See lihtsalt ei ole minule

Debüüt Milaanos tehtud ning see jäigi seal üheks ja ainsaks sooritatud showks, kokkuvõttes võib öelda, et igati odava exclusivei said, asi seegi. Nüüd jäi vaid agentuuriga hüvasti jätta ja minekut teha. Muidugi offices õnnitleti ja plaksutati, aga eks ma siis kurtsin neile ka seda, kui raske ja vastik kõik oli. Endiselt, mul kannad olid verised ja igavesed haavad hinges, plaaster kulunuks ära, aga kuna sokidki olid verised, siis mis seal sellega ikka. Kuna ei läinud nii hästi kui oleks lootnud ja tahtunud, siis enne lahkumist veel ütlesin, et ei saa välistada seda, kui see nüüd viimaseks nägemiseks jääb. Ilmselt väga paljud nõndaviisi sealt ei lahku, aga tundsin mis tundsin.

Kuhugi pärapõrgu oli see bussijaam ehitatud, saabusin tund varem kui putka avati, kus sain broneeringu pileti vastu vahetada, masendav koht oli. Mis asja veel hullemaks tegi oli ilmselt see, et läheduses süüa ka ei pakutud, üks nukker vending machine oli nurgas. Istusin, ootasin, helistasin emale ja vaatasin kuidagi üks kutt oma BMXga trikke üritas teha, kerge koduigatsus tekkis, olin kaks nädalat juba eemal olnud kindlasti, kolmandik ajast veel olla, saan hakkama. Umbes-täpselt üheksa paiku veeres buss ka ette, veerandist pidi minek olema. Laaditi inimesed maha ja siis hakati uut satsi peale laadima, kõlab loogiliselt. Mis aga väljus normaalsuse piireist oli see, et ka poole kümnest ei hakanud buss veerema, oi-oi, see ei tõota head. Kolmveerandiks saabus üks teine buss meie kõrvale, millelt hakati veel inimesi meile ümber laadima. Ei no, ei ole võimalik, for fuck sake, nii lahedalt oli ruumi ja nüüd topitakse veel inimesi peale, taevased väed, tulege appi, ometi ei ole buss täielikult välja muudud. Surusin klapid sügavamale kõrva ja võtsin laiema haarde oma kahe istekoha üle, pöörasin pilgu telefoni ekraanile ja mängisin kedagi, kes ei saa aru mis toimub. Väga hästi sain aru, et üle minu piiluti mu kõrval vaba olevat kohta. Ühel mehel oli siis piisavalt palle ka küsida, et äkki ta tohib selle okupeerida, pistin siis pea surikaadi kohaselt istmete vahelt välja ja uurisin ümbrust, kurat on jah ainus vaba koht siin, minu kõrval. Pakkusin siis härrale ultimaatumi, kui ta on nõus aknaääres olema, siis võib ta sinna mina, nii ka läks, buss rahvast täis ja liikuma. 

Ideaalis mis pidi nüüd juhtuma oleks olnud see: sõidame, ma jään ühel hetkel magama, ärkan Prantsusmaal, kõik on rahul. Reaalsust ei saa ideaalsusega vist kunagi võrdesse panna. Kes mu kõrvale end asetas oli üks prantsuse-härra, üks väheseid bussist kes vist inglise keelt mõistis, hea seegi. Tüüp oli ise töötanud Renault ('Renoo' - see autofirma) heaks juba sajandeid, kunagi ehitas vormelitele mootoreid ja nüüd disainib sõiduautode tahavaate peegleid, progress. Lapsi tal ei olnud, naised ka ei püsinud, aga ei pane ka imeks, tüütas mindki suht ruttu ära. Vaeseke, isegi oma suure paki postkaarte näitas mulle ette, mis ta oma puhkusereisil oli kaasa ostnud, jäin viisakaks. Juba tehti ka esimene suitsu-kohvi paus, kuradi itaalased, do your fucking job. Magama ometi ei saanud veel jääda, onu Renool oli palju juttu, rääkisin talle ka oma eluloo ära. Isegi tema kiitis mu jalgu, mis teil inimestel nendega küll on, tõesti nii pikad et jäävad alati ette? Hakkasime piirile vist lähenema, telefonis tervitas 'Teretulemas Prantsusmaale kõne hind ....' ja siis tervitati jälle Itaaliasse saabumise puhul, aitäh Tele2 ja Elisa. Piiriületus käis läbi tunneli, kui ma nüüd õigest mäletan, pikk pikk tunnel. Onu Renoo teadis rääkida, et kunagi oli seal tunnelis mingi rekka matsu pannud ja palju inimesi sai surma, tänks, teinekord räägi neid asju kui me oleme tunnelist nagu läbi juba sõitnud. Tunnelist läbi saime siis oli piirikontroll, mundris mees ronis bussi ja korjas passid kokku. Haha! filthy plebs, eestlane andis ID-kaardi, suck on that, pass on nii eelmine sajand. Läks minut, läks kaks, läks kümme ja siis kakskümmend ning naases ka kontrolör. Sõit jätkus viie inimese võrra vähema sõitjatega, mõni pagulane ei saanudki üle piiri, mingi naine läks bussi eesotsas eriti kettasse selle peale. Minu kõrval istus kahjuks liiga korralik kodanik, keda ei pidanud piiril maha noppima/nottima. Jälle tund sõitu ja vaja kohvi-koni pausi pidada. Ma pildistasin maas olevaid suuri käbisi, sest bussile liiga lähedal olla ei saanud, see kuradi eit oli liiga negatiivse energiaga, mida ta meeleldi jagas. Tagasi bussis, kell võis mingi 2 olla ehk, viimaks proovisin magamist teha. Mida aga tõprad, kes bussi rooli keerasid ei arvestanud, et kui buss seisab, eksju, uksed on lahti, onju, ja jätad tuled põlema siis igasugu sitikad-satikad kohe ronivad pardale, hea töö. Mõni moskiitohammustus ja halb unetund hiljem oli õues hakanud valgeks minema ja mu und häiris see, et buss keeras maanteelt maha, ei noh mida nüüd!? Sel korral oli Prantsuse politseid bussi sihikule võtnud, tore. Narkoreid vist, sest koer käis meid nuuskimas ja siis nuuskis pagasit ka, jälle 30 minutit rasatud. Lisaks tuli lähedal tanklas teha ka järjekordne kohvi-koni paus, järekorra numbrit ei tea, ma oskan kümneni lugeda, aga neid pause oli ikka segaselt palju. 

Pariis paistab! Ei, nalja tegin, sest ummikud hakkasid peale, buss pidi 9'ks hommikul kohal olema, aga kell oli 9 mingi tund aega tagasi. A´la 11'ks viimaks olime saabunud, suurepärane! Ma ei olnud üldsegi puhanud, ebamugav olla, kere kange ja tuju ka suht sitt. Onu Renooga soe hüvastijätt ja läksimegi kumbki oma teed, mina siis suunaga agentuuri poole. Pidasin mõttelahingu endaga, sest kui 7 aastat varem, põhikooli lõpetamise puhul peetud reis toimus bussiga, siis veendusin, et see ei ole sobiv liikumis viis minule, leidsin kinnitust, et endiselt võib bussireise võtta ette vaid kodumaa piires.