu hommikusöök oli neile teada, what a luck. Aga siin sai mu õnn otsa, sest peale paari tunnist ootamist tuli hoopiski tegusam päev, kui alguses arvata võis. 3~4 tundi fittingut venis pea kaheteise tunni pikkuseks. Ei tea kas see hotellis või selle ümbruses oleks põnevam olnud?
Teist päeva alustati ekstra vara, et kõik jõuaks tehtud. Sõjaplaan oli järgmine: teha time-laps'e. Aga kuna neid ei olnud vaid üks, siis kulus selleks ikka päris paras ports aega. Esimestelt ma puudusin, sest oli see äkki vöö, või miski ülioluline detail oli mu lookist puudu. Siis kui aga mind liistule lisati, siis kõrgemad võimud Itaaliast andsid sõnumi, et miks mu juuksed nii pikad küll on!? Aitäh, Lev, ma ju ütlesin, et me võime neid naaatukese kärpida ikka ka. Siis tegi juuksur Paul mulle kolme minutiga lõikuse, mida keskmises salongis saab äkki kolmekümnega.
Töö võis täies mahus alata. Filmiti sel korral vähe vanamoodsama tehnikaga, mees keerutas mingid hooba ja siis salvestus pilt, vat kus tehnoloogia leiti üles. Asja tuum seisnes selles, et üks modell, kelle käes või küljes oli see kindel detail, oli paigal ja teised siblisid tema ümber. Film tööle lükati, siis tuli kokkuvõttes päris lahe effekt, vähemalt minu arvates nii. Kogu selle päeva tipphetk minu jaoks oli see, kui pandi kell käe peale ja paluti pikali visata. Ma mõtlesin, et teen 'laipa', viskasin kõhu ja näoga vastu põrandat end pikali, sirutasin jäsemed välja ja üllatuseks neile see meeldis. Siiski 'kell laiba randmel' ei tulnud võtte nimeks. Filmiti ainult kätt, mida ma pidin väheke liigutama, yess, milline tähelend.

Minu tööpäev lõppes sutsu varem õnneks kui teistel, ühtekokku oli see pea 19 tundi pikk, pole paha. Mul oli ka varaseim lend, seega taaskord sain vähim voodiaega, bollox...

