Kümnendik

Saja protsendilise kainusastmega ärkasin üles. Kuhu ma keset ööd olin sattunud oligi see niiöelda model-apartment, koht kuhu modellid Milaanos tihti ära majutatakse. Siit see glamuurne ja kadestatav modelli elu hakkaski, eriti elamise poole pealt. Tuba kus ma luugid avasin oli peale minu oma veel 4 voodit, ühele õnnetule oli kööki ka ase tehtud, aga kuuest voodikohast oli tol hetkel vaid 5 täidetud, konkreetne vajadus puudus. 'Eiii ole võimalik' mõtlesin endamisi, teadmata mis edasi saama võiks hakata. Seks ajaks kui ma vaikselt karke suutsin hakata alla ajama olid pooled kutid juba kadunud, ja teine pool kadus ära ka varem kui oleks lootnud. Igatahes, korter ise koosnes magamistoast, vannitoast, söögi-/köögitoast ja rõdu. Esindatud riigid: Tšehhi, Serbia, Türgi, Uus-Meremaa ning Eesti, fun fact, ainus kes sõna 'Estonia' peale nägu krimpsutas, et 'wtf is dis shiz' oli Tšehhi-kutt, vägev. Aga tutvust jõudsin teha nendega hiljem, sest oli aeg omad A4 paberid taas välja otsida, sest sel korral pidin ma agentuuri jõudma, täitsa omal käel, jalal ning trammiga.

Taaskord oli asi lihstamast lihtsam, maja eest trammile ning 15 minutit sõitu, selle ajaga jõudsin imestada, et mis sajandist trammid neil veel sõidavad. Tegelt ka, meil siin vahetatakse stagna-aegseid välja Moonikate vastu, siis seal on vähemalt nelja erineva põlvkonna esindajaid veel liikvel. Väga lamp fakt, aga ma nendin seda ikkagi, puudutab vanima generatsiooni valgustust, tavaliselt lambikuplikesed klassikaliste halogeen-pirnidega. Kuna minu imestamised olid imestatud, siis agentuuri astudes hakkasid nemad imestama, et ma päriselt olemas olen. Okei, okei, rahu, rahu, ma eestlane, ma ei soovi sellist emotsiooni tsunaamit. Mamma-mia, pizza, pasta, toscana, ma ei saanud midagi aru mis nad omavahel kihistasid ja seletasid. Aga drill oli ideepoolest sama, anti 'menüü' castinguid kätte, teise kätte raamat mis ajab composite kaartidest üle ja TULD. 

Esimene päev läks ikka täitsa perse, no lihstamalt ei saaks öelda. Abimeheks anti taaskord mingi väike raamatuke, mis sisaldas linna kaarti ja ega väga rohkem midagi ei olnudki. Esimese päevaga anti neli kohta, mida külastada, jõudsin neist vaid ühte ... ah et 'Miks?'. Esiteks oli mul vaja vormistada midagi ühiskaardi taolist, selleks oli esmalt vaja minna täitsa tsentrisse, kus peamine metroojaam asub. Vähe sellest, nüüd oli vaja lisaks paarikümne eurosele lõivule ka passipilti, suurepärane, neil selleks isegi sinna lähedusse pandud fotoputkad. Mõni, või lausa mitu tundi hiljem, 40€ vaesem, olin ausate linnakodanike nimekirjas ja omasin kohalikku transpordikaarti. Selle aja peale oli esimese külastuskoha aeg täis saanud, vaja siis teisse minna. Vahepeal peaks ära mainima, et need Itaalia bookerid helistavad koguaeg, nagu ma oleks 13 ja rebel, ning vaja koguaeg näppu tagumikus hoida. Esimese päeva juurde tagasi tulla, siis teine asukoht tundus väga kahtlane, mingi linnast väljas, aga kui nii siis nii. Pea tunnikese sõitsin tsentrist sinna samusesse kohta, sisetunne ei aimanudki nii halba kui tegelikult olukord oli. Juhtumisi leidsin mingi teise kadunukese ka, modell kuskilt USA kõrbest, kadunud Itaalia äärelinnas. Ja mis selgus oligi see, et see kuradi koht ei olegi seal kus pidi olema, high-fucking-five. Taaskord agentuurist helistati ja küsiti kuis läheb, vastu oli mul rohkem küsida, siis nad otsisid kohe Google'i streetviewga välja ja rääkisid täitsa teist juttu, jep täitsa vales kohas oleme. Hakkasin vaikselt mõistust kaotama, asi oli vist päikses, mõnus +30 paistis pähe, aurustusin omaette.

Rongile tagasi, just nimelt, sinna ei saanud metrooga, ikka rongiga. Väga palju aega hiljem olin linnas tagasi, nüüd oli ajaliselt veel võimalik vaid ühes kohas neljast käia. Vähe sellest, agentuur ka pahandas juba, et kuidas ma nii loll olen, kuigi isegi Google ei teadnud kuhu vaja minna. Ma ei jaksa ka kõigi peale pahane koguaeg olla, ma teen nii hästi kui suudan. Mis iganes see ainus koht oli, siis mul oli sellest küllalt, ka sellest päevast. Viisakusest lõpetasin päeva ikkagi agentuuri külastatusega, seal mind näha ei tahetud. Mitte selle pärast, et mul nii sitt sooritus oli, pigem selle tõttu, et neil polnud vaja mind lihtsalt näha. Pariisis sain üldiselt ikka eelmisel õhtul uueks päevaks kava kätte, isegi prinditud ja paberil, õnneks või õnnetuseks seda ma aga ei saanud, soovitati minna koju ära ja oodata meili. Alguses oli täitsa normaalne õhtul 8~9 saada e-kirjake ning sellest lähtuda, et mis ajal järgmine päev alustada. Mis aga ühel hetkel kraapima hakkas, terasharja kombel, oli kurb tõsiasi, et aina hiljem neid kirju saama hakkasin. Viimased kaks tulid kella kolme paiku, öösel, kuradi-kurat. Passi siis nii kaua üleval, või mine magama, aga igaksjuhuks ärka kell 7, et kontrollida postkasti ja siis teada, mis edasi küll saada võib. 

Kunagi jõudsin siis tagasi Piazalle Constrantino Nigra'sse, seal asus see korterike, peas kutsusin kohta hellitavalt Pizza-neegriks. Muuseas, maja taga tänaval pakkis end hommikul kell 5~6 juba basaar end lahti ja melu algas, õige vahemere värk. Õhtuks oli ainult banaani koored maha jäänud neist. Õnneks iga hommik seal ei alga sellise suminaga, mürgel käib seal vaid reedeti. Õhtul sain siis kuttidega tuttavaks lähemalt, päris aus olla, siis kartsin kümme korda hullemat, aga reaalsus oli see, et kõik oli sõbralikud ja suutsid oma ego talitseda. Mida kutid aga ei suutnud talitseda oli nende nikotiini-nälg, oli rõdu uks lahti või mitte, suitsu tehti köögis sama suure isuga. Kogu see rõõm ja valu kõrvale panna, siis esimene päev kümnest oli üle elatud.