Tagasi tsivilisatsiooni

Toskaanal joon all, aeg suunduda sealsest 'leviaugust' välja, sedapuhku rongiga. Miks mind lennukile ei pandud oli põhjus, et polnud veel aeg Eestisse minna. Jäin Makaronimaa piiridesse, taskus pilet Milaanosse ja nii pidigi olema. Teisest taskust võtsin välja aga telefoni ja lülitasin end maailmasse peale kuut päeva tagasi sisse. Küllap ei olnud ma piisavalt head katet omale teinud, info oli lekkinud. Paanikat oli vähe ja ega keegi ei oskagi tegelikult ju muretseda, kui konkreetselt ei suhtle. Lugemata kirju oli tavapäraselt vähevõitu ja niimoodi siis 'Toskaana levi' otsa saigi.

Nüüd need kaks ööd Milaanos, mille vahele üks päevgi jäi sisustati ühe fotoshuutiga. Minule see ajakiri 'The Greatest Magazine' jättis täiesti külmas, aga nagu nimigi ütleb, siis tegu peab olema millegi suursugusega. Nimelt on tegemist ühe meestemoele suunatud ajakirjaga, ilmub aastas kaks korda. Mul oli au olla ühe editorial loo kangelaseks, kui ma nüüd ei eksi, siis 8 või 10 lehekülge oli minust. Aga nende piltide tegemine ei olnud niisama lihtne, et meik, sonks, riided ning klõps-klõps. Naine kelle käes kaamera oli ei hinnanud vist tänapäeva tehnikat kuigi palju, et peegelkaameraga teha 1000 pilti ja siis valida sobivad välja. Tema kasutas aga polaroid-kaamerat, kindlasti olete filmidest näinud üht, kui mitte kasutanud. Teed klõpsu ja siis saad pildi õigepea kätte ka. Kunst seisneb selles, et iganenud tehnoloogia ei salvesta pilte nagu moderne. Iga pildi jaoks on vaja olla hästi paigal ja ka kaameramehe või -naise käed ei tohi väriseda, sest siis on pilt nässus. Iga pilt oli kordades suurema kaalu, ka hinnaga, kui tavaline klõps digitaalse aparaadiga. Kõik see töö ja vaev, a tulemus ikka selline, et enamus pilte ei läinud käiku. Too oli esimene ajakirja minev töö üldsegi minu jaoks ja esimese korra kohta jäin küll ülimalt rahule. 

Võib isegi öelda, et nüüdseks oli rohkem saavutatud kui soovitud. Kas saaks koju ära nüüd?

Assortii.