Bollox II

Läks nädal mööda ja sahinad tulevase optioni kohta aina vaibusid, lõpuks öeldi üldsegi, et ma ei kõlba. Seda siis hetkeni, mil olin õhtul kuue-seitsme vahel tööpäeva lõpetamas ja paaniline kõne tuli. Kes see muu ikka helistab nõnda kui mitte Lev. Ei tea mis mured küll teda nüüd minuni on uhunud? Ikka läks teemaks ja mind on homsel hommikul vaja UKi lennutada taaskord, a sedapuhku siis üheks päevaks. 'Can you go? Would you go? Is it fine? Can I give first?'. Naljatilk, sa ei jäta muud valikut ju...
Tulema pidi päevane ots seal saareriigis ja siis ongi kõik, pääsen koju tagasi. Reaalsuses nägi see välja nii, et kui kunagi koju olin jõudnud, siis sain natuke magada ja mingi maksimaalselt varajane lend oli vaja kinni püüda. Umbes-täpselt 4 tundi sain voodil aeleda kuniks taksosse ronimise aeg kätte jõudis. Lennukis magamisest palju välja ei tule kunagi, isegi kui möödunud ööst napib unetunde, aga kohal ma olingi, tere hommikust, Inglismaa. Õnneks sellistel puhkudel on autojuht lennujaamas vastas ja sõit võis alata. Ma arvasin, et sõidame Londonisse, aga mulle üllatuseks me võtsime vähe teise suuna ette.
Kohale jõudsime, siis tundsin kohe nagu ma oleks seda miljööd varem kusagil silmanud. Tegemist oli ühe sellise häärberiga, mis Poirot'i või 'Murder she wrote' teleshows sündmuspaigaks on, ja alati leitakse majast laip. Kas siit ma siis oma lõpu leiangi? Ilmselgelt oli hoone ees ka see ring, mille ümber kunagi sai kaarikuga sõita, nüüd aga autoga, et maja eest jälle minema pääseks.
Päevane kava oli säärane, et tehakse ajakirja Dazed veebikeskonna tarbeks mingi kunstiline üllitis, Gucci stuff siis kõige keskmes. Esimene raud koosnes mesilaste asetamisest välja pikitud toodetele. Teine raund hõlmas meid, modelle. Kokkuvõttes tehti videot, kus siis osa kaadreid on mesilastest kubisevad asjad ja kõigele lisaks kaks tüüpi ka tegemas kurat teab mida. Just nimelt, sel korral oli meid vaid kaks, oh seda au.
Saabusin kohaliku aja järgi suts peale üheksat hommikul ja ühe esimese asjana teretas mind hommikusöögi laud. Need samad geiteringu tüübid ju! Ka nemad tundsid mu ära ja teadsid, mida mulle pakkuda tuleb. Kurvastusega pean tõdema, et taaskord ei jäänud pudru nimi meelde, hea töö, Taavi. Sumisesin seal ringi kuniks oli kätte jõudnud ka lõunatamise aeg, vahepeal mitte midagi tarka teinud, otse loomulikult. Taaskord kõht mõnusalt täis, otsisin omale voodi mille peale vähekeseks pikali heita, aga pole midagi parata, pean tunnistama, et isegi magama jäin nii tunniks või kaheks. Ja siis, vot siis, oli see aeg kui nüüd äkki läks mind vaja. Aeti kostüüm selga ja kamandati õue, küllap päike paistis viimaks õige nurga alt. Nii me siis aasal kõndisime edasi-tagasi, näitlesime rääkimist. Viimaks saime päikesest lahti ja tööd jätkasime juba siseruumides.
Toas ei lõppenud päike kunagi ära, nagu ikka kombeks, seda tekitatakse prožektori aknataha paigutamisega. Mesilastega meil metsikut kokkupuudet ei tulnud, nagu mainiti, siis tegemist ei olnud Inglismaa kõige sõbralikuma pesakonnaga. Kaks võttemeeskonna liiget olid oma sutsud kätte saanud ja siis otsustati, et ruum tuleks neist tühjaks imeda. Aga ega nii pisikesi olevusi kõiki kätte ei saa ka, mis sest et ruum ise oli pisike. Peale videotehnika mahtus sinna ära üks voodi ja ega rohkem midagi. Inimesi sagis seal umbes 10 korda vähem, kui alles jäänud mesilasi, ehk siis kõiki ei saadud ruumist eemaldada ja vaata nüüd et sutsu ei saa. Sundasendis istuda, hoida poosi, teha mingit liikumist ja siis leida veel kolmas silm ning kuues meel selleks, et hoiduda lähenevaist mesilastest.
Ma olin asetatud istuma maha, toetudes voodile, teine kutt lamas voodis, 'vennad' pidime olema, või umbes nii. Ja siis nagu kombeks ikka, nalja pärast pani teine tüüp mulle ühe oma jala pähe. Üsna ebameeldiv minu jaoks, aga režissöörile pakkus see nii palju nalja, et pidime nüüd seda sama võttena tegema, over and over again. Tore tore... Minu õnneks või õnnetuseks see aga välja antud videole endale peale ei jäänud.
Kui kell sai 10, siis hakkas mingi närveldamine peale, et nüüd on kõik, tõmmake uttu, teie aeg on läbi. Tore on, et sel korral mingi piirang oli peale pandud, täiesti zombie oli olla. Ja olukord palju ei paranenud, hotelli jõudsin umbes südaöö paiku, mis tähendas, et mul pole jäänud nelja tundigi und. Ei tea kui tihti keskööl alles check-in'e tehakse, aga kui peale seda palutakse et 3:50 äratust, siis juhtub olukord veits eksklusiivsemaks. Millegi pärast oli taaskord vaid magamiseks mõeldud hotellituba üli fancy, ja seda kuninglikku voodit sain oma ihu vastas tunda vaid mõned tunnid kuniks autole ja kodumaa poole lendu oli vaja minna.

