Bollox III

Vahepeal üle elatud augustikuu on selline kus midagi ei toimu, agentuurid puhkavad. Okei, see selleks, mul polnud ka midagi pistmist sel kuul modellindusega, hoopiski tegin kaks kuud eemal oldud suve tagantjärgi järele. Siinkohal ei ole vaja rohkem detailseks minna, sest järgmine kuu kalendris on september, siis juba hakkas mingi sumisemine peale. Sel korral küll mesilasteta, aga oli taaskord vaja lennata Inglismaale. Ideepoolest olen ma seda saart nüüd rohkem külastanud kui Eesti saari kokku, vat kus lugu.
Õhtul oli mu saabumine ette nähtud, aga kuna sel korralgi ei olnud aukohaks konkreetselt London, siis autojuhi GPS oli veits eksitav. Juhendite kohaselt lõpetasime kusagil kottpimedas külas. Midagi põnevat edasi ei juhutunud siinkohal, sest olime üsna in middle of nowhere. Ehk see Hamiib või Bahir sai lõpuks kõrgematelt jõududelt ka juhiseid juurde ja viis mu kohale. Okei, see hoone oli lihtsalt üüratu, ning tänavalt ära keerates lookles miili jagu teed veel üle küngaste ja silla, kuniks viimaks päral olime. Tõenäoliselt oli eelarve sel korral vähe kitsam, sest olin paigutatud jagatavasse tuppa sel korral. Ikkagi, tegemist ei olnud mingi hosteliga ja magamiseks oli seda rohkem kui veel.
Kahest tööpäevast esimene oli mõeldud riiete proovimiseks ja edasi pidi olema vaba aeg, mitte et teisega midagi oleks olnud peale hakata. Võtteplats oli sedapuhku Warner Brothers'i stuudios, jah, kõrvalhoones on Harry Potteri filmid filmitud, vat kuhu sel korral sattunud olen. Peale turvavärava läbimist ja autost välja ronimist ei olnud kedagi muud mu silmadel näha kui seda sama cateringu seltskonda, minu hommikusöök oli neile teada, what a luck. Aga siin sai mu õnn otsa, sest peale paari tunnist ootamist tuli hoopiski tegusam päev, kui alguses arvata võis. 3~4 tundi fittingut venis pea kaheteise tunni pikkuseks. Ei tea kas see hotellis või selle ümbruses oleks põnevam olnud?
Teist päeva alustati ekstra vara, et kõik jõuaks tehtud. Sõjaplaan oli järgmine: teha time-laps'e. Aga kuna neid ei olnud vaid üks, siis kulus selleks ikka päris paras ports aega. Esimestelt ma puudusin, sest oli see äkki vöö, või miski ülioluline detail oli mu lookist puudu. Siis kui aga mind liistule lisati, siis kõrgemad võimud Itaaliast andsid sõnumi, et miks mu juuksed nii pikad küll on!? Aitäh, Lev, ma ju ütlesin, et me võime neid naaatukese kärpida ikka ka. Siis tegi juuksur Paul mulle kolme minutiga lõikuse, mida keskmises salongis saab äkki kolmekümnega.
Töö võis täies mahus alata. Filmiti sel korral vähe vanamoodsama tehnikaga, mees keerutas mingid hooba ja siis salvestus pilt, vat kus tehnoloogia leiti üles. Asja tuum seisnes selles, et üks modell, kelle käes või küljes oli see kindel detail, oli paigal ja teised siblisid tema ümber. Film tööle lükati, siis tuli kokkuvõttes päris lahe effekt, vähemalt minu arvates nii. Kogu selle päeva tipphetk minu jaoks oli see, kui pandi kell käe peale ja paluti pikali visata. Ma mõtlesin, et teen 'laipa', viskasin kõhu ja näoga vastu põrandat end pikali, sirutasin jäsemed välja ja üllatuseks neile see meeldis. Siiski 'kell laiba randmel' ei tulnud võtte nimeks. Filmiti ainult kätt, mida ma pidin väheke liigutama, yess, milline tähelend.

Minu tööpäev lõppes sutsu varem õnneks kui teistel, ühtekokku oli see pea 19 tundi pikk, pole paha. Mul oli ka varaseim lend, seega taaskord sain vähim voodiaega, bollox...