Juhhei juhhei, viimaks saan ka mina lavale. Hotellis ikka räägiti, et mitu showd mingil päeval kellelgi on, minu kohutav hooaeg mind siiski päris kuivale ka ei jätnud. Hommik algas vanas heas Tookio Palees, minu pea peal tehti demo-pardiperse ära, et teised 9 poissi samasugused saaks. Kokku oli 4 tüüpi 'juukseid', pardiperse, pikad juuksed, kiilakas ja siis hobusenäod. Hobusenäod, vaesekesed, pidid kandma midagi parukalaadset, aga sellest tuutust polnud eriti midagi välja näha, lisaks seal sees olevat olnud sitaks palav ja õhku vähe, vedas mul.
Sain teada, et tänases menüüs on sama show kaks korda. Küllap siis publiku tungival tahtmisel, aga meie jaoks oli see lihtsalt pikem päev siseruumis olla. Ega siin midagi erilist ei juhtunudki, alustuseks lavaproov, siis riieteproov ja lõpuks riidesse ka. Eriti meeldis selle show muusikaline valik, väga vinge tümps oli, ei tea kes muusika kompositiooni tegi, kuid minupoolt kiidusõnad.
Mingi ime läbi suutsin ma too päev olla isegi võrdlemisi rahuliku närviga. See vist ei kao kunagi ära, kui rivistatakse lavale minemiseks, siis veits pingelisemaks olukord läheb, kuid küllap selle Gucci kõrval oli asi nii lahja, et ei saanud arugi. Muusika hakkas, inimesed liiguvad, püksid vajuvad, oh fuck. Võimalik, et asi oli minus tegelt, sest päris alla nad laval ei kukkunud. Tegime leveli läbi, siis hakkas mingi jutusagin peale, et miskit on laval juhtunud. Päris aus olla, siis ma ei saanud aru, ma polnud ilmselt ainus, sest keegi väga ei teadnud mis seal siis juhtunud oli.
Vahepeal tehti lookidest pilte ja oligi aeg uuesti lavale minna, trill läbi teha ja aplaus meile tubli töö eest. Aplaus ka idioodile, kes selle sumina põhjustas, isegi kui Rick ise midagi üllatavat ei tee, siis teeb keegi seda tema eest. Üks modellidest oli oma rõivaste alla nihverdanud riiderulli, mille ta rahva ja kaamerate ees lahti rullis: 'Kill Angela Merkel, Not'.
No comments:
Post a Comment