Ninja Warrior

Teadmine, et aeg hingab kuklasse ning iga päevaga tuleb üha lähemale see hetk, mil äralend toimub, siis üritasin maksimaalselt nädalavahetusi sisustada sellega, et squad kokku ajada ja midagi teha. Nagu pahatihti see juhtus olema, siis mul õnnestus olla taas üks vähestest või lausa ainus kaine hing, jah, olen autojuht. Kus sel korral olime sattunud, oli taaskord Astangu vanade laskemoona ladude kant, kus väike grill-chill ja ringi uudistamine. Tol päeval ei olnud just parim jalanõu jalas, et seiklusi otsida, aga sitaks hea mõte oli see, et minna ühte majakesse. Metallivargad olid seina küljest redeli ära saaginud, seega pidi loominguliselt asjale lähenema, et sinna pea kahe-poole meetri kõrgusel asuvasse avasse ronida. Takistuseks see ei saanud, ja päris aus olla, siis seal üleval midagi nii erilist ka ei olnud, aga nüüd võiks alla ka kuidagi pääseda. Taavi teab! Ta ju väiksena igaltpoolt igalepoole hüpanud ja pole vaja mingit tsirkust korraldada, hopsti ning all ma olengi. Siis aga sain aru kohe, et see on midagi uut, see ei ole õige ja midagi on nüüd küll teist moodi. Betoonpõrandale ma polnud elu sees nii kõrgelt hüpanud ja jalanõu oli ka vedel nagu makaron. Ai-ai, valu ei lähe üle, tavaliselt peale põrutust korra tuikab, a see läks ju hullemaks. Tegin kindlaks, et kõndida ma ei saa, või noh, sellele jalale toetuda. Hüppasin ühel jalal majakesest välja, istusin mättale asja inspekteerima, päris 'walk it off ' situatsioon see ei olnud. Soki sain ära sikutatud, siis oli põhjus näha, üks varvas on kuidagi kõrver, see ei olnud kindlasti nii, kui ma hommikul soki jalga panin. Bloody fucking hell, saan elus esimest korda isikliku asja pärast traumapunkti minna, oh glory, oh joy. Seda sokki ma enam jalga tagasi ei tahtnud panna, okei valus oli, aga see kõverik mu jalalaba otsas varsti enam nii kõver polnudki, hakkas vaikselt paisuma, iga hetkega. Tegelased vaja autosse ajada ning sõitma asuda. Seekord saan uuesti tõestada, et automaatkast on parem kui manuaal, selle jalaga ma sidurit poleks vajutada suutnud.

Kuna teistel oli aega küll ja veel, et autoni roomata, siis jõudsin isegi agent Lev'i informeerida. Tema maailm varises korraks täiesti kokku, ilmselgelt võib see hea põntsu mu karjäärile anda ja sittagi ma lendan siit Eestist minema. Aga palun rahu säilitada, sest me tegelikult veel ju ei tea mis juhtunud ja mis saama hakkab. Fast forward, sest seal haiglas sain pea 2 tundi istuda ja alles siis röntgenile, ju siis polnud minu asi midagi nii tõsine, hea seegi. Röntgen tehtud, ja veel hunnik aega oodatud, sain viimaks doktoriga jutule, selgus et on nihestus ja nüüd vaja sikutada paika, owie. See oli päris valus, ma siinkohal ei liialda, aga alati saaks olla hullem. Uus röntgen ja otsustati et korra veel vaja sikutada, aitäh aitäh, kolmandat ei soovi. "Doktor, kas ma kolme nädala pärast saan normaalselt käia? Mu karjäär on kaalul." oli mul vaja teada, "Jah, aga hoia end ja ära jalgpalli mängi." Joke's on you, mulle isegi ei meeldi jalgpall. Aga kuradi iroonia, läks nädal mööda ja juhtumisi ma juba end palliplatsil korraks leidsingi. 

Kuna jutud juba kurvaks läksid, siis tuli ka mõni päev varem või hiljem teade Milaanost, et sorry, Gucci ikkagi ei taha sind eksklusiivsena, pühi suu rahast puhtaks. Selgus see, et nad lootsid, et mind pole kunagi kusagil varem nähtud, a siis said tõprad teada, et mul üks hooaeg Pariisis juba all. Kui nii, siis nii, konkreetselt ma midagi ei kaotanud ka, ning kunagi ei ole asi kindel kuniks sa pole lavale astunud. 

Lähme teeme nüüd mõned pildid ka ära. Varbapäevale järgneval päeval pidi väike tulistamine olema, et ikka mitmekesisem oleksin ja mu portfoolio oleks vingem. Koperdasin siis väga vaevaliselt kohale, vist sain natuke riielda ka, et ma selliseid asju korraldan. Mis tehtud see tehtud, nüüd jäi vaid loota, et õigeks ajaks seis normaliseerub. Klõps-klõps, siin, seal, särgita ja ka potitaimede taga, mul nüüd tätoveering, seda tuli ka pildile saada, värske värk, värske värv. Üks tüdrukuke oli ka, temaga ka paar pilti, õnneks alles peale tema lahkumist öeldi mulle, et ta on kõigest 14. Ma ei tea kas ma olen liiga vana, või tema liiga noor, et sellega tegeleda, aga 9 aastat meie vahel tundus kuidagi palju.

Varba vastu nurka löömise emotsioon.