Selle nädala menüüs, mis ühtekokku koosnes neljast tööpäevast, sisaldus aksessuaaride pildistamine. Modelle oli vähemaks jäänud, alles oli meid vaid neli, kaks kummastki soost. Kujuta pilti, mis on tõenäosus, et ma seal olen? Kahjuks ei jõudnud see mulle õigeks ajaks pähe pärale, sest ma olin vähe kärsitu olemisega. Tagantjärgi aga ei suuda oma õnne uskuda.
Ilm oli endiselt palav, ei pidanud kahtlema, et need päevad tulevad taas vägagi piinarikkad ja palavad. Milles veel ei olnud vähimat kahtlust oli see ootamise osa, isegi siis kui meid oli neli tükki sõelale jäänud, ei olnud päevad hommikust õhtuni tegusad. Kurb osa oli see, nagu eelneval nädalalgi, et hommikul aeti kõik võrdlemisi varakult kohale, nägu kaeti meigiga ja siis lasti nõnda küpseda.
Kui tahad koju minna, aga sind küpsetatakse ühe nädala jagu veel.
Kaks ringi pediküüri, maniküüri tehti ka nende nädalate jooksul veel otsa. Oh seda imet, 23 aastat polnud keegi tahtnud mu jalgu puutuda ja nüüd siis kohe nii palju. Kõik see luksus ja tulemusena enamus aega seda niisama valvelolekut, isegi kohalikku kellatorni sai korduvalt ronitud ja kedagi ei huvitanud, et kadunud olid. Kuna esimese päeva võtteplatsil veetsime Lauriga 100% tühja, siis sai võttemeeskond aru, et meid pole sinna küpsema niisama vaja. Teisel päeval anti vaba hommik, mida kasutasime linnapeal väikese tiiru tegemiseks, kuradi palav oli, jube. Lisaks oli Firenze vanalinn täis turistide horde ja see olemine polnud sugugi meeldiv. Kui lõunast hakkasime lossipoole sõitma, siis autojuht sai kõne, et meid mitte kohale toimetada, tohoh. Niimoodi sain kaks päeva täie raha eest mitte-midagit teha. Mida targemat ikka teha võõras linnas, kui passida teise päeva poole hotellis magades? Täpselt nii ma käitusingi, sest fucking palav oli ja minu aklimatiseerumine ei olnud ka kümnendaks päevaks veel edukaks kujunenud.
Tööst endast nii palju, et tegemist oli aksessuaaride pildistamisega. Ehk siis pildi jaoks tuli full Gucci selga tõmmata ja siis zoomiti jalanõusi, kotti, vööd, lipsu, jakki või mis iganes see pildi teema oli. Kokkuvõttes nägu näha ei olnud, sest modell ei olnud nõnda oluline. Kompositsioon, mis sisaldas asukohta, detaili ja valgusepaigutust mängisid suurimat rolli, minu tööks oli seista nagu vaja ja küll siis kaameramees töö ära teeb. Kaameramees Jack uuris minult ka seda, et kas ma ülikondi kannan ajal mil ma konkreetselt võtteplatsil ei ole. Tema arvates ma nägin ülimalt šikk välja. Kurvatusega ma tunnistasin talle, et ma kannaks igasugu asju, kui ma vaid omale seda võimaldada suudaks. Ta imestas mu vastuse peale, sest arvas, et ka näiteks konkreetne töögi maksab hästi. Kulla fotograaf, asi pole sellest, et palju mulle makstakse, pigem selles, et millal midagi minuni viimaks jõuab. Karmi kompromissina sai kokkulepitud, et kui ma järgmine kord tema ette ülikonnas ei ilmu, siis ta dropib mu.
Kenad jalanõud tõesti, aga keegi ei tea ju nende jalgade omanikku.
No comments:
Post a Comment