Bollox II

Läks nädal mööda ja sahinad tulevase optioni kohta aina vaibusid, lõpuks öeldi üldsegi, et ma ei kõlba. Seda siis hetkeni, mil olin õhtul kuue-seitsme vahel tööpäeva lõpetamas ja paaniline kõne tuli. Kes see muu ikka helistab nõnda kui mitte Lev. Ei tea mis mured küll teda nüüd minuni on uhunud? Ikka läks teemaks ja mind on homsel hommikul vaja UKi lennutada taaskord, a sedapuhku siis üheks päevaks. 'Can you go? Would you go? Is it fine? Can I give first?'. Naljatilk, sa ei jäta muud valikut ju...
Tulema pidi päevane ots seal saareriigis ja siis ongi kõik, pääsen koju tagasi. Reaalsuses nägi see välja nii, et kui kunagi koju olin jõudnud, siis sain natuke magada ja mingi maksimaalselt varajane lend oli vaja kinni püüda. Umbes-täpselt 4 tundi sain voodil aeleda kuniks taksosse ronimise aeg kätte jõudis. Lennukis magamisest palju välja ei tule kunagi, isegi kui möödunud ööst napib unetunde, aga kohal ma olingi, tere hommikust, Inglismaa. Õnneks sellistel puhkudel on autojuht lennujaamas vastas ja sõit võis alata. Ma arvasin, et sõidame Londonisse, aga mulle üllatuseks me võtsime vähe teise suuna ette.
Kohale jõudsime, siis tundsin kohe nagu ma oleks seda miljööd varem kusagil silmanud. Tegemist oli ühe sellise häärberiga, mis Poirot'i või 'Murder she wrote' teleshows sündmuspaigaks on, ja alati leitakse majast laip. Kas siit ma siis oma lõpu leiangi? Ilmselgelt oli hoone ees ka see ring, mille ümber kunagi sai kaarikuga sõita, nüüd aga autoga, et maja eest jälle minema pääseks.
Päevane kava oli säärane, et tehakse ajakirja Dazed veebikeskonna tarbeks mingi kunstiline üllitis, Gucci stuff siis kõige keskmes. Esimene raud koosnes mesilaste asetamisest välja pikitud toodetele. Teine raund hõlmas meid, modelle. Kokkuvõttes tehti videot, kus siis osa kaadreid on mesilastest kubisevad asjad ja kõigele lisaks kaks tüüpi ka tegemas kurat teab mida. Just nimelt, sel korral oli meid vaid kaks, oh seda au.
Saabusin kohaliku aja järgi suts peale üheksat hommikul ja ühe esimese asjana teretas mind hommikusöögi laud. Need samad geiteringu tüübid ju! Ka nemad tundsid mu ära ja teadsid, mida mulle pakkuda tuleb. Kurvastusega pean tõdema, et taaskord ei jäänud pudru nimi meelde, hea töö, Taavi. Sumisesin seal ringi kuniks oli kätte jõudnud ka lõunatamise aeg, vahepeal mitte midagi tarka teinud, otse loomulikult. Taaskord kõht mõnusalt täis, otsisin omale voodi mille peale vähekeseks pikali heita, aga pole midagi parata, pean tunnistama, et isegi magama jäin nii tunniks või kaheks. Ja siis, vot siis, oli see aeg kui nüüd äkki läks mind vaja. Aeti kostüüm selga ja kamandati õue, küllap päike paistis viimaks õige nurga alt. Nii me siis aasal kõndisime edasi-tagasi, näitlesime rääkimist. Viimaks saime päikesest lahti ja tööd jätkasime juba siseruumides.
Toas ei lõppenud päike kunagi ära, nagu ikka kombeks, seda tekitatakse prožektori aknataha paigutamisega. Mesilastega meil metsikut kokkupuudet ei tulnud, nagu mainiti, siis tegemist ei olnud Inglismaa kõige sõbralikuma pesakonnaga. Kaks võttemeeskonna liiget olid oma sutsud kätte saanud ja siis otsustati, et ruum tuleks neist tühjaks imeda. Aga ega nii pisikesi olevusi kõiki kätte ei saa ka, mis sest et ruum ise oli pisike. Peale videotehnika mahtus sinna ära üks voodi ja ega rohkem midagi. Inimesi sagis seal umbes 10 korda vähem, kui alles jäänud mesilasi, ehk siis kõiki ei saadud ruumist eemaldada ja vaata nüüd et sutsu ei saa. Sundasendis istuda, hoida poosi, teha mingit liikumist ja siis leida veel kolmas silm ning kuues meel selleks, et hoiduda lähenevaist mesilastest.
Ma olin asetatud istuma maha, toetudes voodile, teine kutt lamas voodis, 'vennad' pidime olema, või umbes nii. Ja siis nagu kombeks ikka, nalja pärast pani teine tüüp mulle ühe oma jala pähe. Üsna ebameeldiv minu jaoks, aga režissöörile pakkus see nii palju nalja, et pidime nüüd seda sama võttena tegema, over and over again. Tore tore... Minu õnneks või õnnetuseks see aga välja antud videole endale peale ei jäänud.
Kui kell sai 10, siis hakkas mingi närveldamine peale, et nüüd on kõik, tõmmake uttu, teie aeg on läbi. Tore on, et sel korral mingi piirang oli peale pandud, täiesti zombie oli olla. Ja olukord palju ei paranenud, hotelli jõudsin umbes südaöö paiku, mis tähendas, et mul pole jäänud nelja tundigi und. Ei tea kui tihti keskööl alles check-in'e tehakse, aga kui peale seda palutakse et 3:50 äratust, siis juhtub olukord veits eksklusiivsemaks. Millegi pärast oli taaskord vaid magamiseks mõeldud hotellituba üli fancy, ja seda kuninglikku voodit sain oma ihu vastas tunda vaid mõned tunnid kuniks autole ja kodumaa poole lendu oli vaja minna.