Hommikune jalutuskäik.

Nentides fakti, et teise nädala viimane päev oli kokkuvõttes täiesti sisutühi, siis ometi ei viitsi ise ju mingit seiklust küll ette võtta. Nautisin hoopiski horisontaalis olemist, lugesin raamatu keskelt tagumise kaaneni, käisin poes banaani ostmas ja helistasin emale. Viimast tegin üsa õhtusel ajal juba, sest muidu poleks äkki olnud võimalik öelda, et täna ei ole keegi käskinud mul kuhugi minna. Ahjaa, järgmine hommik pidi Gucci show olema, see tegi päeva veel eriti pingeliseks. Confirmed yet? Nope?

Tegelt vaid loetud minutid peale kõne lõpetamist sain sõnumi ka, et järgmine hommik kell 5 või 6 something something on maja ees tõld ja viiakse showle. Confirm? YES! Ja läks veel väheke aega mööda, siis otsustas minu teine lapsehoidja mulle ka sõnumi saata, et ma osalen üritusel ja hommikul on auto maja eest. Taavi, oh Taavi, miks sa pidid küll vastama ausalt: "Sorry, I prefer to have a morningwalk." Selle peale sain kõne ja loengu, et miks on neil oluline, et ma seal varem kohal olen, mitte õigel ajal nagu normaalne inimene, ja äkki jääb metroo või tramm hiljaks. Halloo, (Itaalia)inimesed, ma tahan jalutada, mitte mingi fucking trammiga loksuda sinna!

Rusikareegel 'kui terve päeva tegevusetu olla ja lebotada, siis öösel on raske und saada' pidas ka sel korral paika. Eriti meeldiv on see juhul, kui äratus a´la 5, hommikul ikka. Magasin mis magasin, aga reaalsus oli see, et mu majutusasutusest oli veel lisaks 4 tüüpi sinna showle minemas, do the math. Sest esmalt hiljaks jäänud autojuht tuli lõpuks coupé Ford Focusega meile järele. Isegi driver kratsis kukalt ja luges meid üle, siis istmeid, siis jälle meid ja sügas uuesti pead. Yess, raisk, nüüd saan ikka jala minna! Või vähemalt nii arvasin mina, sest tegelikult keegi juba oli helistanud agentuuri (pigem magavale bookerile), leidmaks selgitust olukorrale. Aga ei, ei saanud ma ikka luba jalutada, kuradi 20 minutit oleks see teekond olnud, maksimaalselt. Kolm kutti istusid taha, Läti Arni juhi kõrvale ja mina tema otsa, pea surutud tuuleklaasi ja armatuuri vahele, fun. Ja parim tsitaat Arniselt meie kreisist autosõidust, asi mida ma asendist tulenevalt ise ei näinud õnneks, oli: "Oh my god, now he's on his phone!"

Kohale jõudsime elusalt ja tervelt, terve 15 minutit varem. Tehes veel kord matemaatikat, siis oleks ma jalutades jõudnud vägagi täpselt kohale. A mis seal ikka, segan siis teise bookeri und sel korral, isiklikult, riieldes ja väljendades pahameelt, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Koertest rääkida, siis sel korral tervitas uksel isegi narko- või pommikoer. Küllap ikka narko, sest varasemastest lugudest tuttava Lauri peale oli ta haugatanud. Varasemast tuttavaid oli veel mitmeid, muidugi Läti Arnis, juuksur Paul, eksklusiive Tim ja nii mõnigi diiva veel, kes käituvad stereotüüpse modelli kombel. Kahjuks või õnneks oli sel korral au olla ainus eestlane, äkki jääb ka minu viimaseks korraks, elame-näeme.

Aga ega me läinud sinna mingit upi catchima, hoopiski oli tööd vaja teha. Esimene ehmatus oli lava, ega keegi proovi ajal öelnud ju seda, et 'nii pea kui tossust läbi jalutate on teie ees trepi astmed!', kukuti, aga mitte päris vigaseks. Hullem oli see köhimis-hooaeg, sest rivistusel kutid ees ja taga turtusid, ning siis puuderdajad käisid kõigi nägudest nende samade pintslitega üle. Kui selleks hetkeks olin veel tervise juures olnud, no siis kindlasti sain mõne pisiku üleliia omale. Proovi ajal muidugi avastati, et mul juuksed jälle liiga pikad, no shit, neid polnud ju vahepeal keegi raatsinud lõigata. Õnneks siis teist korda peadisainer palus mu kiharaid trimmida, ja ülejäänu ilusti ära koolutada, sel korral oleks klambrist oi-oi kui väheks jäänud.  Lõppude-lõpuks siis oli aeg riided selga ajada, disainerilt viimane kontroll, backstage kaamerameeste ette ja järtsu ... vähemalt kümneks minutiks. Ja lõpuks, lõpuks siis lasti ka lavale! Kuid sellega veel päev otsa ei saanud ...

Gucci FW16

http://annestiil.ohtuleht.ee/725815/taavi-blogi-gucci-moelaval-kukuti-aga-mitte-paris-vigaseks