Teadupoolest on kõige odavam tööjõud ori, kõige kallim tööjõud on tippjuht, kes firma perse suudab keerata. Kõik teised jäävad sinna kahe burgerikukli vahele, isegi modellid. Hierarhias siiski all pool, vähemalt alguses, kui pole veel tegija. Nii siis mu seiklused jätkusidki palavas Milaanos, ausalt öeldes seal oli ilm üsna krutskeid täis. Mõni päev tulistas enam kui +30 kraadi lagipähe, ainsamatki pilve polnud näha, siis jälle juhtus nõnda, et tuli päev läbi mingit troopilist paduvihma.
Too päev kindlasti vihma ei sadanud, vähemalt ei mäleta seda. Igatahes, kätte jõudis siis Gucci
castingu aeg. Nende mingis peakontoris see aset leidis, ukse avas turske turvamees, valvelauas tädi küsis nime ja suunas edasi, maja oli täitsa ukse, kuldne värv neile meeldis. Mõtlesin, et päris tipp-topp värk, vist vähesed siia kutsutud, aga seda ma kaua arvata ei saanud. Nii pea kui lift oli korruse või isegi kaks kõrgemale sõitnud lõi reaalsus mulle kannaga näkku, hunnik poisse ootamas.
Fuuughh, jälle see ootamine hakkab peale, nii tähtsas järekorras lihstalt peab seisma.
El facto oli see, et ma ei tulnud päris alguseks, aga asi polnud sellegi poolest veel peale hakanud, julm munemine, nagu modellihakatistel poleks mujal vaja käia. Ma lihstalt ei viitsinud trügida,
fuck this shit,
they got AC here, ja kõik mis mul oli omalt poolt pakkuda peale komposiit-kaartide ja näolapi oli aeg. Päris õhtuhämaruseni seal passima siiski ei pidanud, nii pea kui minu kord oli
casting-agentsite ette astuda, siis tegi üks tädi näo pähe nagu me oleks varem kohtunud. No, ega ikka ei ole küll, see mu esimene kord Milaanos ja see ei oleks füüsiliselt võimatu. Mis ma talle mainimata jätsin oli see, et mind nagu taheti
exclusiveisk, aga siiski ei tahetud ju ka, sealt ta mu nägu siis näinud oligi. Ja ega pikalt nad mind ei uudistanudki, tegid klõps-klõps ja tõenäoliselt see oligi märk sellest, et olen järgmisesse vooru edasi pääsenud.
Edasi midagi arukat ei juhtunudki, kui oli käes päev (äkki oli isegi järgmine), mil see järgmine voor oli aset leidmas. Muidugi oli tegemist ühega neist päevadest, mil oli pagana palav ilm, ja kui üks kord kohale jõudsin, siis otse loomulikust polnud nad taaskord alustanud. Jälle sai tunnikese vähemalt telefoni näppides sisustada, edasi juba hakkas mingi tegevus toimuma. Vedas mul, sain järtsus olla esi kahekümne seas, no kokku oli äkki pea sada keha, mis oli vaja riidesse panna. Ei tasu erutuda, see on kõigest teine voor, siin katsetatakse ühte, kahte, äkki isegi kolme
looki selga, aga see ei garanteeri mitte kui midagi. Tagasi järjekorda seisma tulla, siis passisime mingid pikas koridoris, vaat varem mainitud AC jahedus oli kadunud, sinna koridori puhus süsteem vist selle kuuma õhu, igati saunas olemise tunne oli. Mul oli aklimatiseerumisega niigi probleeme ja see palav ruum, kus sada matsi mu hapniku ära tabisid, ei teinud olukorda kergemas. Hetkeks mil minu kord oli kätte jõudmas, tundisin et see võib mu viimaseks soorituseks siin Maamunal jääda. Üsna kindel, et närvid, vedeliku- ning toidupuudus mängisid siin oma osa, aga pilt hakkas virvendama nii pea kui riietus-sektsiooni astusin. Käed värisesid, maailm keerles ja nägu kattus külma higiga,
no tra, see veel puudus. Joppas mul, et inimesed seal oli sõbralikud ning selle asemel, et mind aknast maja tagusesse prügkasti visata toodi mulle tool tagumiku alla ja pudel vett.
'Ok, lets do this' ja tehtud saigi, halvim olla oli just siis kui uusi riideid selga aeti, vähim siis kui mõtte sai mujale. Eks seda olin varemgi taibanud väheke, et osa kõigest sellest närveldamisest tuleb see, et mõtlen üle, aga ei olnud midagi parata, koguaeg ei okupeerinud mu mõtteid muretud mõtted. '
Anxiety drop', oli see milleks ma oma rõhulangust kutsuma hakkasin, et ärevus laob kõrge müüri, siis see saab ületatud ning mõnus tunne kui see seljataga kokku variseb, sest kõik takistused saavad ületatud ja lõpuks tunduvad need palju tühisemad.
Imekombel mind siiski ära ei
dropitud, olin päris veendunud, et neil sai nüüd küllalt minust. Nagu Aamen kirikus, angetuurist helistati ette ja taha, eriti veel selle pärast, et järjekordset (selgus, et viimast) vooru maha ei magaks.