Bollox I

Vat kui algul ei saanud vedada, siis ühel hetkel ei saanud enam pidama. Ma ei arva, et ma olen õnnesärgis südinud, või kõik oleks lihtsalt mulle kätte tulnud, aga kuradi kurat, jälle Gucci jobile minek ju. Sedapuhku sõit Inglismaale, sealt oli see production crew pärit mis askeldas ka Toskaanas ja tegi kampaania tarvis pilte ning videosi.
Esimesel õhtul tervitas mind üüratu hotellituba, kas tõesti on nii palju ruumi mulle magamiseks vaja? Esik, kööginurk, elutoa nurk, magamisnurk, vannituba olid kõik eraldatud ja ruutmeetreid kokku rohkem kui mu kodul kunagi olema saab. Täiesti ulme, ja isegi hommikusöögile ei saanud minna, sest call-time oli megavara. Võtteplats asul Three Mills Studios, eraldatud tsoon keset Londonit, väga maailma klassi värk. Kõrval hangaaris filmiti mingit värki, sest nii seal asjad küllap peavad käima.
Kohapeale oli tellitud ka catering, mis koosnes hakkajatest kuttidest, kes serveerisid tervislikke ja imemaitsvaid toite. Mingi puder oli ka, mis mulle eriti meeldis, aga nagu olulised asjad ikka, siis nimi küll meelde ei jäänud, Eestis seda varem ega hiljemgi söönud ei ole. Toidud keres, siis sai klassikalist ootamist harrastada, sest taaskord polnud ma ju ainus modellihakatis, kes kohale oli tellitud. Kokku oli vist viis tükki meid, tahvlil oli nägudest pildid ja all nimed. Kõik teised olid ilusti ees- ja perekonnanimega, aga minu pildi all oli lihstalt 'Tavi.jpg'.
Töö, mis tehtud pidi saama, oli Gucci jõulukataloogi aksessuaaride pildid. Väga sarnane seiklus selle teise Toskaana nädalaga, aga miljöö oli pisut teine. Vat kui vara oli vaja asjad paika saada, kes siis keset juulit juba jõuludele mõtleb, eh? Kaks päeva kestis tulistamine, ei ole kindel kas kõik aksessuaarid said pildilegi, aga päevad oli hommikust hilja õhtuni. Sel korral õnneks ma droppi ei saanud, fotograaf oli ju sama, Jack. Mõistlik mees, sai aru, et nii ruttu rahad ei liigu ja mul pole ülikonda veel välja vaadatud. Küll aga mainis ta sel korral ühe outfiti juures, et ta on täiesti hetero, aga need püksid näevad lihstalt vapustavad mu jalas välja.

Gucci Kaleido mustriga kott, imelised püksid ja mu lõug.

Ükski pilt ei ole kunagi töötluseta. Näiteks ühel pildil Toskaanast vahetati mu käed ära, pidime kogu stsenaariumi uuesti selleks tarbeks läbi mängima. Kui tegemist on aga mingi esemega, millele rõhk pildil on asetatud, siis fokuseeritakse selle iga detail omakorda üle. Näitena toon siin ühe käekella pildi. Esmalt et saada õige pilt pidin vähemalt 20 korda trepist alla tulema, mõned korrad ka selg ees üles minema, siis paistab asi ehe välja. Kui põhi on saadud, siis iga detail pildistatakse uuesti üle, kellal rihm, klaas, mesilane, klaasiümbris, keeramis nupp.

Ei, me ei saa mitte kui midagi omale.

Üldiselt mul mingit pidi vedas, või tuleb asi lihstalt mul nii hästi välja. Ma sain omad pildid alati väga ruttu tehtud. Rekord oli selline, et riided selga ajada ja minna stseenile. Siis Jack lasi oma sulastel panna valguse õigesti paika ja võis tulistama hakata. Pildil pidi rõhk olema vööl, seega tuli mul teha kõvale astuv samm. Ma siis tegin demoks ühe astumise ja fotograaf tegi prooviks ühe pildi, et näha kas kõik muu on sobiv. Läbi äpraduse see pilt sobiski, tubli töö. Või nagu arvutimängurid ütlevad 'GG'.

