Veebruar, märts, aprill, mai ja siis ongi juuni ning aeg uuele ringile minna. Vähemasti selline oli poolaastaku plaan. Mis nüüd kõige olulisemaks loeti oli see, et ma kindlasti pikemad juuksed suudaks omale kasvatada. Sinna lisaks veel oli lootust saada ka agentuur Milaanosse ja Londonisse, et haare oleks tõsisemalt võetavam. Mõned kuud midagi erilist ei toimunud, aegajalt mingi klõps tehti või jälle oli vaja kellelegi täiega uusi polaroide. See hägune aeg on üsna hägune, aga mida soemaks ilmad läksid, seda pikemaks ka juuksed, vastik vastuolu.
Kui aprill või isegi mai kuu oli pärale jõudnud, siis sai selgeks, et Milaano saab kindlasti tõsiasjaks. Läbi Skype'i isegi pidasime Lev'iga kõne, teiselpool ekraani mingid üli-hyped makaroniarmastajad. Plaksutasid ja rõkkasid rõõmust, et ma olen nagu päriselt olemas. MÜÜDUD!
Londoni agentuuriga aga nii hästi ei läinud. Mingitel mingid huvid olid olemas, aga aega hakkas nappima ja agentuur mis lõpuks mind aktsepteeris oma tiiva ei lisanud mind tolle hooaja menüüsse. Äkki siis järgmine talv läheb paremini.
Kõigest sellest tulenevalt sai väike plaanike ka paika, juunikuuks sedapuhku. Alustan siis vanast heast Pariisist, peale mõnda päeva seal küpsemist kolin kümneks päevaks Milaanosse ja võidukas lõpp tuleb taas Prantsusmaal teha. Tundub lihtne, ainult kolm nädalat vaja kodumaalt eemal olla, minu õnn, isegi jaanipäeval ei saa Eestis olla. Juba enne lennukile minekut sügelesin näha sots-meedia vahendusel, kui tore kõigil on lõkkeümber.
Lisades loole veits vürtsi, siis ei läinud vist nädalatki mööda kui Milaanost tuli huvitav pakkumine. Mul on option olla Gucci show'l exclusive. Nagu päriselt või?! Ilus rahanumber oli ka veel jutu alla lisatud. Mis sellega oleks kaasnenud oleks kõigest see, et Londonis ja Milaanos ma tohin osaleda ainult sellel ühel show'l ja Pariisis oleks olnud tavaline castingute värk, et lavale pääseda.
Ei no, ei ole võimalik, kas see klassikaline juuksepahmakas on tõesti nii hea asi?
No comments:
Post a Comment