Suvi algas, varvas paranes ning aeg oli minna sinna kuhu minna vaja. Seda puhku siis kogemata juhtusin olema samal lennul kahe kutiga kel sama ema-agentuur. Pariis siis esimene sihtpunkt, ühe kutiga kahest isegi sealne agentuur oli sama, success. Päeva lõpuks pidin ema-agentuuri (mille HQ on ka Pariisis, muide) lõpu-bossi juurde öömajale pääsema. Aga lõpu jätame lõpuks, sest peale selle, et jaanuaris oli tunduvalt jahedam see linn, siis nüüd temperatuurid palju alla +30 Celsiuse kraadi jääda ei tahtnud. Kombekohaselt ei tulnud lühikesed püksid kõne alla, ikka kitsas must teksa, stretch, selline materjal millega alla 0 külm ja üle +20 palav, suurepärane valik. Linn tuttav ja rutiin selge, minu töö on nüüd ukselt uksele käia ja näidata end. Esmase asjana käis pinda see, et nagu minust vähe pilte oleks tehtud, pandi composite cardi esiküljele mingi sita kvaliteediga ja vana fucking soenguga (polaroid) pilt, tagaküljele sama mis eelmine hooaegki. Halb enne, a hea et raamatuski nipet-näpet muudatusi tehtud olid. Teine halb enne oli see, et mu metroopiletite patakas jäi koju, laua peale, täpselt sinna kust ma pidin hommikul need pintsaku taskusse pistma, hea töö, Taavi.
Ega moenädalate algus olnudki palju lubav, pigem palav ja igav. Esimese päeva, nagu kaks järgmistki lõpetasin ema-agentuuri lõpu-bossi juures. Selles ei olnud midagi halba, lihtsalt tundsin end väheke sissetungijana, sest tema kuradi linna keskel asuvas väikeses katusekorterikeses elas veel lisaks tema naine ja kaks väikest last.
Sain väheke tuttavamaks sealse elurütmiga, ei taha üldistada siinkohal. Pereisa ja -ema ei stardi naeruväärselt vara, nad elavad ju tsentris, nii 9 paiku on paras aeg minna, lapsed kooli/lasteaeda. Aga kuna inimesed on töökad, siis koju jõutakse õhtul, 7 ja 9 vahel, aga ei saa välistada et hiljemgi ei võiks seda juhtuda. Kuna eluase on kallis, siis pappi just vähe peale vist ei viska. Ja et olla efektiivsem, siis on palgatud lastele lapsehoida, kellega ma kogemata kokkupõrkasin, a õnneks ta sai inglise keelest ilusti aru, et miks mul võti on sinna korterisse. Teiseks, pereemal pole ju aega, ta ka töökas, kodus käib koristaja, kes siis pesu ning põrandaid peseb ja koristab ja mis iganes veel. Nii, see tädi aga ei osanud sõnagi inglise keelt, katsu sa nüüd korterisse minna ja märgata, et sa pole seal üksi. Nähes seda umbkeelset prantsuse daami pidin kogu oma näitlemis oskuse appi võtma, et miimika ning pererahva nimedega selgeks talle teha, miks mind taaskord seal näha on. Fun fact, siis teda tegelt see väga ei huvitanudki, ma olin vähe rohkem paanikas, ta tahtis vaid oma tööd teha.
Need mõned päevad lõppesid sellega, et see ema-agentuuri pool tegi väikse õhtusöögi ka. Kohalik, esindav agentuur oli huvitatud ainult sellest, et ma max arvul castingutel käiks. Igatahes, kohal oli tegelasi nii HQ kontorist, kui Eestist (*wink-wink* ma üks neist), kaks Läti kutti ja ega nad kõik meelde ei jäänudki. Tore küll, aga mure seal baaris, või mis iganes see koht ka polnud, oli järgmine, et fucking vali muusika. Eestis küll ja veel seda muret, et hääl vaja ära karjuda kui seisad inimese kõrval, nüüd siis jälitas see jama mind ka riigipiiridest välja poole. Eriti mängis meie kasuks see, et laud oli pikliku iseloomuga, seega rääkida sain inimestega enda kõrval ja kahega otse üle laua.
Täpselt nii halva-endeliselt see suvi ja showde hooaeg algaski.
No comments:
Post a Comment