How da fuck ma seda veel peaks suutma, kui seal kõik venib niigi? Retoorilised küsimused kõrvale natukeseks jätta, siis mul päeva kava oli üsna lahja ja plaan oli järgmine: hommikul kaks kohta külastada, mõned lõunatunnid kodus passida, siis sõita pea tund aega trammiga, et enne Guccit teised asjad oleks tehtud ja siis sinna saaks 'magama' minna. 'Ei, Taavi, see on sitt plaan' olen ma otseselt või kaudselt elu jooksul palju kuulnud, kuigi mul on õigus, ilmselgelt ka Itaaliasse jälitas see needus mind.
Booker helistab ja palub, et ma ei läheks selleks ajaks kohale mis vaja, vaid jätaks tolle käigu viimaseks, sest ... ma ei tea, miks ka mitte, noh? Kui kujutada ette, iga inimene muidu omamoodi, et mis moodi näeb välja
highway to Hell, siis mina nägin enda oma ära. Koduhoonest väljudes tervistas +35 kraadi, õnneks tramm kaua ei lasknud end oodata, aga trammis polnud parem, seal oli +40 ja õhk seisis veel rohkem. Kui ma nüüd ei eksi, siis pea poolik tund oli vaja sõita ka, a kuradi imelik hakkas olla. Vedas mul, et istuma sain, sest varsti surisesin vaikselt üle keha. See tunne, et nägu on külm ja kahvatu oli täitsa tavaline juba, aga seda tunnet, et jalal istuda ja siis hakkab surisema on igaüks ilmselt tundnud, ma nüüd sain seda särinat ülekere tunda. Kõht ka raisk, tõmbas krampi, ma tõesti ei teadnud mis edasi saab, jätsin end saatuse hoolde. Vahet polnud kas silmad kinni või mitte, aeg liikus sama aeglaselt, tramm veel aeglasemalt. Lõpp paistis, mitte valguse näol tunnelis, vaid Via Broletto, seal see
HQ asubki, ma teadsin, et trammist maha saan, siis max 100 meetrit ja olen päästetud. Nii, aga esmalt on ju vaja trammilt maha saada, nii palju kui jaksu oli, siis aju protsessis kaks varianti: hakkan tasa ja targu minema või kargan vahetult enne peatumist kinni ja jooksen. Jäin vist liiga kauaks mõtlema, sest varsti ma pidin sammu kiirendama, et ukseni jõuda. Oh, õnn mu õuel, trammist väljas, lämbe ja umbse õhu käes, iga sekund pilti kotti pakkimas tervitab mind kontrolör, kuradi tõbras valis ka hea aja. Kükitasin siis naariku kombel maha ta kõrvale ja otsisin oma ühiskaardi välja, sest liikuda ma veel kuidagi suutsin, aga seista oli võimatu. Viimaks sain siis loa liikuda, jah ma oleks võinud vanamehe eest ära ka joosta eksju, aga mitte konkreetses konditsioonis, saage must palun aru. Töllerdasin vaevu-vaevu uksest sisse ja õnneks see jahedam õhk hakkas vaikselt elu sisse puhuma. Kõnevõime oli väga rikutud endiselt, vähemalt kolm korda üritasin valvelaua tüdrukule nime öelda. Vähe sellest, sain kaks tundi, kui mitte enam, nüüd lihstalt passida, ei no tõesti, kas tõesti ei oleks ma võinud oma plaani järgida ja käia teises kohas enne!? Järjekordne piist mu '
I told you so' karikasse. See kord oli vähemalt veidi lebom, järekorras ei olnud vaja seista, tuli minna nime kutsumise peale. Paari tunniga olin juba
more-or-less taastunud, taastunud hetkeni mil ma sinna riietusnurka jõudsin,
once again shit has hit the fan. Tõmmati ekstra kitsad püksid jalga, kalmbrid ja nõelad igalpool, mul käpad värisevad, närvilisus sööb, viisakusest pakuti istet, aga ma viisakalt keeldusin, sest nende pükstega istumine on välistatud.
Kord see õudus läbi sai ja
Anxiety drop üle käis, otsustasin, maksku mis maksab a ma sõidan tagasi taksoga, aitab mulle. Takso oli umbes kaks korda kallim kui Tallinnas, aga ma lubasin seda omale, sest ma tõesti ei tahtnud trammi tagasi minna. No pole kahtlustki, et mulle helistati ka agentuurist, oluline et ma iga hetke ette kannaks. Ma rääkisin siis oma üliraskest sõidust ka, a see teda nagu üldsegi ei huvitanud,
'drink some water'. Ma olin suremas, ta soovitab mul vee lonksu võtta, ja siis päris aina Gucci Gucci Gucci, väga külm ja kalk mõrd. Aga kas Taavi viimases kohas ka ära käis? Ei, sest tal ju soovitati varem minna ootama, miks teha asju loogiliselt? Kell oli üpris hiline, aga siis nuias raisk nii pikalt, et sai mu nõusse, eks ma siis käin vaatan ära. '
But if anything happens again, blood will be on your hands' ma '
bitch' ütlesin mõttes juurde, a küll ta aru sai. Jah, debiilikud, selle kahe tunnise aja raiskaminse oleks võinud ära jätta, sest CNC ei pidanud
castingut, vaid neil käis ka
fitting, nüüd oli minu kord helistada, ja ma olin pahane.