Viimane Milaano?

Väike meenutus sellest, kuis päev alguse sai. Varajane hommikutund, väike kogus niigi ebakvaliteetset und, surmasõit ja kaks kõne bookerite äratamiseks. See kõik oli soojenduseks, main course oli Gucci show, aga selle järel sai kell alles 2...

Võidukama punkti panekuks oli juhtumisi mu päevakavva potsatanud ekstra photoshootid, jah lausa kaks. Kui need edukalt läbitud saavad, siis võib Milaanole (eriti veel sellele ühele päevale) suure mahlase joone alla tõmmata. Kuigi omal enam nii juicy ei olnud olla, siis mahlapaki tunne oli sellegi poolest, umbes sellise kes tühjad tilkunud ja keegi astus peale ka veel. Emotisioon ja kerge närvipinge show järel otsa said, siis hakkas päris elu tunda andma. Vaimne kui füüsiline väsimus, uni ja nüüd tagatipuks ka tõusev palavik, aitäh, puudritädi.

Eks ma ühelt objektilt lendasin kohe järgmisele kohale, seal pidin veits ootama, aga see tegi vaid head meelt. No, lisaks sellele, et ma toolil äärepealt oleks magama jäänud, keetis üks tore tädi mulle potitäis teed ja ajas mu Gucci-lokid jälle kohevaks. Pildid ise olid täpselt ideaalsed mu olekule, pidin olema uimane ja ringi loivama (seda sõna ei saa just tihti kasutada). Riided olid sellised tagasihoidlikult modellikad, kauge sellest eelmisest korrast, aga kahjuks või õnneks oli tukk ainult silme-ees, nüüd ei saagi keegi kunagi teada, mis tegelane seal ajakirja lehtedel on. Aga aeg pressis peale, sest õigepea oli mul vajadus olla juba järgmises kohas. Aeg-ajalt tundus küll, et aeg, ruum ning aegruum mu ümber hakkasid uusi mõõtmeid võtma, siis ei olnud see piisav vabandus nüüd ära suremiseks, tänasin tee eest ja asusin teele.

Läks aega palju läks, aga viimaks ma kohale ikkagi jõudsin, viimast sihtkohta pean siinkohal silmas. Kuigi mul läks üks tramm otse nina eest ära, siis miski pärast väheke hilinedes pidin isegi ootama. Ahjaa, silly me, see ju modellinduses kõige populaarsem tegevus. Isegi päike oli juba loojunud, siis minule naeratas üks teine päiksekiireke, algul ma ei saanud aru, aga küsimus oli 'Kas sa oled pärist Eestist?'. Ei, seda ma tõesti ei oodanud, aga (kui ma nüüd ei eksi) siis stilisti abiliseks oli siit samast Maarjamaalt pärit neiu. See väike kõrvalepõige rutiinsest inglise keelest ehmatas une täitsa ära, sest lõpuks kuulsime kumbki teine-teise loo ära, et miks kaks noort Eestist sattusid kokku ühte väiksesse stuudiosse Milaanos. Tulles korra töö juurde veel tagasi, siis pilte pidigi tulema vaid üks või koguni kaks, ega palju vahet pole ka, ma ilmselt nii-kui-nii seda ajakirja oma käte vahel ei saa hoida, kui jopppab siis näen interneti vahendusel mõnd pilti.

Kas nüüd on siis viimaks päev läbi? Kus juures mõne arvates oleks seda veel vara öelda. Miks? Taavi, sa laisk mollusk, kuna sa oma portfoolio raamatut kaasas ei kanna, siis käid nüüd hoopiski hotellist läbi ja tuled agentuuri ja tood selle ära. See, et edasilend alles järgmise päeva õhtul aset leiab ei ole mingi vabandus. Vähemalt talle ei oleks olnud, kuradi hambavahega pruunlane, kõige tüütum booker. Justin Case helistasin ka teisele, sest see tundus tõesti debiilne ning ma olin nagu tõsiselt kurnatud veel lisaks. Too teine siis pidas mind debiilikus, et kuidas ma küll sellise lolli mõtte peale võiks tulla, et mul täna veel vaja see raamat agentuuri tuua. Ha ha fucking ha, ei tea tõesti kes mulle neid briljantseid ideid aina annab.

http://annestiil.ohtuleht.ee/726981/taavi-blogi-viimane-milano-moenadal