GG ez.

Nõndaviisi siis BolloxLandis paar päeva mööda veereski. Ei jõudnud ühelgi hommikul kolmest hotelli hommikusöögile, iga kuradima kord oli minek enne kui toit lauale pandi. Isegi lahkumise päeval, kui see oleks kõige vajalikum olnud. 

Aitab makaronidest

Mina isiklikult seda ei teadnud, aga kombekohaselt viimasel hetkel avaldati ka mulle saladus, et mind soovitakse tagasi Toskaanasse. Oh wow, see natuke liig juba, ei taha uskuda, et nii hästi nüüd minema on äkki hakanud. Taaskord ei lubatud mind lennukisse, vaid pilet rongisõiduks leidis koha mu taskus. Firenzes, Toskaanamaal, tagasi samas hotellis ja isegi samas toas, kas see tuba oli mulle tõesti juba kaheks nädalaks ette bookitud? Seda viimase ei saa ma ilmselt kunagi teada, aga võtsin seda mis anti. Ja kui midagi sellist pakutakse, siis lihtsalt peab võtma. Nagu suure kogemuspagasiga modell Laurigi ütles, siis seni kuniks leidub lolle, kes su jalge ette raha loobivad, siis ei tasu minema joosta, pigem haarata reha ja kraapida kokku maksimum. Julgustavad sõnad, mis seal muud ikka kosta.
Selle nädala menüüs, mis ühtekokku koosnes neljast tööpäevast, sisaldus aksessuaaride pildistamine. Modelle oli vähemaks jäänud, alles oli meid vaid neli, kaks kummastki soost. Kujuta pilti, mis on tõenäosus, et ma seal olen? Kahjuks ei jõudnud see mulle õigeks ajaks pähe pärale, sest ma olin vähe kärsitu olemisega. Tagantjärgi aga ei suuda oma õnne uskuda.
Ilm oli endiselt palav, ei pidanud kahtlema, et need päevad tulevad taas vägagi piinarikkad ja palavad. Milles veel ei olnud vähimat kahtlust oli see ootamise osa, isegi siis kui meid oli neli tükki sõelale jäänud, ei olnud päevad hommikust õhtuni tegusad. Kurb osa oli see, nagu eelneval nädalalgi, et hommikul aeti kõik võrdlemisi varakult kohale, nägu kaeti meigiga ja siis lasti nõnda küpseda.

Kui tahad koju minna, aga sind küpsetatakse ühe nädala jagu veel.

Kaks ringi pediküüri, maniküüri tehti ka nende nädalate jooksul veel otsa. Oh seda imet, 23 aastat polnud keegi tahtnud mu jalgu puutuda ja nüüd siis kohe nii palju. Kõik see luksus ja tulemusena enamus aega seda niisama valvelolekut, isegi kohalikku kellatorni sai korduvalt ronitud ja kedagi ei huvitanud, et kadunud olid. Kuna esimese päeva võtteplatsil veetsime Lauriga 100% tühja, siis sai võttemeeskond aru, et meid pole sinna küpsema niisama vaja. Teisel päeval anti vaba hommik, mida kasutasime linnapeal väikese tiiru tegemiseks, kuradi palav oli, jube. Lisaks oli Firenze vanalinn täis turistide horde ja see olemine polnud sugugi meeldiv. Kui lõunast hakkasime lossipoole sõitma, siis autojuht sai kõne, et meid mitte kohale toimetada, tohoh. Niimoodi sain kaks päeva täie raha eest mitte-midagit teha. Mida targemat ikka teha võõras linnas, kui passida teise päeva poole hotellis magades? Täpselt nii ma käitusingi, sest fucking palav oli ja minu aklimatiseerumine ei olnud ka kümnendaks päevaks veel edukaks kujunenud. 

