Päevi Milaanos oli päris mitmeid, seega ajatelg on väheke segi. Lisaks kohalikule agentuurile sain ka aegjalt kõne või kaks Eestist, sel korral oli Lev mures, et mind vaja kuidagi Pariisi tagasi ka saada. Murelikum koht oli see, et mitte võlga agentuurides suurendada, siis sebiksin transpordi ise. Variante kolm: lennuk, rong, buss, (hääletama ei hakka). Kunagi mingi mega-giga pakkumine lennuga jäi kättesaamatuks, siis teisest kahest ma valisin viimase, hind poole lahjem ning kestvus oli peaaegu isegi sama. Ideepoolest siis alustan üks õhtu ühes linnas, hommikul lõpetan teises riigis, teises linnas. Peaks ju mõistlik olema, eks aeg näitab.
Parajasti näis asjad olevat aga nii pidi, et viimasele päevale oli kava kokku pandud. Hommikul 9 või 10 oli call-time show jaoks, siis alles kolmest lavale ja peale seda käin viimast korda agentuurist läbi ja lõpuks buss. Ilmselgelt ei saa öö enne suurt päeva korralikult und, seega tiksusin hommikuni ära, pakkisin asjad, andsin võtme tagasi ning showks valmistuma. Kuna lavale läks 50~60 modelli, nad kõik vaja ette ka valmistada, siis pole ime, et 5~6 tundi varem vaja nad platsi ajada. Enamust ei huvita see, et mis snäkke pakutakse või kui kuuma kohvi antakse, oluline on teada lokaalse WiFi parooli. Algus oli täitsa rahulik, keha käitus nagu vaja, vaikselt näpiti juukseid ja joonistati nägu ka pähe, siis kogu satsiga lavaproov ning sain esimese maniküüri ja pediküüri oma elu jooksul ka kätte. Selles väikses maailmas kohtasin isegi ühte Eestist pärit daami, kes seal meiki näkku kandis, kahjuks nimi ega nägu meelde ei jäänud.
Kõlas see 'vile' mis peaks modellid sõdurite kombel rivistusele ajama, et neile mundrid selga ajada, aegsasti sain WC veel ära külasatud ja olin valmis, vist. Nii pea kui riided seljas oli tunne, et midagi on väga halvasti, püksid oli liiga kitsaks õmmeldud, ärge pullige palun, vöö ka veel sinna otsa!? Reites veri enam ei voolanud, põiel oli kümne baarine rõhk peal ja anxiety jõudiski koju tagasi, FUCK! Nüüd hakkas apokalüps jälle peale, teadmatuseni, sest võib mürki võtta, et lähima poole tunniga lavale ometi ei saa. Jõudsin kõik maailmalõpu teooriad peast läbi lasta, ja möödus ainult minut, aeg vist seiskus. Riietajad ning õmblejad siis tiirlesid mu ümber nagu raisakotkad ja pidasid itaalia keeles aru, et mida raipega peale hakata. Otsus saabus, me lõikame tal taskus välja, mõeldud - tehtud. Tundsin, et verevarustus jalgades paraneb, liikuda oli endiselt halb. No tule taevas appi, need jalanõud ka vaja nüüd varbaotsa lükata. Plaastrit pole? Teadsin, et siit head nahka ei tule, pigem jään sellest ilma ja saan haavad asemele. 'Walk it off' on viimane abinõu siin, sest jalutamine teeb asja ainult hullemaks. Nii ma siis läksingi sinna järjekorda surema, no sõna otseses mõttes. Iga hetk oli tunne, et punn lööb eest ära ja igast august purskab midagi välja, hakkasin halama, ja kas saaks ükskord selle kuradi plaastri ka juba? Ja kaua võib, kas võiks äkki laval ära käia? No keegi ei osanud vastust anda, iga minut tundus kui tund. Kellegagi jutule sain, siis mõte triivis minema hetkeks, sai kergemaks olemist, aga sedagi mitte piisavalt, palun laske mind maha, tahan lavale, koju või ära surra. Siis üks kogukam meikar tuli mu juurde 'oh dear god, this one is sweating, podwer him' kamandas ta teisi. No shit, higistasin nii kui torust tuli. Endiselt mu abipalvetele keegi ei vastanud, plaaster jäigi tulemata, nojahnoh. Ma ei tea kas mõni jumalus viimaks kuulis mu palveid või mõni korralda-härra andis rohelise tule, aga viimaks hakkas muusika mängima, aww yiss.
Taevakellad kõlasid ja esimene kutt lükati lavale, milline kergendus, ja ma polnud rivi lõpus, topelt kergendus. Õnneks oma sisemust väljapoole ei kergendanud ja esi kahekümne seas sain ka lavale, no nüüd läheb heaks jälle. Ai, ai, ai, täna on jalanõud veel valusamad, kuradi püks ka kisub, focus please, ära nüüd rajalt kõrvale kaldu, kõigest 100 meetrit. Rada läbitud, siis pinge langes väheke, aga üha valusamaks läks. Tagasi backstageis ja rivi lõpus, nüüd kõik saavad raja läbitud siis paraad ka otsa, aga kas ma kuradi plaastri saaksin kibe-kähku, palun!? Sittagi, midagi ei saanud, tiksusin, tundus, et jalgu saetakse otsast, aga teadsin, et kui neist ilma jään siis enam kõndima ei pea. Teine raud laval ja oligi kõik, kogu see ettevalmistus ja saigi lugu läbi, milline kergendus, Anxiety Drop oli metsik, isegi kohalikud EstLink 1 & 2 kaablites pole kokku ka nii suurt pingelangu kui mul oli. Kookisin vöö ja püksinööbi lahti, ja kõik mured olid pühitud, ainult jalad tegid põrgulikku valu.
Eksklusiivne kaader telgitagustest.
Šampus langeb kõrist nagu pinge peale lavalt tulemist.
No comments:
Post a Comment