not-CDG to MXP

Omale üllatuseks teekond Pariisist Milaanosse algas nagu lõpeski, mitte et seda ma alguses oleks teadnud. Mida ma teadsin oli see, et mul on aega vedeleda pool päeva, siis kui tipptund algab ja ummikus Pariis veel rohkem umbe läheb, on mul aeg hakata minema. Suurepärane päev oleks olnud ringi tatsata, turisti mängida ja teha mida iganes üks tallinlane Pariisis teha võiks, aga palav oli. Siis hakkas kuumalaine veel eriti tuure koguma, käisin ümber kvartali ning sellest piisas. Aga see käik ei olnud niisama igav, paar õhtut varem ma olin esimest korda nentinud omale fakti, et see rajoon, eriti veel tänav kus ma asub maja milles ööbin kubiseb prostituutidest. Minu arvamus oli, et need roomavad urust välja õhtuhakul oli ümber lükatud, sest isegi pea +35 kraadises kuumuses jahtisid nad oma saaki, ei, nad ei ole kenad ega näe head välja. Rääkides siin kena olemisest, siis aina suuremaks mureks juuste kasvamisega sai ka näonahk, aega oli piisavalt, et proovida leida mingit kreemi mis korrigeeriks näonahka. Kõik muu varasem jutt kõrvale panna, siis tundus see hetkel pigem hea variandina. Otse loomulikult poes ju toodet proovida ja ei saa, valisin mis valisin (sildid ei ole ju inglise keeles), siis lõpptulemusena sain kõige heledama, mille jaoks ma, kuradi kahvanägu, ikka liiga valge inimene olin. Okei, fuck this shit, am done, otsustasin viimased tunnid vedeleda rõdul, mängida Bubble Witch'i ja oodata tipptundi, mil vaja liikuma asuda. Ilmselt viimane kord kui ma Pariisi keskuses üldsegi katusekorteri rõdul saan viriseda, kui halb seal ikka on.

Kott ajas üle ääre, seega tuli soovimatult palju riideid selga panna enne minekut, kohvri vedamine tegi olukorra veel hullemaks. Oleks siis lend Milaanosse alanud tavapärasest CDG lennujaamast, oh ei, mingi RyanAir'i pilet oli mulle ostetud ja see lend läheb hoopiski kättesaamatumast kohast. Esiteks siis metroosse, ümber istuda kord, või isegi kaks ja lõpuks olin kuskil linna ääremaal. Seal algas see niinimetatud sububran osa, kus ma ei tea mitu miljonit inimest elab. Ei, tegemist ei olnud Viimsi, Tabasalu, Tiskre või Peetriga, see oli sama tihedalt asustatud nagu tsenter. Lennujaama ei saanud RER-liini rongiga, hoopiski 20€ maksev buss viis sinna, yay!. Sõit kestab kõigest peaaegu tunnikese, aga ma ei saa riskida sellega, lähen väheke varasemale. Hea oli, et sellise otsuse tegin, sest sõit, mis iganes selle kulgemis-ajaks oli pandud, kestis pea 45 minutit kauem. Esimene tund kulus et äärelinnadest läbi murda, ummik-ummik-ummik, isegi maantee oli ummikus, ja siis viimased 20 minutit oli normaalset maanteesõitu. Oh imet, isegi väikeses lennujaamas oli kaks terminalikest, ja siin ei olnud rongi, bussi ega horisontaalset liikuvat teed, jalad pidid töö ära tegema. Mida veel ei leidunud oli söödav söök, ootan siis oma Ryan'i ära.

Mulle üllatuseks, sest eeldusel põhinesid kuuldul, oli lennumeeskond ülimalt pofessionaalne, lend sujuv. Okei, ruumi oli täpselt nii palju kui kartsin, ehk minu pikkuse juures üpriski nullilähedane. Sujuvalt olingi jõudnud esimest korda elus Itaaliasse, Malpensa lennujaamast linna sõit maksis 5€, soe tervitus, aitäh. Kuna tund oli hiline, siis õnneks tappev palavus mind ei tervitanud. Linna keskele jõudes tervitas mind aga park, mis oli magavaid pagulasi täis, ning hoone teisel küljel asuvas pargis oli olukord põhimõtteliselt sama. Mul oli aga ports prinditud juhiseid, kuidas Taavi saab model-apartmentisse, seiklus võiski alata. Juhised läksid samm-sammu haaval ja mõned neist olid sisse zoomitud kaardipildid, otseloomulikult see keeras kohe asja perse. Sain maheda ringi ümber mingite majade käia, kuniks lõin käega (võib-olla jalaga) vastu mingit asja, ja panin telefonist Google Maps'i tööle. Siis ilmselt lõin labakäega otsaette, sest bussipeatus oli tegelt vägagi lähedal sellele kohale, kus mu jalad esmakordselt Milaanot puudutasid, hea töö, Taavi. Nüüd siis jäi vaid lotot mängida sellega, mis suunas ma bussipeale pean istuma, sest seda kaardil ei olnud näha, kirjas oli peatus kust peale minna ja mil maha vaja hüpata. Üle 10 minuti oodata ei tulnud, aga nii nagu Prantsusmaal keelduvad inimesed inglise keelt rääkimast, nii keeldutakse ka Itaalias, ei räägi keegi minuga inglise või eesti keeles. Ok, whatever, sõidan siis kuhugi ja äkki isegi õiges suunas. No, kordki mul vedas, sest tegemist oli viimaks ka minu peatusega, nüüd oli vaja vaid üle tee minna, selleks siis oli juhistes ikkagi kaart olemas, aitäh aitäh. Otse loomulikult nüüd, keset ööd, ei saanud ma majja sisse, sest sellist nime nagu korterile oli antud buzzerite nimistus ei leidunud. Helistasin agentuuri tädile, kurtsin mure ära ja ta pakkus mulle veel ühe nime välja. Ei, ka sellest ei olnud abi, ja siis sain 15 minutikest oodata veel lisaks, et ta mulle meilile saadaks korterikaaslaste numbrid. Eriti lööb emotsiooni lakke pressiv kusehäda ja fakt, et esimene number ei vasta, teine number katkestab kõne ära. Ei julgenud raevust karjuda, äratan läheduses puudevarjus magavad pagulased veel üles, valge inimene tuleb siin diskrimineerima... Teine number teisel katsel siiski töötas, aww yiss, mitte et ta oleks aru saanud midagi mis ma sinna torusse rääkisin, kes ma olen, kust ma tulen ja mida kuradi ma tahan. Jäin viimast korda sel päeval veel õnnele lootma, ja juhtumisi teine mulle naerataski, keegi tuli ikkagi viie minuti möödudes uksele vastu. 

Joosta oli vaja läbi koridori, hoovi ja siis mingi miljon korrust veel ülesse, ma tõesti ei jaksa sammu hoida, härra musklimägi. Kuna kõik teised magasid, siis tulesi põletama ei hakanud, ega keegi muu teadnudki, et ma öösel saabusin, jäi vaid hommikul avastada. Täpselt nagu mul jäi hommikul avastada, et kuhu ma küll sattunud nüüd olen!?