Tööst endast nii palju, et tegemist oli aksessuaaride pildistamisega. Ehk siis pildi jaoks tuli full Gucci selga tõmmata ja siis zoomiti jalanõusi, kotti, vööd, lipsu, jakki või mis iganes see pildi teema oli. Kokkuvõttes nägu näha ei olnud, sest modell ei olnud nõnda oluline. Kompositsioon, mis sisaldas asukohta, detaili ja valgusepaigutust mängisid suurimat rolli, minu tööks oli seista nagu vaja ja küll siis kaameramees töö ära teeb. Kaameramees Jack uuris minult ka seda, et kas ma ülikondi kannan ajal mil ma konkreetselt võtteplatsil ei ole. Tema arvates ma nägin ülimalt šikk välja. Kurvatusega ma tunnistasin talle, et ma kannaks igasugu asju, kui ma vaid omale seda võimaldada suudaks. Ta imestas mu vastuse peale, sest arvas, et ka näiteks konkreetne töögi maksab hästi. Kulla fotograaf, asi pole sellest, et palju mulle makstakse, pigem selles, et millal midagi minuni viimaks jõuab. Karmi kompromissina sai kokkulepitud, et kui ma järgmine kord tema ette ülikonnas ei ilmu, siis ta dropib mu.

Kenad jalanõud tõesti, aga keegi ei tea ju nende jalgade omanikku.

Tagasi tsivilisatsiooni

Toskaanal joon all, aeg suunduda sealsest 'leviaugust' välja, sedapuhku rongiga. Miks mind lennukile ei pandud oli põhjus, et polnud veel aeg Eestisse minna. Jäin Makaronimaa piiridesse, taskus pilet Milaanosse ja nii pidigi olema. Teisest taskust võtsin välja aga telefoni ja lülitasin end maailmasse peale kuut päeva tagasi sisse. Küllap ei olnud ma piisavalt head katet omale teinud, info oli lekkinud. Paanikat oli vähe ja ega keegi ei oskagi tegelikult ju muretseda, kui konkreetselt ei suhtle. Lugemata kirju oli tavapäraselt vähevõitu ja niimoodi siis 'Toskaana levi' otsa saigi.

Nüüd need kaks ööd Milaanos, mille vahele üks päevgi jäi sisustati ühe fotoshuutiga. Minule see ajakiri 'The Greatest Magazine' jättis täiesti külmas, aga nagu nimigi ütleb, siis tegu peab olema millegi suursugusega. Nimelt on tegemist ühe meestemoele suunatud ajakirjaga, ilmub aastas kaks korda. Mul oli au olla ühe editorial loo kangelaseks, kui ma nüüd ei eksi, siis 8 või 10 lehekülge oli minust. Aga nende piltide tegemine ei olnud niisama lihtne, et meik, sonks, riided ning klõps-klõps. Naine kelle käes kaamera oli ei hinnanud vist tänapäeva tehnikat kuigi palju, et peegelkaameraga teha 1000 pilti ja siis valida sobivad välja. Tema kasutas aga polaroid-kaamerat, kindlasti olete filmidest näinud üht, kui mitte kasutanud. Teed klõpsu ja siis saad pildi õigepea kätte ka. Kunst seisneb selles, et iganenud tehnoloogia ei salvesta pilte nagu moderne. Iga pildi jaoks on vaja olla hästi paigal ja ka kaameramehe või -naise käed ei tohi väriseda, sest siis on pilt nässus. Iga pilt oli kordades suurema kaalu, ka hinnaga, kui tavaline klõps digitaalse aparaadiga. Kõik see töö ja vaev, a tulemus ikka selline, et enamus pilte ei läinud käiku. Too oli esimene ajakirja minev töö üldsegi minu jaoks ja esimese korra kohta jäin küll ülimalt rahule. 

Võib isegi öelda, et nüüdseks oli rohkem saavutatud kui soovitud. Kas saaks koju ära nüüd?

Assortii.